ma tean kuidas ja mis

Ma ei tea, kust kohast alustada. Võib-olla ma kogengi reaalsust teistmoodi kui ülejäänud inimesed. Et tuleb välja, et ma märkan hoopis teisi asju. Eriti praegu ja viimasel ajal, aga kindlasti ka juba lapsepõlvest alates. Ja nüüd on lihtsalt nii, et ma ei saa nagu neid tajusid nii kaua enam endas hoida, tundub, et ma tahan neid välja rääkida.

Ma ei nimetaks neid autistlikeks joonteks, pigem nagu mõttemaailma erinevusteks, ehk siis ma olengi harjunud mõtlema ja suhestuma maailmaga veidi teistmoodi. Mul on tunne, et kui ma veel kauem neid asju endas hoian, siis ma lähen lõhki ja mul hakkab halvem.

Ja samas, kui ma hakkan mõtlema nende asjade peale, mul nagu on vaja neid väljendada, isegi kui ma ei tea, kuidas. Ja iga kord, kui ma tunnen, et midagi olulist nagu juhtus, siis on see tunne, et ma justkui olen midagi väga olulist pikalt varjanud ja et sellest ei ole tohtinud rääkida.

Ma mõtlen, et minu sees on nagu selline energiakeha, mis hoiab endas saladusi. Ja iga kord kui keegi nt mõttega või ma ise oma mõttega puudutan seda energiakeha, mis hoiab endas saladusi, ma tunnen seda. Ja siis ma saan aru, et jälle jõudis miski minu seesmise olemuseni ja selle osani, mis hoiab endas saladusi.

Ma tahaksin ka rääkida - võib-olla ma peaks lihtsalt neid fantaasiaid usaldama, nagu ma seni niigi oma elus olen teinud, aga seekord kirjutama ja minema veel kaugemale? ... Ma olen omandanud võime suhelda läbi nende anomaaliate, mis juhtusid pärast Atlantise hukku.

Nagu näiteks Teal Swan ütleb, et kui midagi tungib kuhugi kehasse väga kiiresti või jõuga, siis see avab ka teatud infokanalid. Et siis sealtkaudu saab suhelda ja iga vägivaldse info sissetulekuga saab ka infot mujalt maailmast. Et tal nagu ongi need kanalid lahti.

Et kuidas me saame õppida kontrollima neid infokanaleid, et aru saada, mis juhtus ja kuidas need võimed nüüd suhelda hoopis teistel sagedustel saavad meid aidata.

Et võib kujutleda, et meie ümber on nagu selline udupeen energiakeha, mis on selline sujuv ja habras nagu sügisene udu keset välja või muru kohal kusagil metsas. Ja see udupeen energiakeha justkui tahab kogu aeg suhelda ja see ei anna mulle enam rahu. Ja see tunne on peamiselt selline hästi loomulik ja looduslik, nagu selline sügav rahu, mis tuleb hilissuvel või sügisel, kui juba ilmad hakkavad külmaks minema.

Ma ei saa sellest rahu ja millegipärast see on seotud, need kaks on seotud, anna andeks. Ma tean, mis juhtus ja ma tean et ma suudaksin tervendada oma vaimset ema, aga ma ei julge. Ma tean ka, et ma olen ainus, kes suudaks seda teha, aga ma ikka ei taha.

tormijooks maailmadevahelisel alal vastase kindlusele

Ma ei ajaks vaimude šamaani asjate närvi, ei tungiks hoonetevahelisele alale ega ripuks kellegi lõua küljes. Ma ei tekitaks oma kaaslasele asjatut piina. Joostes tuleks liikuda territooriumite-vahelisele alale, hääletult tantsida varjudes ja sähvatada südamest, just õigel hetkel.

Kärsitus ise kannustas minu südant ja viimane hammustus õlga - tee on valmis, ent kes liiguks mööda seda teed? Kõik on liialt joobunud, ent meil on vaja kedagi, kelle chakrad on lahti, kõik 11, ei 12! Universum on valla ja hääletult möllavad vanaemade varjud maailmade vahelisel alal. Kes nüüd veel julgeks peituda omaenese ego taha?

Ammu on kukkunud kõik oletused ja arvamused, unistused on läinud, jäänud on veel vaid hämmastav, alasti tants, võtke mind nagu ma olen ja mul pole vaja ühtegi valet! - Torm tõuseb, halgudest, nähtamatu torm, mul ei ole vaja kedagi, olen nii nagu ma olen, mina ise, liikudes põlispuude varjude vahel.

Ma teen lihtsalt seda, mis on vaja, ja mul ei ole vaja kellegi soovitust, kui, siis ehk paari head kätt, kes avavad värava õigel hetkel. Kosmiline võidujoovastus, kes oleks seda veel oodanud? - hilinenud küsimused on head, see tähendab, et õigel hetkel ei tabatud ära, ja saadakse aru ehk poolteist aastat hiljem.

Ma sulle teen, ma sulle näitan, kuidas rünnata tähevalguse portaali, sa igavene rumal. Või et teid lõhkuma ja taaskord üles kündma? Ma ei ajaks varjude šamaani asjatult närvi, võib juhtuda, et sellel on kunagi omad tagajärjed.

pimeduses

Tumedas ja jahedas, niiskes sügisöös oli võimatu meid märgata ja me ei kohanud oma teel ainsatki vastast. Puud kaitsevad sind ja mets hoiab - olin seda alati teadnud. Liikusime sambla varjus edasi, nii hääletult kui võimalik, kuigi ma ise tundusin endale küll väga kohmakana.

See on imeline tunne, kui sa tead, et asjad juhtuvad, aga sa ei näe neid. Ja kõik, mis juhtub, on rohkem nagu südamelained tunde baasil, ja see on tohutu info, ja siis sa lihtsalt lähed edasi. Muusika mängib su sees ja hämaruses pole kedagi, ainult puud laulavad hääletult kaasa ja tuul käib.

Mis sind juhib, on su enda intuitsioon ja maakera vaist ja paar üksikut sõnumit kelleltki tundmatult, kelle energia või jäetud vihjed on sõbralikud. See on kogemus, kus sa jooksed mööda rohtu ja avastad, et sa tead, kuhu sa lähed, või et sa oled kuhugi jõudnud ja pead millestki aru saama.

Kellegagi ei tohi kommunikeeruda lihtsalt niisama, hetked on selleks liiga väärtuslikud.

kerge ülevaade

Noorem õde küll ükskord ütles, et mõnikord talle tundus, et oli periood, kui terve mu tuba tõmbas endasse masendust ja nii rasket meeleheidet, et mulle oli võimatu läheneda. Mul endal oli rohkem see, et ahah, lõpuks keegi annab natuke ülevaadet ka.

Kui ma seal orgoniidiga mässasin ja rohkem mediteerisin ja nii, siis oli see, et läksin mõnikord majast eemale ja vaatasin tagasi ja siis ma nägin nagu energeetilist rasket rünnakut, mis oli sihitud minu elamise pihta, eesmärgiga koguda depressiooni ja muret minu kohale.

Ükskord istusin kuuri katusel ja minu all majas oli pangega hunnik orgoniiti, ja siis laulsin seal, ja siis järsku tunnen, et minu pihta tuleb telepaatiline rünnak: "sa oled väärtusetu rämps, igavene raisk". Ja kogu aeg sain seda sõnumit, et ma olen vilets ja hale ja mis kõik veel.

Lisaks sellele meelitasin kohale suuremal hulgal helikoptereid ja väikelennukeid, mis aktiivsemal perioodil vist küll iga natukese aja tagant täpselt mu pea kohalt üle lendasid, mõned neist ka ründava sisuga. Samas mul endal oli maaväliste olenditega suht hea kontakt, ja mulle tundus, et need kopterid lihtsalt tahavad mind blokeerida.

mees

Nõidusi tulvil mustas majas elas tont. Keegi ei julgenud tema lähedusse minna, peale nende üksikute, kes ei kartnud tema kodust tulvavat tasast kähinat, justkui oleks keegi valanud sahinal peotäie ube põrandale. Tema klaverit kattis hall vaip. Tolmukorra alt paistis välja paar klahvidele tehtud märget, noodid olid kinni kaetud.

Kui vaadata sinna lähemale ja uuesti, võis paista, et nurgas justkui oleks midagi liigutanud. See oli ilmselt ainult meie ettekujutus. Akende ees ei olnud mitte kardinad, vaid lihtsalt selline hall udu, niiske ja sügisesest vihmast märg.

Kerge kuma paistis sellest aknast. Justkui selline leek, mis liikus aeg-ajalt edasi tagasi, näidates, et keegi ometi toimetab seal ja polegi veel päris välja surnud. Hämaralt alleelt võis veel näha, et aeg-ajalt läks justkui kellegi vari akna eest mööda - aga selles ei saanud päris kindel olla, see võis ka olla lihtsalt meelepete.

Kustunud tuhaaseme ees istus majaperemees ja ohkas. Läinud olid kõik, keda ta oli tundnud. Kõik, keda ta oli iial tundnud, olid läinud. Ja nüüd ta oli siin, kahekesi oma paari vana raamatuga. Aeg-ajalt ta veel käis väljas - tutvumas olukorraga, aga kõik oli ikka endine. Tänaval sõitsid autod. Aknad olid kinni. Poest sai leiba.

Tulles tagasi oma väikesesse ruumi, mis oli küll kõle, ent mida ta juba oli harjunud hubaseks pidama, vaatas mees ringi. Midagi polnud näha. Küünal ei põlenud isegi veel. Mees istus klaveri taha. Ta peaaegu et ei märganud tolmukorda ega pannud tähele noote, ilmselt ta häbenes neid. Vajutades paari esimest klahvi, tundus, et jälle hakkab pihta, noh, et ei saagi muud.

Nii see elu seal läks. Pime oli. Aeg-ajalt ta võttis sahtlist paar rida ununenud kohtadest ja luges. Aeg-ajalt ta kondas edasi-tagasi pööningu vahet ja tassis alla paar vana või uut raamatut, mida ta iial lõpuni ei lugenud, vaid alati pooleli jättis. Paari üksikut raaamatut ta alati peitis, põrandal, riietekuhja all, ja kui tahtis neid lõpuks maha jätta, siis viis ära.

Ta oli harjunud küpsetama oma ahjus õunu. Talle meeldis, et kui süte peal teha õunu, siis need läksid selliseks heaks. Talle meeldis seal ahju ees istuda, oli väga pime ja räpane. Midagi ilusat oli selles, et ei olnud kedagi ja oli pime. Ta isegi katsus voodi asemel seal ahju ees magada, oli selline soojem ja rohkem cool. Kraanikausialune ainult jäi siis selja taha, aga sinna sai ju midagi ette panna.

Arvata võis, et tal olid mingid omad asjad, mida ta ajas. Terve ruum või urgas oli räpane, mahakistud seintega ja hämar. Kas ta vist väga ei tahtnud end näidata? Talle endale küll tundus, et lihtsalt elab rahulikult oma elu, ja katsus alati nii, et teised ta rahule jätaksid.

Mõnikord tal oli küll see, et terve ruum oli nagu kõledust, külmust ja mahajäetust täis, ja ta ei teadnud, kuidas sellest lahti saada. Mõni üksik kord, kui ta ära läks, oli noorem õde sealt läbi käinud ja paar asja teisiti seadnud, siis oli kohe selline kergem.

Ta oli tahtnud uuesti kunsti teha, aga sellest polnud midagi välja tulnud. Ta oli lihtsalt asjad alati ära rebinud või maha kisnud või puruks teinud. Terve tema elu oli justkui koondunud sellesse veidike süngesse, pealtnäha pool-eksperimentaalsesse tuppa, kus olid ka mõned asjad.

mälestusi Tartust

päevast, mil kohaned väikese õuega
päevast, mil rahuned läbi oskuse
    istuda teetassiga maja ees pingil
kui suudad taaskord nautida lihtsat
fakti, et päike soojendab su kõhtu -
    tärkava kevade puhul.

kui ühtäkki mõistad, et su ema on
tore inimene ja lihtsalt toob sulle süüa -
lihtsalt niisama, ilma et keegi oleks küsinud

mul oli see, et ma lihtsalt tulin sealt
koolist ära ja päevitasin plekist varikatusel
ja jõin teed üksinda ja laulsin lindudega

maikuus on tegelt suht soe juba ja saab
paljajalu aias chillida
ükskord käisin juba veebruaris esimese jää-
minekuga Emajões ujumas ja tegin veits
joogat seal kalda peal

siis saingi aru, et see rahvas on suht
murelik, kes ülikooli vahet liigub
Tahtsin neid kuidagi aidata. Hakkasin
jätma budistlikku kirjandust lihtsalt
niisama linna peale.

Hakkasin ka tegelema vaba kommuuni arendusega. Tegin iga päev natuke pööningut korda ja ehitasin sinna sellise istumise-koha. Tegelt rahvast nagu liigub küll, aga tavaliselt neil on ikka suht palju muud tegemist.
    Tiina juures oli alati kõige parem, tema pakkus mulle süüa ja oli alati nii lihtne, loomulik ja mõistev. Ma tahtsingi nii, et ma saaks lihtsalt random aegadel sinna külla minna ja ukse taga koputada, et kui ta on kodus (või ta hispaania poiss), siis on.

Mulle väga meeldisid järgmised inimesed läbi kirjanduse:

TNH
DM
RS
T