Assisting in this transformation on this planet.
There has been a lot of swings and switches between the 4th and the 3rd dimensions. For me personally, what does it mean, 4th dimension:
1) heartful and open, trusting
2) 3rd dimensional experiences gathered together (including the necessary 3-dimensional lifetimes)
3) smooth transition
4) the opening of the 8th chakra (this is required to gather the lifetimes together)
5) the coming-together of soul groups and sharing the experiences and information
Lately I have spent a lot of time together with soul groups with whom we have a deep understanding, we share dream-time experiences sub-consciously. We are also able to communicate information from the deeper levels of existence (the spirit world) to everyday life.
This can be done through:
1) speech
2) books
3) different experiences:
4) showing these experiences to others as a method of fast teaching
laupäev, 27. august 2016
pühapäev, 21. august 2016
valmistumine
Valmistumine äraminekuks.
Pärast laiaulatusliku puhastustöö lõppemist tahtsin kohe ära kuhugi edasi liikuda. Jodhpur oli selles suhtes huvitav kant, et mingisuguste anomaaliate tõttu vaheldusid energiad kiiresti ja lõid võimalusi manifesteerimiseks. Katsetasin oma mõtte jõudu.
Oli igav ja tahtsin luua rikkust, ja varsti saingi privaatsesse basseiniklubisse. Samuti hoidsin pikalt enda sees sellist mõtet: "8. mail miljoni euroga Eestisse". Otsustasin vist, et mõtlen mingi hetk päev otsa ainult sellist mõtet, ja eks ole siis näha, kuidas läheb.
Vastuseks sain peagi visiooni teemal "om mani pedme hum" ehk siis nägemuse, kuidas minu enda sees on säravvalge kalliskivi ja minu ümber teised kalliskivid.
Ehk siis - mida tähendab tõeline rikkus?
Mõtlesin ka täna hommikul selle üle. Ma arvan, et see võiks kõlada kuidagi nii: "kõrged seesmised väärtused ja tugev motivatsioon valitud suunal tegutseda"
Minna näitas mulle hommikul pilte sellest suveaia presidendi vastuvõtust. Mõtlesin, et need tüübid seal suht raiskavad aega, kuigi samal ajal võiks treenida. Mõtlesin, et mul on nende ees eelis, et sel ajal kui nemad seal aias patseerivad ja šampust joovad, saan mina läbi treeningu oma tõelisi väärtuseid arendada.
Mis on praegusel hetkel minu jaoks tõelised väärtused?
Südamesoojus, vaikne soov kodu hoida. Rahu kindlasti. Perekonnatunne ja oskus vaikselt oma asju ajada ja sealjuures õnnelik olla. Rahu.
Neid asju tulebki vist rohkem tasahilju ajada.
Peace,
Taavi
Pärast laiaulatusliku puhastustöö lõppemist tahtsin kohe ära kuhugi edasi liikuda. Jodhpur oli selles suhtes huvitav kant, et mingisuguste anomaaliate tõttu vaheldusid energiad kiiresti ja lõid võimalusi manifesteerimiseks. Katsetasin oma mõtte jõudu.
Oli igav ja tahtsin luua rikkust, ja varsti saingi privaatsesse basseiniklubisse. Samuti hoidsin pikalt enda sees sellist mõtet: "8. mail miljoni euroga Eestisse". Otsustasin vist, et mõtlen mingi hetk päev otsa ainult sellist mõtet, ja eks ole siis näha, kuidas läheb.
Vastuseks sain peagi visiooni teemal "om mani pedme hum" ehk siis nägemuse, kuidas minu enda sees on säravvalge kalliskivi ja minu ümber teised kalliskivid.
Ehk siis - mida tähendab tõeline rikkus?
Mõtlesin ka täna hommikul selle üle. Ma arvan, et see võiks kõlada kuidagi nii: "kõrged seesmised väärtused ja tugev motivatsioon valitud suunal tegutseda"
Minna näitas mulle hommikul pilte sellest suveaia presidendi vastuvõtust. Mõtlesin, et need tüübid seal suht raiskavad aega, kuigi samal ajal võiks treenida. Mõtlesin, et mul on nende ees eelis, et sel ajal kui nemad seal aias patseerivad ja šampust joovad, saan mina läbi treeningu oma tõelisi väärtuseid arendada.
Mis on praegusel hetkel minu jaoks tõelised väärtused?
Südamesoojus, vaikne soov kodu hoida. Rahu kindlasti. Perekonnatunne ja oskus vaikselt oma asju ajada ja sealjuures õnnelik olla. Rahu.
Neid asju tulebki vist rohkem tasahilju ajada.
Peace,
Taavi
pühapäev, 14. august 2016
lihtsam argielu Jodhpuris ja mängud tornis
Tavaliselt oligi nii, et Piyush läks hommikul tööle ja mina vedelesin päev otsa maas kivipõrandal ja integreerisin. Kui ta õhtul koju tuli, tegi ta tavaliselt peo kohaliku viskiga ja siis ma sain suhelda, end purju juua ja oma vibratsiooni jälle veidi allapoole tuua ning varjata. Sageli oli mul päev otsa igav, palav ja raske, ja siis ootasingi juba õhtut, et keegi koju tuleks.
Raske oli ka sissetulevat frustratsiooni kuidagi maandada, keset kogu seda linna kära ja müra. Õnneks oli mul mu isiklik mitte-tehnoloogiline vahend käepärast võtta, kui asi väga hulluks läks, ja see aitas suurepäraselt.
Kokkuvõttes võib öelda, et operatsioon õnnestus ja lõpus olid energiad nii puhtad, et sõin Piyushi sõbra Dineshi juures lõunat ja lasin kõlaritest Mozartit ja Chopin'i ja tema oma lemmikut kohalikku lauljat Kishore Kumari. Ka olime lõpus Piyushi sõbra kaudu privaatses basseiniklubis nii, et seal olid ainult need, keda sinna vaja oli. Esimestel kordadel oli punt näljaseid ja auahneid kiibitsejaid kaasas, viimasel (vist kolmandal) korral olid nad juba kadunud, sest olin teinud jupi head tööd ja energiad olid juba piisavalt puhtad ja omavahel harmoonias.
Tuli ka tormi ja mitu korda kummalist äikest, mis lõi taeva minu pea kohal ilusasti puhtaks. Olin seal kokku umbes 1,5 kuud ~20.03.2014 kuni ~16.05.2014.
Raske oli tagasi tulla ja raske oli üksi olla. Mäletan, et kõndisin õhtuti tihti üksinda seal katusel ja rohelised papagoid lendasid järjest üle minu pea loojuva päikese suunas. Nutsin palju ja laulsin palju ja hüüdsin tihti teiste tähesõprade järele.
Ma arvan, et kõige nõmedam oligi see, et kohapeal polnud toimivat hipikommuuni. Proovisingi siis seda rajada ja meie väikeses majas läks päris hästi.
Raja ja Babu olid need kaks Piyushi kullassepaäri alltöötajat, kelle juures ma sain elada. Suhtlus nendega läks järjest paremaks. Nad olid pärit Calcuttast või Calcutta lähedalt ja rääkisid bengali keeles. Nad tegid väga hästi süüa ja sõime põrandal maas istudes. Vahepeal tegi neile nalja, et mina oma läänelikus kasvatuses ei suutnud isegi ristisjalu pikalt olla, istusin põrandal väga kohmakas ja ebamugavas poosis. Siis nad naersid ja tõid mulle isegi korraks tooli ja paar korda ma sõingi eraldi tooliga laua taga.
Mis mind alguses aitas, oli see, et mul polnud jalanõusid. Piyush rääkis alguses kogu aeg seda juttu, et mul oleks vaja neile linna pealt euroopa tüdrukuid sebida. Kuna mul aga jalatseid polnud, läks ta neid ostma. Õnneks oli mul nii suur jalg, et ta leidis jalatsid vist alles nädal või rohkem pärast minu sinna saabumist. Seega sain alguses transformatsioonide vahel ka ennast mõnusasti välja puhata, selles vahejaamas või vahebaasis, nagu ma seda mõttes kutsusin.
Hotellivendadele käis lõpus närvidele, et keegi lihtsalt jalutab päevad otsa nende uhke maja taga katusel ja nad hakkasid kartma, et ma olen terrorist, või nii nad vähemalt majaomanikule teatasid (landlord Dinesh, Piyushi üks parimaid sõpru). Siis oligi, et ühel õhtul Piyush tuli, jube närvis, ja ütles, et ma pean kohe ära minema, sest me ei olnud mind politsei kaudu sinna sisse registreerinud.
Olime varem tahtnud seda teha, aga politseijaamas oli olnud järjekord või midagi muud sellist, vist polnud vajalikku isikut kohal ja siis ta niimoodi jäigi. Ja nüüd Piyush kartis ja rääkis, et ta võib suured trahvid selle eest saada.
Hakkasingi kohe minema, aga siis ta rahunes maha ja me rääkisime ja sõime ja Dinesh oli ka seal ja elektrit vist ei olnud (Indias tormidega ikka juhtub) ja me sõime küünlavalgel. Ja siis ma ikkagi kohe ei läinud, vaid olin mõned päevad veel.
Senised mälestused olin talletanud sügavale hingetasandile ja südamesse, muule, välisele mälule ei saanud ju neil keerulistel aegadel loota.
Viski nimi, mida Jodhpuris õhtuti mulle sageli pakuti, oli Blender's Pride. See tegi mulle nalja ja meele ikka rõõmsaks. Mõtlesin, et "a yogi is able to blend in anywhere and do his work from there" (et joogi on suuteline igasse olukorda sulanduma, et sealt siis oma tööd teha). Ja Blender's Pride siis nagu Sulanduja Uhkus.
See oli siis, kui ma parajasti just Babu ja Rajaga (teenrid või alltöötajad) nende oma, 50-100 ruupiast odavat viskit ei larpinud. Nad olid hästi toredad. Tegime ka suitsu, mina tahtsin ainult neid kohalikke väikseid bidisid või bilisid ja ~1 päevas või üks 2 päeva tagant.
Alguses oli naljakas, kui ma sinna läksin või esimest korda kohale saabusin. Olin maganud 6 ööd kas siis rongis, rannas või lennujaama taga, ja seega olin päris räpane. Neil oli katusel selline pesemiskoht, et suur veetünn ja sealt sai lasta siis vist väiksematesse nõudesse või ka otse voolikust.
Seal oli parasjagu mitu noort kohalikku poissi, ja neile tegi nalja mind ilusasti puhtaks pesta. Piyushil olid ka selle katusekorrusega suured plaanid või vähemalt need hakkasid siis, kui mina tulin. Nimelt tahtis ta seal restorani avada, aga alguses tegime lihtsalt kokkusaamiskoha.
Seal oli selline üksik ruum otse katusel, ja ta tahtis värvipihustitega, et me koos selle seinad ära kaunistaks. Minule anti luba üks sein tervenisti teha, kus olid kivist riiulid, ja Piyush ütles, et see on mulle test. Teiste ees improviseerisin siis sinna bengali stiilis õlgkatusega maja ja kirjutasin teksti ülevalt alla, igasse kivist riiuli vahesse:
RELAX
WITH
FULL POWER
(PUHKA TÄIE JÕUGA)
(Piyush pärast ütles, et full power tähendab kohalikus slängis ka ganja't ehk kanepit, tegemise ajal ma seda küll ei teadnud.)
See ruum saigi meile kokkusaamiskohaks ja meenutas mulle natuke, ei, päris palju minu Tartu tudengikorterit. Teised joonistasid seintele taevatähti ja tegid muid ilustusi.
Olin seal ka päris mänguline, mul olid isegi seda soodustavad värvilised hindi joogapüksid jalas (Shri Krishna Homestay kohaomaniku kingitus Pushkarist). Mul on meeles, et korra õhutasin terve kamba noormehi seal ruumis pimepeitust mängima, mis on peaaegu nagu pimesikk. Ise leiutasime lapsena enda juures kunagi selle mängu reegleid.
See käib nii, et ühel on silmad kinni seotud ja teised peidavad ennast samasse ruumi ära, aga nii, et neil peab mingi kehaosa kogu aeg samas kohas olema, kas siis nt jalg või käsi. Võib ka erinevaid hääli teha, näiteks käega kellegi teise peidusolija juures (inimhääl reedaks autori), et otsija sinna juhtida ja ise pikemalt varjatult püsida.
Meie mängisime seda lastena kunagi nii, et otsija pidi kolm peidusolijat üles leidma, siis ta oli vaba ning esimene püütu jäi järgmiseks otsijaks. Ja noh, mängisimegi seal nende noormeestega seda pimepeitust, kui Piyush (meist vanem) järsku uksest sisse tuli. Ta oli linnast tagasi koju jõudnud ja me kõik olime parajasti lõbusas mänguhoos ning ülemeelikus tujus.
Kui ta meid nägi, oli ta päris tõsise ja isaliku olemisega, naer rauges ja nüüd tuli tähelepanu suunata Piyushile, et ta ennast alaväärsena ei tunneks - tema oli ikkagi ju selle koha liider. Mis me võisime vanuselt olla - mina 22, poisid 17-20 ja Piyush minust mõni aasta vanem.
Raske oli ka sissetulevat frustratsiooni kuidagi maandada, keset kogu seda linna kära ja müra. Õnneks oli mul mu isiklik mitte-tehnoloogiline vahend käepärast võtta, kui asi väga hulluks läks, ja see aitas suurepäraselt.
Kokkuvõttes võib öelda, et operatsioon õnnestus ja lõpus olid energiad nii puhtad, et sõin Piyushi sõbra Dineshi juures lõunat ja lasin kõlaritest Mozartit ja Chopin'i ja tema oma lemmikut kohalikku lauljat Kishore Kumari. Ka olime lõpus Piyushi sõbra kaudu privaatses basseiniklubis nii, et seal olid ainult need, keda sinna vaja oli. Esimestel kordadel oli punt näljaseid ja auahneid kiibitsejaid kaasas, viimasel (vist kolmandal) korral olid nad juba kadunud, sest olin teinud jupi head tööd ja energiad olid juba piisavalt puhtad ja omavahel harmoonias.
Tuli ka tormi ja mitu korda kummalist äikest, mis lõi taeva minu pea kohal ilusasti puhtaks. Olin seal kokku umbes 1,5 kuud ~20.03.2014 kuni ~16.05.2014.
Raske oli tagasi tulla ja raske oli üksi olla. Mäletan, et kõndisin õhtuti tihti üksinda seal katusel ja rohelised papagoid lendasid järjest üle minu pea loojuva päikese suunas. Nutsin palju ja laulsin palju ja hüüdsin tihti teiste tähesõprade järele.
Ma arvan, et kõige nõmedam oligi see, et kohapeal polnud toimivat hipikommuuni. Proovisingi siis seda rajada ja meie väikeses majas läks päris hästi.
Raja ja Babu olid need kaks Piyushi kullassepaäri alltöötajat, kelle juures ma sain elada. Suhtlus nendega läks järjest paremaks. Nad olid pärit Calcuttast või Calcutta lähedalt ja rääkisid bengali keeles. Nad tegid väga hästi süüa ja sõime põrandal maas istudes. Vahepeal tegi neile nalja, et mina oma läänelikus kasvatuses ei suutnud isegi ristisjalu pikalt olla, istusin põrandal väga kohmakas ja ebamugavas poosis. Siis nad naersid ja tõid mulle isegi korraks tooli ja paar korda ma sõingi eraldi tooliga laua taga.
Mis mind alguses aitas, oli see, et mul polnud jalanõusid. Piyush rääkis alguses kogu aeg seda juttu, et mul oleks vaja neile linna pealt euroopa tüdrukuid sebida. Kuna mul aga jalatseid polnud, läks ta neid ostma. Õnneks oli mul nii suur jalg, et ta leidis jalatsid vist alles nädal või rohkem pärast minu sinna saabumist. Seega sain alguses transformatsioonide vahel ka ennast mõnusasti välja puhata, selles vahejaamas või vahebaasis, nagu ma seda mõttes kutsusin.
Hotellivendadele käis lõpus närvidele, et keegi lihtsalt jalutab päevad otsa nende uhke maja taga katusel ja nad hakkasid kartma, et ma olen terrorist, või nii nad vähemalt majaomanikule teatasid (landlord Dinesh, Piyushi üks parimaid sõpru). Siis oligi, et ühel õhtul Piyush tuli, jube närvis, ja ütles, et ma pean kohe ära minema, sest me ei olnud mind politsei kaudu sinna sisse registreerinud.
Olime varem tahtnud seda teha, aga politseijaamas oli olnud järjekord või midagi muud sellist, vist polnud vajalikku isikut kohal ja siis ta niimoodi jäigi. Ja nüüd Piyush kartis ja rääkis, et ta võib suured trahvid selle eest saada.
Hakkasingi kohe minema, aga siis ta rahunes maha ja me rääkisime ja sõime ja Dinesh oli ka seal ja elektrit vist ei olnud (Indias tormidega ikka juhtub) ja me sõime küünlavalgel. Ja siis ma ikkagi kohe ei läinud, vaid olin mõned päevad veel.
Senised mälestused olin talletanud sügavale hingetasandile ja südamesse, muule, välisele mälule ei saanud ju neil keerulistel aegadel loota.
Viski nimi, mida Jodhpuris õhtuti mulle sageli pakuti, oli Blender's Pride. See tegi mulle nalja ja meele ikka rõõmsaks. Mõtlesin, et "a yogi is able to blend in anywhere and do his work from there" (et joogi on suuteline igasse olukorda sulanduma, et sealt siis oma tööd teha). Ja Blender's Pride siis nagu Sulanduja Uhkus.
See oli siis, kui ma parajasti just Babu ja Rajaga (teenrid või alltöötajad) nende oma, 50-100 ruupiast odavat viskit ei larpinud. Nad olid hästi toredad. Tegime ka suitsu, mina tahtsin ainult neid kohalikke väikseid bidisid või bilisid ja ~1 päevas või üks 2 päeva tagant.
Alguses oli naljakas, kui ma sinna läksin või esimest korda kohale saabusin. Olin maganud 6 ööd kas siis rongis, rannas või lennujaama taga, ja seega olin päris räpane. Neil oli katusel selline pesemiskoht, et suur veetünn ja sealt sai lasta siis vist väiksematesse nõudesse või ka otse voolikust.
Seal oli parasjagu mitu noort kohalikku poissi, ja neile tegi nalja mind ilusasti puhtaks pesta. Piyushil olid ka selle katusekorrusega suured plaanid või vähemalt need hakkasid siis, kui mina tulin. Nimelt tahtis ta seal restorani avada, aga alguses tegime lihtsalt kokkusaamiskoha.
Seal oli selline üksik ruum otse katusel, ja ta tahtis värvipihustitega, et me koos selle seinad ära kaunistaks. Minule anti luba üks sein tervenisti teha, kus olid kivist riiulid, ja Piyush ütles, et see on mulle test. Teiste ees improviseerisin siis sinna bengali stiilis õlgkatusega maja ja kirjutasin teksti ülevalt alla, igasse kivist riiuli vahesse:
RELAX
WITH
FULL POWER
(PUHKA TÄIE JÕUGA)
(Piyush pärast ütles, et full power tähendab kohalikus slängis ka ganja't ehk kanepit, tegemise ajal ma seda küll ei teadnud.)
See ruum saigi meile kokkusaamiskohaks ja meenutas mulle natuke, ei, päris palju minu Tartu tudengikorterit. Teised joonistasid seintele taevatähti ja tegid muid ilustusi.
Olin seal ka päris mänguline, mul olid isegi seda soodustavad värvilised hindi joogapüksid jalas (Shri Krishna Homestay kohaomaniku kingitus Pushkarist). Mul on meeles, et korra õhutasin terve kamba noormehi seal ruumis pimepeitust mängima, mis on peaaegu nagu pimesikk. Ise leiutasime lapsena enda juures kunagi selle mängu reegleid.
See käib nii, et ühel on silmad kinni seotud ja teised peidavad ennast samasse ruumi ära, aga nii, et neil peab mingi kehaosa kogu aeg samas kohas olema, kas siis nt jalg või käsi. Võib ka erinevaid hääli teha, näiteks käega kellegi teise peidusolija juures (inimhääl reedaks autori), et otsija sinna juhtida ja ise pikemalt varjatult püsida.
Meie mängisime seda lastena kunagi nii, et otsija pidi kolm peidusolijat üles leidma, siis ta oli vaba ning esimene püütu jäi järgmiseks otsijaks. Ja noh, mängisimegi seal nende noormeestega seda pimepeitust, kui Piyush (meist vanem) järsku uksest sisse tuli. Ta oli linnast tagasi koju jõudnud ja me kõik olime parajasti lõbusas mänguhoos ning ülemeelikus tujus.
Kui ta meid nägi, oli ta päris tõsise ja isaliku olemisega, naer rauges ja nüüd tuli tähelepanu suunata Piyushile, et ta ennast alaväärsena ei tunneks - tema oli ikkagi ju selle koha liider. Mis me võisime vanuselt olla - mina 22, poisid 17-20 ja Piyush minust mõni aasta vanem.
laupäev, 13. august 2016
töö Jodhpuris
See, mis järgnes, oli küllaltki raske koht. Nimelt olin millegipärast otsustanud oma transformatsiooni läbi teha just nimelt Jodhpuris. Võimalik, et see aitas kuidagi lahendada sealse piirkonna kunagist ökokatastroofi, mille tulemusel oli just selles linnas suur auk, mille kaudu energiad said minuga ühineda.
Karm värk oli ka veel see, et tegu oli küllaltki palava paigaga. Mäletan, et kui hiljem paar korda kindluses käisime, võis temperatuur olla 45-50 kraadi C ja päike lagipähe. Tegu oli erilise linnaga, aga midagi oli sealses piirkonnas vahepeal juhtunud.
See puudutas otseselt sealse linna liiklust ja seda, kuidas ma seda tajusin. See oli tohutult närviline pundar, tasakaalust väljas, must ja räpane kaos. Ühel hetkel pidin otsustama, et kas ma võtan üksinda terve Jodhpuri linna ette (energeetiline puhastus ja harmoniseerimine). Nii kui ma selle otsuse langetasin, et jah, võtan küll, toimus midagi hämmastavalt imelist.
Tervest kehast käis läbi justkui "bzzzt" (olin põrandal pikali) ja esimene mõte oli inglise keelne: "I can't believe I completed it!" ("Ma ei suuda uskuda, et tegin selle ära!") Olin saanud oma elu esimese level-up'i! Mõtetes hakkasid jooksma numbrid, et high-score ja muu selline, leveli ära tegemise aeg: 22 aastat, nii mitu kuud ja päeva ja senine progress.
Kuidas see Jodhpuri tervendamine mul siis käis? (või Rajasthani tervendamine)
Pärast seda transformatsiooni olin palju pikali maas (siseruumis Piyushi sõprade juures) ja pidevalt erinevates teadvuse seisundites. Protsessisin suure hulga infot ja integreerisin sissetulevaid mürgiseid laineid ja energeetilisi minu pihta suunatud rünnakuid, aga ka väga ilusaid ja positiivseid iidseid energiaid. (tükk aega hiljem pärast level-uppi Brahma-Vishnu-Shiva kolmainsuse upgrade, Brahma - sügav rahu, oleks võinud kasvõi jala läbi Põhja-Pakistani minna, Vishnu - uus suuremõõtmeline valguskeha, Shiva - tohutu viha maailma rumaluse vastu ja tahe seda muuta)
Asusime suure hotellimaja kõrval või õigemini taga ja ma käisin tihti selle maja katusel taevast vaatamas. Lähedal oli ka kellegi drooni- ja helikopteribaas, nad tõusid sageli minust ca 500m kaugusel õhku, lendasid veidi ja maandusid jälle. Päris huvitav tõepoolest. Laulsin seal katusel päris palju ja nii selle maja katusel ühes ruumis (sellest hiljem rohkem) kui ka kõrvalmaja katusel olid kividest sillutatud huvitavad geomeetrilised märgid.
Lugu on veel pikk ja koht ise võimas. Toon hiljem detaile ka argielust.
Karm värk oli ka veel see, et tegu oli küllaltki palava paigaga. Mäletan, et kui hiljem paar korda kindluses käisime, võis temperatuur olla 45-50 kraadi C ja päike lagipähe. Tegu oli erilise linnaga, aga midagi oli sealses piirkonnas vahepeal juhtunud.
See puudutas otseselt sealse linna liiklust ja seda, kuidas ma seda tajusin. See oli tohutult närviline pundar, tasakaalust väljas, must ja räpane kaos. Ühel hetkel pidin otsustama, et kas ma võtan üksinda terve Jodhpuri linna ette (energeetiline puhastus ja harmoniseerimine). Nii kui ma selle otsuse langetasin, et jah, võtan küll, toimus midagi hämmastavalt imelist.
Tervest kehast käis läbi justkui "bzzzt" (olin põrandal pikali) ja esimene mõte oli inglise keelne: "I can't believe I completed it!" ("Ma ei suuda uskuda, et tegin selle ära!") Olin saanud oma elu esimese level-up'i! Mõtetes hakkasid jooksma numbrid, et high-score ja muu selline, leveli ära tegemise aeg: 22 aastat, nii mitu kuud ja päeva ja senine progress.
Kuidas see Jodhpuri tervendamine mul siis käis? (või Rajasthani tervendamine)
Pärast seda transformatsiooni olin palju pikali maas (siseruumis Piyushi sõprade juures) ja pidevalt erinevates teadvuse seisundites. Protsessisin suure hulga infot ja integreerisin sissetulevaid mürgiseid laineid ja energeetilisi minu pihta suunatud rünnakuid, aga ka väga ilusaid ja positiivseid iidseid energiaid. (tükk aega hiljem pärast level-uppi Brahma-Vishnu-Shiva kolmainsuse upgrade, Brahma - sügav rahu, oleks võinud kasvõi jala läbi Põhja-Pakistani minna, Vishnu - uus suuremõõtmeline valguskeha, Shiva - tohutu viha maailma rumaluse vastu ja tahe seda muuta)
Asusime suure hotellimaja kõrval või õigemini taga ja ma käisin tihti selle maja katusel taevast vaatamas. Lähedal oli ka kellegi drooni- ja helikopteribaas, nad tõusid sageli minust ca 500m kaugusel õhku, lendasid veidi ja maandusid jälle. Päris huvitav tõepoolest. Laulsin seal katusel päris palju ja nii selle maja katusel ühes ruumis (sellest hiljem rohkem) kui ka kõrvalmaja katusel olid kividest sillutatud huvitavad geomeetrilised märgid.
Lugu on veel pikk ja koht ise võimas. Toon hiljem detaile ka argielust.
reede, 12. august 2016
saame Piyushiga taaskord ühendust. hurraa!!
Arvutis kirjutasin kohe Piyushile, kes küsis, et kus ma olen. Ütlesin, et olen internetikohvikus raudteejaama lähedal.
"Tulen kohe sinna," ütles Piyush.
Samal ajal sattusin rääkima kohviku omanikuga, sellise veidi paksema kohaliku härrasmehega. Ta tundis kadedust minu seikluste vastu (ta arvas, et mul on neid palju) ja hakkas küsima ääri-veeri küsimusi stiilis:
"Langevarjuhüpped on vist päris kenad?" või
"Osad sõidavad lumelaudadega ja teevad ekstreemsporti, kas pole nii?"
Vastasin talle, et kui ka tema tahaks reisida, tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata. Kiitsin tema internetikohvikut ja ütlesin, et ta teeb seal head tööd. Tema aga vastas veidi nukralt, et see pole midagi, see on küllaltki tavaline argirutiin. Ta ütles, et näeb, et minul, vaatamata mu noorele eale, on rohkem kogemusi kui temal.
Selle peale ei osanud ma midagi kosta. Olin õnnelik, et olin ilusasti elus ja et Piyush tuleb mulle varsti järgi.
Piyush aga ei tulnud, kuid ta oli Facebookis saatnud muuhulgas ka oma telefoninumbri. Palusin siis kohaomanikul talle helistada. Alguses rääkisime Piyushiga omavahel, aga ta rääkis väga kiiresti ja veidi arusaamatu hääldusega inglise keeles. Ulatasin siis telefoni hoopis omanikule tagasi, et nad saaksid omavahel hindis või marwaris või milles iganes vuristada.
Peagi kõne lõppes. Natukese aja pärast sõitis ukse ette üleni valgesse pidulikku rüüsse riietatud Piyush, mustal ameerika mootorrattal, nagu päästeingel, uhke ja kõikvõimas.
Selgus, et ta oli olnud segaduses. Ta oli raudteejaama läheduses küll ja küll tiirutanud, aga see kohvik, kus mina olin, olevat hoopis kaugemal olnud. Lisaks meenub mulle veel tema hüüatus: "Barefoot!?" ("Paljajalu!?"), kui ta palus mul lahkesti mootorratta tahaistmele tulla. Ma ütlesin: "Jah!!" - ja siis me sõitsime, läbi Jodhpuri linna, minu jaoks teadmata suunas, Piyushi jaoks küllap vist oma kodu poole.
Taavi
"Tulen kohe sinna," ütles Piyush.
Samal ajal sattusin rääkima kohviku omanikuga, sellise veidi paksema kohaliku härrasmehega. Ta tundis kadedust minu seikluste vastu (ta arvas, et mul on neid palju) ja hakkas küsima ääri-veeri küsimusi stiilis:
"Langevarjuhüpped on vist päris kenad?" või
"Osad sõidavad lumelaudadega ja teevad ekstreemsporti, kas pole nii?"
Vastasin talle, et kui ka tema tahaks reisida, tuleb lihtsalt kuskilt pihta hakata. Kiitsin tema internetikohvikut ja ütlesin, et ta teeb seal head tööd. Tema aga vastas veidi nukralt, et see pole midagi, see on küllaltki tavaline argirutiin. Ta ütles, et näeb, et minul, vaatamata mu noorele eale, on rohkem kogemusi kui temal.
Selle peale ei osanud ma midagi kosta. Olin õnnelik, et olin ilusasti elus ja et Piyush tuleb mulle varsti järgi.
Piyush aga ei tulnud, kuid ta oli Facebookis saatnud muuhulgas ka oma telefoninumbri. Palusin siis kohaomanikul talle helistada. Alguses rääkisime Piyushiga omavahel, aga ta rääkis väga kiiresti ja veidi arusaamatu hääldusega inglise keeles. Ulatasin siis telefoni hoopis omanikule tagasi, et nad saaksid omavahel hindis või marwaris või milles iganes vuristada.
Peagi kõne lõppes. Natukese aja pärast sõitis ukse ette üleni valgesse pidulikku rüüsse riietatud Piyush, mustal ameerika mootorrattal, nagu päästeingel, uhke ja kõikvõimas.
Selgus, et ta oli olnud segaduses. Ta oli raudteejaama läheduses küll ja küll tiirutanud, aga see kohvik, kus mina olin, olevat hoopis kaugemal olnud. Lisaks meenub mulle veel tema hüüatus: "Barefoot!?" ("Paljajalu!?"), kui ta palus mul lahkesti mootorratta tahaistmele tulla. Ma ütlesin: "Jah!!" - ja siis me sõitsime, läbi Jodhpuri linna, minu jaoks teadmata suunas, Piyushi jaoks küllap vist oma kodu poole.
Taavi
vaikselt-vaikselt Indiast tagasi ja maatriks...
kirjutatud 12.08.2016
naasen vaikselt Indiast...
2014 kevad, Mumbaist edasi
Nii ma siis ootan Mumbai rongijaamas oma järjekorda ja õiget rongi, mis mind peagi Jodhpuri suunas edasi viiks. Tänu kontrolöri abile olin nüüdseks jõudnud ka õigele ooteplatvormile. Päike tõusis üha kõrgemale ja kividest sillutis muutus kuumemaks.
Kui rong saabus, ronisin ilma pikema jututa sinna ilma piletita sisse ja istusin akna äärde pingile. Minu vastu istus keegi kohalikum noormees ja küsis et kas ma külma jooki tahan. Tahtsin. Ta tõi mulle midagi plekkpurgis Coca-Cola kompaniist ja me hakkasime ka veidi rääkima.
"Kuhu sa sõidad?" küsis tema.
"Jodhpuri," vastasin.
Selgitasin veel lisaks, et mul pole piletit ega raha.
"Aga kui sa kohale jõuad, siis seal on kontroll, kes küsib sult piletit," ütles tema.
"Aga siis ma olen juba Jodhpuris," vastasin.
Rong hakkas sõitma ja sellest sõidust ma nüüd, kaks aastat hiljem, enam suuremat ei mäleta. Küll aga mäletan, et jäin magama ja mul oli huvitav unenägu. Minu unenägu oli selline:
Olin oma kooliaja sõpradega Eestis, kusagil linnas, ilmselt Tartus. Siis olime Rõngus ja teadsin, et mul on sealt suuremat sorti rikkus kätte saada. Sõbrad minu ees hüppasid mingilt platvormilt parkuuri-stiilis allapoole asfaldile, rulavend Jarmo nende seas.
Teadsin, et rikkuse või varanduse kättesaamiseks pean neile järele hüppama. Vahetult enne hüpet, mis nõudis teataval määral julgust, unenägu lõppes ja ma ärkasin.
Minu rong oli jõudnud Jodhpurisse. Pikemalt mõtlemata ühendasin kaks reaalsust omavahel ja hüppasin paljajalu rongist maha Jodhpuri rongijaama ooteperroonile.
Pärast jaamahoone läbimist ootas väljapääsu juures tõepoolest kontroll, kes kogus reisijatelt pileteid kokku. Mul aga oli mu eelmise reisi pilet (Madgaon-Mumbai) veidi kokkukägardunud kujul alles. Ulatasin talle selle ja läksin seejärel kiiresti ning tagasi vaatamata uksest välja ja pöörasin vasakule, sõiduteele.
Asfalt minu jalataldade all oli tulikuum, kuigi oli alles veel hommik ja küllaltki vara. Miks ma arvan, et oli veel varajane?
Sellepärast, et kui ma pärast veidikest jalutamist ja ekslemist ühe väikese internetikohviku üles leidsin, polnud see veel avatud. Omanikku polnud kohal.
Ootasin siis maja juures ja varsti tuli keegi ja ütles, et nad teevad varsti lahti. Nii juhtuski ja pikalt ma seal ootama ei pidanud.
Ma ei mäleta, kas mul oli mingi ime kombel 10 ruupiat alles või mitte, aga igal juhul kui ma seda internetikohviku omanikule pakkuda tahtsin, ei võtnud ta seda vastu ja ütles, et ma võin lihtsalt tagaruumis ühte arvutit kasutada ja ta pani selle minu jaoks käima.
naasen vaikselt Indiast...
2014 kevad, Mumbaist edasi
Nii ma siis ootan Mumbai rongijaamas oma järjekorda ja õiget rongi, mis mind peagi Jodhpuri suunas edasi viiks. Tänu kontrolöri abile olin nüüdseks jõudnud ka õigele ooteplatvormile. Päike tõusis üha kõrgemale ja kividest sillutis muutus kuumemaks.
Kui rong saabus, ronisin ilma pikema jututa sinna ilma piletita sisse ja istusin akna äärde pingile. Minu vastu istus keegi kohalikum noormees ja küsis et kas ma külma jooki tahan. Tahtsin. Ta tõi mulle midagi plekkpurgis Coca-Cola kompaniist ja me hakkasime ka veidi rääkima.
"Kuhu sa sõidad?" küsis tema.
"Jodhpuri," vastasin.
Selgitasin veel lisaks, et mul pole piletit ega raha.
"Aga kui sa kohale jõuad, siis seal on kontroll, kes küsib sult piletit," ütles tema.
"Aga siis ma olen juba Jodhpuris," vastasin.
Rong hakkas sõitma ja sellest sõidust ma nüüd, kaks aastat hiljem, enam suuremat ei mäleta. Küll aga mäletan, et jäin magama ja mul oli huvitav unenägu. Minu unenägu oli selline:
Olin oma kooliaja sõpradega Eestis, kusagil linnas, ilmselt Tartus. Siis olime Rõngus ja teadsin, et mul on sealt suuremat sorti rikkus kätte saada. Sõbrad minu ees hüppasid mingilt platvormilt parkuuri-stiilis allapoole asfaldile, rulavend Jarmo nende seas.
Teadsin, et rikkuse või varanduse kättesaamiseks pean neile järele hüppama. Vahetult enne hüpet, mis nõudis teataval määral julgust, unenägu lõppes ja ma ärkasin.
Minu rong oli jõudnud Jodhpurisse. Pikemalt mõtlemata ühendasin kaks reaalsust omavahel ja hüppasin paljajalu rongist maha Jodhpuri rongijaama ooteperroonile.
Pärast jaamahoone läbimist ootas väljapääsu juures tõepoolest kontroll, kes kogus reisijatelt pileteid kokku. Mul aga oli mu eelmise reisi pilet (Madgaon-Mumbai) veidi kokkukägardunud kujul alles. Ulatasin talle selle ja läksin seejärel kiiresti ning tagasi vaatamata uksest välja ja pöörasin vasakule, sõiduteele.
Asfalt minu jalataldade all oli tulikuum, kuigi oli alles veel hommik ja küllaltki vara. Miks ma arvan, et oli veel varajane?
Sellepärast, et kui ma pärast veidikest jalutamist ja ekslemist ühe väikese internetikohviku üles leidsin, polnud see veel avatud. Omanikku polnud kohal.
Ootasin siis maja juures ja varsti tuli keegi ja ütles, et nad teevad varsti lahti. Nii juhtuski ja pikalt ma seal ootama ei pidanud.
Ma ei mäleta, kas mul oli mingi ime kombel 10 ruupiat alles või mitte, aga igal juhul kui ma seda internetikohviku omanikule pakkuda tahtsin, ei võtnud ta seda vastu ja ütles, et ma võin lihtsalt tagaruumis ühte arvutit kasutada ja ta pani selle minu jaoks käima.
Tellimine:
Postitused (Atom)