Tegu oli vahest ehk lihtsalt jõletu inimesega, ta ei lubanud, lasknud, ega lootnudki minu tragikomöödial uuesti esile kerkida.
"Tehke siis ise," vastasin.
Põllutööga jänni jäänud teismelised puhkesid nutma. Nurgast tõusis suitsu. Keegi oli maasse augu kaevanud ja raputas sinna sigareti otsast tuhka.
"Läksime sinule eile appi, aga seal polnudki enam kedagi," alustas nooorem neist. Jutt tavaline.
"Põlved ehk ka juba väsinud sul," kurtis vanem.
"Kaksteist vagu on veel," vastasin.
"Ega härrad viimati kohvi soovi," lõõpis juurdetulnud uustulnuk.
"Ei."
Marutuul pühkis välja pealt tolmukübemeid lendu. Hein kattus musta puru alla.
Istusime siis nüüd juba lauas. Tee oli tõmmanud ja hea.
"Kolm korda vaata see kormoran üritas, onju..."
Teised olla talle oma kalapaadiga juba päris lähedale jõudnud.
"Ega meil seda esivanemate toetust väga enam taga jah ei ole," alustasin. "Noored ainult seksi peal väljas ja suitsumaiad. Tõeline ühendus puudub. Tööd teha ei taha keegi."
"Noh, hakkate juba pihta või ei?" küsis ema. Tema haruldane must luule oli päris puhas juba.
"Ja mis sa siis arvad, et see katastroof meid ei mõjutanud?"
"Te olite ju mujal."
Taevasse tõusis ere leek meile kõigile hoiatuseks. Lõke oli juba liiga kõrgele jõudnud ja ähvardas longuvajunud telefonitraate limpsida oma keelega.
"Mis passite seal Facebookis siis kogu aeg?" lõõpis naabritüdruk.
"Ühendusi otsime."
"Mis ühendusi?"
"Noh, Pleiaadide ja nendega, kes maha jäid. Sina meid ei huvita."
"Ütle seda veelkord ja ma löön sind."
"Noh milleks endale siis kaklust või häda niimoodi kaela tõmmata."
"Ütle seda veelkord ja ma tõesti löön sind."
Viskasimegi pildi tasku pärast tohutut litakat. Naabrineiu järsk käsi oli meile just revolvripäraga äsanud.
"Vajute kuhugi sohu ja seal ei leia teie laipa keegi," mõnitas naabripoiss justkui läbi une.
Puder kees köögis. Oli tunda ähmast lõhna.
Akna taga hakkas sabistama vihma. Oli äike, tuul.
Kõdunevad lehed viskusid suure hooga vastu akent.
"Oeh, no on põrgulised," lausus isa justkui muuseas köögis emale.
Pliidi alt hakkas tõusma musta tossu.
"Katel läks untsu," ütles ema.
"Vaja vahetada see pump toru või voolik," ütles vend.
Kormoranid kisasid majaka kohal, kaugel, eemal, tuul kandis nende jutu meieni.
"Võta veel võileiba."
"Sellest löögist ta juba ei taastu."
Ei tahtnud jah hästi taastuda. Päev veel pikk ees ja põllutöö ähvardas oodata. Kui just vihma ei tule...
Kallast mööda liginesid tuulega mustad vaimud, nagu kilekotid, ent kergemad, õhulisemad, suitsulaadsemad.
"Tulime Taavit ära viima."
"Hästi ei taha anda," ütles naabripoiss. "Plaanime ta hoopis sohu viia."
Kuulsin neid veel, ent pilt oli endiselt ähmane.
"Palun ära tule siis sinna kuuse alla enam," ähvardas vaim.
Taevas oli koku tõmmanud ja kähardus musta, ahastava keskmena Pleiaadide suunas korraks avali, nagu pilved oleksid hajunud. Mets kostus majani, kohin ja õues ringis seisvate naabrilaste käharad, kibestunud, valguskauged hüüded.
"Toome selle sõnumi sinuni, ent oma laipa sa juba ise lohistama ei hakka. Selle jaoks on siiski teised."
Täht pilgutas korraks silma. Midagi kukkus katusele, veeres maha ja purunes kildudeks.
"Katus veel peab," naeris isa köögis hukatusliku, justkui hauataguse häälega.
Siis jäi vaikseks. Ükski heli ei kostnud enam minuni. Läbi sahisevate tunkede tundsin ainult metsa öö niisket rütmi. Olingi läinud.
"Karate. Ma ei anna sulle enam süüa," kostis võika naabripoisi poolt õuduslugu. Seletati lahti eile toimunud kolmikmõrva, mis olla päädinud juuresolnud Hiiu tapmisega.
"Tikud. Vesi."
Ei saanudki neist enam aru.
Köögis aga rääkis isa edasi.
"Nõge meil justkui on," patras ta. "Lahtist taevast aga enam ammugi mitte."
Pleiaadid olid tõepoolest hakanud oma portaali juba sulgema.
"Lendame kui hävitajad,
lendame kui tont,
läbi villakeha imeb
lõhnav tulelont"
laulsid kormoranid oma laulu.
"Tasuks tee ja apelsin ja
mõistatuslik puu
läbi sära läbi ime
kostub
taimne..."
"Minu viga!" hüüdis ema ent siis ja katkestas oma vastuse. "Olingi nad sinna liiga kauaks rippuma jätnud." Pesu oli sisse tuues läbimärg.
"Orion enam ei haki, vaata," seletas vend.
Oleksin ammu pidanud seda meest mõlaga veits õrnemalt puudutama.
"Kapriisne ta ju on, see meie..." hakkas ema mingit lugu naabritest, nagu ikka. Tänavalt tõusis jälle suitsu. Veeaur lämmatas koos heitgaasiga vihmavette roninud konnade ja tigude hingamist.
