I also went shopping for her (food) in the dark and got lost. I let my heart lead me and when I got lost, it was leading me towards a lake. I go to the lake and trust and touch the water and come back. I was imagining, whether or not I was trusting enough to walk the water. And then I came back from that lake.
I then found the shop, but when I came back to the place, I could not find the house any more where she was living. I had walked by and then came back and there she was, she had come out of the gate and said that she had been shouting for me. She was happy and smiling.
We then went back to the house and I think in the evening of 8th I had to be in Tallinn. We still had time to shop and she went to the local cloth shop together with me. She bought herself a yellow scarf and presented to me how she was wearing it, it was kind of a little bit ridiculous joyous spring feeling.
esmaspäev, 19. detsember 2016
more from Finland, 2013
So, moving together with this hippie woman, we hit the road the next day. I had pretty much never hitch-hiked before and I felt that it would not work, I could not get in to the hitch-hiking network because my level of pride was too high, I was too proud to ask the cars to stop, kind of a kingly-feeling, and I also did not want to disturb the natural flow of the cars.
But she was so merry and already an experienced hitch-hiker. It was a cold winter day and I still felt that I was missing Emmi and in love with her.
So, travelling together with this hipi woman towards South Finland, we found ourselves waiting for hours at the roadside. It was very cold, like -20 degrees C or something. Then we decided to take a pause and we went to a local mall where there was also Hesburger.
We eat some food and warm up and talk happily to each other. Then we went out again, but no luck. Then we came back and she started to ask truck drivers for ride, but no luck. Then there was a woman with a car coming to shop in the mall, and they start to talk with each other with my companion and she gives her 20 € for the taxi to take us to the train station.
We then went with the train and it was expensive, but I think I paid for it, maybe even like 100 € or something. We then went to her place 200 km from Helsinki, and you know what was funny?
There was this bus going to the Swedish local hippie area and the driver was an Estonian woman! So I told her "Head õhtut," when I left the bus, having previously heard her talking in Estonian to the mobile phone.
We then walked together with Stella Sandström towards her place, and the night was very dark and magical, like another dreamy dimension.
We went in and I was getting a little bit scared, maybe she wanted to sleep with me or something, but I didn't want to. But I also didn't want to refuse her, you know, she was not looking standard and was kind of this what normal society would consider "older, a bit ugly".
I really liked her character and uniqueness, but didn't want to sleep with her nonetheless. So I was already thinking how to escape this if something would happen, when we entered her apartment together.
But it turned out that she was a really great healer, very allowing and ok with me. When I went to the sleeping room, she wanted to lie down together and hug and I was ok with this.
But then I got very sick, I mean, I had seen a warning sign in the hallway, that something was about to happen. Again I get this huge reality open-shifts, this time a lot in my brain area. I was then laying down and telling her sorry that I got sick and couldn't spend much time with her. She was very ok with it though and understood and was amazed about the state of consciousness that I soon entered.
First I was in the room alone feeling sick and she had this Finnish folk song playing from the radio, this helped me. Then when I got enough strength to get up again, she was in the kitchen and making a special kind of food for me. She was a hippie and had been dumpster-diving. So she mixed this kind of ingredients and there was salmon fish and old eggs I think and old kind of fruits or vegetables, some a bit rotten before cooking.
It was like a special meal, designed especially for me, she had such a great intuition. When I entered the kitchen I was in such a state of extreme awareness for some reason, that I was very sharp-conscious of my every move, something had suddenly changed fast within my brain.
So I eat this food and it was very good and soon I integrated this kind of brain shifts - some kind of polarities coming together and the extension of the energy field around my head and above forehead.
But she was so merry and already an experienced hitch-hiker. It was a cold winter day and I still felt that I was missing Emmi and in love with her.
So, travelling together with this hipi woman towards South Finland, we found ourselves waiting for hours at the roadside. It was very cold, like -20 degrees C or something. Then we decided to take a pause and we went to a local mall where there was also Hesburger.
We eat some food and warm up and talk happily to each other. Then we went out again, but no luck. Then we came back and she started to ask truck drivers for ride, but no luck. Then there was a woman with a car coming to shop in the mall, and they start to talk with each other with my companion and she gives her 20 € for the taxi to take us to the train station.
We then went with the train and it was expensive, but I think I paid for it, maybe even like 100 € or something. We then went to her place 200 km from Helsinki, and you know what was funny?
There was this bus going to the Swedish local hippie area and the driver was an Estonian woman! So I told her "Head õhtut," when I left the bus, having previously heard her talking in Estonian to the mobile phone.
We then walked together with Stella Sandström towards her place, and the night was very dark and magical, like another dreamy dimension.
We went in and I was getting a little bit scared, maybe she wanted to sleep with me or something, but I didn't want to. But I also didn't want to refuse her, you know, she was not looking standard and was kind of this what normal society would consider "older, a bit ugly".
I really liked her character and uniqueness, but didn't want to sleep with her nonetheless. So I was already thinking how to escape this if something would happen, when we entered her apartment together.
But it turned out that she was a really great healer, very allowing and ok with me. When I went to the sleeping room, she wanted to lie down together and hug and I was ok with this.
But then I got very sick, I mean, I had seen a warning sign in the hallway, that something was about to happen. Again I get this huge reality open-shifts, this time a lot in my brain area. I was then laying down and telling her sorry that I got sick and couldn't spend much time with her. She was very ok with it though and understood and was amazed about the state of consciousness that I soon entered.
First I was in the room alone feeling sick and she had this Finnish folk song playing from the radio, this helped me. Then when I got enough strength to get up again, she was in the kitchen and making a special kind of food for me. She was a hippie and had been dumpster-diving. So she mixed this kind of ingredients and there was salmon fish and old eggs I think and old kind of fruits or vegetables, some a bit rotten before cooking.
It was like a special meal, designed especially for me, she had such a great intuition. When I entered the kitchen I was in such a state of extreme awareness for some reason, that I was very sharp-conscious of my every move, something had suddenly changed fast within my brain.
So I eat this food and it was very good and soon I integrated this kind of brain shifts - some kind of polarities coming together and the extension of the energy field around my head and above forehead.
stories from Finland, 2013
The notes of time and the timeline entry points from one realm to another.
It sometimes happens, that the events around you tend to culminate towards the more heartful or yourful space, and this is when great transactions and initiations can occur.
My first heavy reality shift that I remember was in Finland, in my first Ting gathering in December, 2013. I suddenly found myself in a parallel reality, realising that I was at a wedding, where I was the husband and I knew who was about to be my wife.
It was such a shift that I suddenly woke up in the main room (sleeping on a table top with a sleeping bag) and then, from this parallel reality perspective, I saw why everyone was there and what was their role in my wedding.
There was the wedding fool and people who had different parts in this, I don't remember the exact parts so well any more. Then, right when we were celebrating the New Year's Eve, I was sitting next to my bride, who I remember very well and whose name was Emmi.
We were very happy and joyful and for a moment, right before the New Year's Eve, we were sitting next to each other and we said a few words and the love level was so high, that no worries didn't matter.
How did I find this beautiful girl?
Well, it was an international Ting gathering, and there were also people providing free workshops. Then there was this girl who I really liked by her looks and her being, and she had said that she is providing Reiki energy healing.
I had a throat blockage a cold and a cough, and I was also interested in her as a person. So I approached her and asked if she could give me a Reiki healing. She smiled so beautifully and she was such a nice girl. Then she said "Sure," or something like that.
I think that we could not do it right away, but proposed to do it after a while. You know, the gathering was lasting for many days. I think that I was there from Dec 27/2013 to Jan 6/2014. So, maybe the next day, in the end of December 2013 we met again and she said that yes, she can give me this Reiki energy healing.
For some reason we went outside of the house and started to search for the healing room. I didn't know where the rooms were, but she knew and I started to walk together with her, towards the first one.
The first one was the standard energy healing room in Ting, but it was full - this means that someone was already doing the work there. Then we walked out of that house and to the next one, but this was also closed or blocked. Then we went back to the front of the main house, and she was getting a bit unsure and confused.
According to her intuition, she said that she is a bit confused and unsure. But then she said that there was also another option called the "Love House". This actually meant the house where couples in Ting could have undisturbed sex without disturbing others - this is what I think was the purpose of that house.
We both knew it but she said that there could be a room free anyway to do the Reiki energy healing. So we started to walk towards the Love House, I was simply following her guidance and had great trust in her abilities and intuition. I was also encouraging her and making sure that she would feel comfortable and natural, should any kind of unexpected weird events come up.
So we walked together towards that house and indeed there was a room free. There was a bed and a few candles on the window-shelf. There were also matches.
She said that we could do the energy healing there, and I was already smiling and looking forward to this big nice bed. Then she took the matches and tried to light a candle to provide cosy atmosphere.
But the candle wouldn't take the light and it went off. She tried again with another match and it failed again. Then she said that we should not do the energy healing and that maybe she was not supposed to heal me at all.
I agreed and fully trusted her and simply followed her guidance and we left the room and went back to the main house. Then there she talked about how weird and unsure this had been, mysterious and magical. It seemed that she was even more in awe than me, even though it was her who was guiding me and leading :)
Then we were standing in the hallway of that main house and starting to discuss more about it. She said that she was still confused and I tried to comfort her. I said to her that we had very similar auric fields and for some reason I couldn't sometimes feel a difference between my energy field and hers, as I would with other people.
I laughed and we laughed as I was sensing her aura with my hand and I said: "Maybe we have the same aura." And she said: "That's creepy!" and laughed. Then she told me that the reason she had cancelled the healing was that she had felt this:
The only way how to heal me would have been a blow job.
I understood because I had felt exactly the same in that room, but I had kept quiet and simply been trusting her feelings and guidance. I told her not to worry about it and not to consider it weird, but I was also comforting myself, because she seemed to be very ok with this anyway, smiling and laughing.
Later I told her that she had been my wife in my Finnish past life and I also told her that souls tend to travel together in soul groups, and sometimes switch the roles for different reasons. When I was telling her this, she laughed and said that she had definitely been my mom. I said quickly: "A couple of times!" and laughed to get out of this uncomfortable situation.
I realized that I can not hold on to a past-life relationship like that, and even though I was starting to get close to her again, a part of me was feeling that it was not right and that I could and should rather move on with my life.
I was about to go to India in January and I really liked her, so I decided to make this test and ask if she would come with me, it was from my higher self. She said no, she had a dancing school and said thanks for asking. Again I told her not to worry about it.
Well, then there was this New Year's Eve that I already described and then, a few days later, on Jan 5th I think, there was a very interesting thing going on. Before when I had this parallel reality experience and after we had been served food and there was a dancing in our honor, I had left and suddenly felt very alone and asked for help.
I was in a different dimension now, a parallel wedding thing, but now I was alone and had no idea what to do, and I felt sadness and pain. I realized that when Emmi was not there, I didn't want to be there either, only seeing other people's higher selves. So I asked to be guided and to get out of there and my wish was granted and I smoothly came back to the ordinary Ting reality.
But now, I had already decided to leave the Estonian group with whom I had come there, keeping my love affair or falling in love with Emmi secret to them. They were driving back to Estonia and I told them I would stay in Finland and not come with them.
Every day some person would then ask me how and when I would leave, so I had to give them answers. But at the same time I wanted to keep my love affair secret. I had to get to Helsinki somehow for Jan 8th, to get on the airplane on Jan 9th from Tallinn to New Delhi. So I was keeping my eyes open for opportunities and I managed to find a travel companion, who was an older Swedish hippie-looking woman.
We were about to hitch-hike to her place first on Jan 6th and later I would go to Helsinki from there. So I had already arranged that on Jan 6th I would go together with her in the morning.
But the night before, between 5th and 6th, I had to make this decision whether or not to stay true to Emmi. You know, I was still very fond of her and in love and I wanted to make sure that I don't make any mistakes there. So I made this kind of promise to myself:
If we happen to kiss before I leave for India, I would stay true to her, otherwise I am free.
But there in the night something happened. I was so strong and willful in my promise, I mean I kept repeating it in my mind, that somehow the realities started to shift again. I was lying down and been taking higher and higher through different realms of happiness. For example, I saw a blissful musician yogi, but he was still in a much lower state of happiness that I was about to go.
So I laid down and kept saying to myself things such as: "I fully trust" and "I love" and "I am fully open and trusting and allowing." And then suddenly someone visited me. Suddenly there was a half-dreamlike experience, but it was very real because of the touch and the feeling.
There appeared a woman next to my bed, touching my big toe of the left foot very gently, and at the same time giving me a kiss. I had not felt such direct tender love before, and it was kind of a first kiss for me, even though not fully physical (So it counts in some dimensions, but not the others. It was kind of promise-kiss to myself to stay pure and committed and that there is someone who truly supports me.) She was dressed in orange and black and had beautiful brown hair.
So then I knew that this promise had been made and that I should stay pure in India. Emmi was sleeping in the same room, but there was already another guy sometimes going to her and talking, ans so I felt that I can simply leave in the morning without even waking her up or disturbing her, without any unnecessary attachments or traumas. It would have been painful to leave her anyway. Listen.
The night before or this night I had been searching for her in deep pain, but she was nowhere in the gathering so I sat down in agony and pain. Then a woman approached me, feeling compassion and said: "There's a laughing workshop going on, do you want to come and join?" And I went with her and in that workshop, a lot of my pain was healed.
It sometimes happens, that the events around you tend to culminate towards the more heartful or yourful space, and this is when great transactions and initiations can occur.
My first heavy reality shift that I remember was in Finland, in my first Ting gathering in December, 2013. I suddenly found myself in a parallel reality, realising that I was at a wedding, where I was the husband and I knew who was about to be my wife.
It was such a shift that I suddenly woke up in the main room (sleeping on a table top with a sleeping bag) and then, from this parallel reality perspective, I saw why everyone was there and what was their role in my wedding.
There was the wedding fool and people who had different parts in this, I don't remember the exact parts so well any more. Then, right when we were celebrating the New Year's Eve, I was sitting next to my bride, who I remember very well and whose name was Emmi.
We were very happy and joyful and for a moment, right before the New Year's Eve, we were sitting next to each other and we said a few words and the love level was so high, that no worries didn't matter.
How did I find this beautiful girl?
Well, it was an international Ting gathering, and there were also people providing free workshops. Then there was this girl who I really liked by her looks and her being, and she had said that she is providing Reiki energy healing.
I had a throat blockage a cold and a cough, and I was also interested in her as a person. So I approached her and asked if she could give me a Reiki healing. She smiled so beautifully and she was such a nice girl. Then she said "Sure," or something like that.
I think that we could not do it right away, but proposed to do it after a while. You know, the gathering was lasting for many days. I think that I was there from Dec 27/2013 to Jan 6/2014. So, maybe the next day, in the end of December 2013 we met again and she said that yes, she can give me this Reiki energy healing.
For some reason we went outside of the house and started to search for the healing room. I didn't know where the rooms were, but she knew and I started to walk together with her, towards the first one.
The first one was the standard energy healing room in Ting, but it was full - this means that someone was already doing the work there. Then we walked out of that house and to the next one, but this was also closed or blocked. Then we went back to the front of the main house, and she was getting a bit unsure and confused.
According to her intuition, she said that she is a bit confused and unsure. But then she said that there was also another option called the "Love House". This actually meant the house where couples in Ting could have undisturbed sex without disturbing others - this is what I think was the purpose of that house.
We both knew it but she said that there could be a room free anyway to do the Reiki energy healing. So we started to walk towards the Love House, I was simply following her guidance and had great trust in her abilities and intuition. I was also encouraging her and making sure that she would feel comfortable and natural, should any kind of unexpected weird events come up.
So we walked together towards that house and indeed there was a room free. There was a bed and a few candles on the window-shelf. There were also matches.
She said that we could do the energy healing there, and I was already smiling and looking forward to this big nice bed. Then she took the matches and tried to light a candle to provide cosy atmosphere.
But the candle wouldn't take the light and it went off. She tried again with another match and it failed again. Then she said that we should not do the energy healing and that maybe she was not supposed to heal me at all.
I agreed and fully trusted her and simply followed her guidance and we left the room and went back to the main house. Then there she talked about how weird and unsure this had been, mysterious and magical. It seemed that she was even more in awe than me, even though it was her who was guiding me and leading :)
Then we were standing in the hallway of that main house and starting to discuss more about it. She said that she was still confused and I tried to comfort her. I said to her that we had very similar auric fields and for some reason I couldn't sometimes feel a difference between my energy field and hers, as I would with other people.
I laughed and we laughed as I was sensing her aura with my hand and I said: "Maybe we have the same aura." And she said: "That's creepy!" and laughed. Then she told me that the reason she had cancelled the healing was that she had felt this:
The only way how to heal me would have been a blow job.
I understood because I had felt exactly the same in that room, but I had kept quiet and simply been trusting her feelings and guidance. I told her not to worry about it and not to consider it weird, but I was also comforting myself, because she seemed to be very ok with this anyway, smiling and laughing.
Later I told her that she had been my wife in my Finnish past life and I also told her that souls tend to travel together in soul groups, and sometimes switch the roles for different reasons. When I was telling her this, she laughed and said that she had definitely been my mom. I said quickly: "A couple of times!" and laughed to get out of this uncomfortable situation.
I realized that I can not hold on to a past-life relationship like that, and even though I was starting to get close to her again, a part of me was feeling that it was not right and that I could and should rather move on with my life.
I was about to go to India in January and I really liked her, so I decided to make this test and ask if she would come with me, it was from my higher self. She said no, she had a dancing school and said thanks for asking. Again I told her not to worry about it.
Well, then there was this New Year's Eve that I already described and then, a few days later, on Jan 5th I think, there was a very interesting thing going on. Before when I had this parallel reality experience and after we had been served food and there was a dancing in our honor, I had left and suddenly felt very alone and asked for help.
I was in a different dimension now, a parallel wedding thing, but now I was alone and had no idea what to do, and I felt sadness and pain. I realized that when Emmi was not there, I didn't want to be there either, only seeing other people's higher selves. So I asked to be guided and to get out of there and my wish was granted and I smoothly came back to the ordinary Ting reality.
But now, I had already decided to leave the Estonian group with whom I had come there, keeping my love affair or falling in love with Emmi secret to them. They were driving back to Estonia and I told them I would stay in Finland and not come with them.
Every day some person would then ask me how and when I would leave, so I had to give them answers. But at the same time I wanted to keep my love affair secret. I had to get to Helsinki somehow for Jan 8th, to get on the airplane on Jan 9th from Tallinn to New Delhi. So I was keeping my eyes open for opportunities and I managed to find a travel companion, who was an older Swedish hippie-looking woman.
We were about to hitch-hike to her place first on Jan 6th and later I would go to Helsinki from there. So I had already arranged that on Jan 6th I would go together with her in the morning.
But the night before, between 5th and 6th, I had to make this decision whether or not to stay true to Emmi. You know, I was still very fond of her and in love and I wanted to make sure that I don't make any mistakes there. So I made this kind of promise to myself:
If we happen to kiss before I leave for India, I would stay true to her, otherwise I am free.
But there in the night something happened. I was so strong and willful in my promise, I mean I kept repeating it in my mind, that somehow the realities started to shift again. I was lying down and been taking higher and higher through different realms of happiness. For example, I saw a blissful musician yogi, but he was still in a much lower state of happiness that I was about to go.
So I laid down and kept saying to myself things such as: "I fully trust" and "I love" and "I am fully open and trusting and allowing." And then suddenly someone visited me. Suddenly there was a half-dreamlike experience, but it was very real because of the touch and the feeling.
There appeared a woman next to my bed, touching my big toe of the left foot very gently, and at the same time giving me a kiss. I had not felt such direct tender love before, and it was kind of a first kiss for me, even though not fully physical (So it counts in some dimensions, but not the others. It was kind of promise-kiss to myself to stay pure and committed and that there is someone who truly supports me.) She was dressed in orange and black and had beautiful brown hair.
So then I knew that this promise had been made and that I should stay pure in India. Emmi was sleeping in the same room, but there was already another guy sometimes going to her and talking, ans so I felt that I can simply leave in the morning without even waking her up or disturbing her, without any unnecessary attachments or traumas. It would have been painful to leave her anyway. Listen.
The night before or this night I had been searching for her in deep pain, but she was nowhere in the gathering so I sat down in agony and pain. Then a woman approached me, feeling compassion and said: "There's a laughing workshop going on, do you want to come and join?" And I went with her and in that workshop, a lot of my pain was healed.
pühapäev, 11. detsember 2016
koduneme natuke siin kliimas
Mis juhtus?
Olite blokeerinud ühendused teiste galaktikatega, eriti aga teiste galaktikate tundekeskustega. Selleks aga, et meist saadaks aru ja et me suudaks taaskord ühenduda oma galaktilisse peresse, tuli meil taaskord tunnetada ka ülejäänud maailma meie ümber.
Siis veel see, et paljud olendid olid tulnud siia portaali ja jäänud siia kinni. Kuidas tavaliselt toimub kõige lihtsam edasiminek mingisuguse liigi arengus? Läbi soo jätkamise ja lapse sünni. Miks aga oli raske saada uusi lapsi väljastpoolt seda galaktikat? See oli sellepärast nii, et millegipärast olid need ühendused blokeeritud.
Kuidas need blokeeringud toimusid?
Need blokeeringud olid seotud peamiselt järgmiste emotsionaalsete traumadega:
1) Atlantise hukk. Ehk siis suures rannas toimus mingisugune katastroof ja laps jäi üksinda.
2) Liginemine ilmapuule ebaefektiivsel moel. Ehk siis Siberi suur mänd ehk helisev seeder sai kannatada.
3) Kaugenemine loodusest, oma instinktidest ja oma kehast.
Mida ma tahan öelda, on see, et Maa võimaldab paljudel olenditel saada taaskord kontakti oma ürgsete instinktide ja kehaliste aistingutega. Selleks aga, et taaskord ühtida oma kodusagedustega (oleme tulnud erinevatest galaktikatest siin universumis), tuleb kõigepealt aru saada ka sellest, mida Maal on meile õpetada.
Kuidas seda õppida?
Palju ma näen seda, et me üritame ja saadame pidevalt sellist küllaltki vihast sõnumit: "Aga meie juures kodugalaktikas oli nii, aga meie juures oli nii!" Ja me oleme natuke jäänud sellesse mustrisse kinni. Ehk siis, paljud jõud nagu üritavad taastada seda olukorda, kuidas oli nende kodus. Aga seejuures on minu arvates neil natuke jäänud tähelepanuta, et mida Maal endal oleks neile õpetada.
Isegi kui Te olete tulnud siia planeedile läbi huku või traumaatilise kogemuse, on Maal teile midagi anda ja õpetada. Ei ole nii, et ta oleks midagi halba, mida ignoreerida. Maa ei ole süüdi, et teie siia kukkusite. Teie viha on suunatud tegelikult kuhugi mujale ja ei ole vaja seda nt metsade peale välja elada. Puud ja vihmametsad ei ole süüdi, et te siia kukkusite.
Nii. Kuidas siis Teie juures oli? Rahu. Ei saa ka päris nii et tulete võõrasse kohta ja hakkate laamendama. Saate ju aru küll sellest. Kuidas siis Teie juures oli?
Nii. Meie juures oli nii ja nii ja nii. Kuidas seda nüüd mõistlikult ühendada, ilma, et me kohalikku elu kahjustaks? Kuidas Te tahate, et oleks?
Mina usun, et tegelikult need olendid, kes tegid läbi Atlantise huku, otsivad kahte asja: armastust ja kodu. Kogesin seda uuesti sellel suurel rannal, Indias, Goas, kui sain taaskord aru, et toimus midagi hirmsat ja mees läks naisest lahku ja jäi üksi.
Ja seal mina võtsin vastu järgmise otsuse: ma kõnnin niikaua, kuni ma leian selle naise ja selle kodu! Ja nüüd ma olen jõudnud tagasi Eestisse ja mul nüüd on naine ja laps sündimas ja ma tunnen ennast siin väga hästi. Vot nii.
Mis ma aga näen, on see, et paljud olendid tunnevad ennast siin keskkonnas natuke apaatselt ja nende eluisu on justkui kadunud. Selline tume ükskõiksus, halvimal juhul enesetapp, heal juhul selline hea uni, kus te puhkate ilusasti välja.
Tahaksin Teile soovitada järgmisi asju:
1) Ärge keelake omale süüa! See on üks asi, mis vähemalt mind ühendab kiiresti minu ürgsete instinktidega ja toob mulle kohe kiiresti eluisu tagasi. Näljane raev näiteks on väga tugev elutahte tunnus.
2) Kuulake oma naist, kuulake naisi. Naised on praegu väga tugevas ühenduses oma intuitsiooniga.
3) Asjad on lihtsamad, kui võib arvata. Kuulake oma südant ja hinge. Kui vaadata maailma läbi ürgsete instinktide, saab ilusasti asjadest aru.
4) Ärge valetage nii palju. Ma mõtlen järgmisi asju:
1) Tahame elada rahulikult ja tasapisi. Ma tean teid küll, seiklusi otsite te. Ei taha enam kuuldagi selliseid valesid.
2) Oleme rahulikud ja ei vihastu iial. Tahame olla rahulikult ja vaikselt ja mitte tunda suurelt. Nii. Siinkohal väike vihje. Teie viimane seksuaalne fantaasia oli mis?
3) Meile meeldib elada keset argimuresid ja ei soovi kuulda ühestki põnevusest.
5) Ei keela omale oma instinkte.
Olite blokeerinud ühendused teiste galaktikatega, eriti aga teiste galaktikate tundekeskustega. Selleks aga, et meist saadaks aru ja et me suudaks taaskord ühenduda oma galaktilisse peresse, tuli meil taaskord tunnetada ka ülejäänud maailma meie ümber.
Siis veel see, et paljud olendid olid tulnud siia portaali ja jäänud siia kinni. Kuidas tavaliselt toimub kõige lihtsam edasiminek mingisuguse liigi arengus? Läbi soo jätkamise ja lapse sünni. Miks aga oli raske saada uusi lapsi väljastpoolt seda galaktikat? See oli sellepärast nii, et millegipärast olid need ühendused blokeeritud.
Kuidas need blokeeringud toimusid?
Need blokeeringud olid seotud peamiselt järgmiste emotsionaalsete traumadega:
1) Atlantise hukk. Ehk siis suures rannas toimus mingisugune katastroof ja laps jäi üksinda.
2) Liginemine ilmapuule ebaefektiivsel moel. Ehk siis Siberi suur mänd ehk helisev seeder sai kannatada.
3) Kaugenemine loodusest, oma instinktidest ja oma kehast.
Mida ma tahan öelda, on see, et Maa võimaldab paljudel olenditel saada taaskord kontakti oma ürgsete instinktide ja kehaliste aistingutega. Selleks aga, et taaskord ühtida oma kodusagedustega (oleme tulnud erinevatest galaktikatest siin universumis), tuleb kõigepealt aru saada ka sellest, mida Maal on meile õpetada.
Kuidas seda õppida?
Palju ma näen seda, et me üritame ja saadame pidevalt sellist küllaltki vihast sõnumit: "Aga meie juures kodugalaktikas oli nii, aga meie juures oli nii!" Ja me oleme natuke jäänud sellesse mustrisse kinni. Ehk siis, paljud jõud nagu üritavad taastada seda olukorda, kuidas oli nende kodus. Aga seejuures on minu arvates neil natuke jäänud tähelepanuta, et mida Maal endal oleks neile õpetada.
Isegi kui Te olete tulnud siia planeedile läbi huku või traumaatilise kogemuse, on Maal teile midagi anda ja õpetada. Ei ole nii, et ta oleks midagi halba, mida ignoreerida. Maa ei ole süüdi, et teie siia kukkusite. Teie viha on suunatud tegelikult kuhugi mujale ja ei ole vaja seda nt metsade peale välja elada. Puud ja vihmametsad ei ole süüdi, et te siia kukkusite.
Nii. Kuidas siis Teie juures oli? Rahu. Ei saa ka päris nii et tulete võõrasse kohta ja hakkate laamendama. Saate ju aru küll sellest. Kuidas siis Teie juures oli?
Nii. Meie juures oli nii ja nii ja nii. Kuidas seda nüüd mõistlikult ühendada, ilma, et me kohalikku elu kahjustaks? Kuidas Te tahate, et oleks?
Mina usun, et tegelikult need olendid, kes tegid läbi Atlantise huku, otsivad kahte asja: armastust ja kodu. Kogesin seda uuesti sellel suurel rannal, Indias, Goas, kui sain taaskord aru, et toimus midagi hirmsat ja mees läks naisest lahku ja jäi üksi.
Ja seal mina võtsin vastu järgmise otsuse: ma kõnnin niikaua, kuni ma leian selle naise ja selle kodu! Ja nüüd ma olen jõudnud tagasi Eestisse ja mul nüüd on naine ja laps sündimas ja ma tunnen ennast siin väga hästi. Vot nii.
Mis ma aga näen, on see, et paljud olendid tunnevad ennast siin keskkonnas natuke apaatselt ja nende eluisu on justkui kadunud. Selline tume ükskõiksus, halvimal juhul enesetapp, heal juhul selline hea uni, kus te puhkate ilusasti välja.
Tahaksin Teile soovitada järgmisi asju:
1) Ärge keelake omale süüa! See on üks asi, mis vähemalt mind ühendab kiiresti minu ürgsete instinktidega ja toob mulle kohe kiiresti eluisu tagasi. Näljane raev näiteks on väga tugev elutahte tunnus.
2) Kuulake oma naist, kuulake naisi. Naised on praegu väga tugevas ühenduses oma intuitsiooniga.
3) Asjad on lihtsamad, kui võib arvata. Kuulake oma südant ja hinge. Kui vaadata maailma läbi ürgsete instinktide, saab ilusasti asjadest aru.
4) Ärge valetage nii palju. Ma mõtlen järgmisi asju:
1) Tahame elada rahulikult ja tasapisi. Ma tean teid küll, seiklusi otsite te. Ei taha enam kuuldagi selliseid valesid.
2) Oleme rahulikud ja ei vihastu iial. Tahame olla rahulikult ja vaikselt ja mitte tunda suurelt. Nii. Siinkohal väike vihje. Teie viimane seksuaalne fantaasia oli mis?
3) Meile meeldib elada keset argimuresid ja ei soovi kuulda ühestki põnevusest.
5) Ei keela omale oma instinkte.
reede, 9. detsember 2016
hirmud (3) II ja uued vaimolendid, kes liiguvad meie juures
Arvan, et see oli inimeste ja autode kollektiivne hirm ellujäämise ees. Tajun seda hirmu vahel ka Tallinnas, eriti kui mingid suuremad asjad on muutumas. Selline suurem kollektiivne hirm tahab nagu kõhtu seestpoolt sügavalt krampi kiskuda, selline hirm tundmatuse ees vist, ja hirm edasimineku ees tundmatusse. Et mis küll saab, kui ma "sellest" lahti lasen.
Kui vaadatagi asju budistlikust seisukohast, siis me kipume esemetesse klammerduma. Iga omandatud esemega tekib ühtlasi ka probleem, ehk hirm omandatud eseme kaotuse ees. Ja siis me seome kramplikult oma identiteedi selle esemega, hirmunult, ja arvame, et kui see ese kaoks, sureksime me ka ise.
Budistlikus praktikas aga õpime me esemetest lahti laskma. Me oleme alati valmis kõik oma asjad ära andma, parimal võimalikul moel, ja oleme sedasi klammerdumisest vabad. On ju absurd arvata, et näiteks auto või telefoni kaotusega kaasneks sinu identiteedi hukk. Aga just seda me millegipärast kardame ja arvame.
Samamoodi hoiame me kinni enda loodud piiridest (juba raskem), nt. elukoht, töökoht või käitumismustrid. Valgustunud šamaan on aga valmis igal hetkel oma senistest käitumismustritest loobuma, kui olukord seda nõuab.
Võib ka teha randmega harjutusi. Võtta näiteks mingi ese kätte, pigistada seda tugevasti, ja lasta siis käest kukkuda (lihtne pro-variant: jätagi see sinna maha tänavale nt ja jaluta minema, ja vaata, kas tekib kaotustunne, süü, vms, ja tegele siis selle tundega. Siit edasi juba heatahtlik äraandmine jms. Väga hea, et avada lahkust südames.)
Mida hinnalisematest esemetest me oleme valmis hetkega loobuma, seda tugevamad me oleme seesmiselt. Edasi jõuame tundemaailma. Kuidas mitte hoida teisest inimesest kinni? Kuidas lasta lahti kellestki, keda me armastame?
Oletame, et sul on väga ilus armastatu, kes on sulle tõesti kallis ja sa oled temasse hullupööra armunud. Seda raskem on siis ju temast ja sellest suhtest lahti lasta. Näiteks tugev armumine ja seejärel armastatu kaotus võib viia eriti sügava meeleheiteni.
Seda ma olengi tulnud Teil aitama läbi kogeda. Olen ikka tajunud kollektiivseid emotsionaalseid vibe' ja leidnud, et suures osas on endise enesetapu-ühiskonna taga just valus ja meeleheitlik lahkuminek kunagisest armastatust. Nüüd aga üritatakse iga hinna eest (kollektiivselt) kunagisele armastatule tõestada, et me oleme igati väärtuslikud. See tundub, et sellised kirglikud teismelised tahavad tõestada, kui head ja ilusad nad ikka on ja et nad on igati oma armastatu väärilised, ja on valmis selle nimel kõike tegema, et saada kasvõi ühe lahke pilgu osaliseks.
Kuidas me seda teeme? Me näiteks ei julge veel väga avada oma seksuaalsust ega sellest veel eriti rääkida. Miks nii? See on sellepärast nii, et me oleme veel noored ja see koht on õrn, sellest rääkimine viiks meid kiiresti meie intiimsuseni ja tundekeskuseni, kus me kohtaks ilmselt omaenese tundemaailma ja hinge.
Hing aga kaitseb end, ta tahab, et talle liginetaks õrnalt, hoolikalt ja ettevaatlikult.
Mis juhtub, kui me ostame enesele uue auto? Väga õrnalt-õrnalt ja ettevaatlikult teeme me väikese julge sammu oma elus edasi. (Ärge tehke nagu mina tegin, et otse ja kiirelt, üks-ühele oma tunnetega vastamisi. Enam pole vist vaja)
Tuleb küsida endalt ausalt: kuidas ma ennast siin olukorras tunnen? Ja siis kuidagi proovida sellest aru saada. Kui me saame oma tundest aru ja meie süda on juba veidike avatud, võibki meis tekkida kaastunne (4), mis aitab meid natuke meie elus edasi.
Selline mäng või retk on järk-järguline teekond, ja selle käigus kohtame me erinevaid olendeid, kes meile teed juhatavad. Minul on teinekord ikka nii, et mõni hirm või varjatud saladus või midagi uut tutvustatakse mulle mõne olendi kujul, kellega koos saan ma siis hakata seda asja lahendama.
Näiteks praegu kerkis kohe mu silme ette pilt, et Tartus, Karlova pargis elab üks väike punane saatan, kes kordab: "Ma tean sind küll!" ja irvitab.
Kohtangi tihti selliseid vaimolendeid, kes tulevad mulle meelde tuletama erinevaid asju. Tõtt-öelda näengi ka teisi inimesi vaimolenditena, ja nende ümber on tihti sageli ka teisi, nähtamatuid ja ilusaid väikseid olendeid, kes avalduvad näiteks läbi kõne või viimasel ajal tihti ka žesti või spets. näoilme, suht palju tundub mulle on kutsutud appi neid character-design olendeid, üks õpetaja, keda ma tean, nt kasutab neid väga avatult ja on nüüd suht täiesti uus ja palju spontaansem karakter.
Ahjaa et need vaimud siis tulevad kas inimese seest, nt minevikust, alateadvusest vms või kusagilt väljaspoolt (nt kellegi poolt saadetud). Näiteks mina praegu siin õpetajate toas olen samuti vaimolend, kes on tulnud teile midagi meelde tuletama. (Näiteks rõõmu, elulusti ja rahu ja tõelist uudishimu sügavate teadmiste vastu.)
Minule meeldib kohata selliseid vaimolendeid, kes tulevad ja tunnevad mind päris hästi ja viskavad nalja mõne seiga üle minu minevikust ja siis me koos naerame ja meil on hea ja tore olla. Teinekord näen ka (2) inimeste seksuaalseid kehasid, ehk siis seda, kuidas nad seksuaalselt on, kui palju häbi jms. Minule pakub vahel palju nalja, kui mõnel on väga selline eriline ja natuke armsalt alla surutud seksuaalne keha. Seda on tore vaadata, kuidas see neid mõjutab ja kuidas nemad siis on. Seksuaalsus on meie elujõu ja rõõmu allikas.
Paljugi asju on rääkimata, aga neid asju on näha ja kuulda, ja jutu käigus tulevad nad nagunii välja. Minul näiteks on samamoodi palju hirmu ja valu, aga ma kuidagi ikka üritan sellega edasi minna, nagu Teiegi.
Miks keegi midagi varjab? Miks me kardame üksteisele rääkida oma esimesest armusuhtest? Miks me ei räägi omavahel, kuidas me seksisime ja mida me unes nägime? (Seda viimast ma juba ammu teen, kui ei ole väga hirmus uni, aga seksuaalsed detailid jätan ikka välja.)
Miks me kardame oma näo pärast nii palju, ja selle pärast, kuidas me välja näeme ja teistele tundume? Kas see ei ole varjatud hirm selle pärast, et esimene armastatu jätab meid maha? Igatsus ja nukrus, üksindus, kurbus ja üksildus - see on see, mida ma siin õpetajate toas näen.
Mina saan ka aru, et vahel on olnud valus ja et keegi kunagi ütles midagi meile halvasti või ei julgenud meile vajalikul hetkel austust avaldada. Seepärast ja niimoodi ongi, et hing kohe solvub seepeale ja tõmbub kaitsesse e. turri. Siis pärast see inimene võin kergesti ja äkitselt ärrituda, tõestisündinud fakt.
Kui Te näiteks olete rahumeeli koos inimesega, kellel on palju muresid, või asju, millest ta ei taha rääkida, siis tema sageli läheb sinu juurest kiiresti ära omi toimetusi tegema. See on nii, kuna muretsev inimene ei taha, et keegi teda uuriks ja puuriks, ja sis tema hammustab ennast ise ja jookseb rahutult ringi (nt. mööda koridore, kui metsa ka enam pole).
Punastav häbi valgus selle inimese pähe ja sis ta vaikis verdtarretava õudusega. Sis tema oli natuke aega selle häbiga ja siis pistis enesekaitserefleksist valjusti karjuma.
Mina väga hästi näen ja ma võin ka sulle täpselt seletada, et kui kuskil on sõda (2), siis on ka paljudel inimestel häbi (2). Seepärast, tulõš arro saada, et kust see häbbi tulõš. See tuleb sealt, et me justku pollõ vastuvõetud ja meil on sellepärast väga piinlik, et me justko ei kuullo kuhhugi ja et meid ei taheta ka kuskkile. (Sis löömmõ parõm teesed vällä ja lähme ise sinna (3, julgus, 2->3)
Pinlikkust rahust tõusis pakatav punane rõõm, mis kärkivalt nõudis enneselle ommikust süüa!!
Kui vaadatagi asju budistlikust seisukohast, siis me kipume esemetesse klammerduma. Iga omandatud esemega tekib ühtlasi ka probleem, ehk hirm omandatud eseme kaotuse ees. Ja siis me seome kramplikult oma identiteedi selle esemega, hirmunult, ja arvame, et kui see ese kaoks, sureksime me ka ise.
Budistlikus praktikas aga õpime me esemetest lahti laskma. Me oleme alati valmis kõik oma asjad ära andma, parimal võimalikul moel, ja oleme sedasi klammerdumisest vabad. On ju absurd arvata, et näiteks auto või telefoni kaotusega kaasneks sinu identiteedi hukk. Aga just seda me millegipärast kardame ja arvame.
Samamoodi hoiame me kinni enda loodud piiridest (juba raskem), nt. elukoht, töökoht või käitumismustrid. Valgustunud šamaan on aga valmis igal hetkel oma senistest käitumismustritest loobuma, kui olukord seda nõuab.
Võib ka teha randmega harjutusi. Võtta näiteks mingi ese kätte, pigistada seda tugevasti, ja lasta siis käest kukkuda (lihtne pro-variant: jätagi see sinna maha tänavale nt ja jaluta minema, ja vaata, kas tekib kaotustunne, süü, vms, ja tegele siis selle tundega. Siit edasi juba heatahtlik äraandmine jms. Väga hea, et avada lahkust südames.)
Mida hinnalisematest esemetest me oleme valmis hetkega loobuma, seda tugevamad me oleme seesmiselt. Edasi jõuame tundemaailma. Kuidas mitte hoida teisest inimesest kinni? Kuidas lasta lahti kellestki, keda me armastame?
Oletame, et sul on väga ilus armastatu, kes on sulle tõesti kallis ja sa oled temasse hullupööra armunud. Seda raskem on siis ju temast ja sellest suhtest lahti lasta. Näiteks tugev armumine ja seejärel armastatu kaotus võib viia eriti sügava meeleheiteni.
Seda ma olengi tulnud Teil aitama läbi kogeda. Olen ikka tajunud kollektiivseid emotsionaalseid vibe' ja leidnud, et suures osas on endise enesetapu-ühiskonna taga just valus ja meeleheitlik lahkuminek kunagisest armastatust. Nüüd aga üritatakse iga hinna eest (kollektiivselt) kunagisele armastatule tõestada, et me oleme igati väärtuslikud. See tundub, et sellised kirglikud teismelised tahavad tõestada, kui head ja ilusad nad ikka on ja et nad on igati oma armastatu väärilised, ja on valmis selle nimel kõike tegema, et saada kasvõi ühe lahke pilgu osaliseks.
Kuidas me seda teeme? Me näiteks ei julge veel väga avada oma seksuaalsust ega sellest veel eriti rääkida. Miks nii? See on sellepärast nii, et me oleme veel noored ja see koht on õrn, sellest rääkimine viiks meid kiiresti meie intiimsuseni ja tundekeskuseni, kus me kohtaks ilmselt omaenese tundemaailma ja hinge.
Hing aga kaitseb end, ta tahab, et talle liginetaks õrnalt, hoolikalt ja ettevaatlikult.
Mis juhtub, kui me ostame enesele uue auto? Väga õrnalt-õrnalt ja ettevaatlikult teeme me väikese julge sammu oma elus edasi. (Ärge tehke nagu mina tegin, et otse ja kiirelt, üks-ühele oma tunnetega vastamisi. Enam pole vist vaja)
Tuleb küsida endalt ausalt: kuidas ma ennast siin olukorras tunnen? Ja siis kuidagi proovida sellest aru saada. Kui me saame oma tundest aru ja meie süda on juba veidike avatud, võibki meis tekkida kaastunne (4), mis aitab meid natuke meie elus edasi.
Selline mäng või retk on järk-järguline teekond, ja selle käigus kohtame me erinevaid olendeid, kes meile teed juhatavad. Minul on teinekord ikka nii, et mõni hirm või varjatud saladus või midagi uut tutvustatakse mulle mõne olendi kujul, kellega koos saan ma siis hakata seda asja lahendama.
Näiteks praegu kerkis kohe mu silme ette pilt, et Tartus, Karlova pargis elab üks väike punane saatan, kes kordab: "Ma tean sind küll!" ja irvitab.
Kohtangi tihti selliseid vaimolendeid, kes tulevad mulle meelde tuletama erinevaid asju. Tõtt-öelda näengi ka teisi inimesi vaimolenditena, ja nende ümber on tihti sageli ka teisi, nähtamatuid ja ilusaid väikseid olendeid, kes avalduvad näiteks läbi kõne või viimasel ajal tihti ka žesti või spets. näoilme, suht palju tundub mulle on kutsutud appi neid character-design olendeid, üks õpetaja, keda ma tean, nt kasutab neid väga avatult ja on nüüd suht täiesti uus ja palju spontaansem karakter.
Ahjaa et need vaimud siis tulevad kas inimese seest, nt minevikust, alateadvusest vms või kusagilt väljaspoolt (nt kellegi poolt saadetud). Näiteks mina praegu siin õpetajate toas olen samuti vaimolend, kes on tulnud teile midagi meelde tuletama. (Näiteks rõõmu, elulusti ja rahu ja tõelist uudishimu sügavate teadmiste vastu.)
Minule meeldib kohata selliseid vaimolendeid, kes tulevad ja tunnevad mind päris hästi ja viskavad nalja mõne seiga üle minu minevikust ja siis me koos naerame ja meil on hea ja tore olla. Teinekord näen ka (2) inimeste seksuaalseid kehasid, ehk siis seda, kuidas nad seksuaalselt on, kui palju häbi jms. Minule pakub vahel palju nalja, kui mõnel on väga selline eriline ja natuke armsalt alla surutud seksuaalne keha. Seda on tore vaadata, kuidas see neid mõjutab ja kuidas nemad siis on. Seksuaalsus on meie elujõu ja rõõmu allikas.
Paljugi asju on rääkimata, aga neid asju on näha ja kuulda, ja jutu käigus tulevad nad nagunii välja. Minul näiteks on samamoodi palju hirmu ja valu, aga ma kuidagi ikka üritan sellega edasi minna, nagu Teiegi.
Miks keegi midagi varjab? Miks me kardame üksteisele rääkida oma esimesest armusuhtest? Miks me ei räägi omavahel, kuidas me seksisime ja mida me unes nägime? (Seda viimast ma juba ammu teen, kui ei ole väga hirmus uni, aga seksuaalsed detailid jätan ikka välja.)
Miks me kardame oma näo pärast nii palju, ja selle pärast, kuidas me välja näeme ja teistele tundume? Kas see ei ole varjatud hirm selle pärast, et esimene armastatu jätab meid maha? Igatsus ja nukrus, üksindus, kurbus ja üksildus - see on see, mida ma siin õpetajate toas näen.
Mina saan ka aru, et vahel on olnud valus ja et keegi kunagi ütles midagi meile halvasti või ei julgenud meile vajalikul hetkel austust avaldada. Seepärast ja niimoodi ongi, et hing kohe solvub seepeale ja tõmbub kaitsesse e. turri. Siis pärast see inimene võin kergesti ja äkitselt ärrituda, tõestisündinud fakt.
Kui Te näiteks olete rahumeeli koos inimesega, kellel on palju muresid, või asju, millest ta ei taha rääkida, siis tema sageli läheb sinu juurest kiiresti ära omi toimetusi tegema. See on nii, kuna muretsev inimene ei taha, et keegi teda uuriks ja puuriks, ja sis tema hammustab ennast ise ja jookseb rahutult ringi (nt. mööda koridore, kui metsa ka enam pole).
Punastav häbi valgus selle inimese pähe ja sis ta vaikis verdtarretava õudusega. Sis tema oli natuke aega selle häbiga ja siis pistis enesekaitserefleksist valjusti karjuma.
Mina väga hästi näen ja ma võin ka sulle täpselt seletada, et kui kuskil on sõda (2), siis on ka paljudel inimestel häbi (2). Seepärast, tulõš arro saada, et kust see häbbi tulõš. See tuleb sealt, et me justku pollõ vastuvõetud ja meil on sellepärast väga piinlik, et me justko ei kuullo kuhhugi ja et meid ei taheta ka kuskkile. (Sis löömmõ parõm teesed vällä ja lähme ise sinna (3, julgus, 2->3)
Pinlikkust rahust tõusis pakatav punane rõõm, mis kärkivalt nõudis enneselle ommikust süüa!!
hirmud (3)
Hirmude vabastamine päikesepõimikust (3)
Miks meil on see, et me kogu aeg kardame, teadmata isegi miks, ja et me ei lase oma tunnetel vabalt voolata. Kõht justkui kisuks krampi ja limiteeriks meid ennast vabalt väljendamast ja vabalt tundmast. Omavaheline suhtlus on ebamugav, sest millegipärast me ikka kogu aeg pelgame ja kardame üksteist.
Tekib selline ilus ebameeldiv kramplik kohmakus suhtluses, nagu enne esimest armumist, kui veel väga ei julge omavahel kontakti võtta.
(3) - (3)
Kõhtude vaheline side sõltub hirmu määrast mõlema isiku tundekeskuses. Kes tunneb ennast vabamalt ja kardab vähem, selle jaoks on reeglina ka suhtlus lihtsam.
(3) - (3) Palju aitab siin ka üksteise tundma õppimine, üksteise tunnete vastastikune tunnetamine. Ehk siis kuidas me ennast suheldes või teise inimese suhtes tunneme.
Siin muutuvad määravaks ka muud asjaolud, näiteks taktitunne, viisakus, ja see, kui hästi keegi kõigepealt iseendaga läbi saab.
Mina sageli tajun ka teiste inimeste hirme, mulle tundub. Öeldakse ka, et me tulime siia ilma nii, et sündides me ei tundnud mingisugust hirmu, aga õppisime selle hoopis teistelt, meid ümbritsevatelt inimestelt.
Mina aga näiteks tundsin Tartu kohal kindlasti suurt hirmu, kui ma sündisin. Linna kohal oli nagu selline hirmu loor, selline sügav tume hirm, selline kiht, mis nagu hõljus õhus ja kattis linna ikka mõnekümne meetri paksuselt vähemalt, ma julgeks öelda (Ma räägin siin kohal sellest spetsiifilisest emotsionaalsest hirmu kihist, mida ma kohtasin sündides ja taaskohtasin hiljem. ((Mitte sellest kihist, mida kasutati tahtlikult tähtede varjamiseks :)))
Miks meil on see, et me kogu aeg kardame, teadmata isegi miks, ja et me ei lase oma tunnetel vabalt voolata. Kõht justkui kisuks krampi ja limiteeriks meid ennast vabalt väljendamast ja vabalt tundmast. Omavaheline suhtlus on ebamugav, sest millegipärast me ikka kogu aeg pelgame ja kardame üksteist.
Tekib selline ilus ebameeldiv kramplik kohmakus suhtluses, nagu enne esimest armumist, kui veel väga ei julge omavahel kontakti võtta.
(3) - (3)
Kõhtude vaheline side sõltub hirmu määrast mõlema isiku tundekeskuses. Kes tunneb ennast vabamalt ja kardab vähem, selle jaoks on reeglina ka suhtlus lihtsam.
(3) - (3) Palju aitab siin ka üksteise tundma õppimine, üksteise tunnete vastastikune tunnetamine. Ehk siis kuidas me ennast suheldes või teise inimese suhtes tunneme.
Siin muutuvad määravaks ka muud asjaolud, näiteks taktitunne, viisakus, ja see, kui hästi keegi kõigepealt iseendaga läbi saab.
Mina sageli tajun ka teiste inimeste hirme, mulle tundub. Öeldakse ka, et me tulime siia ilma nii, et sündides me ei tundnud mingisugust hirmu, aga õppisime selle hoopis teistelt, meid ümbritsevatelt inimestelt.
Mina aga näiteks tundsin Tartu kohal kindlasti suurt hirmu, kui ma sündisin. Linna kohal oli nagu selline hirmu loor, selline sügav tume hirm, selline kiht, mis nagu hõljus õhus ja kattis linna ikka mõnekümne meetri paksuselt vähemalt, ma julgeks öelda (Ma räägin siin kohal sellest spetsiifilisest emotsionaalsest hirmu kihist, mida ma kohtasin sündides ja taaskohtasin hiljem. ((Mitte sellest kihist, mida kasutati tahtlikult tähtede varjamiseks :)))
neljapäev, 8. detsember 2016
tuleme Lätist
Lätis II.
Ja siis ma hakkasin jalutama mööda seda metsistunud kruusateed, alguses põldude vahelt, hiljem juba metsas. Olin paljajalu ja oli selline rõske hommik, öösel oli vist vihma sadanud. Nii ma siis läksin.
Siis vahepeal tuli ei tea kust minu ette üks suur ilus valge koer ja hakkas mulle teed juhatama ja kindlust andma. Tema hakkas minu ees liikuma, kui kruusatee läks läbi metsa. Vahepeal ta korraks vaatas tagasi ka aga siis muudkui läks edasi. Siis ma ei olnudki enam nii üksi ja me liikusime kahekesi.
Ja siis ma hakkasin jalutama mööda seda metsistunud kruusateed, alguses põldude vahelt, hiljem juba metsas. Olin paljajalu ja oli selline rõske hommik, öösel oli vist vihma sadanud. Nii ma siis läksin.
Siis vahepeal tuli ei tea kust minu ette üks suur ilus valge koer ja hakkas mulle teed juhatama ja kindlust andma. Tema hakkas minu ees liikuma, kui kruusatee läks läbi metsa. Vahepeal ta korraks vaatas tagasi ka aga siis muudkui läks edasi. Siis ma ei olnudki enam nii üksi ja me liikusime kahekesi.
jõudsin koju
Mina olen Milarepa
kauge erak mägedest
jõudsin koju
tulin tasa
nüüd on hea meil olla siin
kodukoldes põleb tuli
väike laps on sündimas
Minna magab magusat und
varsti lähen kooli ma
Hea on olla meie juures
õnnelik ja rahulik
vaikselt voolab tähesära
tema meile rõõmu tõi
istun meie köögis vaibal
taga põleb pliidi all tuli
kauge erak mägedest
jõudsin koju
tulin tasa
nüüd on hea meil olla siin
kodukoldes põleb tuli
väike laps on sündimas
Minna magab magusat und
varsti lähen kooli ma
Hea on olla meie juures
õnnelik ja rahulik
vaikselt voolab tähesära
tema meile rõõmu tõi
istun meie köögis vaibal
taga põleb pliidi all tuli
väike lugu unenäost
Minu vanaisa.
Minu vanaisa südames põleb ilus leek, nagu vana suure puu sees oleks tuli. Selline hämar, õdus ja salapärane. Öösel läksin sealtkaudu unemaailmas rännakule ja ruttasin meie ajast veidi ette. Seal nägin, et järgmises reaalsuses olid mõned inimesed, kellel olid varjatud kavatsused.
Enne seda aga samas kohas (minu vanaisa maja ees õues) oli niimoodi:
Ühel vanal mehel oli pandud püsti üks putka, kus ta müüs erinevaid kummalisi asju. Mäletan seda seepärast, et üks vana naine tuli sinna neid uurima ja puudutama ja küsis siis selle mehe käest küsimusi. Märkasin siis ja tundsin, et sellel mehel ja naisel oli omavahel selline veidi räpane seksuaalne suhe, ehk siis see mees proovis oma müügiputka abil seda naist võrgutada, noh et see naine tuleks sinna talt ostma ja siis sealtkaudu sai kuidagi teda aeglaselt püüda. See vana mees tegi kommentaare ja see naine kuulis neid ja puudutas neid asju seal müügiputkas.
Ja mina istusin siis nende vahele ja proovisin neist aru saada. Ja minul õnnestus neist aru saada.
Siis hiljem tulidki need varjatud kavatsustega inimesed sinna kohta. See oli juba tulevikus, veidi teises ajas, n.-ö. neljandas dimensioonis. Siis minul õnnestus avastada nende inimeste varjatud kavatsused, ehk siis üks, viimane neist (kolmest vist) peitis salaja enda all ja taskutes relvi. Aga tolles dimensioonis ja minu mõjuväljas pidi ta need välja võtma ja need olid siis hoopis mandariinideks muutunud.
Minu vanaisa südames põleb ilus leek, nagu vana suure puu sees oleks tuli. Selline hämar, õdus ja salapärane. Öösel läksin sealtkaudu unemaailmas rännakule ja ruttasin meie ajast veidi ette. Seal nägin, et järgmises reaalsuses olid mõned inimesed, kellel olid varjatud kavatsused.
Enne seda aga samas kohas (minu vanaisa maja ees õues) oli niimoodi:
Ühel vanal mehel oli pandud püsti üks putka, kus ta müüs erinevaid kummalisi asju. Mäletan seda seepärast, et üks vana naine tuli sinna neid uurima ja puudutama ja küsis siis selle mehe käest küsimusi. Märkasin siis ja tundsin, et sellel mehel ja naisel oli omavahel selline veidi räpane seksuaalne suhe, ehk siis see mees proovis oma müügiputka abil seda naist võrgutada, noh et see naine tuleks sinna talt ostma ja siis sealtkaudu sai kuidagi teda aeglaselt püüda. See vana mees tegi kommentaare ja see naine kuulis neid ja puudutas neid asju seal müügiputkas.
Ja mina istusin siis nende vahele ja proovisin neist aru saada. Ja minul õnnestus neist aru saada.
Siis hiljem tulidki need varjatud kavatsustega inimesed sinna kohta. See oli juba tulevikus, veidi teises ajas, n.-ö. neljandas dimensioonis. Siis minul õnnestus avastada nende inimeste varjatud kavatsused, ehk siis üks, viimane neist (kolmest vist) peitis salaja enda all ja taskutes relvi. Aga tolles dimensioonis ja minu mõjuväljas pidi ta need välja võtma ja need olid siis hoopis mandariinideks muutunud.
kolmapäev, 7. detsember 2016
tervitused
Hommikul tõusis päike ja öine Kuu oli jahtunud. Lehtede vahelt vaatasid meile vastu kaks uudishimulikku silma. "Tere!"
Ärgates tundsin, kuidas iga mu keha rakk rõõmustas läheneva päikesetõusu üle. Lõkke äärest tuhast püsti tulles võisin näha, kuidas väike grupp inimesi liikus aeglaselt tõusva päikesega tutvuma.
Palju polnudki jäänud enam teha, olemine tundus nii vabastav ja kerge, koos oma uute ja taasleitud sõpradega siin looduses. Igasugu rahmeldustest toibunud, tundsin taas elavat huvi lõkke ääres väikses ringis toimuva vestluse vastu. Katsetati erinevaid instrumente ja mõned pakkusid koguni kohvi.
Kunagi ei teadnud täpselt, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Võis vaid loota, et kuskilt ja kuidagi ikka süüa saab ja vast ehk saab natuke puhata ja sõpradega koos nalja. Mõndasid oma sõpradest ei tasunud kunagi otsida, vähemalt nii mulle tundus. Neile meeldis ühendust võtta vajalikel hetkedel ja mulle sobival ajal.
Hiljem sain aru, et see toimus alati väga, või noh, enam-vähem, niivõrd-kuivõrd loomulikult, ehk siis lihtsas ja minule kergesti arusaadavas keeles või moel. Ma mõtlen neid, kellega mul oli väga lähedane side juba enne, kusagilt vanast ajast olemas.
Mida lihtsam ja loomulikum, seda parem.
Trügida ei tasunud ja teisalt tundus, et palju hirme vajas ära- ja lahtiseletamist. Mõned üritasid ka ühendust võtta, tarvitades ühtaegu kõrget uudishimu ja samal ajal proovides elavalt näideldes olukorrast oma versiooni esitada.
Minule tavaliselt sobis rohkem selline rahulik tempo, aga kui ka mõni hingestatud olend soovis kiiresti ja elavalt, särasilmil ja naerdes suhelda, ei olnud ma tavaliselt vastu. Tähtis oli ka, et me kuidagi suudaks vabaneda sellest raskest kurvameelsusest, tõsidusest, mis veereb edasi, paratamatult nagu 12 000 tanki.
"Hommikust!"
"Kuidas magasite?"
"Noh, niivõrd-kuivõrd."
Minule meeldis kõige rohkem, kui minul oli või tekkis mõni hea sõber, kellega mul oli hea koos olla ja rääkida ja juttu vesta. Mõnega kohe tekkis selline erilisem klapp, kas siis läbi muusika või lõbusa ja hingestatud jutuvestmise, ja ennäe, ränkraske sünge tõsidus juba hakkaski veidike hajuma.
Torisedes ajasime ennast püsti. "Ega sa ei tea, kust kohast ma võiksin saada paar salvrätti?" "Vastu hommikut ja keset metsa!? Milline absurdne küsimus!" Liikusime edasi. Tänavad olid juba tulvil valgust ja autod tuhisesid meile vastu. Selline suurlinna tunne tuli peale.
"Mis koht see on? Issand, kui palju rahvast!"
"Ära lase ennast häirida. Nad panid ennast nendesse kastidesse juba sajandeid tagasi."
Mina jälle aga eelistasin rohkem rahulikult võtta. Ühtegi sõna ei tahtnud ma enam lausuda selle totruse kommenteerimiseks. Noh, seal ongi see, et mida tahetakse hommikul teha.
Ärgates tundsin, kuidas iga mu keha rakk rõõmustas läheneva päikesetõusu üle. Lõkke äärest tuhast püsti tulles võisin näha, kuidas väike grupp inimesi liikus aeglaselt tõusva päikesega tutvuma.
Palju polnudki jäänud enam teha, olemine tundus nii vabastav ja kerge, koos oma uute ja taasleitud sõpradega siin looduses. Igasugu rahmeldustest toibunud, tundsin taas elavat huvi lõkke ääres väikses ringis toimuva vestluse vastu. Katsetati erinevaid instrumente ja mõned pakkusid koguni kohvi.
Kunagi ei teadnud täpselt, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Võis vaid loota, et kuskilt ja kuidagi ikka süüa saab ja vast ehk saab natuke puhata ja sõpradega koos nalja. Mõndasid oma sõpradest ei tasunud kunagi otsida, vähemalt nii mulle tundus. Neile meeldis ühendust võtta vajalikel hetkedel ja mulle sobival ajal.
Hiljem sain aru, et see toimus alati väga, või noh, enam-vähem, niivõrd-kuivõrd loomulikult, ehk siis lihtsas ja minule kergesti arusaadavas keeles või moel. Ma mõtlen neid, kellega mul oli väga lähedane side juba enne, kusagilt vanast ajast olemas.
Mida lihtsam ja loomulikum, seda parem.
Trügida ei tasunud ja teisalt tundus, et palju hirme vajas ära- ja lahtiseletamist. Mõned üritasid ka ühendust võtta, tarvitades ühtaegu kõrget uudishimu ja samal ajal proovides elavalt näideldes olukorrast oma versiooni esitada.
Minule tavaliselt sobis rohkem selline rahulik tempo, aga kui ka mõni hingestatud olend soovis kiiresti ja elavalt, särasilmil ja naerdes suhelda, ei olnud ma tavaliselt vastu. Tähtis oli ka, et me kuidagi suudaks vabaneda sellest raskest kurvameelsusest, tõsidusest, mis veereb edasi, paratamatult nagu 12 000 tanki.
"Hommikust!"
"Kuidas magasite?"
"Noh, niivõrd-kuivõrd."
Minule meeldis kõige rohkem, kui minul oli või tekkis mõni hea sõber, kellega mul oli hea koos olla ja rääkida ja juttu vesta. Mõnega kohe tekkis selline erilisem klapp, kas siis läbi muusika või lõbusa ja hingestatud jutuvestmise, ja ennäe, ränkraske sünge tõsidus juba hakkaski veidike hajuma.
Torisedes ajasime ennast püsti. "Ega sa ei tea, kust kohast ma võiksin saada paar salvrätti?" "Vastu hommikut ja keset metsa!? Milline absurdne küsimus!" Liikusime edasi. Tänavad olid juba tulvil valgust ja autod tuhisesid meile vastu. Selline suurlinna tunne tuli peale.
"Mis koht see on? Issand, kui palju rahvast!"
"Ära lase ennast häirida. Nad panid ennast nendesse kastidesse juba sajandeid tagasi."
Mina jälle aga eelistasin rohkem rahulikult võtta. Ühtegi sõna ei tahtnud ma enam lausuda selle totruse kommenteerimiseks. Noh, seal ongi see, et mida tahetakse hommikul teha.
veits koodi sulle. hoia ennast :)
Siis on ka veel see, et kui tekib tugev suhe kuskil grupis, siis ikka on nii, et kui on palju {unsolved traumas}, siis hakkab juhtuma nii:
Teinekord koguni {violently} hakatakse ründama seda uut tekkinud suhet, eesmärgiga:
1) seda lõhkuda
2) alateadliku eesmärgiga soov integreeruda ja allasurutud traumadest vabaneda (leida kontakt)
Ehk siis: pilt: (inimesed ringis, kahe vahel tugev (love bond))
Ja ülejäänud tumedus hakkab paratamatult sellele sidemele liginema, sestap tuleb sellest ruttu lahti lasta ja lasta liginevatel tumedatel jõududel omavahel veidike ikka enne integreeruda :)
Et kuidas siis hoida nii, et [vihane] tumedus ei saaks aru, et see, millele nad liginevad, ei ole (ainuvariant) sellest, mida nad otsivad, ehk siis, [strat.] ümber suunata: ((ükskõik kuhu) kiires olukorras). Vihane tumedus on teinekord etteaimatav, ehk järgib teatud rütme või mustreid, nt.
____________>
Siis aitab väga hästi, kui olla võimalikult [spontaanne], ehk igal hetkel {olla valmis} kogu oma plaane (drastiliselt muutma) (zen, ...)
(Tunne oma vastast ja tunne iseennast/ja treeni (vastavalt)).
tsau ja kui on midagi siis ütle
Midagi nagu oli, mis ma pidin talle ütlema, aga kas see oli unes või päriselt, täpselt ei mäleta. Aga midagi nagu oli, mis ma pidin talle ütlema. Huvitav, et ma sugugi ei saa aru nendest valudest, muidu varem ehk ikka oli selgem, et mis nagu millega on seotud. Aga nüüd on tihti jälle see, et rinnus hakkab valutama, ja põhjust ei tea.
Rumalus, täielik rumalus. Noh, igasugu viise on viimaste aastate jooksul proovitud... Mõnikord tundub, et loodus lihtsalt ei taha tühja kohta, ja et nagu üks pool hakkab teist tõmbama. Selline tume, nüri valu... Et hoiad nagu mingit tühja kohta suht üksinda pimedas, ja siis, kui olukord on piisavalt selge, tulevad teised, ja saad nagu rohkem aru...
Alati on hiljem need asjad nagu selgunud... et kui oled mingis kohas ja valvad, et siis asjad hakkavad järk-järgult lahenema, kuni koht saab valmis, ja, valuga või valutult, tuleb edasi minna.
Siis on ka see, et mõnikord tuleb liuhtsalt varjuda, enne kui teine liiga lähedale tuleb. Mingi instinkt või enesekaitserefleks, enesealalhoiuinstinkt, et ei tohi liiga ruttu teisega liiga lähedaseks saada. Siis ka veel see, et ohtlik on rasketes oludes integreeruda, palju tähelepanu ja targem on ikkagi alguses veidi vaiksemalt olla.
Tead mis, ma tegin ikka pagana õieti, et ma sealt õigel ajal ära tulin, liiga palju halbu, kes kõik korraga oleks samu asju rünnanud. Ma ei tea, vaata ei tea ette, mis oleks juhtunud. Tunde järgi läksin. Mõnikord tundub, et need jõud nagu hakkavad kuhjuma või kulmineeruma ja siis tuleb õigel ajal veidi kõrvale astuda või isegi jalga lasta.
Ma tean, et noh, pärast oli natuke valus ja on raske suhestuda, et oli mahajäetud ja ärkasid hommikul raskesse olukorda, sorri, aga intense treening.
Ma tunnen, et ma vist ei saanud endale sellist luksust tollal veel lubada, et... Noh, oligi see, et see Margus oli ju nii clingy ja targem oli sinna mitte vahele sekkuda. Suht hea deception ju tegelt. See ei ole ainult noh see [global love test], see on rohkem ka see, et targem on teinekord õigel ajal neid energiaid natuke lahutada, muidu on liiga palju asju koos.
Niigi oli suht suur segapudru, palju jooksmist, varjumist ja rabelemist. Noh, et nagu tahadki ja otsidki kogu aeg võimalust, aga ikka on pidevalt keegi vahel ja ees, segab, võtab kogu ühenduse üle ja rikub kõik ära. Näed, et teisel on raske olla, aga samas, et mingit lahendust pakkuda, tuleks liiga vägivaldselt sekkuda ja seda ei taha. Ja parem ongi.
Noh, ma olen ikka leidnud, et emotsionaalne tervis on tähtsam kui [sex] ja põhirõhu ikka targu sinna hingelisele arendusele asetanud. Ja eriti veel, et kui teineteist veel väga hästi ei tunne, et siis neid piire kombata, olen ma alati püüdnud emotsionaalselt võimalikult ehe olla ja [maximaalselt] arvestada teise inimese tunnete, emotsionaalse kehaga.
Et siis: ohuolukorras, keerulises suhtes, pigem veidi tagasi tõmbuda ja rahulikult olla natuke, ja siis vaadata, et kuidas selgineb. Mitte kunagi liiga pealetükkiv, sir! Samamoodi, emotsionaalsele kollektiivile liginedes tuleb mul arvestada grupi üldise [global] emotsionaalse vibe'ga, ehk siis kuidas nad grupina (koos allasurutud traumadega) ennast minu suhtes tunnevad.
Iial ei tohi olla liiga pealetükkiv, muidu läheb (individuaalne originaalne areng) raisku, s.t., teisel ei lasta rahus kasvada ja omi mõtteid väljendada.
(väike paus)
Rumalus, täielik rumalus. Noh, igasugu viise on viimaste aastate jooksul proovitud... Mõnikord tundub, et loodus lihtsalt ei taha tühja kohta, ja et nagu üks pool hakkab teist tõmbama. Selline tume, nüri valu... Et hoiad nagu mingit tühja kohta suht üksinda pimedas, ja siis, kui olukord on piisavalt selge, tulevad teised, ja saad nagu rohkem aru...
Alati on hiljem need asjad nagu selgunud... et kui oled mingis kohas ja valvad, et siis asjad hakkavad järk-järgult lahenema, kuni koht saab valmis, ja, valuga või valutult, tuleb edasi minna.
Siis on ka see, et mõnikord tuleb liuhtsalt varjuda, enne kui teine liiga lähedale tuleb. Mingi instinkt või enesekaitserefleks, enesealalhoiuinstinkt, et ei tohi liiga ruttu teisega liiga lähedaseks saada. Siis ka veel see, et ohtlik on rasketes oludes integreeruda, palju tähelepanu ja targem on ikkagi alguses veidi vaiksemalt olla.
Tead mis, ma tegin ikka pagana õieti, et ma sealt õigel ajal ära tulin, liiga palju halbu, kes kõik korraga oleks samu asju rünnanud. Ma ei tea, vaata ei tea ette, mis oleks juhtunud. Tunde järgi läksin. Mõnikord tundub, et need jõud nagu hakkavad kuhjuma või kulmineeruma ja siis tuleb õigel ajal veidi kõrvale astuda või isegi jalga lasta.
Ma tean, et noh, pärast oli natuke valus ja on raske suhestuda, et oli mahajäetud ja ärkasid hommikul raskesse olukorda, sorri, aga intense treening.
Ma tunnen, et ma vist ei saanud endale sellist luksust tollal veel lubada, et... Noh, oligi see, et see Margus oli ju nii clingy ja targem oli sinna mitte vahele sekkuda. Suht hea deception ju tegelt. See ei ole ainult noh see [global love test], see on rohkem ka see, et targem on teinekord õigel ajal neid energiaid natuke lahutada, muidu on liiga palju asju koos.
Niigi oli suht suur segapudru, palju jooksmist, varjumist ja rabelemist. Noh, et nagu tahadki ja otsidki kogu aeg võimalust, aga ikka on pidevalt keegi vahel ja ees, segab, võtab kogu ühenduse üle ja rikub kõik ära. Näed, et teisel on raske olla, aga samas, et mingit lahendust pakkuda, tuleks liiga vägivaldselt sekkuda ja seda ei taha. Ja parem ongi.
Noh, ma olen ikka leidnud, et emotsionaalne tervis on tähtsam kui [sex] ja põhirõhu ikka targu sinna hingelisele arendusele asetanud. Ja eriti veel, et kui teineteist veel väga hästi ei tunne, et siis neid piire kombata, olen ma alati püüdnud emotsionaalselt võimalikult ehe olla ja [maximaalselt] arvestada teise inimese tunnete, emotsionaalse kehaga.
Et siis: ohuolukorras, keerulises suhtes, pigem veidi tagasi tõmbuda ja rahulikult olla natuke, ja siis vaadata, et kuidas selgineb. Mitte kunagi liiga pealetükkiv, sir! Samamoodi, emotsionaalsele kollektiivile liginedes tuleb mul arvestada grupi üldise [global] emotsionaalse vibe'ga, ehk siis kuidas nad grupina (koos allasurutud traumadega) ennast minu suhtes tunnevad.
Iial ei tohi olla liiga pealetükkiv, muidu läheb (individuaalne originaalne areng) raisku, s.t., teisel ei lasta rahus kasvada ja omi mõtteid väljendada.
(väike paus)
reede, 2. detsember 2016
kirjeldus
Ükskõik, mis sa teed, ikka jääb sellest mingisugune märk maha. Ma mõtlen, et parimalgi juhul, tahtes oma jälgi varjata, joonistub ikka selgesti välja iga isiku individuaalne käitumismuster. Kogemused ja läbielatu jätavad tahes-tahtmata oma jälje.
Mõtle, kui ükskõik, mis sa teed, või kus sa oled, pole tähtis ja sa oled ükskõikne ja apaatne terve ülejäänud maailma suhtes. Söögiisu kaob ära ja sa muutud nukraks, teadmata isegi, miks. Sa oled rahutu, ja sinu töökoht ei paku enam seda turvalist kaitset, mis sa alguses arvasid, et see võiks olla. Ma olen ju sind näinud - sa kõnnid rahutult mööda koridore.
Mis sul on? - Tahaksin küsida, aga tean juba ette, et sa ei vastaks. Või siis kunagi hiljem seletaksid ehk paari lausega hoopis muus kontekstis rabinal lahti, ja ühtäkki, läbi paari sõna või mõne fraasi, saaksime me aru Sinu kurbusest ja mõistaksime tõeliselt, seda sinu südamest tulevat suurt kurbust ja hingepõhjani varjatud kibestumust, alaväärsust ja pettumust.
Tahaksin rohkem uurida, aga sinu süda on selleks liialt rikas, liiga tugev, hoolikalt ja uhkusega varjates seda kõige tähtsamat saladust, valmis selle eest koguni surma minema.
Mis see võib siis olla, see kibestunud üksildus, see eemaletõmbumine naistest, suhted ei paku enam rahuldust, miski pole see, nagu ta peaks olema... Kas mäletad, kunagi... Aga ei, see koht ei ole võõrastele kuulmiseks, isegi omad, isegi kõige lähedasemad ei tohi sellest kunagi midagi teada saada. Seda ei saa usaldada isegi pimedusele endale, öövarjus sosistades, ja sa oled hakanud endale keelama isegi sellele mõtlemist, kartes ja teades, et see tooks sulle hukatust.
See viiks sind tagasi sinu mineviku ringidese, sinna, kuhu ei tohi. Sa tead, sa oled juba aastaid endale korrutanud, otsustanud, et juba ammu oleks aeg eluga edasi minna ja see kõik siin maha jätta. Leida keegi uus ja unustada vana, seda pole olnud seda polegi olnud, tahaksid karjuda.
Ent siiski see kummitab Sind ja ükskõik kuhu sa ka ei liiguks, sügaval sinu sees, see valu, see rahutus on alati sinuga ja ei taha sind maha jätta. Kuhugi pole enam minna. Ja samas, ka lahenduseks pole mul midagi pakkuda. Mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa enam parandada.
Hävitasime selle, seda pole enam olnud ja see ei tulegi tagasi. Appi! Aga millegipärast on see valu ja rahutus endiselt siin... See lootus, aga kui ikkagi... See ääretu valvsus iga väikse krõbina peale, et äkki ometi... See kahetsus, et kui ma oleksin käitunud teisiti, mis siis oleks võinud olla...
See pöördumatu kahetsus ja draama, mida pole võimalik enam lahendada. Kõik on juba kadunud, läinud, olematu, aga mis me nüüd siis teeme? - Leiname igavesti? Võib-olla see kõik ongi juba hukule määratud, kahetseme nii kaua, kuni maa must, teades, et polegi midagi teha.
Aga kui äkki? - Ah, aga see on ju nii lootusetu, nagunii ei tule sellest midagi välja. Need haavad on liiga sügaval, Taavi, et veel midagi enam ette võtta või teha. Seal polegi vist enam muud, kui kibestunult ohata ja enesele korrutada, et kõik on kadunud ja igaveseks läinud.
Lootsin ju, et ta tuleb hetkekski tagasi, aga kus sa sellega. Pettumus pettumuse järel, ja nüüd on juba liiga hilja. Enam polegi sul vist mitte midagi teha.
Aga püüa korraks kujutleda seda lootusrikkust, mis sul ühel hetkel oli, seda hetke, mil sa uskusid, et kõik võib tõepoolest võimalik olla? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, ... Aga selle raevu ma igal juhul võtsin endaga kaasa, selle ilmajätmise raevu, selle, et peaaegu oleks midagi ilusat olnud, kuid nüüd on see kadunud.
Seda on võimatu kirjeldada. Teda ei ole mitte kuskil, mitte kuskil, ma ütlen teile! Kus ta on? Kus ta on, ma küsin? Raevunult hulgun nüüd üksi mööda metsi, aga teda ei ole mitte kusagil.
Pöörasime ära, läksime hulluks, kaotasime igasugu ajataju ja tormasime hullunud kambana edasi, süüdistades üksteist, unustades, et tegelikult otsisime me ju Teda...
Aga elu läks edasi ja kauaaegne kujutluspilt vajus unustusse, kipitsedes ent siiski sügaval hingepõhjas lakkamatult edasi. Kus ta on? ... Ta peab kuskil olema! Kus ta on? Ja tuhmus isegi mälestus sellest, ja mis temaga siis teha, isegi kui me peaksime ta ükskord kätte saama...
Aga mina tahan teid nüüd tuua tagasi algusesse ja meenutada Teile veidike paari väikest detaili. Nüüd ma kohe küsin väga otse ja järsult, ilma suurema hoiatuseta. Kas te mäletate ühte tüdrukut? Ma ei mõtle väikest last, vaid noort, ilusat neidu, kellesse on nii lihtne armuda.
Nii, ja nüüd meenutage, millal te seda naist viimati kohtasite? Kus ta oli? Mis kontekstis? Hakkas parem?? Ma tean, et keegi meist ei taha sinna minna, kaotusvalu on selleks liiga suur ja küsimused liiga järsud, otsekohesed.
Sellist saladust tuleb varjata kiivalt ja lausa vere hinnaga. Seda pole olnud, pole olnud, kas te kuulete? Ma võin sulle öelda, et mina ka ei tea, kuidas selle olukorraga toime tulla. Mina ka ei tea. Aga ühte ma sulle ütlen: mingit enesetappu ma küll sooritada ei kavatse.
Kas te mäletate lugu King Kongist ja miks ta selliseks koletiseks kasvas? Noh, samamoodi on meie kehas raev, vana ja iidne raev, meie südamed on tulvil raevu ja jõuetut viha kadunud armastatu pärast, olgu ta siis nüüd juba milline iganes.
Kas te olete kuulnud ütlust, et iga mõrva taga on üks ebaõnnestunud armulugu? Noh, ma just ise praegu tegin sellise järelduse. Kibestumus ja haavunud olek, trots ühiskonna ja suhete vastu, tugev solvumus hinges, vastupandamatu tahe midagi ilusat murda, ära lõhkuda, ise selle üle kontrolli omades.
Et see ei juhtuks enam nii jubedalt juhuslikult, lõhun ma selle siin, nüüd ja siin samas, kohe praegu ära! Mida ma kõige rohkem kardan? Ma kardan, et ma saan jälle haiget, saamata aru, miks. Ja just nimelt seetõttu võtan ma parem ise nüüd ja kohe noa välja ja näitan sulle, kuidas asi käib ja kes on tegelikult olukorra peremees.
Sest mina, mina olen see, kes juhib meie suhet ja seda, kuidas sellised asjad juhtuvad, ja seda, et kes millal haiget saab! Sest just nimelt minu käes on vägi ja võim ja mingit juhuslikkust siin enam ei ole ja kõik! Ma nüüd näitan teile...
Aga üks hetk, oodake, olen juba unustanud, mispärast ja kuidas ma üldse tahtsin teha... Kuidas see mulle mu armastuse tagasi tooks, kui ma ennast haavaksin? Vist ei tookski ja see tunduks nüüd isegi küllalt rumal. Aga keda veel siis... ? Ent mida siis teha? (istub maha ja mõtleb elu üle järgi... )
Olengi nüüd alustamas küllaltki tühjalt kohalt. Olen maha mänginud kõik, ja mul tuleb täiesti nullist alustada... Ent üks hetk. Midagi mul ju ometi on... Mida ma siiamaani olen teinud, oma elus, ma mõtlen? Mis on see, mida ma oskan, ja kuhu ma tahaksin liikuda?
...
Palju südameid purustas suur Armastatu ja tahtmatult või pool-tahtmatult läksid hulluseni ka kõige rahulikumad hinged. Originaal-trauma? Mis oli originaal-trauma? Suur kaotusvalu hinges selle noh, mis ta nüüd oligi, selle naise pärast, kes mu maha jättis.
Aga üks hetk. Mis siis õieti juhtus. Kuidas siis nii? Mis mõttes - tema jättis mu maha? Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Kas oli ikka nii, et tema otsustas teie suhte üle ja sina olid täiesti võimetu, verine ja raevus vihavaenlane?
Kas ei võinud mitte nii olla, et need asjad lihtsalt juhtusid? Kuidas seda Sulle nüüd seletada... Noh, keegi ilus tütarlaps sisenes uude atmosfääri ja sai paljude meesterahvaste tähelepanu osaliseks. Siis ta aga läks kähku ära ja need meesterahvad hakkasid teda otsima.
Tema aga tajus liginevat ohtu ja põgenes kähku, teadmata isegi miks, ilmselt vaistlikult tajudes, et selline tähelepanu nii paljude võõraste poolt oleks talle lihtsalt ahistav ja koormav.
Mida siis teha? Kuidas saada hakkama selle meesterahvaste kambaga, mis ajab taga kadunud tütarlapse varju, mäletamata isegi, kuidas ja miks. Tagaajamishoost sai jahikirg ja kaalutletud tapmine ja... ühel hetkel märkasite, et olete sisenenud sootuks võõrasse atmosfääri ja et kohalikud jõud pole sellisest käitumisest just eriti vaimustatud ja ei kohtlegi Teid kõige lugupidavamalt.
Ja nüüd me siis olemegi olukorras, kus laps ise on kadunud ja meesterahvad on segaduses, teisel pool maailma otsas, keset džunglit, katkiste ja väsinud kosmoselaevadega ja ka ise parajalt haavatud.
Ühte ma võin teile küll öelda - unustage see tagaajamine. Ma arvan ja usun, et selle aja peale on ta juba piisavalt osav, et igasugu lõksudest pääseda ja ka teil oleks kõigepealt targem oma isiklikke haavu ravida.
Kui me oleme juba natuke ennast kogunud ja ei raevutse enam haavunult igal minutil, võime hakata üheskoos mõtlema, et kuidas edasi. Või kuidas siis sinna kodu suunas tagasi liikuda. Või kuhu te tahate?
Mõtle, kui ükskõik, mis sa teed, või kus sa oled, pole tähtis ja sa oled ükskõikne ja apaatne terve ülejäänud maailma suhtes. Söögiisu kaob ära ja sa muutud nukraks, teadmata isegi, miks. Sa oled rahutu, ja sinu töökoht ei paku enam seda turvalist kaitset, mis sa alguses arvasid, et see võiks olla. Ma olen ju sind näinud - sa kõnnid rahutult mööda koridore.
Mis sul on? - Tahaksin küsida, aga tean juba ette, et sa ei vastaks. Või siis kunagi hiljem seletaksid ehk paari lausega hoopis muus kontekstis rabinal lahti, ja ühtäkki, läbi paari sõna või mõne fraasi, saaksime me aru Sinu kurbusest ja mõistaksime tõeliselt, seda sinu südamest tulevat suurt kurbust ja hingepõhjani varjatud kibestumust, alaväärsust ja pettumust.
Tahaksin rohkem uurida, aga sinu süda on selleks liialt rikas, liiga tugev, hoolikalt ja uhkusega varjates seda kõige tähtsamat saladust, valmis selle eest koguni surma minema.
Mis see võib siis olla, see kibestunud üksildus, see eemaletõmbumine naistest, suhted ei paku enam rahuldust, miski pole see, nagu ta peaks olema... Kas mäletad, kunagi... Aga ei, see koht ei ole võõrastele kuulmiseks, isegi omad, isegi kõige lähedasemad ei tohi sellest kunagi midagi teada saada. Seda ei saa usaldada isegi pimedusele endale, öövarjus sosistades, ja sa oled hakanud endale keelama isegi sellele mõtlemist, kartes ja teades, et see tooks sulle hukatust.
See viiks sind tagasi sinu mineviku ringidese, sinna, kuhu ei tohi. Sa tead, sa oled juba aastaid endale korrutanud, otsustanud, et juba ammu oleks aeg eluga edasi minna ja see kõik siin maha jätta. Leida keegi uus ja unustada vana, seda pole olnud seda polegi olnud, tahaksid karjuda.
Ent siiski see kummitab Sind ja ükskõik kuhu sa ka ei liiguks, sügaval sinu sees, see valu, see rahutus on alati sinuga ja ei taha sind maha jätta. Kuhugi pole enam minna. Ja samas, ka lahenduseks pole mul midagi pakkuda. Mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa enam parandada.
Hävitasime selle, seda pole enam olnud ja see ei tulegi tagasi. Appi! Aga millegipärast on see valu ja rahutus endiselt siin... See lootus, aga kui ikkagi... See ääretu valvsus iga väikse krõbina peale, et äkki ometi... See kahetsus, et kui ma oleksin käitunud teisiti, mis siis oleks võinud olla...
See pöördumatu kahetsus ja draama, mida pole võimalik enam lahendada. Kõik on juba kadunud, läinud, olematu, aga mis me nüüd siis teeme? - Leiname igavesti? Võib-olla see kõik ongi juba hukule määratud, kahetseme nii kaua, kuni maa must, teades, et polegi midagi teha.
Aga kui äkki? - Ah, aga see on ju nii lootusetu, nagunii ei tule sellest midagi välja. Need haavad on liiga sügaval, Taavi, et veel midagi enam ette võtta või teha. Seal polegi vist enam muud, kui kibestunult ohata ja enesele korrutada, et kõik on kadunud ja igaveseks läinud.
Lootsin ju, et ta tuleb hetkekski tagasi, aga kus sa sellega. Pettumus pettumuse järel, ja nüüd on juba liiga hilja. Enam polegi sul vist mitte midagi teha.
Aga püüa korraks kujutleda seda lootusrikkust, mis sul ühel hetkel oli, seda hetke, mil sa uskusid, et kõik võib tõepoolest võimalik olla? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, ... Aga selle raevu ma igal juhul võtsin endaga kaasa, selle ilmajätmise raevu, selle, et peaaegu oleks midagi ilusat olnud, kuid nüüd on see kadunud.
Seda on võimatu kirjeldada. Teda ei ole mitte kuskil, mitte kuskil, ma ütlen teile! Kus ta on? Kus ta on, ma küsin? Raevunult hulgun nüüd üksi mööda metsi, aga teda ei ole mitte kusagil.
Pöörasime ära, läksime hulluks, kaotasime igasugu ajataju ja tormasime hullunud kambana edasi, süüdistades üksteist, unustades, et tegelikult otsisime me ju Teda...
Aga elu läks edasi ja kauaaegne kujutluspilt vajus unustusse, kipitsedes ent siiski sügaval hingepõhjas lakkamatult edasi. Kus ta on? ... Ta peab kuskil olema! Kus ta on? Ja tuhmus isegi mälestus sellest, ja mis temaga siis teha, isegi kui me peaksime ta ükskord kätte saama...
Aga mina tahan teid nüüd tuua tagasi algusesse ja meenutada Teile veidike paari väikest detaili. Nüüd ma kohe küsin väga otse ja järsult, ilma suurema hoiatuseta. Kas te mäletate ühte tüdrukut? Ma ei mõtle väikest last, vaid noort, ilusat neidu, kellesse on nii lihtne armuda.
Nii, ja nüüd meenutage, millal te seda naist viimati kohtasite? Kus ta oli? Mis kontekstis? Hakkas parem?? Ma tean, et keegi meist ei taha sinna minna, kaotusvalu on selleks liiga suur ja küsimused liiga järsud, otsekohesed.
Sellist saladust tuleb varjata kiivalt ja lausa vere hinnaga. Seda pole olnud, pole olnud, kas te kuulete? Ma võin sulle öelda, et mina ka ei tea, kuidas selle olukorraga toime tulla. Mina ka ei tea. Aga ühte ma sulle ütlen: mingit enesetappu ma küll sooritada ei kavatse.
Kas te mäletate lugu King Kongist ja miks ta selliseks koletiseks kasvas? Noh, samamoodi on meie kehas raev, vana ja iidne raev, meie südamed on tulvil raevu ja jõuetut viha kadunud armastatu pärast, olgu ta siis nüüd juba milline iganes.
Kas te olete kuulnud ütlust, et iga mõrva taga on üks ebaõnnestunud armulugu? Noh, ma just ise praegu tegin sellise järelduse. Kibestumus ja haavunud olek, trots ühiskonna ja suhete vastu, tugev solvumus hinges, vastupandamatu tahe midagi ilusat murda, ära lõhkuda, ise selle üle kontrolli omades.
Et see ei juhtuks enam nii jubedalt juhuslikult, lõhun ma selle siin, nüüd ja siin samas, kohe praegu ära! Mida ma kõige rohkem kardan? Ma kardan, et ma saan jälle haiget, saamata aru, miks. Ja just nimelt seetõttu võtan ma parem ise nüüd ja kohe noa välja ja näitan sulle, kuidas asi käib ja kes on tegelikult olukorra peremees.
Sest mina, mina olen see, kes juhib meie suhet ja seda, kuidas sellised asjad juhtuvad, ja seda, et kes millal haiget saab! Sest just nimelt minu käes on vägi ja võim ja mingit juhuslikkust siin enam ei ole ja kõik! Ma nüüd näitan teile...
Aga üks hetk, oodake, olen juba unustanud, mispärast ja kuidas ma üldse tahtsin teha... Kuidas see mulle mu armastuse tagasi tooks, kui ma ennast haavaksin? Vist ei tookski ja see tunduks nüüd isegi küllalt rumal. Aga keda veel siis... ? Ent mida siis teha? (istub maha ja mõtleb elu üle järgi... )
Olengi nüüd alustamas küllaltki tühjalt kohalt. Olen maha mänginud kõik, ja mul tuleb täiesti nullist alustada... Ent üks hetk. Midagi mul ju ometi on... Mida ma siiamaani olen teinud, oma elus, ma mõtlen? Mis on see, mida ma oskan, ja kuhu ma tahaksin liikuda?
...
Palju südameid purustas suur Armastatu ja tahtmatult või pool-tahtmatult läksid hulluseni ka kõige rahulikumad hinged. Originaal-trauma? Mis oli originaal-trauma? Suur kaotusvalu hinges selle noh, mis ta nüüd oligi, selle naise pärast, kes mu maha jättis.
Aga üks hetk. Mis siis õieti juhtus. Kuidas siis nii? Mis mõttes - tema jättis mu maha? Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Kas oli ikka nii, et tema otsustas teie suhte üle ja sina olid täiesti võimetu, verine ja raevus vihavaenlane?
Kas ei võinud mitte nii olla, et need asjad lihtsalt juhtusid? Kuidas seda Sulle nüüd seletada... Noh, keegi ilus tütarlaps sisenes uude atmosfääri ja sai paljude meesterahvaste tähelepanu osaliseks. Siis ta aga läks kähku ära ja need meesterahvad hakkasid teda otsima.
Tema aga tajus liginevat ohtu ja põgenes kähku, teadmata isegi miks, ilmselt vaistlikult tajudes, et selline tähelepanu nii paljude võõraste poolt oleks talle lihtsalt ahistav ja koormav.
Mida siis teha? Kuidas saada hakkama selle meesterahvaste kambaga, mis ajab taga kadunud tütarlapse varju, mäletamata isegi, kuidas ja miks. Tagaajamishoost sai jahikirg ja kaalutletud tapmine ja... ühel hetkel märkasite, et olete sisenenud sootuks võõrasse atmosfääri ja et kohalikud jõud pole sellisest käitumisest just eriti vaimustatud ja ei kohtlegi Teid kõige lugupidavamalt.
Ja nüüd me siis olemegi olukorras, kus laps ise on kadunud ja meesterahvad on segaduses, teisel pool maailma otsas, keset džunglit, katkiste ja väsinud kosmoselaevadega ja ka ise parajalt haavatud.
Ühte ma võin teile küll öelda - unustage see tagaajamine. Ma arvan ja usun, et selle aja peale on ta juba piisavalt osav, et igasugu lõksudest pääseda ja ka teil oleks kõigepealt targem oma isiklikke haavu ravida.
Kui me oleme juba natuke ennast kogunud ja ei raevutse enam haavunult igal minutil, võime hakata üheskoos mõtlema, et kuidas edasi. Või kuidas siis sinna kodu suunas tagasi liikuda. Või kuhu te tahate?
Tellimine:
Postitused (Atom)