There was an interesting habit of the local priests near the lake Pushkar. They had set up a big system there. There were many different ouposts, for example a single priest standing on a street corner. Whenever someone new without a bracelet walks by, the priest approaches the newcomer and starts to talk.
Priest: "Hey, you, why don't you have a Pushkar bracelet on?"
You: "Eh?"
Priest: "Everybody that arrives to Pushkar needs a bracelet."
You: "Ok.."
Priest: "Come with me, and take this flower."
You: "Ok.."
Priest: "We will go to the lake and make puja (ceremony) there."
You: "Ok, erm.. I don't know..."
Priest: "Come, it's a must. Everybody who arrives to Pushkar needs this."
You: "Ok, we can go, whatever. (Thinking to yourself: Ok let's see where this all leads.)"
So the priest takes you to the lake and they have all this system nicely prepared. You take off your shoes and follow the priest down the stairs to the lake. Now this is a very sacred area.
First time I went with a priest I only had like 30 rupis but at least I had some money. So he took me to the lake and started his puja.
Priest: "Repeat what I say."
Me: "Ok..."
Priest:re "Om namashivaya ... etc."
Me: "Om namashivaya .... (with a loud and devoted voice)"
Priest: "We will now pray for all your relatives. And what is the name of your girlfriend?"
Me: "Ok. (This remains a bit secret at this point, I gave him a Finnish girl name that I had last met.)"
So he made puja ceremony and prayed for all my relatives and put some coconut and flower into the water, I don't remember exactly. In the end he of course asks for some money.
Priest: "Now give me some money, how much do you think this was worth?"
Me: "Ok I only have 30 rupis I will give you all this."
Priest: "Are you kidding me? I prayed for all of your relatives, your uncle, your aunt, etc, this costs at least 600-1500 rupis."
Me: "Ok but I only have 30 rupis."
Priest: "At least 600, cmon."
Me: "I gave you all money that I had."
So the situation calmed down and he accepted but was a bit unhappy. He puts a bracelet on my hand.
Later I went to the hotel or somewhere and of course took the bracelet off. So the next day or two days after I happen to walk around the lake once again, this time without any money at all!
Again I meet a priest.
Priest: "Why don't you have a bracelet on?"
Me: "I took it off."
Priest: "Aha! Don't do that! Why do you do that? Now, let's go to the lake and make puja!"
Me: "Ok, wow... (Really interested what could happen..)"
So I follow a priest once again and he leads me to the lake. The procedure is the same as before, but this time in the end it gets a bit funny.
Priest: "Ok, the ceremony is finished. How much do you think it was worth?"
Me: "I don't know, but I don't have any money at all."
Priest: "No, no, you don't understand. How much do you want to give? 1500? 2000? 600?"
Me: "Sorry, but I don't have any money."
Priest: "No, no, you don't understand. You need to pay."
Me: "But I don't have any money."
Priest: "No, no. Let's go to your hotel, you take your money and come back here and pay."
Me with a loud voice: "I swear to you, I don't have any money at all in the world that I could call my own!"
Priest: "You need to pay. Cmon. At least 500? How much do you have?"
Me: "You don't seem to understand or listen. I don't have any money."
Priest: "Cmon."
So this goes on for like 10-15 minutes, and the suddenly he quits!!! He just stops asking for money and simply goes away!!! I stand up, walk up the stairs, rip off the bracelet, and make my own spiritual dance move, feeling really free and ecstatic!! Whoa!!
Then I walk back to the hotel and behave all nice and everything but no bracelet. Next time I go to the lake and a priest stops me and asks me if I have done the puja, I say to him "Yes! Twice!" and then they laugh and leave me alone.
This was a really big thing for me. The lake is actually a very sacred place.
//
Kohalikel preestritel oli Pushkari järve ääres huvitav harjumus. Nimelt olid nad üles seadnud terve turistide püüdmise süsteemi. Neil oli palju eelposte, näiteks tänavanurgal seisev üksik preester. Kui keegi uus ilma käevõruta juhtus tast mööda minema, läks preester kohe uustulnuka juurde ja hakkas rääkima.
Preester: "Hei, sina, miks sul Pushkari käevõru ei ole?"
Sina: "Mida?"
Preester: "Kõik kes Pushkarisse tulevad, peavad selle käevõru saama."
Sina: "Okei.."
Preester: "Tule minuga, ja võta see lilleõis."
Sina: "Okei..."
Preester: "Me lähme nüüd sinuga sinna järve äärde ja teeme seal pujat (tseremooniat)."
Sina: "Okei, ma nüüd ei tea..."
Preester: "Tule, seda peab tegema. Kõik kes Pushkarisse tulevad, see on kohustuslik."
Sina: "Ok, no vahet ei ole, lähme siis... (Endamisi mõeldes: Eks ole näha kuhu see kõik viib.)"
Nii et siis see preester viib su järve äärde ja neil on terve süsteem juba ilusti ette valmistatud. Üleval võtad oma kingad jalast ära ja järgned preestrile alla järve äärde. See on väga püha koht.
Esimest korda kui ma preestriga kaasa läksin, oli mul ainult 30 ruupiat aga vähemalt mul oli raha. Nii et ta viis mu järve äärde ja alustas oma pujat.
Preester: "Korda, mis ma ütlen."
Mina: "Okei..."
Preester: "Om namashivaya ... jne."
Mina: "Om namashivaya ... (väga pühendunud ja valjul häälel)"
Preester: "Me palvetame nüüd su sugulaste eest. Ja mis su tüdruksõbra nimi on?"
Mina: "Ok. (Sel hetkel jääb see pisut saladuseks, ma andsin talle ühe Soome tüdruku nime, keda ma olin viimati kohanud.")
Siis ta tegi puja tseremooniat ja palvetas mu sugulaste eest ja pani kookospähklikoore ja lilleõie vette, ma täpselt ei mäleta. Lõpus ta muidugi küsis raha.
Preester: "Anna mulle nüüd raha, kui palju sa arvad et see puja väärt oli?"
Mina: "Olgu aga mul on ainult 30 ruupiat."
Preester: "Sa teed nalja vä? Ma palvetasin kõikide su sugulaste, onu tädi ja kõigi eest, see maksab vähemalt 600 kuni 1500 ruupiat."
Mina: "Okei aga mul on ainult 30 ruupiat."
Preester: "Kamoon, vähemalt 600!"
Mina: "Ma andsin sulle juba kogu raha, mis mul oli."
Olukord rahunes maha aga ta oli endiselt veidi õnnetu. Ta pani käevõru ümber mu käe.
Hiljem ma läksin tagasi hotelli või kuhugi ja võtsin loomulikult selle käevõru maha. Nii et päeva või paari pärast, kui ma uuesti juhtusin järve juures jalutama, ei olnud mul üldse raha!
Ma kohtan jälle ühte preestrit.
Preester: "Miks sul käevõru ei ole?"
Mina: "Ma võtsin selle maha."
Preester: "Ahaa! Seda ei tohi teha!! Miks sa seda tegid?? Nii, nüüd läheme järve äärde tagasi ja teeme pujat!"
Mina: "Okei, päris hea... (Väga huvitatud, mis edasi võib juhtuda, kui mul raha ei ole..)"
Nii et ma järgnen taaskord ühele preestrile ja ta viib mu järve äärde. Protseduur on sama nagu ennegi, aga seekord läheb lõpus pisut naljakaks.
Preester: "Okei, tseremoonia on lõppenud. Kui palju sa arvad, et see väärt oli?"
Mina: "Ma ei tea, aga mul pole üldse raha."
Preester: "Oot, oot, ei, sa ei saa aru. Kui palju sa tahad mulle anda? 1500? 2000? 600?"
Mina: "Vabandust, aga mul pole üldse raha."
Preester: "Ei-ei, sa ei saa aru. Sul on vaja maksta."
Mina: "Aga mul pole üldse raha."
Preester: "Ei-ei. Lähme su hotelli, sa võtad sealt oma raha, tuled siia tagasi ja maksad."
Mina väga valjul häälel: "Ma vannun sulle, terves maailmas pole praegu ühtegi raha, mida ma võiksin enda omaks tunnistada!"
Preester: "Aga sa pead maksma. Kamoon. Vähemalt 500. Kui palju sul on?"
Mina: "Sa vist väga ei kuula mind ja tundub, et sa ei saa aru. Mul ei ole raha."
Preester: "Kamoon."
Selline vaidlus jätkus umbes 10-15 minutit, ja ühel hetkel ta jättis lihtsalt järgi!! Ta lihtsalt lõpetas raha küsimise ja läks ära!!! Ma tõusin püsti, kõndisin trepist üles, rebisin käevõru oma randmelt maha ja tegin paar oma isiklikku tantsuliigutust, tundes ennast tõeliselt vabana, hetkeliselt ekstaasis!! Hou!!
Seejärel ma kõndisin tagasi hotelli ja käitusin jälle ilusti ja puha aga ilma käevõruta. Järgmine kord kui ma järve äärde läksin ja preester mind taaskord peatas ja küsis et kas ma olen juba pujat teinud, ütlesin ma neile alati: "Jah! Kaks korda!" ja siis nad hakkasid naerma ja jätsid mu rahule.
See oli minu jaoks väga suur asi. See järv seal on tõeliselt püha.
esmaspäev, 21. detsember 2015
esmaspäev, 14. detsember 2015
Tourist-catching and more in Pushkar // Pushkaris turiste püüdmas
So at Aravali there's sometimes a lot of pressure that I should really get them some tourists - why are there no tourists, Taavi, where should we get the money?? But I cannot really lie to myself and tell Ravi that it is not really in my interest to drag tourists there against their will. So sometimes we argue about this, especially when Ravi is in a desperate need for money and I am in a desperate need for rest.
So many times he sends me out to the town, with the intention that I should go and fetch some tourists for them. But to be honest - and I feel that now I can tell it, even though Ravi will probably read this - I simply wonder around and mostly talk to the locals or sit down and meditate.
The lake is still drawing be back to herself and I cannot help but to thoughtfully daydream and walk back there, it's like my heart and my legs want to go back there by themselves, the memories are still there deep within the body and there's a deep attraction or draw back to that lake.
Many things happened there, but for now I am not yet really capable of perhaps integrating too much of it, but as I get stronger and more confident and all I will go deeper into this, also the causal things and how I break an ancient spell of the priests at the lake.
But I don't know... something inside me tells me that it is not yet the time to reveal this, I have a lot of pain in my heart, especially on the left side, and this would probably be too much integration, more that would be healthy for me to handle. I would rather focus on real-life issues in Tallinn at the moment unless I get some real support in this or I get stronger by myself through yoga.
//
Aravalis on mõnikord palju survet, et ma peaks tõesti minema ja reaalselt neile hakkama turiste püüdma - miks ei ole turiste, Taavi, kust me peaks raha saama?? Aga ma ei saa iseendale valetada ja Ravile öelda et tegelt ei ole minu huvides sinna turiste vastu nende enda tahtmist vedada. Nii et mõnikord me vaidleme selle üle, eriti kui Ravil on raha otsas ja mina olen väga väsinud.
Nii et mitu korda ta saadab mind linna peale, eesmärgiga et ma läheks ja tooks talle turiste. Aga et olla aus - ja ma tunnen et praegu ma saan sellest rääkida, mis siis, et Ravi ilmselt loeb seda varsti - ma peamiselt jalutan lihtsalt linnas ringi ja räägin kohalikega või istun maha ja mediteerin.
Järv tõmbab mind endiselt enda poole ja ma ei saa midagi parata et ma mõnikord unistavalt sinnapoole tagasi kõnnin, tundub et mu süda ja mu jalad tahavad ise sinna tagasi minna, mälestused on endiselt sügaval kehas ja seal on tugev külgetõmme tagasi selle järve juurde.
Seal juhtus palju asju, aga hetkel ma ei ole vist veel piisavalt võimekas neid asju integreerima, aga kui ma saan tugevamaks ja enesekindlamaks siis ma lähen sellesse rohkem sügavuti, samuti põhjuslikud seosed ja kuidas ma murran järve ääres preestrite iidse loitsu.
Aga praegu ma ei tea... midagi minu sees ütleb et ei ole veel õige aeg seda kõike avaldada, minu südames on palju valu, eriti vasakul pool küljel, ja et sellest kõigest rääkida oleks vist liiga palju integratsiooni korraga, rohkem kui oleks mulle tervislik toime tulla. Pigem ma keskenduks vist hetkeseisu-probleemidele Tallinnas, kui ma just ei saa tõelist ja tugevat toetust selle koha pealt või kui ma just ei saa ise läbi jooga tugevamaks.
So many times he sends me out to the town, with the intention that I should go and fetch some tourists for them. But to be honest - and I feel that now I can tell it, even though Ravi will probably read this - I simply wonder around and mostly talk to the locals or sit down and meditate.
The lake is still drawing be back to herself and I cannot help but to thoughtfully daydream and walk back there, it's like my heart and my legs want to go back there by themselves, the memories are still there deep within the body and there's a deep attraction or draw back to that lake.
Many things happened there, but for now I am not yet really capable of perhaps integrating too much of it, but as I get stronger and more confident and all I will go deeper into this, also the causal things and how I break an ancient spell of the priests at the lake.
But I don't know... something inside me tells me that it is not yet the time to reveal this, I have a lot of pain in my heart, especially on the left side, and this would probably be too much integration, more that would be healthy for me to handle. I would rather focus on real-life issues in Tallinn at the moment unless I get some real support in this or I get stronger by myself through yoga.
//
Aravalis on mõnikord palju survet, et ma peaks tõesti minema ja reaalselt neile hakkama turiste püüdma - miks ei ole turiste, Taavi, kust me peaks raha saama?? Aga ma ei saa iseendale valetada ja Ravile öelda et tegelt ei ole minu huvides sinna turiste vastu nende enda tahtmist vedada. Nii et mõnikord me vaidleme selle üle, eriti kui Ravil on raha otsas ja mina olen väga väsinud.
Nii et mitu korda ta saadab mind linna peale, eesmärgiga et ma läheks ja tooks talle turiste. Aga et olla aus - ja ma tunnen et praegu ma saan sellest rääkida, mis siis, et Ravi ilmselt loeb seda varsti - ma peamiselt jalutan lihtsalt linnas ringi ja räägin kohalikega või istun maha ja mediteerin.
Järv tõmbab mind endiselt enda poole ja ma ei saa midagi parata et ma mõnikord unistavalt sinnapoole tagasi kõnnin, tundub et mu süda ja mu jalad tahavad ise sinna tagasi minna, mälestused on endiselt sügaval kehas ja seal on tugev külgetõmme tagasi selle järve juurde.
Seal juhtus palju asju, aga hetkel ma ei ole vist veel piisavalt võimekas neid asju integreerima, aga kui ma saan tugevamaks ja enesekindlamaks siis ma lähen sellesse rohkem sügavuti, samuti põhjuslikud seosed ja kuidas ma murran järve ääres preestrite iidse loitsu.
Aga praegu ma ei tea... midagi minu sees ütleb et ei ole veel õige aeg seda kõike avaldada, minu südames on palju valu, eriti vasakul pool küljel, ja et sellest kõigest rääkida oleks vist liiga palju integratsiooni korraga, rohkem kui oleks mulle tervislik toime tulla. Pigem ma keskenduks vist hetkeseisu-probleemidele Tallinnas, kui ma just ei saa tõelist ja tugevat toetust selle koha pealt või kui ma just ei saa ise läbi jooga tugevamaks.
Meanwhile at Kristiine // Mis vahepeal Kristiines juhtub
This I wrote two or three days ago in the security room at Kristiine while working
So today I was again working at the mall and suddenly there was this lady coming out from the ILU shop and making a silent gesture to me to follow her into the shop.
"There's a thief at the shop," she said. "Come quickly," she continued with a whispering tone. So I followed her into the shop and there was another lady standing there. The shopkeeper woman told me that this lady had again stolen something and that she was an old thief who was well-known to them. She said that they had seen the theft from their own cameras this time.
So I simply stand there next to them and call the security room. Another guy comes down and then another and then they escort her to a room where she is supposed to be searched through. I follow them and they search her bags in that room but find nothing. But they had seen the theft from the local cameras so they remain suspicious and the older guy takes her to the main punishment room or corridor - first to corridor and later to the arrest chamber. That's all I know. Later I hear that she had indeed stolen something because the police arrives and everything. I personally walk through the whole building and back again to hand the police the proper stealing form or protocol.
I hear some new intel about this and it turns out that she had simply removed the security element from a product. I think that I am supposed to get a bonus for helping to catch her. There's a rule here that goes like this: Every time something gets stolen, half of the item's price gets shared among the security guys who caught the thief. Because of this rule there's a lot of false alarms but it's part of the game and it's good to see the old man and everybody getting really enthusiastic and running when there's a possible theft somewhere in the building.
//
Selle ma kirjutasin paar-kolm päeva tagasi turvaruumis, samal ajal kui ma Kristiines töötasin
Nii et täna ma olin jälle kaubamajas ja järsku seal oli üks naine kes tuli ILU kauplusest välja ja tegi sõrmega vaikse märgi et ma talle poodi järgneksin.
"Poes on varas," ütles ta. "Tule kiiresti," sosistas ta vaikselt. Nii et ma läksin tema järel sinna poodi sisse ja seal oli üks teine naine veel kes parasjagu seisis. Poepidaja-naine ütles mulle et see naine oli järjekordselt midagi varastanud ja et ta oli tegelt vana varas kes oli neile hästi teada. Ta ütles et nad olid vargust seekord oma kaameratest näinud.
Nii et ma lihtsalt seisan seal nende kõrval ja kutsun turvaruumi. Järgmine tüüp tuleb alla ja siis veel üks ja nad viivad ta ühte ruumi kus peaks toimuma läbiotsimine. Ma järgnen neile ja nad otsivad ta kotid läbi aga ei leia midagi. Aga nad olid vargust reaalselt oma kaameratest näinud, nii et nad endiselt kahtlustavad ja see vanem tüüp viib ta peamisesse karistusruumi või koridori - esmalt koridori ja hiljem arestikambrisse. See on kõik mis ma tean. Hiljem ma kuulen et ta tõepoolest oli midagi varastanud, sest saabub politsei ja puha. Ma jalutasin isiklikult läbi terve ehitise et viia politseile vajalik vorm varguse kohta (protokolli).
Hiljem ma sain selle kohta rohkem teavet ja tuli välja et ta oli lihtsalt ühelt tootelt turvaelemendi eemaldanud. Ma arvan et ma seaks saama boonust selle eest et ma aitasin teda kinni püüda. Siin on selline reegel, et iga kord kui midagi varastatakse, läheb pool varastatud toote hinnast turvade vahel jagamisele. Sellise reegli pärast on siin palju valehäireid aga see on osa mängust ja mõnikord on täitsa tore näha vana meest ja teisi entusiastlikult ringi jooksmas kui kusagil ehitises on toimunud võimalik vargus.
So today I was again working at the mall and suddenly there was this lady coming out from the ILU shop and making a silent gesture to me to follow her into the shop.
"There's a thief at the shop," she said. "Come quickly," she continued with a whispering tone. So I followed her into the shop and there was another lady standing there. The shopkeeper woman told me that this lady had again stolen something and that she was an old thief who was well-known to them. She said that they had seen the theft from their own cameras this time.
So I simply stand there next to them and call the security room. Another guy comes down and then another and then they escort her to a room where she is supposed to be searched through. I follow them and they search her bags in that room but find nothing. But they had seen the theft from the local cameras so they remain suspicious and the older guy takes her to the main punishment room or corridor - first to corridor and later to the arrest chamber. That's all I know. Later I hear that she had indeed stolen something because the police arrives and everything. I personally walk through the whole building and back again to hand the police the proper stealing form or protocol.
I hear some new intel about this and it turns out that she had simply removed the security element from a product. I think that I am supposed to get a bonus for helping to catch her. There's a rule here that goes like this: Every time something gets stolen, half of the item's price gets shared among the security guys who caught the thief. Because of this rule there's a lot of false alarms but it's part of the game and it's good to see the old man and everybody getting really enthusiastic and running when there's a possible theft somewhere in the building.
//
Selle ma kirjutasin paar-kolm päeva tagasi turvaruumis, samal ajal kui ma Kristiines töötasin
Nii et täna ma olin jälle kaubamajas ja järsku seal oli üks naine kes tuli ILU kauplusest välja ja tegi sõrmega vaikse märgi et ma talle poodi järgneksin.
"Poes on varas," ütles ta. "Tule kiiresti," sosistas ta vaikselt. Nii et ma läksin tema järel sinna poodi sisse ja seal oli üks teine naine veel kes parasjagu seisis. Poepidaja-naine ütles mulle et see naine oli järjekordselt midagi varastanud ja et ta oli tegelt vana varas kes oli neile hästi teada. Ta ütles et nad olid vargust seekord oma kaameratest näinud.
Nii et ma lihtsalt seisan seal nende kõrval ja kutsun turvaruumi. Järgmine tüüp tuleb alla ja siis veel üks ja nad viivad ta ühte ruumi kus peaks toimuma läbiotsimine. Ma järgnen neile ja nad otsivad ta kotid läbi aga ei leia midagi. Aga nad olid vargust reaalselt oma kaameratest näinud, nii et nad endiselt kahtlustavad ja see vanem tüüp viib ta peamisesse karistusruumi või koridori - esmalt koridori ja hiljem arestikambrisse. See on kõik mis ma tean. Hiljem ma kuulen et ta tõepoolest oli midagi varastanud, sest saabub politsei ja puha. Ma jalutasin isiklikult läbi terve ehitise et viia politseile vajalik vorm varguse kohta (protokolli).
Hiljem ma sain selle kohta rohkem teavet ja tuli välja et ta oli lihtsalt ühelt tootelt turvaelemendi eemaldanud. Ma arvan et ma seaks saama boonust selle eest et ma aitasin teda kinni püüda. Siin on selline reegel, et iga kord kui midagi varastatakse, läheb pool varastatud toote hinnast turvade vahel jagamisele. Sellise reegli pärast on siin palju valehäireid aga see on osa mängust ja mõnikord on täitsa tore näha vana meest ja teisi entusiastlikult ringi jooksmas kui kusagil ehitises on toimunud võimalik vargus.
reede, 4. detsember 2015
Smoking some more ganja in Aravali // Suitsetame Aravalis veel kanepit
So we go back to Aravali guesthouse with Ravi and at the beginning it is all party-time. We just enjoy ourselves and the weather on the rooftop and eat a lot and drink some good cold drinks I think (well that's probably what happened). Then we smoke ganja again.
I probably smoked a bit too much of it, second time also that day, first time was next to the mountainside, also with Ravi and company. So this time it all gets very peaceful. I think that from that evening I sleep like 17 hours in a row and the next day again I sleep a lot so the friends become a bit worried that I might not start to work at all for them.
But the long rest was very necessary after my triumphant and intense arrival to Pushkar, remember the cold night next to Ajmer, no, Jaipur, and following the higher self that hard for the first time in this life and all other crazy risk-takings.
So after I recover the're still worried that I don't catch tourists for them. But I do wash the dishes and I find that I can really do something for the guesthouse by watering and washing the plants really enthusiasticall that they have there. So the situation got solved a little bit and I do get more permissions to wander on and help them out.
Sometimes it got intense and we had arguments with Ravi that I really need to go catch the tourists, but I manage to keep a good high-low profile as the situation requires. So no worries.
//
Lähmegi Raviga Aravalisse tagasi ja alguses on pmst aind pidu. Me lihtsalt naudime ilusat ilma katusel ja sööme ja joome külmi jooke (ma ei mäleta aga umbes nii vist oli). Siis me suitsetame veel kanepit.
Ma vist tegin natuke liiga palju seda kanepit, teist korda juba samal päeval, essa kord siis seal mäe kõrval koos Ravi ja teistega. Nii et see kord läheb olukord kohe väga rahulikuks. Ma arvan et too õhtu ma magasin mingi 17 tundi järjest ja järgmine päev ma magasin veel, nii et sõbrad muutusid veits murelikuks et kas ma olen haige ja kas ma ei hakkagi tööle.
Aga pikk puhkus oli vajalik pärast minu võidukat ja pingelist saabumist Pushkarisse, mäletate ehk seda külma ööd Ajmeri ligidal, ei, Jaipuri ligidal, millest ma kirjutasin, ja järgides esimest korda nii pingsalt oma kõrgemat mina ja võttes muidki toredaid riske.
Nii et hiljem kui ma taastun on nad endiselt mures et kas ma ei hakkagi neile turiste püüdma. Aga ma pesen nõusid ja leian oma niši selles, et ma kastan ja pesen hästi entusiastlikult toataimi, mis neil seal hotellis on. Nii et see lahenes veidi ära ja muutus rahulikumaks ja ma saan ka rohkem luba lihtsalt ringi vaadata ja üldist olukorda kuidagi aidata.
Mõnikord oli raskem ja me vaidlesime Raviga et ma ikka tõesti pean kohe minema neid turiste püüdma, aga mul õnnestus sellega ringi mängida ja hoida vaheldumisi madalat-kõrget profiili vastavalt olukorrale. Nii et polnud muret.
I probably smoked a bit too much of it, second time also that day, first time was next to the mountainside, also with Ravi and company. So this time it all gets very peaceful. I think that from that evening I sleep like 17 hours in a row and the next day again I sleep a lot so the friends become a bit worried that I might not start to work at all for them.
But the long rest was very necessary after my triumphant and intense arrival to Pushkar, remember the cold night next to Ajmer, no, Jaipur, and following the higher self that hard for the first time in this life and all other crazy risk-takings.
So after I recover the're still worried that I don't catch tourists for them. But I do wash the dishes and I find that I can really do something for the guesthouse by watering and washing the plants really enthusiasticall that they have there. So the situation got solved a little bit and I do get more permissions to wander on and help them out.
Sometimes it got intense and we had arguments with Ravi that I really need to go catch the tourists, but I manage to keep a good high-low profile as the situation requires. So no worries.
//
Lähmegi Raviga Aravalisse tagasi ja alguses on pmst aind pidu. Me lihtsalt naudime ilusat ilma katusel ja sööme ja joome külmi jooke (ma ei mäleta aga umbes nii vist oli). Siis me suitsetame veel kanepit.
Ma vist tegin natuke liiga palju seda kanepit, teist korda juba samal päeval, essa kord siis seal mäe kõrval koos Ravi ja teistega. Nii et see kord läheb olukord kohe väga rahulikuks. Ma arvan et too õhtu ma magasin mingi 17 tundi järjest ja järgmine päev ma magasin veel, nii et sõbrad muutusid veits murelikuks et kas ma olen haige ja kas ma ei hakkagi tööle.
Aga pikk puhkus oli vajalik pärast minu võidukat ja pingelist saabumist Pushkarisse, mäletate ehk seda külma ööd Ajmeri ligidal, ei, Jaipuri ligidal, millest ma kirjutasin, ja järgides esimest korda nii pingsalt oma kõrgemat mina ja võttes muidki toredaid riske.
Nii et hiljem kui ma taastun on nad endiselt mures et kas ma ei hakkagi neile turiste püüdma. Aga ma pesen nõusid ja leian oma niši selles, et ma kastan ja pesen hästi entusiastlikult toataimi, mis neil seal hotellis on. Nii et see lahenes veidi ära ja muutus rahulikumaks ja ma saan ka rohkem luba lihtsalt ringi vaadata ja üldist olukorda kuidagi aidata.
Mõnikord oli raskem ja me vaidlesime Raviga et ma ikka tõesti pean kohe minema neid turiste püüdma, aga mul õnnestus sellega ringi mängida ja hoida vaheldumisi madalat-kõrget profiili vastavalt olukorrale. Nii et polnud muret.
Tellimine:
Postitused (Atom)