I feel incredibly frustrated sometimes, it is as if the key levels of anxiety would be lost, sunken down deep into the bottom of the ocean, would be held safely but to kill but to kill but to ...
Stay safe.
What helps and is beneficial for me is to let it all sink down towards the misery of the keys on the piano; I play them without looking, I go drown towards the set of sadness, I seek and I get angrier, I climb, I loose my ass and assembly, I am down here.
Can we even get close to what we once were, could we continue towards the direction of .... ?
pühapäev, 23. oktoober 2016
op73
it is
strictly
prohibited
for me
to even
go near
this
opera
house
now...
maybe it is true
that my dreams
were left behind
somewhere
in the
forest
with none to
see them
how else
would you
explain
that
I cannot
even
go near
these
people?
Or maybe
I do not
even
want to?
This
mysterious
thing
how could
we
leave and
quietly
choose
to exit this
ramble
without
any
further
intro?
or
reconciliation?
we too
we cannot
help but
to
choose
this
tune
like this
we
could
enter
the
shala
of
Beethoven's
mother
like this
we too
would
have
the place
where to
see
where
our
hearts
were
before
this.
we would
hear
again
the note;
this note.
Now, this is
for you.
I cannot
help this.
It is as if
each note
is causing
me to fall
towards you.
But how
can we
make sure
that
this is
not just a
fake image?
How could
these dark
shadows once
again feel
so....
vulnerable?
Have you?
do you trust?
do you rest?
do you even...
I would
not
spend
this
amount
of
chimneys
around
a
fire-post.
death...
(sigh)
strictly
prohibited
for me
to even
go near
this
opera
house
now...
maybe it is true
that my dreams
were left behind
somewhere
in the
forest
with none to
see them
how else
would you
explain
that
I cannot
even
go near
these
people?
Or maybe
I do not
even
want to?
This
mysterious
thing
how could
we
leave and
quietly
choose
to exit this
ramble
without
any
further
intro?
or
reconciliation?
we too
we cannot
help but
to
choose
this
tune
like this
we
could
enter
the
shala
of
Beethoven's
mother
like this
we too
would
have
the place
where to
see
where
our
hearts
were
before
this.
we would
hear
again
the note;
this note.
Now, this is
for you.
I cannot
help this.
It is as if
each note
is causing
me to fall
towards you.
But how
can we
make sure
that
this is
not just a
fake image?
How could
these dark
shadows once
again feel
so....
vulnerable?
Have you?
do you trust?
do you rest?
do you even...
I would
not
spend
this
amount
of
chimneys
around
a
fire-post.
death...
(sigh)
motherline thru music
the line of this.
will no
be broken
we guaranteeee
that
how could
if we could somehow
we would
this!
welcome the grandma?!
no!!
or this??
how would we...
how could we...
hmmmm
anyway, hmm.
this is what we could get
thru this
the sacred ancestroral "laul" song of the motherly inherited galactic past - ...
SHALL CONTINUE!
we would rather enjoy another day out
in the wild?
no no
we would rather
do what+
now this trip
what is it
who are these
cold looking wolvies
and dont tell me again
that this is the backup
we have here
will no
be broken
we guaranteeee
that
how could
if we could somehow
we would
this!
welcome the grandma?!
no!!
or this??
how would we...
how could we...
hmmmm
anyway, hmm.
this is what we could get
thru this
the sacred ancestroral "laul" song of the motherly inherited galactic past - ...
SHALL CONTINUE!
we would rather enjoy another day out
in the wild?
no no
we would rather
do what+
now this trip
what is it
who are these
cold looking wolvies
and dont tell me again
that this is the backup
we have here
73emp
now run run my child
thru the realms of the stars
how would we
hand me this
go back
take this
do some work
but the night is low, mom
that's nothing.
we need to...
how would we...
perhaps
a little bit
like...
the thunder is coming, mom
the trees are moving
how would we ever ever get back?
yes i could go like this
but how do we
now what is this
what happened to this
i would rather go like
this tiny dance
in the stars
this warm elf
while we end with...
oh how could we not choose
to be with these people instead
now look mom
there's this storm
these letters
now look mom
how
could you
thru the realms of the stars
how would we
hand me this
go back
take this
do some work
but the night is low, mom
that's nothing.
we need to...
how would we...
perhaps
a little bit
like...
the thunder is coming, mom
the trees are moving
how would we ever ever get back?
yes i could go like this
but how do we
now what is this
what happened to this
i would rather go like
this tiny dance
in the stars
this warm elf
while we end with...
oh how could we not choose
to be with these people instead
now look mom
there's this storm
these letters
now look mom
how
could you
op73
i thought i honestly thought that this would heal atlantis
too much damage
for the little
girl
how
would
you
get
back
this
little
girl
that
is
capable
of
doing
all
this
too much damage
for the little
girl
how
would
you
get
back
this
little
girl
that
is
capable
of
doing
all
this
m
you can now teach in the mountain village, maybe it is time to mingle a bit with these crowds... yet first, ashamed of the raw, we would get cosier later on...
wild were the dreams and short were the answers
deep was the willful dedication
hope was not left
hope was there
the path amongst which
you cannot climb
the path amongst which
you would not follow me
the path
amongst which
you couldn't help
but be
forsaken
and
how else
would you describe
this
tone
that is
attempting
to
reach
that is simply attempting to reach the next step?
wild were the dreams and short were the answers
deep was the willful dedication
hope was not left
hope was there
the path amongst which
you cannot climb
the path amongst which
you would not follow me
the path
amongst which
you couldn't help
but be
forsaken
and
how else
would you describe
this
tone
that is
attempting
to
reach
that is simply attempting to reach the next step?
hallo
in the late phase of his life he would seen that, even though, all left behind, we would carry on this, amongst all this, we would take and carry on this. we would somehow know the truth, we would know towards what to cling to when times get tough again
forsaken yet not, climber, a stranger, a forward-moving pace. dance towards the light of the campfire on a lone mountain-top. reach the heights of the silent wisdom, move, until you have nothing left but your last breath.
fooled by every little sign, this could be it, no this, what is it? a dance of the tops of the trees, the winds and the leaves and the movement of the lonely water of the dark blood
hand me your papers and i will do something with them
forsaken yet not, climber, a stranger, a forward-moving pace. dance towards the light of the campfire on a lone mountain-top. reach the heights of the silent wisdom, move, until you have nothing left but your last breath.
fooled by every little sign, this could be it, no this, what is it? a dance of the tops of the trees, the winds and the leaves and the movement of the lonely water of the dark blood
hand me your papers and i will do something with them
s31, 2
the pits of the dancer, the danger could be that inside this midst, you would go so deeply into the experience, stepping right into this unprepared fulfillment, that is in front of you...
So how do you later get back? Or do you? Or does it simply take you and carry deeper into the core realms?
Who would know
So how do you later get back? Or do you? Or does it simply take you and carry deeper into the core realms?
Who would know
nn
I cannot help but to think about these dreams, that, if left unfulfilled will haunt you down and ask for your kind permission to live them through, as if you were again taken by these mysterious feelings, dancing somewhere unnoticably....
Rising from the midsts of the flow, caring and cunning at the same time... who would you prefer, a person who is alive or....
These translations from the space.
Rising from the midsts of the flow, caring and cunning at the same time... who would you prefer, a person who is alive or....
These translations from the space.
shortie
I am watching again Le Nozze di Figaro, one of my favourite operas. I feel that nowadays there's this kind of timing issue, that we rush towards shallow tasks with such pace that we don't have the daylight or courage to actually feel things through.
I love how in this opera the emotional problems of characters are played out in such a charming and passionate way, that one cannot help but to adore it...
I love how in this opera the emotional problems of characters are played out in such a charming and passionate way, that one cannot help but to adore it...
about music and experience
I couldn't help but to follow the music, the feelings inside me grew stronger to a such degree that I yearned for it, I yearned to feel myself on a deep soul level. And how did I get this connection? When I felt a strong emotion, something that really needed instant clarification, I would sit down with the piano and play it out, play it out, my friend, and the notes would start to sing a tune from the tense aspect of me, and it would go like this: [example code, enter a music piece of impro]
I would start to dance with this and I could go really far with it. I would have such an obsession to singing, or these deep unhealed aspects of the true soul, from the heart, from other, deeper and more peaceful levels of being... I would take the guitar and play two notes and it would calm down the entire atmosphere around me, or the space around me, let's say 10 meters to each side.
When you see it, you know it, and it will take you where you are, and it will show you. I had to realise very fast that I am who I am and put it into practice to the fullest. Looking back, I see now that there were also more ancient things speaking through these events, but when doing this, you need to be on such a level of acceptance, that you do an extraordinary mindblowing thing and then instantly forget about it, because another task needs to be done from a completely different anger (I wanted to say angel, sorry, no, angle.)
Let's say that there are these beings who need you to understand some core aspects of their reality very fast, and even if it is new to you, you need to cooperate and accept what you are being told and integrate it into your practice.
I could also describe it as a constant travel between different groups and small cosy realities, each group giving some new piece of information. I have forgotten a lot already I suspect, but things turned out to be a little bit different anyway...
I would start to dance with this and I could go really far with it. I would have such an obsession to singing, or these deep unhealed aspects of the true soul, from the heart, from other, deeper and more peaceful levels of being... I would take the guitar and play two notes and it would calm down the entire atmosphere around me, or the space around me, let's say 10 meters to each side.
When you see it, you know it, and it will take you where you are, and it will show you. I had to realise very fast that I am who I am and put it into practice to the fullest. Looking back, I see now that there were also more ancient things speaking through these events, but when doing this, you need to be on such a level of acceptance, that you do an extraordinary mindblowing thing and then instantly forget about it, because another task needs to be done from a completely different anger (I wanted to say angel, sorry, no, angle.)
Let's say that there are these beings who need you to understand some core aspects of their reality very fast, and even if it is new to you, you need to cooperate and accept what you are being told and integrate it into your practice.
I could also describe it as a constant travel between different groups and small cosy realities, each group giving some new piece of information. I have forgotten a lot already I suspect, but things turned out to be a little bit different anyway...
reede, 21. oktoober 2016
muid
päevade
jooksul
on
palju
mis
väsitab
ära
mu
alustust
liigagi
väsita
algul
on
uhkus
ja
kadunud
au
algul
on
kadunud
varastus
aus.
pulkade
suumides
ununeb
hing
varguste
tuledes
ahistub
sind
armasta
ega
see
ulugi
mind
viia
mu
kadunud
väsinud
hing
lahti
on
tulek
ja
muuhulgas
tuul
vesi
on
tulnud
on
kadunud
puud
paraku
tulekul
kunagi
tuul
sadu
on
kustund
on
kadunud
puud...
vee
ei
tule
vee
ei
näe
para
ta
matu
ja
hajunud
hääl
jooksul
on
palju
mis
väsitab
ära
mu
alustust
liigagi
väsita
algul
on
uhkus
ja
kadunud
au
algul
on
kadunud
varastus
aus.
pulkade
suumides
ununeb
hing
varguste
tuledes
ahistub
sind
armasta
ega
see
ulugi
mind
viia
mu
kadunud
väsinud
hing
lahti
on
tulek
ja
muuhulgas
tuul
vesi
on
tulnud
on
kadunud
puud
paraku
tulekul
kunagi
tuul
sadu
on
kustund
on
kadunud
puud...
vee
ei
tule
vee
ei
näe
para
ta
matu
ja
hajunud
hääl
heia
Kunagi tõesti
ehk
tuled
mu
vend
ahjude
kuuest
ei
leia
paljude
kauguste
kadunud
vend
paljude
laipade
Miia
karjudes
kuuletub
haavunud
tuul
tulek
on
tulnud
on
meel.
paraku
leidunud
viin
oli kuur'
kus
on
mu
ahjude
hing.
kus
on
mu
köök
ja
mu
kodu.
kus
on
mu
unistus
suur.
kus
on
mu
ehitus
luba
kus
on
mu
kadunud
juur.
ehk
tuled
mu
vend
ahjude
kuuest
ei
leia
paljude
kauguste
kadunud
vend
paljude
laipade
Miia
karjudes
kuuletub
haavunud
tuul
tulek
on
tulnud
on
meel.
paraku
leidunud
viin
oli kuur'
kus
on
mu
ahjude
hing.
kus
on
mu
köök
ja
mu
kodu.
kus
on
mu
unistus
suur.
kus
on
mu
ehitus
luba
kus
on
mu
kadunud
juur.
miskit
ilmekas
ununud
autu
aru
on
ulus
on
tuul.
tule
kui
unud
mu
kallim
palju
on
uhtunud
suur.
tänava
kivide
nurgal
pahju
kus
palju
kus
patju?
ei
tule
ei
suuna
ei
saada
mu
sula
mu
kuunar
mu
leek.
kia
on
kustund
on
tulku'
tulku'
on
tuldud
on
suur
viia
ma
suren
ma
hulgun
ahastus
kustutab
leek.
aru
on
hullude
tulek
kulu
on
purunend
voor
siiani
peaaegu
oleks
ahjude
kadunud
vool.
hästi
ma
leian
su
siiski
tead ju
ma
uurisin
end
ahjude
taga
on
kuues
tule
mu
kadunud
vend.
ununud
autu
aru
on
ulus
on
tuul.
tule
kui
unud
mu
kallim
palju
on
uhtunud
suur.
tänava
kivide
nurgal
pahju
kus
palju
kus
patju?
ei
tule
ei
suuna
ei
saada
mu
sula
mu
kuunar
mu
leek.
kia
on
kustund
on
tulku'
tulku'
on
tuldud
on
suur
viia
ma
suren
ma
hulgun
ahastus
kustutab
leek.
aru
on
hullude
tulek
kulu
on
purunend
voor
siiani
peaaegu
oleks
ahjude
kadunud
vool.
hästi
ma
leian
su
siiski
tead ju
ma
uurisin
end
ahjude
taga
on
kuues
tule
mu
kadunud
vend.
midagi minu seest, otse
kõnnidki
räpasel merel.
ja
taamal
on
haihtunud
vead.
paljugi
punast
on
meres.
õhtu,
mu kallis
sa tead.
teangi
et tuleb
ta juurest
see
haavatud
kohutav
laud
see
punane
soojuse
sära
see
hävinud
kauguste
laul
see kuna
mis
kustunud
verest
see algus
ja
haavu
ei näe
parem
kui
olekski
terend
tere
on
ahtunud
veal
paratamatult
on tore
kutsuda
ahtuda
kaun
ahju
on
suur
on
uhkus
on
aru
ja
unu
ja
paun.
kõrvalt
kui
vaatad
kas
tundub
nii
terav
see
kustunud
keel
päraka
tulku'
ja
hambus
varastad
kumedaid
luid.
räpasel merel.
ja
taamal
on
haihtunud
vead.
paljugi
punast
on
meres.
õhtu,
mu kallis
sa tead.
teangi
et tuleb
ta juurest
see
haavatud
kohutav
laud
see
punane
soojuse
sära
see
hävinud
kauguste
laul
see kuna
mis
kustunud
verest
see algus
ja
haavu
ei näe
parem
kui
olekski
terend
tere
on
ahtunud
veal
paratamatult
on tore
kutsuda
ahtuda
kaun
ahju
on
suur
on
uhkus
on
aru
ja
unu
ja
paun.
kõrvalt
kui
vaatad
kas
tundub
nii
terav
see
kustunud
keel
päraka
tulku'
ja
hambus
varastad
kumedaid
luid.
otse2
Õhtust! Ma siin mõtlesin, et tulekski
olla
sedavõrd
pealis-
pindne,
nagu
saabas,
mis
uhutud
liivasele
rannale.
Tulekski
ehk
leida
see uhutud
ununud
rand,
ja igavene
tulek...
olla
sedavõrd
pealis-
pindne,
nagu
saabas,
mis
uhutud
liivasele
rannale.
Tulekski
ehk
leida
see uhutud
ununud
rand,
ja igavene
tulek...
otse
põnev
on
põrgus
on
purustund
vool
paksud
ja
lained
on
ees
kartul
on
soolas
on
ununend
kool
kolmteist
on
igati
Gerd
ähmane
piir
ja
sinetav
raev
tulgu
mis
tulema
peab
ahjude
taustal
on
käsitlus
hell
paljugi
ridu
ta
teab
viistuhat
tausta
on
kadunud
mees
ahjude
valendav
helk
täitku
te
halgude
riimide
real
kandku
see
olemust
veel
hästi
ma
leian
ma
unustan
kuu
targu
on
tulnud
see
laps
viisteist
on
kadunud
kuus
on
kuid
siin
kuuskede
kosutav
laps
ahjude
armastav
armunud
vool
ähmane
kudum
ja
taks
tartusse
tuleb
on
tulnudki
kool
teiste
seas
puhas
on
paks
tarkus
ja
haluga
pikku
pead.
punkt.
on
põrgus
on
purustund
vool
paksud
ja
lained
on
ees
kartul
on
soolas
on
ununend
kool
kolmteist
on
igati
Gerd
ähmane
piir
ja
sinetav
raev
tulgu
mis
tulema
peab
ahjude
taustal
on
käsitlus
hell
paljugi
ridu
ta
teab
viistuhat
tausta
on
kadunud
mees
ahjude
valendav
helk
täitku
te
halgude
riimide
real
kandku
see
olemust
veel
hästi
ma
leian
ma
unustan
kuu
targu
on
tulnud
see
laps
viisteist
on
kadunud
kuus
on
kuid
siin
kuuskede
kosutav
laps
ahjude
armastav
armunud
vool
ähmane
kudum
ja
taks
tartusse
tuleb
on
tulnudki
kool
teiste
seas
puhas
on
paks
tarkus
ja
haluga
pikku
pead.
punkt.
otseluule. 1.
ärritund
viha
ja
kadedus
suur
õmblus
ja
kustunud
leek.
tulgu
mis
tarvis
ei
haihtu
te
veel
taamal
on
kumamas
vargus
tehke
kui
saate
mis
väsitaks
mind
tõusku
see
raibe
ju
kord
ahjude
hakul
on
sinamas
mees
viistuhat
torget
to nord
ah
missa
tegid
ei
tulnudki
verd
viisteist
ja
kadunud
laps
kordagi
peatund
ei
ahjude
seest
keegi
on
tulnud
ent
B
palju
on
jäänud
kuid
sitaks
on
verd
peaaegu
surnud
on
loom
ahjude
autode
alguste
all
kahjulik
kurjustav
toon
viha
ja
kadedus
suur
õmblus
ja
kustunud
leek.
tulgu
mis
tarvis
ei
haihtu
te
veel
taamal
on
kumamas
vargus
tehke
kui
saate
mis
väsitaks
mind
tõusku
see
raibe
ju
kord
ahjude
hakul
on
sinamas
mees
viistuhat
torget
to nord
ah
missa
tegid
ei
tulnudki
verd
viisteist
ja
kadunud
laps
kordagi
peatund
ei
ahjude
seest
keegi
on
tulnud
ent
B
palju
on
jäänud
kuid
sitaks
on
verd
peaaegu
surnud
on
loom
ahjude
autode
alguste
all
kahjulik
kurjustav
toon
Luuletus 3. olukorra kirjeldus, kuidas meil siin seksuaalselt asjad on.
Hädaldus
suur
ja
paisunud
iha;
kasvanud
viimnegi
rahu.
Tõrgete
tulekul
tuleme
siit
ehkki
on
halvatud
rohul.
Vaadake
meid,
kuis
läksime
eest,
häiritud
tunne
ja
halud
võta
kui
võid
sa
vägisi
meest
hõbedast
tulnud
on
hälbund
Tahaks
küll
ennast
ent
ununeb
taas
viis
korda
viimast
ei tea -
tunnegi
valetus
tahtmatu
pauk
tasa,
ent
karju,
ta teab.
Ahtasti
olemus
hävindub
seest
15
ja
värelev
hing
16
on
halud
ja
4
on
kunn
kanad
ja
pasun
ja
W-st.
suur
ja
paisunud
iha;
kasvanud
viimnegi
rahu.
Tõrgete
tulekul
tuleme
siit
ehkki
on
halvatud
rohul.
Vaadake
meid,
kuis
läksime
eest,
häiritud
tunne
ja
halud
võta
kui
võid
sa
vägisi
meest
hõbedast
tulnud
on
hälbund
Tahaks
küll
ennast
ent
ununeb
taas
viis
korda
viimast
ei tea -
tunnegi
valetus
tahtmatu
pauk
tasa,
ent
karju,
ta teab.
Ahtasti
olemus
hävindub
seest
15
ja
värelev
hing
16
on
halud
ja
4
on
kunn
kanad
ja
pasun
ja
W-st.
luuletus 2. re-write eelmisele
Lõputu
kõne
on
tasutud
ikka;
Teadagi,
mis
tuleb
teha.
Võtagi
minul
kui
tuleval
tundel
olgugi
värisev
keha.
Tahtsingi
tulla,
ent
päike
on
hull
kõrvetab
alasti
keha.
Värisev
loide
mis
tulvab
su seest,
olend
ja
tardunud
iha.
Lõputu
raiutud
uhutud
vend,
tõrge
ja
tulebki
teha.
Taevaste
rahade
tunnetus-
piir,
ohkiv
ja
kaugenev
lend;
Lohe,
mis
kultunud,
teravdab
seest,
ähmastub
värelev
iha...
kõne
on
tasutud
ikka;
Teadagi,
mis
tuleb
teha.
Võtagi
minul
kui
tuleval
tundel
olgugi
värisev
keha.
Tahtsingi
tulla,
ent
päike
on
hull
kõrvetab
alasti
keha.
Värisev
loide
mis
tulvab
su seest,
olend
ja
tardunud
iha.
Lõputu
raiutud
uhutud
vend,
tõrge
ja
tulebki
teha.
Taevaste
rahade
tunnetus-
piir,
ohkiv
ja
kaugenev
lend;
Lohe,
mis
kultunud,
teravdab
seest,
ähmastub
värelev
iha...
luuletus.
värdjalik
augustatudunistus,
eksistents
hävitus
naeratus
sinised hauad
lõputu
häda
ja
vihane
sõda
kõrval
on
hiiglaste
hauad
pesitsus-
varjatud
väsinud
muda
püsti on
sinised
lauad
taamal on
kunagi
kustunud
hävitus
väsinud
värdjas
ja
kaua
kaua ma pean
ja kaua
mul tuleb?
-väsinud
sinised
hauad.
lõputu
lõhe
ja
nõlvade
rõhud
käsitlus
tume
ja
kaua.
igavik
hele
on
siin
aga
tuleb
tumedad
vihmased
laulud
tarvilik
tänu
ja
vististi
ähmane
punane
mure
ja
laulad
väsitud
viin
ja rohkene
talu
tõusete
ahjud
on
kohal
väsinud
augud
tulete
taresse
võtate
lahti
end
seest
ahjude
seest
unub
lauad
vahtige
unutud'
esimest
ahju
tunnustud'
viinane
haual'
õhtusse
ujub
ja
väsynyt
meest
kahtlustab
tarkune
daua
tänagi
olemus
tõrgub
mu
seest
viisteist
on
higine
laubal
tulete
kaugelt
kuid
enese
seest
headus
on
hõrgutis
laual
võimalus
kaunis
ent
kuna
on öö
pealt
pole näha
on
lauba'
tõrgute
siin
ent
kuna
on
öö
võime
me
hälbida
kaua
täriseb
tuli
ja
vihiseb
kuul
kolmteist
on
viimasel
haual
veel
1500
tosinat
meest
kaevunud
leitnandi
haual.
Pärast on
kole.
Pole tulnudki
memm.
Viisteist
on
läinud
ja
hagu.
Pärast
on jubedus
kadunud veest;
ahjul
on
laipade
nägu.
Kõrgustes
halgu
vahetas
taat
viisteist
ja
tuhat
on
laual.
vastik
on
nägu
ja
hukatud
mees
ahjude
tusasel
haual.
Tõusete
keldrist
ja
viis
teist
on
sees;
ahjude
tuhat
on
laual
hallide
ununud
vihmade
käes
säravad
lubatud
laudad
tahad
ma
tulen
ja
võtan
su
seest
kahju,
mis
kadunud
sinna.
toonekurg
palju
ei
lubagi
veest
ahjud
ja
unund
on
hauand'
Armasti
anund'
ei
tulnudki
jääd.
Ahjude
väsind
ja
kaunad.
Tulge
kui
sittagi
mõistate
seest'
arutu
lahti
on
kaua.
Euroopa Rainbow'l. Näidis.
"Vabandust, kas see tee viib Zarasaisse?" küsis mult lõbusama olemisega mees kahest vastutulijast. Muie tema näol võis olla tingitud minu paljajalu olekust ja punasest, verega määrdunud särgist. Vastasin, et ma ei tea, ja irvitasin talle vastu. Olin teinud suurema ringi laagripaigast eemale ja ekselnud küllaltki sihitult ümbruskonna kruusateedel.
Otsisin nimelt omale kohta või kodu, kuhu hiljem siirduda. Ajastutevaheline paus ja kaos pani mind unistama, mõtlesin, milline võiks minu tuleviku elamine välja näha. Ma ei kartnud enam eksida ja ma isegi ei kartnud enam niiväga nälga, olin juba õppinud sellega harjuma ja natuke aega ilma söögita toime tulema.
Ent nüüd olin sellelt väiksemat sorti eksirännakult tagasi laagripaiga poole liikumas ja mul oligi hea meel kohata tuttavama väljanägemisega olendeid. Sissekäigu juures olev lõke juba ootas mind - milliseks lahinguks valmistuda seekord? - ja olenevalt seltskonnast võisin kas sinna peatuma jääda või taaskord paar kilomeetrit suurema lõkke suunas liikuda.
Äraarvamatu ja tegutsemisvalmis, rõõmus ja seiklemishimuline, püsimatu ja tõeliselt rõõmus, kui taaskord mõnda sõpra kohtasin. Olin juba natuke harjutanud ja veidike osav sissetulevaid ebameeldivusi või ohtlikke olukordi ära aimama; ka polnud minu jaoks probleem näiteks kiiresti riideid vahetada, suunda muuta või põõsaste tagant ootamatult välja ilmuda, võimalikult erineva ja etteaimamatu nurga alt.
Mis mind häirisid, olid suuremahulised rünnakud ja pikad ööd ilma puhkuseta või vähese puhkusega, kui olukorrad olid lihtsalt liiga väärtuslikud ja soodsad, et lahendusi ära kasutamata jätta, veidi oodata ja puhata. Puhkus toimus sageli ka taktikalistel kaalutlustel, et teinekord uue nurga alt või uue ideega häirivale olendile ligineda.
Õppisin kasutama erinevaid nõkse ja nippe, et näiteks vanu energiaid blokeerida või maha pesta või uusi ja huvitavaid kiiresti sisse tuua. Õppisin ära arvama teiste inimeste tumedaid saladusi (hoitud kuritegusid nt, mis olid välja rääkimata ja kahjustasid olendi keha ja suhtumist teistesse) ja huupi küsimustega riskides neid intuitsiooni pealt aimama, pannes väikeste informatsioonikillukeste pealt kiiresti kokku olendi haigusloo ja/või sooritatud negatiivsed teod ning vahendid ja potentsiaalsed vahendid, millega olend võis tulevikus seltskonnale häiriv olla.
Leiutasime erinevaid viise ja vahetasime kogemusi, kuidas nt häkkida hüpnotiseeritud muusikut või tervendada mentaalsete raskustega tõsist meesterahvast. Olukord oli nt selline, et mees istub maas ja haige, ei suuda eriti tundeid tunda. Mitu tervendajat ümber, kõik tegelevad. Mina nt soovitasin tal sokid ära võtta, et ta saaks paljajalu maaga otse ühendust ja et siis maa saaks teda aidata.
Otsisin nimelt omale kohta või kodu, kuhu hiljem siirduda. Ajastutevaheline paus ja kaos pani mind unistama, mõtlesin, milline võiks minu tuleviku elamine välja näha. Ma ei kartnud enam eksida ja ma isegi ei kartnud enam niiväga nälga, olin juba õppinud sellega harjuma ja natuke aega ilma söögita toime tulema.
Ent nüüd olin sellelt väiksemat sorti eksirännakult tagasi laagripaiga poole liikumas ja mul oligi hea meel kohata tuttavama väljanägemisega olendeid. Sissekäigu juures olev lõke juba ootas mind - milliseks lahinguks valmistuda seekord? - ja olenevalt seltskonnast võisin kas sinna peatuma jääda või taaskord paar kilomeetrit suurema lõkke suunas liikuda.
Äraarvamatu ja tegutsemisvalmis, rõõmus ja seiklemishimuline, püsimatu ja tõeliselt rõõmus, kui taaskord mõnda sõpra kohtasin. Olin juba natuke harjutanud ja veidike osav sissetulevaid ebameeldivusi või ohtlikke olukordi ära aimama; ka polnud minu jaoks probleem näiteks kiiresti riideid vahetada, suunda muuta või põõsaste tagant ootamatult välja ilmuda, võimalikult erineva ja etteaimamatu nurga alt.
Mis mind häirisid, olid suuremahulised rünnakud ja pikad ööd ilma puhkuseta või vähese puhkusega, kui olukorrad olid lihtsalt liiga väärtuslikud ja soodsad, et lahendusi ära kasutamata jätta, veidi oodata ja puhata. Puhkus toimus sageli ka taktikalistel kaalutlustel, et teinekord uue nurga alt või uue ideega häirivale olendile ligineda.
Õppisin kasutama erinevaid nõkse ja nippe, et näiteks vanu energiaid blokeerida või maha pesta või uusi ja huvitavaid kiiresti sisse tuua. Õppisin ära arvama teiste inimeste tumedaid saladusi (hoitud kuritegusid nt, mis olid välja rääkimata ja kahjustasid olendi keha ja suhtumist teistesse) ja huupi küsimustega riskides neid intuitsiooni pealt aimama, pannes väikeste informatsioonikillukeste pealt kiiresti kokku olendi haigusloo ja/või sooritatud negatiivsed teod ning vahendid ja potentsiaalsed vahendid, millega olend võis tulevikus seltskonnale häiriv olla.
Leiutasime erinevaid viise ja vahetasime kogemusi, kuidas nt häkkida hüpnotiseeritud muusikut või tervendada mentaalsete raskustega tõsist meesterahvast. Olukord oli nt selline, et mees istub maas ja haige, ei suuda eriti tundeid tunda. Mitu tervendajat ümber, kõik tegelevad. Mina nt soovitasin tal sokid ära võtta, et ta saaks paljajalu maaga otse ühendust ja et siis maa saaks teda aidata.
muljeid
21.10.2016 Kopli kooli õpetajate toas
On pime ja hiline aeg. Metsaveerelt tõuseb udu. Öö on. Maas puude all on väga rahulik. Me oleme liiga väsinud, et tõusta. Tahaks karjuda, aga enam pole põhjust. Kõik on juba välja öeldud, ära räägitud, ära joostud. Tahaks rahu, tahaks - surra?
On öö. Udu tõuseb vaikselt ja metsaveeres on rahulik. Taamal on näha, et puude varjust tõuseb aeglaselt juba kuu. Öö on ja maas on rahulik.
Midagi on tulekul. Tahaks juba näha, kuidas tuleb midagi, mis kannaks mind siit ära. Öö on. Nüüd on rahulik ja valu on juba veidike taandunud.
Tähistaevast tuleb vaikset valgust ja puude lehed sosistavad minuga. On öö ja taevas on tume, aga seal on tähed. Vähehaaval hakkan aru saama, mis juhtus. See läks mööda ja ei tulnud enam. Purustasime selle.
Lõkke ääres on pime, väga pime. Mõned üksikud söed veel hõõguvad. Võtan kitarri ja harjutan. Ma ei oska veel akorde, aga ma tean, kuidas heliredelid käivad ja ma tean, kuidas see peaks kõlama. On pime, väga pime. Ma võtan kitarri ja harjutan üksinda öös.
Hommikuni, Taavi, ja siis valmistud järgmiseks. Tunnen mõnikord, kuidas need varjud hiilivad mulle lähemale, mõistatuslikud, sünged ja tumedad. On pime, aga neid asju ei tohi karta. Ma ei karda siis neid. Mängin neile hoopis paar heledamat nooti oma kitarril.
Öö on minuga ja puud sahisevad tuules. Varjud võivad tulla, ha! - ma juba tean, kuidas neid lahustada, helin minu sees on kasvanud juba liiga eneseteadvaks ja kindlaks, et siinkohal alistuda või ära joosta. On hele ja ma ootan hommikut ja ma isegi suudan mõne tunni magada, kui need kõige hullemad tegelased on ära läinud. Lõkkekohti saab vahetada ka, ja magamisasemeid.
Ja kõigele vaatamata olen ma õnnelik, mu sõbrad on kusagil siin, minu ümber, minu lähedal.
Tähevalgust saab omale appi hüüda, õppisin seda kasutama, see tundus kuidagi väga loomulik. Mitte et ma oleks seda juba varem suutnud, pigem rohkem nagu ma oleks selleks terve oma elu valmistunud; kõik need treeningud tegelikult terve selle galaktilise öö jooksul, et kasvada vaimselt vajalikuks hetkeks piisavalt tugevaks.
Tähtis on tulla siinkohal lugejale veidi vastu, aga kes on pikalt üksinda öösiti tantsinud ja valvanud, ei saa just kuigi tihti mahti oma saladusi oma vanematele paljastada.
Käiks korraks kuskil ära, tead, nii et isale ei ütle, käiks kusagil öösel salaja ära, nagu ma ju ikka jalgrattaga olen käinud, juba teismelisest peale. Öö kutsub ja niiske õhk tõmbab.
Ülesanne nr 1 - ehitada Trepimäele öösiti salaja kommuun. Keegi ei tohi liiga palju aru saada, muidu läheb asi tuksi.
Mõnikord ma sain ilusasti aru ja mulle tundus, et tegu ongi südame järk-järgulise arenguga. Et oskad ja õpid järjest paremini ilusaid müsteeriume lahendama ja omaenese saladusi hoidma ja märkamatult, võimalikult märkamatult varjudes liikuma.
Ma ju kogu aeg, juba lapsest saati, läksin õhtuti ja öösiti salaja ära; olengi vist oma vanemaid sellega pisut ja jupikaupa harjutanud, et nad liiga ära ei ehmuks ja kõik läheks sujuvalt.
Noorelt-noorelt liikusin peahoone vahet ja varsti olid mul juba oma võtmed. Hiljem juba ema autoga pokkeriõhtutel, aga siis juba jalgrattaga Trepimäel, mis oli oluliselt, kuidas nüüd teile öeldagi - täitvam ehk.
Võib-olla niimoodi, varajasest poisipõlvest alates, areneski mul välja kalduvus vaikselt, rahulikult omaette olemisele. Väikselt-väikselt võisin tundide kaupa üksi järve ääres õngega kalu püüda, kaaslasteks tuul, vesi, pilliroog, kivid, lained, loojuv päike ja õngekorgi liikumisega kaasnev põnevus.
Tahtsin teada, kuidas neid kalu võimalikult hästi kinni püüda, õppisin erinevaid nõkse, nt. kui kaugele roostiku servast oleks kasulik kork heita.
Lisaks omaette hulkumisele maja ümbritsevates seenemetsades tugevdasid minu romantilist ellusuhtumist ka läbi loetud lasteraamatud. Ma ei tea, kui palju ma neid lugenud olen, tohutult, aga kindlasti vähem kui mu igavavõitu vanem õde. Igaljuhul need lood mõjusid minu hingele inspireerivalt ja suunasid hiljem sujuvalt erinevatele rännakutele selles maailmas.
Killu ja Madle olid väga naljakad ja eriti hästi meeldis mulle nendega koos erinevaid mänge leiutada. Tegime vähemalt kolm eri versiooni Limnopoli või midagi sellist. Ümberkaudsete puude all oli hea ema eest varjuda või Tormit lumekäkiga varitseda. Teinekord jooksime nõudepesu eest läbi lahtioleva akna aeda ära, hüppasime paljajalu välja, nii et ema ei märkaks.
Ehitasime ka parvesid järvel sõitmiseks, kui Tuvikeste eeskujul sai pärast plastpudelid sisse pandud, siis püsis veepinnal küll. Tegime Tormiga ka mitu laevahukku läbi stiilis "Upume-upume", millest sai hilisem catch-phrase.
On pime ja hiline aeg. Metsaveerelt tõuseb udu. Öö on. Maas puude all on väga rahulik. Me oleme liiga väsinud, et tõusta. Tahaks karjuda, aga enam pole põhjust. Kõik on juba välja öeldud, ära räägitud, ära joostud. Tahaks rahu, tahaks - surra?
On öö. Udu tõuseb vaikselt ja metsaveeres on rahulik. Taamal on näha, et puude varjust tõuseb aeglaselt juba kuu. Öö on ja maas on rahulik.
Midagi on tulekul. Tahaks juba näha, kuidas tuleb midagi, mis kannaks mind siit ära. Öö on. Nüüd on rahulik ja valu on juba veidike taandunud.
Tähistaevast tuleb vaikset valgust ja puude lehed sosistavad minuga. On öö ja taevas on tume, aga seal on tähed. Vähehaaval hakkan aru saama, mis juhtus. See läks mööda ja ei tulnud enam. Purustasime selle.
Lõkke ääres on pime, väga pime. Mõned üksikud söed veel hõõguvad. Võtan kitarri ja harjutan. Ma ei oska veel akorde, aga ma tean, kuidas heliredelid käivad ja ma tean, kuidas see peaks kõlama. On pime, väga pime. Ma võtan kitarri ja harjutan üksinda öös.
Hommikuni, Taavi, ja siis valmistud järgmiseks. Tunnen mõnikord, kuidas need varjud hiilivad mulle lähemale, mõistatuslikud, sünged ja tumedad. On pime, aga neid asju ei tohi karta. Ma ei karda siis neid. Mängin neile hoopis paar heledamat nooti oma kitarril.
Öö on minuga ja puud sahisevad tuules. Varjud võivad tulla, ha! - ma juba tean, kuidas neid lahustada, helin minu sees on kasvanud juba liiga eneseteadvaks ja kindlaks, et siinkohal alistuda või ära joosta. On hele ja ma ootan hommikut ja ma isegi suudan mõne tunni magada, kui need kõige hullemad tegelased on ära läinud. Lõkkekohti saab vahetada ka, ja magamisasemeid.
Ja kõigele vaatamata olen ma õnnelik, mu sõbrad on kusagil siin, minu ümber, minu lähedal.
Tähevalgust saab omale appi hüüda, õppisin seda kasutama, see tundus kuidagi väga loomulik. Mitte et ma oleks seda juba varem suutnud, pigem rohkem nagu ma oleks selleks terve oma elu valmistunud; kõik need treeningud tegelikult terve selle galaktilise öö jooksul, et kasvada vaimselt vajalikuks hetkeks piisavalt tugevaks.
Tähtis on tulla siinkohal lugejale veidi vastu, aga kes on pikalt üksinda öösiti tantsinud ja valvanud, ei saa just kuigi tihti mahti oma saladusi oma vanematele paljastada.
Käiks korraks kuskil ära, tead, nii et isale ei ütle, käiks kusagil öösel salaja ära, nagu ma ju ikka jalgrattaga olen käinud, juba teismelisest peale. Öö kutsub ja niiske õhk tõmbab.
Ülesanne nr 1 - ehitada Trepimäele öösiti salaja kommuun. Keegi ei tohi liiga palju aru saada, muidu läheb asi tuksi.
Mõnikord ma sain ilusasti aru ja mulle tundus, et tegu ongi südame järk-järgulise arenguga. Et oskad ja õpid järjest paremini ilusaid müsteeriume lahendama ja omaenese saladusi hoidma ja märkamatult, võimalikult märkamatult varjudes liikuma.
Ma ju kogu aeg, juba lapsest saati, läksin õhtuti ja öösiti salaja ära; olengi vist oma vanemaid sellega pisut ja jupikaupa harjutanud, et nad liiga ära ei ehmuks ja kõik läheks sujuvalt.
Noorelt-noorelt liikusin peahoone vahet ja varsti olid mul juba oma võtmed. Hiljem juba ema autoga pokkeriõhtutel, aga siis juba jalgrattaga Trepimäel, mis oli oluliselt, kuidas nüüd teile öeldagi - täitvam ehk.
Võib-olla niimoodi, varajasest poisipõlvest alates, areneski mul välja kalduvus vaikselt, rahulikult omaette olemisele. Väikselt-väikselt võisin tundide kaupa üksi järve ääres õngega kalu püüda, kaaslasteks tuul, vesi, pilliroog, kivid, lained, loojuv päike ja õngekorgi liikumisega kaasnev põnevus.
Tahtsin teada, kuidas neid kalu võimalikult hästi kinni püüda, õppisin erinevaid nõkse, nt. kui kaugele roostiku servast oleks kasulik kork heita.
Lisaks omaette hulkumisele maja ümbritsevates seenemetsades tugevdasid minu romantilist ellusuhtumist ka läbi loetud lasteraamatud. Ma ei tea, kui palju ma neid lugenud olen, tohutult, aga kindlasti vähem kui mu igavavõitu vanem õde. Igaljuhul need lood mõjusid minu hingele inspireerivalt ja suunasid hiljem sujuvalt erinevatele rännakutele selles maailmas.
Killu ja Madle olid väga naljakad ja eriti hästi meeldis mulle nendega koos erinevaid mänge leiutada. Tegime vähemalt kolm eri versiooni Limnopoli või midagi sellist. Ümberkaudsete puude all oli hea ema eest varjuda või Tormit lumekäkiga varitseda. Teinekord jooksime nõudepesu eest läbi lahtioleva akna aeda ära, hüppasime paljajalu välja, nii et ema ei märkaks.
Ehitasime ka parvesid järvel sõitmiseks, kui Tuvikeste eeskujul sai pärast plastpudelid sisse pandud, siis püsis veepinnal küll. Tegime Tormiga ka mitu laevahukku läbi stiilis "Upume-upume", millest sai hilisem catch-phrase.
laupäev, 8. oktoober 2016
tumtum
i don't like the mobile network that much
i need to stay safe
i need to compose and complete according to my feelings and senses
these kind of senses are very natural and i have developed them over years
such things as clear "vision" about how waves or feeling-waves or thought patterns sound to me in music for example
we also need to dedicate a lot of time to stay with the well-grounded mother.
not much info no need
we already have what we need
yu alw. develop well if you trust what has been interesting to you and follow this
very natural if yu develop good trust about how you "have" these things around yu
i tend to still suspect and even feel guilty about how i sense the world. why?
lack of self-courage to stay true here
i need to stay safe
i need to compose and complete according to my feelings and senses
these kind of senses are very natural and i have developed them over years
such things as clear "vision" about how waves or feeling-waves or thought patterns sound to me in music for example
we also need to dedicate a lot of time to stay with the well-grounded mother.
not much info no need
we already have what we need
yu alw. develop well if you trust what has been interesting to you and follow this
very natural if yu develop good trust about how you "have" these things around yu
i tend to still suspect and even feel guilty about how i sense the world. why?
lack of self-courage to stay true here
Tellimine:
Postitused (Atom)