Nii kus me oleme.. ahaa..
Kas tohib vaikselt jätkata?
Kas kunagi siidilõnga oled korjanud juhuslikelt puudelt?
- Hmm jah.
Mis eesmärgiga.
- Leida armastatu.
Mine palun.
neljapäev, 28. detsember 2017
Jätkusuutlik
Doorway no
Can you speak more about this doorway?
- Yes.
Can you open it?
- I would not go there again.
Was it that sharp?
- Yes. My life was in danger.
How come?
- Male approaching female-child union too fast with high curiosity. I thought I would die of fear.
neljapäev, 21. detsember 2017
Kiire huvi
Huvi on meeletu, vaata. Ma ei tea kes ja kus suudab... nad on vaata aastaid tahtnud seda. Ma usun jaa et praegu ei saa. Lähtekood halvatud.
Mul ka see et kas tõmbun endasse või ei... aga... rahustades oma välja rahustan ka nende oma... saades paremaks suhtluses saan paremaks ka telepaatias... rahustame need vaimud maha rsk...
Kärsitus, ärritus, mured. Harmoniseerunud väljadel pole sellega pistmist. Kristallide juures on rahu. Tuled paar korda veel alla sealt. Vaata et ei kuku.
Miks ma tajun et kellelgi kogu aeg seisukord ohtlik, kriitiline? Ega see ometi mingi vana sõjapiirkond ole olnud?
Vaat milles asi. Atlantises avastati vana tuumakatsetuse kesknärvisüsteemi lümfikelme põletik. Ehk siis, komistati juhuslikult suure ohtliku portaali-koha otsa. Ma nüüd üritangi seletada ju, et mis juhtus.
On sellised looduslikud kõrgetel sagedustel portaali-kohad, mis peegelduvad teie hingesid tagasi. Ka maailmahingusi. Kui sa nüüd täie hooga mõne sellise otsa tormad, siis...
Mõneks ajaks on loodusvaimude rahu rikutud. Olendid tulevad oma "koobastest" välja. Hakkavad "relvastunutega" suhtlema. Mõned rohkem ärritunult, mõned vähem.
Tasakaal leebus rahu. Sinu puhul... ainult roosa kvarts oli piisavalt kõrge ja samas sulle arusaadav.
Ent jätame selle järve nüüd sinnapaika. Oled juba puhas ju.
Kõrgem mina
Olgugi, et kogenemata, suutis ta oma varjatud tajudega suht palju ära teha. Ta sai aru, kus mis hetkel olla. Mitte nagu teised, kes pidevalt üksteist "ründasid". Nimetasid veel suhtluseks seda.
Parem oli ära oodata kui mürgised nähud ja muidu-teravused veidike lahtusid ja siis lihtsalt katsuda vaikselt oodata. Ehk "tuleb" keegi ise su juurde.
Siis algab vaikse rahu loomine. Tasakaalustame struktuuri. Kogu struktuuri. See on ju lahutamatu. Stressirohkeid vaimusid täis.
Kellelegi ei mahu pähe, kui sa ärritunult läbi murrad. Kui aga tahad süvatasandi rahu, võta see.
See kohv maitses jõle hea muide. Katsetasin muid variante ka. Üldiselt, mida aeglasem ja ettevaatlikum, seda etem. Suht lampi panen praegu.
Tasa-tasa. Ole nüüd... tsss... tasa. Katsume kuidagi... ehk kiiaaiii murrab läbi... näe tuligi. Ühendumine kõrgema minaga.
kannatused jpm
Vaata, nad kõik suht närvis ja ärritunud siin. Igaühel oma tajud. Pole suutnud veel head ühendust ega kontakti saada. Jõuravad niisama ringi. Sekkuvad üksteise töösse. Vahivad tühja või katsuvad ärritunult millestki aru saada.
Ega midagi head sealt ei tule. Pigem nad nagu segavad üksteist või sekkuvad tahtlikult teise inimese elusse, teiste inimeste eludesse, tahtega midagi nagu leida. Eks nad mingit inimlikku kontakti ilmselt otsi. Aga mingu eemale. Ärritus kasvab. Viha muutub jõuetuks sooviks kusagilt läbi murda. Ent tulutult.
Rahu saabub ainult siis, kui kuidagi leiame ühendlüli või ühenduskoha oma väljade vahel. Nii et me enam liiga palju ei käi teineteisele närvidele. Ei mõista teise käitumist hukka. Katsume aru saada, mis taju või mis õrn peentunnetus parasjagu tal vigastatud on siis. Mis põhjustab ärritust ja valu.
Nad pole harjunud kuidagi veel ennast kuidagi rahustama tervendama. Ega nad nii naljalt nüüd ka sügavasse rahusse ei tõmbu nagu sina. Proovi neid siis kuidagi mõista siis.
Aga ma vihkan neid. Miks ma peaks tahtma nendega üldse suhelda.
- See on loomulik kaitsekiht. Loomulikult sa alguses vihkad neid.
Siis ma ei lähe ju nende juurde.
- Lähed ikka. Neil just ongi vaja suhtlust.
Mingu perse.
- See vallandab jah instinktiivset viha suht ruttu. Kogu olemus hakkab vastu.
Noh, kuidas sellest rütmist siis välja murda? Olen ikka proovinud sinna seesmise rahu ja heatahtliku kuulamise suunas.
Vaata, nad lihtsalt kuidagi on ärritunud. Küll nad maha rahunevad. Leiavad mingeid asju, mida teha.
Sul on erakordne võime kõik mõtted nullmõtteks tühistada, kui sa tahad. Küll te hakkama saate. Neil ju ka sulle ikka palju anda. Vahetate tajusid vms.
-Tead, mingu nad lihtsalt perse. Ma ei taha enam nende juuresolekul kunagi olla.
Kust selline grupiviha pärit siis?
-Mul kogu selle grupi energiast tugevalt kopp ees lihtsalt. Kaua vist keegi ei jõua olla siin. Ma ei imesta et teil halvasti.
(Ei talu, kui keegi ära läheb)
Tead, paras sulle, et sa kannatad seal. Tõesti. Oma viga.
Ega midagi head sealt ei tule. Pigem nad nagu segavad üksteist või sekkuvad tahtlikult teise inimese elusse, teiste inimeste eludesse, tahtega midagi nagu leida. Eks nad mingit inimlikku kontakti ilmselt otsi. Aga mingu eemale. Ärritus kasvab. Viha muutub jõuetuks sooviks kusagilt läbi murda. Ent tulutult.
Rahu saabub ainult siis, kui kuidagi leiame ühendlüli või ühenduskoha oma väljade vahel. Nii et me enam liiga palju ei käi teineteisele närvidele. Ei mõista teise käitumist hukka. Katsume aru saada, mis taju või mis õrn peentunnetus parasjagu tal vigastatud on siis. Mis põhjustab ärritust ja valu.
Nad pole harjunud kuidagi veel ennast kuidagi rahustama tervendama. Ega nad nii naljalt nüüd ka sügavasse rahusse ei tõmbu nagu sina. Proovi neid siis kuidagi mõista siis.
Aga ma vihkan neid. Miks ma peaks tahtma nendega üldse suhelda.
- See on loomulik kaitsekiht. Loomulikult sa alguses vihkad neid.
Siis ma ei lähe ju nende juurde.
- Lähed ikka. Neil just ongi vaja suhtlust.
Mingu perse.
- See vallandab jah instinktiivset viha suht ruttu. Kogu olemus hakkab vastu.
Noh, kuidas sellest rütmist siis välja murda? Olen ikka proovinud sinna seesmise rahu ja heatahtliku kuulamise suunas.
Vaata, nad lihtsalt kuidagi on ärritunud. Küll nad maha rahunevad. Leiavad mingeid asju, mida teha.
Sul on erakordne võime kõik mõtted nullmõtteks tühistada, kui sa tahad. Küll te hakkama saate. Neil ju ka sulle ikka palju anda. Vahetate tajusid vms.
-Tead, mingu nad lihtsalt perse. Ma ei taha enam nende juuresolekul kunagi olla.
Kust selline grupiviha pärit siis?
-Mul kogu selle grupi energiast tugevalt kopp ees lihtsalt. Kaua vist keegi ei jõua olla siin. Ma ei imesta et teil halvasti.
(Ei talu, kui keegi ära läheb)
Tead, paras sulle, et sa kannatad seal. Tõesti. Oma viga.
kontaktid
Mis sa koguaeg tahad mu auraväljast, onju?
- Vaata, ta otsib midagi. Ta saab infot sult vms.
Mind on ära tüüdanud sinu väli. Palun hoia must eemale.
- Ma sekkun sinusse, kuna ei saa rahu. Kas sa saaksid minuga suhelda.
Palun, ei saa. Mine ära.
- Ma ei kuule sind enam.
Mõttes: väga hea. Uus katse endasse tõmbuda.
- Taavi! Palun suhtle minuga.
Mediteerides pööran sujuvalt tähelepanu adressaadile. Minu enda hirm peegeldub teise kohkunud näos. Ilmselt ta tahab rahustust.
- Nii kui sa mulle veits lähemale tulid, on parem, vaata.
Ma olen väga väsinud. Ma aitan sind ainult selleks, et sa mind veel rohkem ei saaks ärrituda.
- Nii hea, kui sa siin oled.
Väga hea, kui sa vait jääd.
- Nii hea.
Palun, kas ma saaksin minna kuhugi ära või magama. Ära palun solvunult ründa enam ega tule ärritunult minu juurde.
- (ei kuule).
Kunagi olin nagu voodis pikali sügavas väsimuses ja ca mingi 1000 olendit tahtsid telepaatilist suhtlust. Saatsin nad kõik perse. Ometi tuli keegi ja avastas vaikse õrna kanali kust kaudu oli võimalik paar vihjet anda. See olukord oli suht tavaline millalgi.
- Vaata, ta otsib midagi. Ta saab infot sult vms.
Mind on ära tüüdanud sinu väli. Palun hoia must eemale.
- Ma sekkun sinusse, kuna ei saa rahu. Kas sa saaksid minuga suhelda.
Palun, ei saa. Mine ära.
- Ma ei kuule sind enam.
Mõttes: väga hea. Uus katse endasse tõmbuda.
- Taavi! Palun suhtle minuga.
Mediteerides pööran sujuvalt tähelepanu adressaadile. Minu enda hirm peegeldub teise kohkunud näos. Ilmselt ta tahab rahustust.
- Nii kui sa mulle veits lähemale tulid, on parem, vaata.
Ma olen väga väsinud. Ma aitan sind ainult selleks, et sa mind veel rohkem ei saaks ärrituda.
- Nii hea, kui sa siin oled.
Väga hea, kui sa vait jääd.
- Nii hea.
Palun, kas ma saaksin minna kuhugi ära või magama. Ära palun solvunult ründa enam ega tule ärritunult minu juurde.
- (ei kuule).
Kunagi olin nagu voodis pikali sügavas väsimuses ja ca mingi 1000 olendit tahtsid telepaatilist suhtlust. Saatsin nad kõik perse. Ometi tuli keegi ja avastas vaikse õrna kanali kust kaudu oli võimalik paar vihjet anda. See olukord oli suht tavaline millalgi.
lihtne näide
Usk mõista ja heaolukanalid nagu leebus, kuulekus, lahkus. Kui keegi toob ärritunud või terava seisukoha, tahab ta üldiselt kuulda nõustumist. Ta ei talu, kui keegi on eriarvamusel. Heal juhul võib katsuda temaga samal toonil suhelda.
Näiteks.
TEMA: "Kas sa juba tead, et Eesti riiki hävitatakse! Kohe on vaja tegutseda!"
SINA: "Ma olen kuulnud jah, et paljud asjad on suht halvasti..."
TEMA: "Kas sa ei teagi et kohe on väga hull!" (taustfoon, mida samuti on kuulda: "ohuolukord, tulid venelased etc")
SINA: "Ses suhtes jah, parem oleks kuidagi..." (eesmärgiga rahustada, ent enne kui sa jõuad lausega lõpuni, ta katkestab su:)
TEMA: "Keegi mitte midagi ei tee! Kõik on väga halvasti!"
(blokeerime eeldatava jätku: "Kõik on minu õlul! Mina üksi pean tegema kõike!")
(hea vastulause oleks:)
MINA: "Ses suhtes..."
(katkestatakse jälle)
TEMA: "Kui ma seal ...
(ohoh, seekord juba isiklikust kogemusest lugu! väga hea! valmistume vaikselt sügavalt põhjalikult kuulama)
TEMA: (närviliselt, ärritunult, taustfoon: oli suur sõda) "Kui ma seal olin, siis ma jõudsin oma tööga rahulikult sinna, et avastasin selle... ja siis ma nüüd hakkan sulle sellest rääkima... minuti pärast jõuame juba õnnelikkuseni..."
MINA: (jälle tal oli vist vaja end tühjaks rääkida, arusaadav, eelmine põlvkond kõik hirmus ja sõjas ju...)
Ehk siis see on nagu tervendus aga mõttega ja lihtsalt kohaloluga.
Näiteks.
TEMA: "Kas sa juba tead, et Eesti riiki hävitatakse! Kohe on vaja tegutseda!"
SINA: "Ma olen kuulnud jah, et paljud asjad on suht halvasti..."
TEMA: "Kas sa ei teagi et kohe on väga hull!" (taustfoon, mida samuti on kuulda: "ohuolukord, tulid venelased etc")
SINA: "Ses suhtes jah, parem oleks kuidagi..." (eesmärgiga rahustada, ent enne kui sa jõuad lausega lõpuni, ta katkestab su:)
TEMA: "Keegi mitte midagi ei tee! Kõik on väga halvasti!"
(blokeerime eeldatava jätku: "Kõik on minu õlul! Mina üksi pean tegema kõike!")
(hea vastulause oleks:)
MINA: "Ses suhtes..."
(katkestatakse jälle)
TEMA: "Kui ma seal ...
(ohoh, seekord juba isiklikust kogemusest lugu! väga hea! valmistume vaikselt sügavalt põhjalikult kuulama)
TEMA: (närviliselt, ärritunult, taustfoon: oli suur sõda) "Kui ma seal olin, siis ma jõudsin oma tööga rahulikult sinna, et avastasin selle... ja siis ma nüüd hakkan sulle sellest rääkima... minuti pärast jõuame juba õnnelikkuseni..."
MINA: (jälle tal oli vist vaja end tühjaks rääkida, arusaadav, eelmine põlvkond kõik hirmus ja sõjas ju...)
Ehk siis see on nagu tervendus aga mõttega ja lihtsalt kohaloluga.
tajudest
Ma loodan, et need tajud või nii-öelda rikkis närvisüsteemil põhinevad tajuvead hakkavad ilusti tööle nüüd. Umbes et me saame ikka ilusti aru kuidas see omavahel sünkroonis on. Et kui inimesed omavahel suhtlevad, siis ei ole pidevalt süül, keeldudel või kahetsusel põhinevat riknenud atmosfääri selles ruumis.
Kuidas teha, et eeter oleks sujuv, rütm puhas. On näha, et kui miski ei tööta, pole korras, on rütmist väljas, hakib jms - omavaheline suhtlus on häiritud. Et kuidas sujuvdada-pehmendada seda ärritunud rütmi. Nii et paraneks arusaadavus, tekiks hea suhtlus.
Eks me kõik ole nagu veidi erinevad inimesed, harjunud veidi teistsuguse keskkonnaga. Kellelegi ei meeldi, kui tema maailma liiga järsult rünnatakse vaata. Nt kui miskit uut tuleb väga järsku su ellu siis võib see su rütmi segi lüüa aga ei pruugi.
Selleks on meil tegelikult olemas erinevad tajud, suhtluskanalid ja peen tunnetus, millega me vastastikku üksteist eemalt "katsume" ja suhtleme. Auraväljad kui sellised on omavahel seotud juba distantsilt, tajume teise inimese mõju jõudu või energiat juba kaugelt. Hoidume kontaktidest, kes meile ei meeldi.
Mulle meeldib harjutada tajuväljade pehmendamist - autorisõna selle tegevuse kohta, mida ma olen juba mitu aastat teinud. Tegevus ise on nähtamatu. Kui ma viibin olen või istun teise inimese läheduses, hakkan automaatselt või pool-automaatselt tema auravälja pehmendama. Näen ebasujuvaid, ärritunud kohti ja suunan neid omaenese tajudega.
Kui puudub luba sekkuda, on ometi olemas luba teise inimese läheduses olla, kui talle meeldib, kui ta tunneb ennast rahulikult, kui see on tema jaoks okei. (Riivasite nende hinge, vaata.) Üldiselt, kui väga palju teise käitumisse ei sekku, vaid lased tal olla nagu ta tahab, võib seda nimetada ka oma väljas hoidmiseks.
Võib endale ette kujutada, et istud ja mediteerid ja keegi tuleb kiiresti uksest sisse ja sinu juurde. Otsekohe hakkab niinimetatud "tervendus" pihta: tema väli on ärritunud, sinu oma rahulik. Üritad ruttu aru saada, mis teda piinab, mis mureks on.
Ärakuulamisoskus annab jõu mõista. Sujuv võime endast väljapoole rahu kiirata annab teisele inimesele usalduse sinu vastu. Lahked sõnad tõestavad heatahtlikkust. Usk teise inimesse, kohalolu, olemasolu.
Võib ka alustada puhta headuse kiirgamisega, ehk siis suunad oma südame aeglase puhta kanali rahulikus tempos mõistva kannatliku leebuse suunas. Empaatia on see kui tunnete abil suhtlete. Suur osa suhtlusest ongi see, et kas teise inimese energia meeldib sulle või ei, ja kuidas siis sellega suhestuda.
Kuidas teha, et eeter oleks sujuv, rütm puhas. On näha, et kui miski ei tööta, pole korras, on rütmist väljas, hakib jms - omavaheline suhtlus on häiritud. Et kuidas sujuvdada-pehmendada seda ärritunud rütmi. Nii et paraneks arusaadavus, tekiks hea suhtlus.
Eks me kõik ole nagu veidi erinevad inimesed, harjunud veidi teistsuguse keskkonnaga. Kellelegi ei meeldi, kui tema maailma liiga järsult rünnatakse vaata. Nt kui miskit uut tuleb väga järsku su ellu siis võib see su rütmi segi lüüa aga ei pruugi.
Selleks on meil tegelikult olemas erinevad tajud, suhtluskanalid ja peen tunnetus, millega me vastastikku üksteist eemalt "katsume" ja suhtleme. Auraväljad kui sellised on omavahel seotud juba distantsilt, tajume teise inimese mõju jõudu või energiat juba kaugelt. Hoidume kontaktidest, kes meile ei meeldi.
Mulle meeldib harjutada tajuväljade pehmendamist - autorisõna selle tegevuse kohta, mida ma olen juba mitu aastat teinud. Tegevus ise on nähtamatu. Kui ma viibin olen või istun teise inimese läheduses, hakkan automaatselt või pool-automaatselt tema auravälja pehmendama. Näen ebasujuvaid, ärritunud kohti ja suunan neid omaenese tajudega.
Kui puudub luba sekkuda, on ometi olemas luba teise inimese läheduses olla, kui talle meeldib, kui ta tunneb ennast rahulikult, kui see on tema jaoks okei. (Riivasite nende hinge, vaata.) Üldiselt, kui väga palju teise käitumisse ei sekku, vaid lased tal olla nagu ta tahab, võib seda nimetada ka oma väljas hoidmiseks.
Võib endale ette kujutada, et istud ja mediteerid ja keegi tuleb kiiresti uksest sisse ja sinu juurde. Otsekohe hakkab niinimetatud "tervendus" pihta: tema väli on ärritunud, sinu oma rahulik. Üritad ruttu aru saada, mis teda piinab, mis mureks on.
Ärakuulamisoskus annab jõu mõista. Sujuv võime endast väljapoole rahu kiirata annab teisele inimesele usalduse sinu vastu. Lahked sõnad tõestavad heatahtlikkust. Usk teise inimesse, kohalolu, olemasolu.
Võib ka alustada puhta headuse kiirgamisega, ehk siis suunad oma südame aeglase puhta kanali rahulikus tempos mõistva kannatliku leebuse suunas. Empaatia on see kui tunnete abil suhtlete. Suur osa suhtlusest ongi see, et kas teise inimese energia meeldib sulle või ei, ja kuidas siis sellega suhestuda.
taust kust kaudu aurat teha
Sügava rahuga ongi see, et tuleb nagu muljeid juurde. Ükskõik, kus ma ka ei oleks. Sageli on nii olnud, et inimesed tulevad mu juurde ja on kuidagi nõutud või närvis või ebakindlad. Ei tea, kuidas ja kuhu liikuda.
Ma olengi harjunud niisama olema ja rahulikult, sügavalt võtma. Meditatsiooni kui sellise üks eesmärk ongi saavutada rahulolu igas olukorras. Et sa julged rahulikult sujuvalt ja loomulikult igal pool sina ise olla.
Ja siis sa nagu hakkad teiste välju sujuvdama, pehmendama. Tervendama on palju öeldud. Sa lihtsalt mõjutad oma väljaga teiste inimeste välju. Kui su oma aura on tahtlikult sujuv, sügav, rahulik, mõnevõrra aeglasem kui teistel. Sügav rahu, mis tõmbab kiiret-säravat-närvilist energiat veits allapoole, kui nad omavahel kohtuvad.
Tundsin täna nt, et tahaksin vana arvuti klaviatuuri taga olla. Nagu lähtekood pimeduses, vana MS-DOS veel enne kui graafiline keskkond tuli suurtesse kohmakatesse arvutitesse. Ja siis need pikselgraafikaga sügavtumedad öised mängud. Kohad kus ruumiloome ja iga piksel on olulised. Mõnikord selles mängus ei olegi muud eesmärki, kui et tuleb katsuda kuidagi järgmisesse ruumi jõuda.
Kui olukord pehmeneb, kasutan ka oma aura rahunemiseks, sügavaks sujuvdamiseks madalaid sagedusi, ärritust leevendavaid niiskeid sügavtumedaid lähtekoode. Nt kõdunevad lehed või puru või muu rahulik aeg. Hall ja vihmane surnud kõdunev sammal puutüvedel näiteks. Avastasin, et pillirool kui sellisel on hea jõud ja kividel, kui seda on palju.
Kui tahad olukorda rahulikumaks tõmmata, ongi hea jõlkuda vanades mitte-midagi kohtades. Vanad lagunevad hooned, kõdunevad lehed murul, puud, kohad, kus eriti ei käida. Kahju ainult et vana tumedat DOSiga arvutit ei ole.
Tegelt mul kunagi polegi seda olnud. Ainult mälestus sellest. Meil oli ikka graafiline Windows 95 ja NT juba. Windows 2000 oli kõva sõna juba. Windows 98 oli väga hea. Aga nende peal jooksid DOSi mängud ja sealtkaudu siis see link. Hakkasime pikselgraafikaga harjuma.
Osadele mängudele oli kummaline muusika taha pandud. Umbes et käid ruumiloomes või platformi mängudes ja neil on täiesti oma nišid või žanrid juba välja kujunenud. Teatud kasutajaskond. Hoopis teistsugune maailm kui mu isal.
Tean juba neid lähtekohti või omi unistusi. Kuidas mäng kui selline või pikselgraafika sujuvdub üheks. Kuidas maailmu luuakse. Kuidas mängitakse
Ma olengi harjunud niisama olema ja rahulikult, sügavalt võtma. Meditatsiooni kui sellise üks eesmärk ongi saavutada rahulolu igas olukorras. Et sa julged rahulikult sujuvalt ja loomulikult igal pool sina ise olla.
Ja siis sa nagu hakkad teiste välju sujuvdama, pehmendama. Tervendama on palju öeldud. Sa lihtsalt mõjutad oma väljaga teiste inimeste välju. Kui su oma aura on tahtlikult sujuv, sügav, rahulik, mõnevõrra aeglasem kui teistel. Sügav rahu, mis tõmbab kiiret-säravat-närvilist energiat veits allapoole, kui nad omavahel kohtuvad.
Tundsin täna nt, et tahaksin vana arvuti klaviatuuri taga olla. Nagu lähtekood pimeduses, vana MS-DOS veel enne kui graafiline keskkond tuli suurtesse kohmakatesse arvutitesse. Ja siis need pikselgraafikaga sügavtumedad öised mängud. Kohad kus ruumiloome ja iga piksel on olulised. Mõnikord selles mängus ei olegi muud eesmärki, kui et tuleb katsuda kuidagi järgmisesse ruumi jõuda.
Kui olukord pehmeneb, kasutan ka oma aura rahunemiseks, sügavaks sujuvdamiseks madalaid sagedusi, ärritust leevendavaid niiskeid sügavtumedaid lähtekoode. Nt kõdunevad lehed või puru või muu rahulik aeg. Hall ja vihmane surnud kõdunev sammal puutüvedel näiteks. Avastasin, et pillirool kui sellisel on hea jõud ja kividel, kui seda on palju.
Kui tahad olukorda rahulikumaks tõmmata, ongi hea jõlkuda vanades mitte-midagi kohtades. Vanad lagunevad hooned, kõdunevad lehed murul, puud, kohad, kus eriti ei käida. Kahju ainult et vana tumedat DOSiga arvutit ei ole.
Tegelt mul kunagi polegi seda olnud. Ainult mälestus sellest. Meil oli ikka graafiline Windows 95 ja NT juba. Windows 2000 oli kõva sõna juba. Windows 98 oli väga hea. Aga nende peal jooksid DOSi mängud ja sealtkaudu siis see link. Hakkasime pikselgraafikaga harjuma.
Osadele mängudele oli kummaline muusika taha pandud. Umbes et käid ruumiloomes või platformi mängudes ja neil on täiesti oma nišid või žanrid juba välja kujunenud. Teatud kasutajaskond. Hoopis teistsugune maailm kui mu isal.
Tean juba neid lähtekohti või omi unistusi. Kuidas mäng kui selline või pikselgraafika sujuvdub üheks. Kuidas maailmu luuakse. Kuidas mängitakse
laupäev, 16. detsember 2017
muljeid
"Nad lõid sind, kuna sa jätsid ütlemata ... Nad ei mõistnud ettekuulutuse täit tähendust..."
"Nad lõid, kuna olukord soosis. Ega mul kahju olnud seal olla."
"Teadsid, et võidad?"
"Teadsin, et on kõrgeimaks hüvanguks."
"Ütle mulle uuesti, kas sa lasid end kätte saada?"
"Ei ja jah. Ühest küljest mul oli vaja ja ma tahtsin, et see jõuaks kuhugi. Teisalt etem oleks muidugi olnud ära pääseda."
"Aga olukord soosis?"
"Neil oli loomulikult õigus mind püüda. Mis ei tähenda, et ma seda oma huvides ära ei võiks kasutada."
"Ja pärast?"
"Pärast juhtisin rünnakut kõrvale. Peamiselt see oli vist seotud minu identiteedi väljauurimisega."
"Nad tahtsid teada, kes oled, kust tuled?"
"Neil oli umbes: me ei tea kelle käsul aga kiiresti on vaja."
"Ja hiljem, kas nad oma arust said su kätte?"
"Nad näevad suht vähe. Neile saab igast asju öelda. Nii et isegi saab nende asju nagu haihtumise või varjena kasutada. Umbes et kui sealt läbi lähed nii et nad tõelist ei märka, siis sind ei leitagi."
"Ja miks nii palju salapära?"
"Sellega ongi see, et keegi ei tea ju nii täpselt, jah? Põhjus on ju varjatud praegu. Tegelik põhjus."
"Nad lähevad närvi, kui neile ei seletata?"
"Nad püüavad aru saada, mis juhtus. Ja näevad nii kaugele, kui parasjagu on."
"Mingil hetkel õnnestus sul kõik närvi ajada?"
"Vist küll. Isegi liitlased ei saanud midagi aru."
"Milleks selline häma?"
"Teatud pühad reeglid, et nad kaugemale ei tükiks."
"Näiteks?"
"Üleminekud."
"Sa mõtled mäng mängu vastu?"
"Mõnes mõttes nad norivadki tüli ju."
"Kui olukord ebavõrdne, siis?"
"Siis paras neile ju."
"Kas Sa tunned end haavatavana?"
"Olen juba õppinud end hoidma."
"Ja salakavalalt vastu ründama?"
"Kui vaja, siis jah."
"Kõik haiged juba ju?"
"See ongi, šamaaniasju ei saa praegu kasutada, kuna liiga palju valu. Lähen pehmema tervenduse peale üle."
"Ja eesmärk?"
"Lahendus olukorrale. Et kõik ei oleks nii pinges ja närvis."
"Mille pärast?"
"Noh et kus ma olen ja mis oht on."
"Teatud asju vist ikka ei sa veel?"
"Mul isiklikud piirangud ju ka veel. Noh et kui ma veel paar taset oleks juures, ma ei tahaks enam kunagi tagasi siia."
"Ja seda su valguskeha hoiab?"
"Väga range vist ikkagi. Mõnikord tuleb nimelt alla minna."
"Kust tead neid reegleid?"
"Juhindun kuidagi elukogemusest + alateadlikust lähtekoodist."
"Kuidas reageerid rumalusele?"
"Vihastun sageli. Katsun parandada seda."
"Sa mõtled, et sa ei ole just sõbralikkuse musternäidis?"
"Mind ei tohi ja puutuda eriti palju."
"Kuidas siis nii?"
"Emaliini kaitse vms hakkab suht ruttu tööle. Enamasti aetakse päris suurelt eemale vastane."
"Ja nad ikka üritavad?"
"Nad ütlevad, et neil on nagu väga vaja vms."
"Gaia su poolt või vastu?"
"Kuidas kunagi. Mõnikord ta vihane ka, kui ajaliine rikun."
"Näiteks?"
"Noh näiteks üritan kõrgemat sagedust liiga palju teha. Siis ta tahab et ma oleks rohkem sünkroonis praegusega ja ei kipuks kuhugi mujale. Ta võib ikka väga vihaseks minna sellest."
"Et kuidas sa julged?"
"Et ma ei tohi rikkuda isikliku arenguga teisi juba väljakujunenud asju."
"Ja kui ta Su poolt on?"
"Siis ma olen väga õnnelik ja rahul. Enamasti üksi ja nutan õnnest."
"Kuidas lahendus võiks olla?"
"Et ma teen rahu praegusega. Ja samas toon nagu rahu juurde, ilma et teisi häiriks."
"Kuidas sa oskad seda?"
"Sobitun ja katsun aru saada, mis oleks vaja. Kes kus on."
"Sa vist ikka ei tohi õpetada?"
"Endast vanemaid ei tohi ja. Tuleb austada ja ignoreerida või kuuletuda."
"Kuidas sa siis ikkagi armastad seda planeeti?"
"Ta on nagu hoidnud mind ja mu lugu, miks ma ei peaks seda austama? Ma saan mõnedest asjadest aru juba. Me oleme koos kasvanud. Ta tahab, et mul läheks hästi. Ja mina, kui ma ei saa aru, siis ma katsun mõista. Ta ütleb, et ma nii väike ja vähe käinud ja suht vähe tean. Ma siis jälle üritan nagu kohta kätte näidata teistele, umbes et nii et nad ei märkaks läheb paremaks kuidagi."
"Kuidas saladuse hoidmisega on?"
"Kõik nii segi juba nagunii. Mitu asja koos, mis on väga hea. Üleminekud sujuvad enam-vähem. Ajakasutus ja ajataju, super."
"Nad lõid, kuna olukord soosis. Ega mul kahju olnud seal olla."
"Teadsid, et võidad?"
"Teadsin, et on kõrgeimaks hüvanguks."
"Ütle mulle uuesti, kas sa lasid end kätte saada?"
"Ei ja jah. Ühest küljest mul oli vaja ja ma tahtsin, et see jõuaks kuhugi. Teisalt etem oleks muidugi olnud ära pääseda."
"Aga olukord soosis?"
"Neil oli loomulikult õigus mind püüda. Mis ei tähenda, et ma seda oma huvides ära ei võiks kasutada."
"Ja pärast?"
"Pärast juhtisin rünnakut kõrvale. Peamiselt see oli vist seotud minu identiteedi väljauurimisega."
"Nad tahtsid teada, kes oled, kust tuled?"
"Neil oli umbes: me ei tea kelle käsul aga kiiresti on vaja."
"Ja hiljem, kas nad oma arust said su kätte?"
"Nad näevad suht vähe. Neile saab igast asju öelda. Nii et isegi saab nende asju nagu haihtumise või varjena kasutada. Umbes et kui sealt läbi lähed nii et nad tõelist ei märka, siis sind ei leitagi."
"Ja miks nii palju salapära?"
"Sellega ongi see, et keegi ei tea ju nii täpselt, jah? Põhjus on ju varjatud praegu. Tegelik põhjus."
"Nad lähevad närvi, kui neile ei seletata?"
"Nad püüavad aru saada, mis juhtus. Ja näevad nii kaugele, kui parasjagu on."
"Mingil hetkel õnnestus sul kõik närvi ajada?"
"Vist küll. Isegi liitlased ei saanud midagi aru."
"Milleks selline häma?"
"Teatud pühad reeglid, et nad kaugemale ei tükiks."
"Näiteks?"
"Üleminekud."
"Sa mõtled mäng mängu vastu?"
"Mõnes mõttes nad norivadki tüli ju."
"Kui olukord ebavõrdne, siis?"
"Siis paras neile ju."
"Kas Sa tunned end haavatavana?"
"Olen juba õppinud end hoidma."
"Ja salakavalalt vastu ründama?"
"Kui vaja, siis jah."
"Kõik haiged juba ju?"
"See ongi, šamaaniasju ei saa praegu kasutada, kuna liiga palju valu. Lähen pehmema tervenduse peale üle."
"Ja eesmärk?"
"Lahendus olukorrale. Et kõik ei oleks nii pinges ja närvis."
"Mille pärast?"
"Noh et kus ma olen ja mis oht on."
"Teatud asju vist ikka ei sa veel?"
"Mul isiklikud piirangud ju ka veel. Noh et kui ma veel paar taset oleks juures, ma ei tahaks enam kunagi tagasi siia."
"Ja seda su valguskeha hoiab?"
"Väga range vist ikkagi. Mõnikord tuleb nimelt alla minna."
"Kust tead neid reegleid?"
"Juhindun kuidagi elukogemusest + alateadlikust lähtekoodist."
"Kuidas reageerid rumalusele?"
"Vihastun sageli. Katsun parandada seda."
"Sa mõtled, et sa ei ole just sõbralikkuse musternäidis?"
"Mind ei tohi ja puutuda eriti palju."
"Kuidas siis nii?"
"Emaliini kaitse vms hakkab suht ruttu tööle. Enamasti aetakse päris suurelt eemale vastane."
"Ja nad ikka üritavad?"
"Nad ütlevad, et neil on nagu väga vaja vms."
"Gaia su poolt või vastu?"
"Kuidas kunagi. Mõnikord ta vihane ka, kui ajaliine rikun."
"Näiteks?"
"Noh näiteks üritan kõrgemat sagedust liiga palju teha. Siis ta tahab et ma oleks rohkem sünkroonis praegusega ja ei kipuks kuhugi mujale. Ta võib ikka väga vihaseks minna sellest."
"Et kuidas sa julged?"
"Et ma ei tohi rikkuda isikliku arenguga teisi juba väljakujunenud asju."
"Ja kui ta Su poolt on?"
"Siis ma olen väga õnnelik ja rahul. Enamasti üksi ja nutan õnnest."
"Kuidas lahendus võiks olla?"
"Et ma teen rahu praegusega. Ja samas toon nagu rahu juurde, ilma et teisi häiriks."
"Kuidas sa oskad seda?"
"Sobitun ja katsun aru saada, mis oleks vaja. Kes kus on."
"Sa vist ikka ei tohi õpetada?"
"Endast vanemaid ei tohi ja. Tuleb austada ja ignoreerida või kuuletuda."
"Kuidas sa siis ikkagi armastad seda planeeti?"
"Ta on nagu hoidnud mind ja mu lugu, miks ma ei peaks seda austama? Ma saan mõnedest asjadest aru juba. Me oleme koos kasvanud. Ta tahab, et mul läheks hästi. Ja mina, kui ma ei saa aru, siis ma katsun mõista. Ta ütleb, et ma nii väike ja vähe käinud ja suht vähe tean. Ma siis jälle üritan nagu kohta kätte näidata teistele, umbes et nii et nad ei märkaks läheb paremaks kuidagi."
"Kuidas saladuse hoidmisega on?"
"Kõik nii segi juba nagunii. Mitu asja koos, mis on väga hea. Üleminekud sujuvad enam-vähem. Ajakasutus ja ajataju, super."
neljapäev, 14. detsember 2017
IBM Fiskars Pentium 1.4
Loomad kus lume all huiguvad segaduses. Sa kakud nad välja ja tehtagu sinuga rahu või ei. Leegid kes lume all mulla sees käivad. Sa teed nendega rahu või nõiud.
Sääsed kes tee peale tikuvad suvel. Sa teed kolm korda hulkuvalt teed. Langevad vihmapusa piisad kusagilt räästast. Sa haigutad enesesees.
Su mees korjab rahet su suu on veel küps, su sõnad su nõiad su vesi. Sa käitud kui viissada okast su teel, su huuled su veri su... laiub rada kuuskede vahelt. Teed mööda käib järsku salk.
Viisakas oleks juua koos minuga veini... väga halvaks vist läks juba.
Mõista mu sadu ja tuled kui rahet su kestel ma kustun su soov. Su viisakus haavatus tahe ma langen ja kutsuvalt loon
esmaspäev, 11. detsember 2017
Why is Peru special
Ok why is Peru so special about the shift? It holds certain values which connect our souls to other realms, mostly towards more deeper and heartful realms.
Unless we learn how to open our soul towards this deeper level of humble connection/information, we can not understand the full meaning of this.
The "core mystery" has to do with a "change" in the game rules. This is highly sacred. Few dare to utter anything about this unspoken rules.
Lets say you go to maths but what is below the maths? Who invented the numbers or signs +×÷-? What are their true and full meanings in real life?
The same thing applies to game creation code. What holds the realms together? How deep does the mystery of life go? What happens if you do a certain work for 10 years? Does your understanding of life change? If so, how and why?
We can only speak from our narrow and limited perspective. This is the truth. We cannot comprehend too much at once.
However, lets say something happens in your life that turns everything? How could you predict this? Would you want to? Is it the outcome of your wish or dream? Or has someone just chosen to appear in your life at that time?
When do you cry and why? What does it mean for you? Do you feel the sacredness of the moment? The sacredness of life? All at once? Too much to comprehend. Overwhelming. And you cry.
In a similar way that the thought patterns formulate, feelings also appear. We are just starting to learn about this. What does human love mean for you?
How much in-depth can you go and still be true to this world? You cannot change the rules of time but you can excel at fulfilling your current purpose.
What is your current purpose? It is something that you have chosen on some level or another to be your job or task in the realm. It is usually a bit hidden, also.
The mystery of the creation likes, if it is a bit hidden. Like in a good computer game. You understand the rules when playing but dont know the next room or full outcome.
esmaspäev, 13. november 2017
koridor
Oi, ta veetis palju aega seal koolimaja koridoris. Näis, nagu valvaks ta seal kedagi või midagi. Liiga kahtlane, et klassi minna, liiga umbusklik, et koridori valveta jätta. Ja nii ta seal siis passis. Keegi oli talle sinna heast tahtest diivani toonud.
Kui vahepeal oli vaja ära minna, siis ta valvas hoolega, et keegi tema kohale ei oleks tulnud. Kui ta eemalt nägi, et keegi juba istus seal, siis ta kõigepealt vaatas, et kas talle meeldib see inimene. Enamasti ta vältis, aga vahel harva, kui tõesti juhtus hea sõber olema, läks lähemale.
Ta mõnes mõttes nagu nautis seda, et ta ei kuulu kuhugi. Ise ta oli enesele valinud selle nõnda-nimetatud valvuri rolli. Aegajalt läks temast rahvast mööda. Enamasti sai ta nendega hästi läbi. Mõnikord küll tuli koristaja.
Hea asi selle juures oli see, et ta kohtus paljude inimestega. Teda nähti. Ta ei olnud päris varjus. Ja samas, temast ei saanud ka kinni võtta, kuhugi klassi tirida. Ta kuulus koridori...
Iga hetk valmis ära jooksma, nagu halb õpilane; igal hetkel valmis aitama nagu hea õpetaja. Kuulekas ja sõnakuulmatu, ükskõikne ja löögivalmis. Kes teab, kui kaua ta seal oleks redutanud, kui ühel hetkel poleks...
Taavi:
"Läksin diivani juurde tagasi ja keegi oli mu koha ära võtnud. Ta lihtsalt vedeles seal, magas, naeris ja luges raamatuid. Naljakas oli see, et ta oli täpselt minu koha peal. Ta oli selle hõivanud, ta lihtsalt passis seal."
Olin siis sunnitud temaga rääkima... Tuli välja et talle meeldib muusika. Hiljem sattusin talle peale, kui klaver oli keset vana koolimaja lava tõmmatud ja ta komponeeris seal nullist... madalas oktavis e-molli tagurpidi akord järjest...
Kuna ta oli nii hea inimene, läksin ta juurde ja me klappisime väga hästi. Istusin ta kõrvale. Mängisime koos. Proovisime meloodiat luua. Õpetasin talle heliridu. Naljakas.
xxxx
"See, et hinged on läinud, ei tähenda, et koolimaja ei töötaks. Proovi."
Kui vahepeal oli vaja ära minna, siis ta valvas hoolega, et keegi tema kohale ei oleks tulnud. Kui ta eemalt nägi, et keegi juba istus seal, siis ta kõigepealt vaatas, et kas talle meeldib see inimene. Enamasti ta vältis, aga vahel harva, kui tõesti juhtus hea sõber olema, läks lähemale.
Ta mõnes mõttes nagu nautis seda, et ta ei kuulu kuhugi. Ise ta oli enesele valinud selle nõnda-nimetatud valvuri rolli. Aegajalt läks temast rahvast mööda. Enamasti sai ta nendega hästi läbi. Mõnikord küll tuli koristaja.
Hea asi selle juures oli see, et ta kohtus paljude inimestega. Teda nähti. Ta ei olnud päris varjus. Ja samas, temast ei saanud ka kinni võtta, kuhugi klassi tirida. Ta kuulus koridori...
Iga hetk valmis ära jooksma, nagu halb õpilane; igal hetkel valmis aitama nagu hea õpetaja. Kuulekas ja sõnakuulmatu, ükskõikne ja löögivalmis. Kes teab, kui kaua ta seal oleks redutanud, kui ühel hetkel poleks...
Taavi:
"Läksin diivani juurde tagasi ja keegi oli mu koha ära võtnud. Ta lihtsalt vedeles seal, magas, naeris ja luges raamatuid. Naljakas oli see, et ta oli täpselt minu koha peal. Ta oli selle hõivanud, ta lihtsalt passis seal."
Olin siis sunnitud temaga rääkima... Tuli välja et talle meeldib muusika. Hiljem sattusin talle peale, kui klaver oli keset vana koolimaja lava tõmmatud ja ta komponeeris seal nullist... madalas oktavis e-molli tagurpidi akord järjest...
Kuna ta oli nii hea inimene, läksin ta juurde ja me klappisime väga hästi. Istusin ta kõrvale. Mängisime koos. Proovisime meloodiat luua. Õpetasin talle heliridu. Naljakas.
xxxx
"See, et hinged on läinud, ei tähenda, et koolimaja ei töötaks. Proovi."
kolmapäev, 8. november 2017
kõhe lugu
Vete vahelt tõusis auru. Keegi oli tulnud paadiga. Passisime parasjagu kaldal. Oli juba pime, päike oli loojas ja kiskus vägisi hämaraks. Kivide vahel oli hea soe. Üksteise kõrval. Vesi auras. Paat liikus tasasel veel sahinal lähemale. Paat maabus.
Mees tuli välja, astus meie juurde, kükitas ja hakkas seletama:
"Mul pole kavatsustki teid häirida, aga..."
Ta muutus kuidagi murelikuks.
"Tavaliselt mul pole kunagi Teie jaoks aega..."
Ta oleks nagu kusagilt mujalt pärit olnud. Me ei saanudki aru, mis ta tahtis...
Kivide vahele tekkis tuli. Nägime tema nägu. See oli moondunud, kitsas, kõhetu, kuiv.
Aga ta oli meid paadiga tulles üles leidnud... hmmm.... see oli juba iseenesest oluline. Me ei saanud talle öelda, et mingu ära. Samas ta oli nii viisakas ja lugupidav kogu aeg...
Tundus, et ta keeldub enda kohta lähemalt seletama...
Istusime mõnda aega vaikides.
"See on tähtis," ütles mees viimaks. "Juba kaua aega."
"Meie hõimule on vaja uut asupaika."
Kivide vahel põles tuli ja heitis varje...
"Ja kuidas me saame sind aidata?"
"Mis kell on?" küsis mees järsku.
Päike oli juba loojas. Esimesed tähed ei olnud veel vaikselt ilmuma hakanud. Puude vahelt kostus sahinat. Lasime vaikusel settida.
Puhkesime järsku naerma. Olin hakanud nõgeselehte kärsatama ja suits tungis ninna. Tegin mingeid häälitsusi. Huikas öökull.
"See on hästi tähtis," ütles mees. "Väga tähtis."
"Tundub jah nii," noogutasime teineteisele.
"Kuhu sa tahad minna?" julgesin küsida.
"Meie poolte vahel oli praegu suur arutelu."
Lõke põles.
"Me tahtsime teada..." Mees vaikis.
Midagi suurt oli seal hingel ja see pakitses. Tundus, nagu ta oleks üksi ja pikalt tulnud raske murega, seepärast vist sattuski meie juurde (valesse kohta).
Paat oli tugeva ninaga ja must ja hõljus vaikselt veel.
"Sa tahad vist pikalt-pikalt veel suhelda?" küsisin.
Meie ei tahtnud talt midagi. Paat oli hirmutav ja nagu kusagilt mujalt tulnud. Aga me tundsime tema vastu huvi.
"Ega sul raamatuid ei ole?" küsis järsku mu kaaslane. Mees naeratas, võttis kaabu peast ja hakkas seletama:
"Veel. Me tahame veel."
"Ja kuhu te edasi lähete?"
Mees pakkus midagi kummalist ja ütles siis:
"Mul oli sinu vaarisaga kunagi leping."
"Ja mis teil oli siis omavahel? Mis te tahtsite?"
"Ta lubas mul oma paadikuuris minu asju hoida."
"Te olite mu vaarisa naaber?"
Olukord kiskus tumedaks. Vihma hakkas tibutama.
"Tead, lähme siit ära."
Hakkasime mööda teed liikuma. Vaarisa naaber liikus paadi juurde tagasi ja tõmbas selle kaldale.
"Kuhu me saame oma asjad panna?" küsis ta. Tundus, nagu ta juba arvas end osaks meie grupist.
"Meil tegelt on küll üks paadikuur..." hakkasin seletama.
"Äh, ole vait," ütles mu kaaslane ja hakkas naerma. "Ma annan sulle praegu selle kile. Viska oma asjade peale." Nii ta tegigi.
"Kas sa nüüd jätadki need siia," küsisin.
Vihma sadas.
"Me peame liikuma."
Asjade hulgas oli ka üks raske ankur.
"Me ei saa seda kaasa võtta."
Puhus tuul. Vetele tekkis lainetus ja hakkas virvendama.
"Kas sa tahaksid meie juures kusagil olla?"
"Aga kus ma saaksin?"
Kuhugi ta ei kõlvanud.
"Tead, võid aiamajas esialgu olla paar ööd. Ankur jääb siia. Hommikul tuleme käruga järgi. Siin ei varasta keegi," seletasin.
Saatsimegi tüübi aiamajja magama. Tal oli seal suht hea. Kindlasti palju parem kui telgis, ehkki külmem. Irvitasime veits selle üle.
Hommikul viis ema talle sinna teed.
"Kuidas elad?"
Vend oli suht unine. Kogus mingeid kive enda ümber ja ütles:
"Need on head kivid. Ma olen nüüd Maaga ühenduses."
Tõime talle tiigist vett sellesse akvaariumi, mida ta üritas ehitada.
Uksele tuli keegi naabritüdruk. Vaatas üle ukse sisse.
"Ajou, meil suht kitsas käes. Kanu ei taha püüda?"
Mees raputas pead ja näis sünge.
"Olen star-elder. Võitleme viimase veretilgani."
Samas ila tilkus tal küll juba.
Akent ta ilmselt ei oska parandada...hmmm...
"Kaua siis plaanite jääda?"
Mees vilistas tasa.
"Kunagi..." ja hakkas taas oma minevikust jutustama, endal paat veel järve ääres.
"Pst. Naabrid tulevad. Nad ei tohi meid näha."
Mees aga astus uksest välja, tervitas viisakalt ja asus kohe viisakas dialektis mingist ühenduslülist rääkima, see mis majade vahel on, juhtmed ja elektrikilbid.
Tüübid said aru ja tõmbasid kohe patsaka raha välja.
"Kojameheks ei taha tulla meile?"
Tüüp oligi nõus. Sai isegi tagatoas elada kellegi juures korteris.
Paat vist siiamaani roostetab seal kusagil... Aga ei, oli korralikult välja tõmmatud, noorem õde käis vaatamas. Asju polnud tal ka vaja enam aiamajas hoida.
Siis ükspäev, kui kuuse all teed jõime ja muidu, kõndis mees jälle mööda. Liigutused olid läinud nõtkemaks. Kiristas hambaid ja hakkas kähedal häälel ulguma.
"See on šamaanilaul. Booklet'ist leidsin."
Irvitasime lõbusalt.
Tüüp jauras veits veel natuke aega ümber kuuse ja hakkas korvpalli loopima. Laps oli õnneks juba suur, muidu oleks mütsatused talle küll kahjuks tulnud. Mees mängis seal ja üritas mingit trikki teha. Lõikasin söödu vahelt.
Kamp uusi naabrilapsi liikus selja tagant külje pealt mööda.
"Hallo."
Hõikasime üksteist. Läksid vist kuhugi marju otsima.
Mees oli vahepeal endale noaga puust kepi teinud ja vehkles sellega. Jäi naabritele vahele oma mänguga.
"Nooh, õpetad lapsi," küsis naabrinaine lõbusalt ja naeris.
Mees vehkis veel kiiremini. Nägu läks särama. Toetas kepi maha ja kõndis naabrinaisele lähemale. Hakkasid juttu ajama omavahel.
Naabripoiss sõitis jalgrattaga lähemale ja peatus nende juures. Midagi nad seal jaurasid ka siis järsku kostus prügikastide juurest sahinat. Kass oli pääsenud põgenema.
Naine oli vahepeal lapsega läinud puu taha. Kaevas seal mingit auku. Ei tahtnud neid segada, aga mujal oli liiga lärmakas. Panin selle tüübi kaabu pähe, et neid lõbustada.
Mattis seal midagi maha ja tahtsid vist tammetõrust või käbist puud istutada. Kuusk ja kask olid kahel pool oma kohtadel.
Puhus tuul ja paistis päike. Muru oli kuidagi soe.
Nägin und. See kodupuu on ikka seal õues. Tugev puu.
Ärkasin rahulikult. Oli veel öö. Magasin edasi.
Mees tuli välja, astus meie juurde, kükitas ja hakkas seletama:
"Mul pole kavatsustki teid häirida, aga..."
Ta muutus kuidagi murelikuks.
"Tavaliselt mul pole kunagi Teie jaoks aega..."
Ta oleks nagu kusagilt mujalt pärit olnud. Me ei saanudki aru, mis ta tahtis...
Kivide vahele tekkis tuli. Nägime tema nägu. See oli moondunud, kitsas, kõhetu, kuiv.
Aga ta oli meid paadiga tulles üles leidnud... hmmm.... see oli juba iseenesest oluline. Me ei saanud talle öelda, et mingu ära. Samas ta oli nii viisakas ja lugupidav kogu aeg...
Tundus, et ta keeldub enda kohta lähemalt seletama...
Istusime mõnda aega vaikides.
"See on tähtis," ütles mees viimaks. "Juba kaua aega."
"Meie hõimule on vaja uut asupaika."
Kivide vahel põles tuli ja heitis varje...
"Ja kuidas me saame sind aidata?"
"Mis kell on?" küsis mees järsku.
Päike oli juba loojas. Esimesed tähed ei olnud veel vaikselt ilmuma hakanud. Puude vahelt kostus sahinat. Lasime vaikusel settida.
Puhkesime järsku naerma. Olin hakanud nõgeselehte kärsatama ja suits tungis ninna. Tegin mingeid häälitsusi. Huikas öökull.
"See on hästi tähtis," ütles mees. "Väga tähtis."
"Tundub jah nii," noogutasime teineteisele.
"Kuhu sa tahad minna?" julgesin küsida.
"Meie poolte vahel oli praegu suur arutelu."
Lõke põles.
"Me tahtsime teada..." Mees vaikis.
Midagi suurt oli seal hingel ja see pakitses. Tundus, nagu ta oleks üksi ja pikalt tulnud raske murega, seepärast vist sattuski meie juurde (valesse kohta).
Paat oli tugeva ninaga ja must ja hõljus vaikselt veel.
"Sa tahad vist pikalt-pikalt veel suhelda?" küsisin.
Meie ei tahtnud talt midagi. Paat oli hirmutav ja nagu kusagilt mujalt tulnud. Aga me tundsime tema vastu huvi.
"Ega sul raamatuid ei ole?" küsis järsku mu kaaslane. Mees naeratas, võttis kaabu peast ja hakkas seletama:
"Veel. Me tahame veel."
"Ja kuhu te edasi lähete?"
Mees pakkus midagi kummalist ja ütles siis:
"Mul oli sinu vaarisaga kunagi leping."
"Ja mis teil oli siis omavahel? Mis te tahtsite?"
"Ta lubas mul oma paadikuuris minu asju hoida."
"Te olite mu vaarisa naaber?"
Olukord kiskus tumedaks. Vihma hakkas tibutama.
"Tead, lähme siit ära."
Hakkasime mööda teed liikuma. Vaarisa naaber liikus paadi juurde tagasi ja tõmbas selle kaldale.
"Kuhu me saame oma asjad panna?" küsis ta. Tundus, nagu ta juba arvas end osaks meie grupist.
"Meil tegelt on küll üks paadikuur..." hakkasin seletama.
"Äh, ole vait," ütles mu kaaslane ja hakkas naerma. "Ma annan sulle praegu selle kile. Viska oma asjade peale." Nii ta tegigi.
"Kas sa nüüd jätadki need siia," küsisin.
Vihma sadas.
"Me peame liikuma."
Asjade hulgas oli ka üks raske ankur.
"Me ei saa seda kaasa võtta."
Puhus tuul. Vetele tekkis lainetus ja hakkas virvendama.
"Kas sa tahaksid meie juures kusagil olla?"
"Aga kus ma saaksin?"
Kuhugi ta ei kõlvanud.
"Tead, võid aiamajas esialgu olla paar ööd. Ankur jääb siia. Hommikul tuleme käruga järgi. Siin ei varasta keegi," seletasin.
Saatsimegi tüübi aiamajja magama. Tal oli seal suht hea. Kindlasti palju parem kui telgis, ehkki külmem. Irvitasime veits selle üle.
Hommikul viis ema talle sinna teed.
"Kuidas elad?"
Vend oli suht unine. Kogus mingeid kive enda ümber ja ütles:
"Need on head kivid. Ma olen nüüd Maaga ühenduses."
Tõime talle tiigist vett sellesse akvaariumi, mida ta üritas ehitada.
Uksele tuli keegi naabritüdruk. Vaatas üle ukse sisse.
"Ajou, meil suht kitsas käes. Kanu ei taha püüda?"
Mees raputas pead ja näis sünge.
"Olen star-elder. Võitleme viimase veretilgani."
Samas ila tilkus tal küll juba.
Akent ta ilmselt ei oska parandada...hmmm...
"Kaua siis plaanite jääda?"
Mees vilistas tasa.
"Kunagi..." ja hakkas taas oma minevikust jutustama, endal paat veel järve ääres.
"Pst. Naabrid tulevad. Nad ei tohi meid näha."
Mees aga astus uksest välja, tervitas viisakalt ja asus kohe viisakas dialektis mingist ühenduslülist rääkima, see mis majade vahel on, juhtmed ja elektrikilbid.
Tüübid said aru ja tõmbasid kohe patsaka raha välja.
"Kojameheks ei taha tulla meile?"
Tüüp oligi nõus. Sai isegi tagatoas elada kellegi juures korteris.
Paat vist siiamaani roostetab seal kusagil... Aga ei, oli korralikult välja tõmmatud, noorem õde käis vaatamas. Asju polnud tal ka vaja enam aiamajas hoida.
Siis ükspäev, kui kuuse all teed jõime ja muidu, kõndis mees jälle mööda. Liigutused olid läinud nõtkemaks. Kiristas hambaid ja hakkas kähedal häälel ulguma.
"See on šamaanilaul. Booklet'ist leidsin."
Irvitasime lõbusalt.
Tüüp jauras veits veel natuke aega ümber kuuse ja hakkas korvpalli loopima. Laps oli õnneks juba suur, muidu oleks mütsatused talle küll kahjuks tulnud. Mees mängis seal ja üritas mingit trikki teha. Lõikasin söödu vahelt.
Kamp uusi naabrilapsi liikus selja tagant külje pealt mööda.
"Hallo."
Hõikasime üksteist. Läksid vist kuhugi marju otsima.
Mees oli vahepeal endale noaga puust kepi teinud ja vehkles sellega. Jäi naabritele vahele oma mänguga.
"Nooh, õpetad lapsi," küsis naabrinaine lõbusalt ja naeris.
Mees vehkis veel kiiremini. Nägu läks särama. Toetas kepi maha ja kõndis naabrinaisele lähemale. Hakkasid juttu ajama omavahel.
Naabripoiss sõitis jalgrattaga lähemale ja peatus nende juures. Midagi nad seal jaurasid ka siis järsku kostus prügikastide juurest sahinat. Kass oli pääsenud põgenema.
Naine oli vahepeal lapsega läinud puu taha. Kaevas seal mingit auku. Ei tahtnud neid segada, aga mujal oli liiga lärmakas. Panin selle tüübi kaabu pähe, et neid lõbustada.
Mattis seal midagi maha ja tahtsid vist tammetõrust või käbist puud istutada. Kuusk ja kask olid kahel pool oma kohtadel.
Puhus tuul ja paistis päike. Muru oli kuidagi soe.
Nägin und. See kodupuu on ikka seal õues. Tugev puu.
Ärkasin rahulikult. Oli veel öö. Magasin edasi.
kolmapäev, 1. november 2017
õhtu
"Miks sa ei tahtnud kunagi kellegagi koos olla, kui sa muusikat kuulasid?"
"Ma vihkasin neid."
"Ja siis?"
Vahet ju polnud. Tavaliselt olin nendel hetkedel alati vaikides eemaldunud.
Korstnast tuli suitsu.
"Su praad on valmis."
"Mida imet sa siis seekord tegid?"
Ta oleks alati küsinud "me tegime". Ma vist kunagi sellist ühtsust küll ei tajunud.
Ahju leegid heitsid seintele valgust. Toas oli õnneks pime.
"Räägi mulle, kas sa tead, kaua ööviiul õitseb," küsis ta äkki.
"Neil on hästi tugev lõhn..."
Muistsed jooned. Keegi ei kippunud neile kallale.
"Miks sa selle sealt seinalt siis maha tõmbasid?"
"Mulle ei meeldinud see enam."
"Suitsu tahad?"
Keegi ei teadnud, aga tavaliselt ma kunagi ei ütelnud ära. Väga harva, kui nii mitu korda pakuti, et tuli ära öelda.
"Sellega on see, et rahu laskub galaktikasse alles õhtul," alustasin, tundudes endalegi naeruväärne ja tühine. Ometi oli minuga kaasas mingisugune suur kosmiline teadmine.
Oleks võinud ju kalapüügist rääkida. Et kui on juba päris pime ja puust kork läheb kaugele-kaugele ja vajub vee alla...
Õhtu ei olnud kunagi päris. Tee peale hoovas vihast tolmu.
Raev siirdus tagasi.
"Ära palun kuula mind praegu," oleksin tahtnud öelda.
Pöörasin nende poole külje ja karjusin. Näitasin, kui vihane ma olen. Ehk saavad aru. Tavaliselt jääb vähemalt mällu.
"Miks sa need religioossed vennad siit siis minema peksid?"
Läksin veel vihasemaks. Oli raskusi enese-kontrolliga.
"Räägime sellest kunagi hiljem."
Raev ei vaja õigustust ega meenutust. Mis oli, see oli. Loodetavasti enam kunagi ei juhtu. Kadugu kus see ja teine.
Lumi laskus. Olin väga väsinud. Tahtsin saada mõtteid mujale. Nälg.
"Liigume su auras üles-alla," teatas järsku nähtamatu hea tooniga olend. Kui toon sobitus, oli tavaliselt okei. Eriti, kui vajasin rahu, puhastust, taastumist või lausa tervendust.
"Ma vihkasin neid."
"Ja siis?"
Vahet ju polnud. Tavaliselt olin nendel hetkedel alati vaikides eemaldunud.
Korstnast tuli suitsu.
"Su praad on valmis."
"Mida imet sa siis seekord tegid?"
Ta oleks alati küsinud "me tegime". Ma vist kunagi sellist ühtsust küll ei tajunud.
Ahju leegid heitsid seintele valgust. Toas oli õnneks pime.
"Räägi mulle, kas sa tead, kaua ööviiul õitseb," küsis ta äkki.
"Neil on hästi tugev lõhn..."
Muistsed jooned. Keegi ei kippunud neile kallale.
"Miks sa selle sealt seinalt siis maha tõmbasid?"
"Mulle ei meeldinud see enam."
"Suitsu tahad?"
Keegi ei teadnud, aga tavaliselt ma kunagi ei ütelnud ära. Väga harva, kui nii mitu korda pakuti, et tuli ära öelda.
"Sellega on see, et rahu laskub galaktikasse alles õhtul," alustasin, tundudes endalegi naeruväärne ja tühine. Ometi oli minuga kaasas mingisugune suur kosmiline teadmine.
Oleks võinud ju kalapüügist rääkida. Et kui on juba päris pime ja puust kork läheb kaugele-kaugele ja vajub vee alla...
Õhtu ei olnud kunagi päris. Tee peale hoovas vihast tolmu.
Raev siirdus tagasi.
"Ära palun kuula mind praegu," oleksin tahtnud öelda.
Pöörasin nende poole külje ja karjusin. Näitasin, kui vihane ma olen. Ehk saavad aru. Tavaliselt jääb vähemalt mällu.
"Miks sa need religioossed vennad siit siis minema peksid?"
Läksin veel vihasemaks. Oli raskusi enese-kontrolliga.
"Räägime sellest kunagi hiljem."
Raev ei vaja õigustust ega meenutust. Mis oli, see oli. Loodetavasti enam kunagi ei juhtu. Kadugu kus see ja teine.
Lumi laskus. Olin väga väsinud. Tahtsin saada mõtteid mujale. Nälg.
"Liigume su auras üles-alla," teatas järsku nähtamatu hea tooniga olend. Kui toon sobitus, oli tavaliselt okei. Eriti, kui vajasin rahu, puhastust, taastumist või lausa tervendust.
Ikka ja jälle tagasi seal
Pööningul oli jälle rahulik.
"Räägime asjast," lausus ta.
"Miks sa ei tahtnud minuga suhelda, kui ma noor olin?"
Vaikisin.
Jälle sama küsimus.
"Mulle tundub (ja ma tean, et sa ei taha seda kuulda), et mõnikord on universumis asjadel oma ajastus..."
"Sa mõtled nagu Momo's?"
Küünlaleek heitis seinale varju.
Üksik klaverilöök vaigistas ruumi. Teine.
Algas vihmasabin.
"Ei, ma ei nõiu vihma, ma lihtsalt olen loodusega (sünkroonis)," naersin.
"Tajusin ilmselt alateadlikult, et hetk oli pingeline ja tahtis vallanduda..."
"Räägi mulle, sul vist ei ole päris hästi siin kõik?"
"Sõpru on vähe."
"Sõbrad tekivad. Kuula."
Ja ta alustas laulu. Korsten oli veel värvimata. See oli nagu selline rahustav laul, pigem tasane ümin.
Katusel liigutas keegi.
"Varesed."
"Ei, need ei ole varesed, need on tuvid."
"Sa tahad kogu aeg midagi saavutada?"
"Ja sina ka?"
Istusime. Temaga oli hea.
teisipäev, 31. oktoober 2017
lühilood
Hoonetest lähtuvad rajad... Must-valged, nagu Kamikaze'del kombeks. "Hommikust, sir!" Tee peal kohtun tühja ja väsinud ämbrit.
Muusika jääb vait. Helid lakkavad mängimast. Komistame millegi suure otsa.
"Sibelius 2" teatab mees.
"Kust kohast?"
"Mul on need DVD-d."
Tõmban pira. Proge ei tööta.
Alistun. Nurgast kostub sahinat. Teevesi läheb keema.
Alkohol ei mõjunud hästi. Nagunii... nii ruttu... vaja sibulaid panna keema. Must pipar. Õli.
Jooksin jälle joogast ära. Tõin poest ruttu leiba ja võid. Kalkuni-liha ei tohi praegu.
Armastasin vaikides kaduda. Polnud nende asi nagunii. Tee peal kohtasin muuhulgas paari kummalist meesterahvast. "Jookseme ruttu ära," ei ole lahendus, ütles üks neist möödaminnes teisele.
"Saad ju aru küll, mul on sult palju tahta," ütleb naine. Talle ei meeldi, kui ma haige ja passiivne olen. Justkui ma nimelt tahaks blokeerida mingeid asju.
Räägime ilmast siis seekord. Nagu Peeter.
"Lähme tagasi" katsun ma kuidagi öelda. Aga kohv on maru hea.
Joonistame sirelipuust ühe pildi.
Tänaval jälle keegi tuleb. Kaome majade vahele.
//
Saime asjaga ühele poole. Vesi kustub.
"Joome rahus edasi."
"Tead, mul polegi üldse nii palju uudiseid."
"Mind väga ei huvita see..." tuiun eesmärgiga tempot maha võtta.
Katsun ahju. Soe on veel.
"Kui me kunagi varem siinkandis käisime, olid meil ühed asjad kaasas," alustan. "Mäletad?"
"Verine haav?"
"Ei, nagu nuga või lause..."
Mähkisime ta sisse siis...
Veetlus. Olek. Tahe.
"Talle vist meeldis sealtkaudu tulla?"
"Joogu surnuks end," paiskub pool-ahastus armastuseks lapse vastu.
Lõpuks on maja valmis. Aeg sisse minna.
"Kärakat sul vist ei ole?"
"See on minu lume-onn, tobu."
Tuleb kevad.
Majade-vaheline lumi on juba osaliselt kadunud. Lirtsutame järve poole.
"Huvitav, kas jää veel kannab," küsib Tormi.
Alati väga humoorikas.
"Ilmselt ei kanna."
Viskame kive ja uurime muidu ümbrust. Puud on veel veits märjad. Kajakad. Järelikult peab kusagilt lahti olema.
//
Hundu jookseb meile vastu. Ta on uus tegelane, nagu selline valge-hall koer.
"Mis teed siin?"
Pistab punuma. Teeb rõõmust metsavahel ringe.
Suured puud ja mitte nii suured puud. Komistame millegi tuttava otsa. Sigaret veel suitseb.
Hallikas auto.
"Mis teed siin?" hõikame.
See on ju Naabri-Rein.
Ta ei vasta.
Läheme mööda männiokkaid täis teed edasi, künkast alla orgu.
"Sul ei ole kassi?" küsib keegi.
"Lõpeta juba see kassi-jutt," vastan. "Ma tahan rohkem inimestega suhelda."
Jaa, aga kus need inimesed on siis... Oleks veel, et käiks veel koolis või kuskil...
Muusika jääb vait. Helid lakkavad mängimast. Komistame millegi suure otsa.
"Sibelius 2" teatab mees.
"Kust kohast?"
"Mul on need DVD-d."
Tõmban pira. Proge ei tööta.
Alistun. Nurgast kostub sahinat. Teevesi läheb keema.
Alkohol ei mõjunud hästi. Nagunii... nii ruttu... vaja sibulaid panna keema. Must pipar. Õli.
Jooksin jälle joogast ära. Tõin poest ruttu leiba ja võid. Kalkuni-liha ei tohi praegu.
Armastasin vaikides kaduda. Polnud nende asi nagunii. Tee peal kohtasin muuhulgas paari kummalist meesterahvast. "Jookseme ruttu ära," ei ole lahendus, ütles üks neist möödaminnes teisele.
"Saad ju aru küll, mul on sult palju tahta," ütleb naine. Talle ei meeldi, kui ma haige ja passiivne olen. Justkui ma nimelt tahaks blokeerida mingeid asju.
Räägime ilmast siis seekord. Nagu Peeter.
"Lähme tagasi" katsun ma kuidagi öelda. Aga kohv on maru hea.
Joonistame sirelipuust ühe pildi.
Tänaval jälle keegi tuleb. Kaome majade vahele.
//
Saime asjaga ühele poole. Vesi kustub.
"Joome rahus edasi."
"Tead, mul polegi üldse nii palju uudiseid."
"Mind väga ei huvita see..." tuiun eesmärgiga tempot maha võtta.
Katsun ahju. Soe on veel.
"Kui me kunagi varem siinkandis käisime, olid meil ühed asjad kaasas," alustan. "Mäletad?"
"Verine haav?"
"Ei, nagu nuga või lause..."
Mähkisime ta sisse siis...
Veetlus. Olek. Tahe.
"Talle vist meeldis sealtkaudu tulla?"
"Joogu surnuks end," paiskub pool-ahastus armastuseks lapse vastu.
Lõpuks on maja valmis. Aeg sisse minna.
"Kärakat sul vist ei ole?"
"See on minu lume-onn, tobu."
Tuleb kevad.
Majade-vaheline lumi on juba osaliselt kadunud. Lirtsutame järve poole.
"Huvitav, kas jää veel kannab," küsib Tormi.
Alati väga humoorikas.
"Ilmselt ei kanna."
Viskame kive ja uurime muidu ümbrust. Puud on veel veits märjad. Kajakad. Järelikult peab kusagilt lahti olema.
//
Hundu jookseb meile vastu. Ta on uus tegelane, nagu selline valge-hall koer.
"Mis teed siin?"
Pistab punuma. Teeb rõõmust metsavahel ringe.
Suured puud ja mitte nii suured puud. Komistame millegi tuttava otsa. Sigaret veel suitseb.
Hallikas auto.
"Mis teed siin?" hõikame.
See on ju Naabri-Rein.
Ta ei vasta.
Läheme mööda männiokkaid täis teed edasi, künkast alla orgu.
"Sul ei ole kassi?" küsib keegi.
"Lõpeta juba see kassi-jutt," vastan. "Ma tahan rohkem inimestega suhelda."
Jaa, aga kus need inimesed on siis... Oleks veel, et käiks veel koolis või kuskil...
joo rahustuseks vett
pole mõtet enam tulla
läbi kustund,
sumbe soo
läbi vee,
mis
hallad viivad
läbi
tuimetanud
tee
pole rada
pole kohta
pole vett
ja kuhu minna
pole tarvidustki teada
pole rahu
ilma
selleta
pole mõtet
tagasi minna
kustund tee
ja raske rahu
vesi, mis on vee all veel
sammuke
ja kustub tänav
hall ja sombune
kuhu viib
see tee nii umbne
mõistetamatu ja
mõtteta?
läbi
///
keskustelu
umbne mõiste
unustamatu ja hall
veega tuleb
muuga rahu
taevas kustub
vaiba all
muud ei ole
kui on tänav
väike valge hundikoer
teisiti kui
liigub rahu
teisiti
kui
kustub meel
///
liigub tasa
muidu-mõista
helitult ja
tarbetult
korraga kui
kustub rahu
teisiti su
leek ei või
tähed läinud
valgus kustus
hoopis laulu
ära tõid
///
vihma sabin
kui ei tohi
muidu-meelt sa
tarbida
väga soovin
et sa kohe
sulgeks oma
arvuti
sulge meel
ja peitu poe sa
võta kaasa
mind kui võid
helinal
mis kuskil
taga
ainult
sina
kuulda võid
käega katsu
kas on soe veel
kui ei ole
tee siis uus
muidu-mõtted
las nad olla
ainult
kui on uus
///
mis vahet seal on
kus ta on
kas tahab ta
maasika-mett
kas jookseb ta
kusagil kaugel
või lähedal
peidab end
kas viirukisuits
teda kutsub
///
Kestus kui huikab
öökulli hüüd
vesi on lahti
tulvil on tü'd
keset su laasi
keset su vett
ahjud ja klaasid
tarmukalt end
su hoones ei pesta
vaid liigutakse vargsi
mustjad põõsad on su naabrid
ja kohalik suhe
arendab taju.
Vanad samblased puud
ja kuhugi on läinud ses öös
ja kuhugi on läinud...
vete kohalt tõuseb torm
maju ei ole veel näha
vaid samblased puud
ja kõik
vajub, vajub, vajub...
ainult su mühinat tajun
kui kumab klaas
ja kustub vett
///
läbi kustund,
sumbe soo
läbi vee,
mis
hallad viivad
läbi
tuimetanud
tee
pole rada
pole kohta
pole vett
ja kuhu minna
pole tarvidustki teada
pole rahu
ilma
selleta
pole mõtet
tagasi minna
kustund tee
ja raske rahu
vesi, mis on vee all veel
sammuke
ja kustub tänav
hall ja sombune
kuhu viib
see tee nii umbne
mõistetamatu ja
mõtteta?
läbi
///
keskustelu
umbne mõiste
unustamatu ja hall
veega tuleb
muuga rahu
taevas kustub
vaiba all
muud ei ole
kui on tänav
väike valge hundikoer
teisiti kui
liigub rahu
teisiti
kui
kustub meel
///
liigub tasa
muidu-mõista
helitult ja
tarbetult
korraga kui
kustub rahu
teisiti su
leek ei või
tähed läinud
valgus kustus
hoopis laulu
ära tõid
///
vihma sabin
kui ei tohi
muidu-meelt sa
tarbida
väga soovin
et sa kohe
sulgeks oma
arvuti
sulge meel
ja peitu poe sa
võta kaasa
mind kui võid
helinal
mis kuskil
taga
ainult
sina
kuulda võid
käega katsu
kas on soe veel
kui ei ole
tee siis uus
muidu-mõtted
las nad olla
ainult
kui on uus
///
mis vahet seal on
kus ta on
kas tahab ta
maasika-mett
kas jookseb ta
kusagil kaugel
või lähedal
peidab end
kas viirukisuits
teda kutsub
///
Kestus kui huikab
öökulli hüüd
vesi on lahti
tulvil on tü'd
keset su laasi
keset su vett
ahjud ja klaasid
tarmukalt end
su hoones ei pesta
vaid liigutakse vargsi
mustjad põõsad on su naabrid
ja kohalik suhe
arendab taju.
Vanad samblased puud
ja kuhugi on läinud ses öös
ja kuhugi on läinud...
vete kohalt tõuseb torm
maju ei ole veel näha
vaid samblased puud
ja kõik
vajub, vajub, vajub...
ainult su mühinat tajun
kui kumab klaas
ja kustub vett
///
reede, 27. oktoober 2017
tegu
halb lurjus kõnnib üksinda
ei guruji'd ta tunne seal
ta võtaks ainult raha jooks,
ja pooled vennad ära tooks
tal lasuks kogu süü mis sul
ja tahte hakul, avatul
ta kukuks kokku täpselt nii
et kummalgigi juhul kui:
kui avastatakse et tal
on parem käsi perse all
siis kindel vihje ilmselt see
et kuidagi te magage
ta võtaks ainult raha jooks,
ja pooled vennad ära tooks
tal lasuks kogu süü mis sul
ja tahte hakul, avatul
ta kukuks kokku täpselt nii
et kummalgigi juhul kui:
kui avastatakse et tal
on parem käsi perse all
siis kindel vihje ilmselt see
et kuidagi te magage
mingisugune maja
Olime jälle sattunud kuhugi tee peale. Seekord ma juba teadsin, mis tee see on. Kuigi oli juba hämar, olin ma siin juba käinud. Võimatu ära eksida. Teadsin täpselt, kus kohas see on. Liikusime tagasi. Majas ootas keegi.
"Sulle on külalisi," oleks ääretult kummaline olnud. Tavaliselt nad lihtsalt juba passisid seal ja tegid omi asju või nautisid mingit raamatut ja ootasid vms. Teretamine oleks samuti liigne olnud, välja arvatud ehk ootamatu rõõmupurskena. Ta tundis end seal nii rahulikult, nagu ta oleks end juba pikaks ajaks sisse seadnud.
"Käitusime eelmine kord imelikult. Ma võtsin mingeid uusi asju kaasa seekord."
Sellises laadis jutt.
Eks ole näha siis, kuhu kulgema hakkab. Ma ütlesin sulle alati, et olulised on inimesed ja ümbrus on teisejärguline, ehk siis see tuleb nende inimeste ja nende suhete ümber. Aga noh, siinkohal võib ju alati vaielda, et kumb meist siis see ümbrus on.
Sellises kohas võis sageli juhtuda, et jälle astus keegi ootamatult sisse. Kõik olid kuidagi väga rahulikud. Vanad tuttavad sattusid sinna kuidagi loomulikult ja kiiresti. Mäletan, et ükskord sõin ja mediteerisin metsas ja tundus nii loomulik ükskõik millist vana head tutvust tol hetkel kohata.
Kellelgi ikka oli seal süüa. Tavaliselt ka juua. Ja tavaliselt keegi oli planeerinud mingisuguse tegevuse või huvitava vestluse. Ses suhtes seda ei olnud, et igav oleks hakanud, pigem oli see et viskas teiste inimeste tugevast energiast üle. Siis eraldusin natukeseks grupist ja tulid hiljem tagasi.
Midagi teha vaja ei olnud, pigem tundsid loomulikku sundi liituda mõne juba olemasoleva grupiga või sattusid rahulikult vestlema mõne teise üksiku ja veidi eraldunud inimesega. Kogu aeg olid mingid üllatused ka seal. Noh et kellelgi oli mingi uus uudis või mingi uus asi mida varem ei olnud.
Mulle meeldis seal, aga tavaliselt see mu päriskodu ei olnud. Päriskoduga oli see, et kui külla tuldi, hakkas alati nalja saama. Nad nagu sattusid mingitesse absurd kohtadesse. Noh umbes et hakkasimegi tutvustame neile standard "turistikaid" või mingeid kaugeid kohti ja nurki, juba väljakujunenud kohad. Nagu näiteks aiatagune tihnik või mingisugune kivi kusagil kaugel. See ongi see, kuidas me elame, oleks võinud juurde lisada.
Kui see mediteerides tekkinud hea energia osutus piisavalt tugevaks, et paika loksuda, hakkaski midagi stabiilset ja kodulaadset selle ümber tekkima. Joogi jaoks on alati uhke, kui alistad järjekordse raske tundelaine. Praeguse seisuga on veel veits liiga intensiivne, aga väga lõbus.
Pigem see kodu või maja oli nagu seesmine koht. Ma ei tajunud ennast kui inimest, vaid kui kedagi, kelle ümber on selline loomulik looduslik väli ja kes siis käib ringi ja nagunii on juba omal kohal. Ma ütlesin sulle alati, et inimesed on alati tähtsamad kui välised asjad.
"Sulle on külalisi," oleks ääretult kummaline olnud. Tavaliselt nad lihtsalt juba passisid seal ja tegid omi asju või nautisid mingit raamatut ja ootasid vms. Teretamine oleks samuti liigne olnud, välja arvatud ehk ootamatu rõõmupurskena. Ta tundis end seal nii rahulikult, nagu ta oleks end juba pikaks ajaks sisse seadnud.
"Käitusime eelmine kord imelikult. Ma võtsin mingeid uusi asju kaasa seekord."
Sellises laadis jutt.
Eks ole näha siis, kuhu kulgema hakkab. Ma ütlesin sulle alati, et olulised on inimesed ja ümbrus on teisejärguline, ehk siis see tuleb nende inimeste ja nende suhete ümber. Aga noh, siinkohal võib ju alati vaielda, et kumb meist siis see ümbrus on.
Sellises kohas võis sageli juhtuda, et jälle astus keegi ootamatult sisse. Kõik olid kuidagi väga rahulikud. Vanad tuttavad sattusid sinna kuidagi loomulikult ja kiiresti. Mäletan, et ükskord sõin ja mediteerisin metsas ja tundus nii loomulik ükskõik millist vana head tutvust tol hetkel kohata.
Kellelgi ikka oli seal süüa. Tavaliselt ka juua. Ja tavaliselt keegi oli planeerinud mingisuguse tegevuse või huvitava vestluse. Ses suhtes seda ei olnud, et igav oleks hakanud, pigem oli see et viskas teiste inimeste tugevast energiast üle. Siis eraldusin natukeseks grupist ja tulid hiljem tagasi.
Midagi teha vaja ei olnud, pigem tundsid loomulikku sundi liituda mõne juba olemasoleva grupiga või sattusid rahulikult vestlema mõne teise üksiku ja veidi eraldunud inimesega. Kogu aeg olid mingid üllatused ka seal. Noh et kellelgi oli mingi uus uudis või mingi uus asi mida varem ei olnud.
Mulle meeldis seal, aga tavaliselt see mu päriskodu ei olnud. Päriskoduga oli see, et kui külla tuldi, hakkas alati nalja saama. Nad nagu sattusid mingitesse absurd kohtadesse. Noh umbes et hakkasimegi tutvustame neile standard "turistikaid" või mingeid kaugeid kohti ja nurki, juba väljakujunenud kohad. Nagu näiteks aiatagune tihnik või mingisugune kivi kusagil kaugel. See ongi see, kuidas me elame, oleks võinud juurde lisada.
Kui see mediteerides tekkinud hea energia osutus piisavalt tugevaks, et paika loksuda, hakkaski midagi stabiilset ja kodulaadset selle ümber tekkima. Joogi jaoks on alati uhke, kui alistad järjekordse raske tundelaine. Praeguse seisuga on veel veits liiga intensiivne, aga väga lõbus.
Pigem see kodu või maja oli nagu seesmine koht. Ma ei tajunud ennast kui inimest, vaid kui kedagi, kelle ümber on selline loomulik looduslik väli ja kes siis käib ringi ja nagunii on juba omal kohal. Ma ütlesin sulle alati, et inimesed on alati tähtsamad kui välised asjad.
teisipäev, 17. oktoober 2017
riik
Jõudsime kusagile välja ikkagi. Siitsamast oli kunagi jooksnud rada. Hakkasime hommikust sööma.
"Veel pole vaja kuhugi minna," naeris tema.
Puude varjudelt joonistus päike üle raiesmiku. Hakkasime tagasi liikuma.
"Kunagi võin sulle näidata..." aga seda ma ei jõudnudki päriselt lõpetada. Nähtamatud uksed oleks justkui sulgunud.
Mõnikord, kui ma teen tõlke ühest reaalsusest teise, ei saa ma ise aru, kas see hiljem toimib või ei. Need vahealad on alati sellised teadmatud, et ma loon seda, aga tegelikult ei tea, kas ja kuidas see ka hiljem toimib. Siiani on intuitsioonipõhine taiplikkus ääretult õnneks läinud.
Tee kulges ümber heinamaa. Vesi oli kuidagi valesti, kraavid voolasid risti. Katsusime vett. Kuidagi soe ja kevadine. Nagu halb unenägu, kus sa oled sattunud valesse aega. Eksinud erinevate ajaliinide vahel. Korjasime veidi puhanult paar kivikest.
"Kunagi oli siin hoopis midagi muud," teadis ta rääkida.
"Jah, mis?"
"Suur sõda käis siit üle. Aga see pole meie asi enam. Neid halbu asju meie ei mõjuta."
Tundsin ennast ikka halvasti. Must energia hakkas kogunema. Nägin tapetuid ja riigipiire. Katsusin kuidagi olukorda parandada.
"Ashtangat sa siin ei tee, ok?" manitses keegi nähtamatu.
Istusin maha. Tegimegi seekord lihtsamalt. Tõstsime vanu halbu asju paar kraadi.
Päike oli juba natuke edasi liikunud. Läksime nähtamatu talukoha varemete juurde.
"Kuidagi üksildane? Miks kõik on nii kõle ja mahajäetud? Ja söök lõpeb alati otsa nende kohtade juures?"
"Kodusid pole siin enam ammu olnud."
Taastasime varusid. Liblikas.
"Veel pole vaja kuhugi minna," naeris tema.
Puude varjudelt joonistus päike üle raiesmiku. Hakkasime tagasi liikuma.
"Kunagi võin sulle näidata..." aga seda ma ei jõudnudki päriselt lõpetada. Nähtamatud uksed oleks justkui sulgunud.
Mõnikord, kui ma teen tõlke ühest reaalsusest teise, ei saa ma ise aru, kas see hiljem toimib või ei. Need vahealad on alati sellised teadmatud, et ma loon seda, aga tegelikult ei tea, kas ja kuidas see ka hiljem toimib. Siiani on intuitsioonipõhine taiplikkus ääretult õnneks läinud.
Tee kulges ümber heinamaa. Vesi oli kuidagi valesti, kraavid voolasid risti. Katsusime vett. Kuidagi soe ja kevadine. Nagu halb unenägu, kus sa oled sattunud valesse aega. Eksinud erinevate ajaliinide vahel. Korjasime veidi puhanult paar kivikest.
"Kunagi oli siin hoopis midagi muud," teadis ta rääkida.
"Jah, mis?"
"Suur sõda käis siit üle. Aga see pole meie asi enam. Neid halbu asju meie ei mõjuta."
Tundsin ennast ikka halvasti. Must energia hakkas kogunema. Nägin tapetuid ja riigipiire. Katsusin kuidagi olukorda parandada.
"Ashtangat sa siin ei tee, ok?" manitses keegi nähtamatu.
Istusin maha. Tegimegi seekord lihtsamalt. Tõstsime vanu halbu asju paar kraadi.
Päike oli juba natuke edasi liikunud. Läksime nähtamatu talukoha varemete juurde.
"Kuidagi üksildane? Miks kõik on nii kõle ja mahajäetud? Ja söök lõpeb alati otsa nende kohtade juures?"
"Kodusid pole siin enam ammu olnud."
Taastasime varusid. Liblikas.
reede, 13. oktoober 2017
Ebamäärane puhkus
Ma oleks nagu aastaid ja aastaid seal pööningul istunud, ja siis järsku on seal need lapsed. Üks hullem kui teine, no tõepoolest.
Keegi poiss tuleb minu juurde ja hakkab pärima, et kuidas mul on ja miks ma seal olen. Vestan temaga natuke juttu järve ääres olnud paadikuurist. Ütlen, et seal oli veits külm. Sügis juba käes ja vaja soojemaid eluruume leida.
Ega nad päris ära ei lähe ju. Tuleb keegi tüdruk. Tal on nagu pliiats hambus, ja teeskleb, et suitsetab. Jookseb ära.
Teen akna lahti. Kusagil mul seal oli ju midagi... Akna all vedeleb hunnikus mingeid pabereid. Mingid lastelaulu noodid.
Tühjad õllepurgid. Minu omad need küll pole. Ärkan seekord koos kevadega alles, aga seekord...
Mingisugune lind lendab mööda ja huikab või vilistab. Lasen veits tuulduda. Otsin, kas ei ole mingit teed jäänud kuhugi.
Teed on. Vanad ema taimed. Valin mingi kibuvitsa-näru ja siirdun alla korrusele. Korter on veel hullem kui tavaliselt. Külalisi õnneks veel pole.
Katsun leida midagi söödavat. Tuleb vist ikka poe suunas liikuda. Teel kohtan Tiinat. Nagu ikka tuleb kuskilt ülikoolist. Magistritöö kaitsmiselt või kuskilt.
Õnneks mul on seda roosat kvartsi kaadas. Juhtume rääkima, et kuidas toataimi ei tohi varastada. Et isegi kui korter tühjaks teha, siis toataimed peavad alles jääma. Naerame.
Liigun poe suunas. Ringiga mööda aia ääri. Poes on keegi hulgus. Ostab viina omale. Ostan süüa hoopis.
Kõmbime kahekesi tagasi ja jutustame natuke. Siis mul tuleb meelde, et mul on see laps ka ju. Lähme hoopis sinna.
esmaspäev, 9. oktoober 2017
lubadus
Lubasin, et tuleb kevad, kus kui lumi on sulanud, särab taas päike üle lumise jää. Ja talviste tuulte hõng on asendunud millegi uue ja värskega. Minu lugu polnud kuigi pikk...
Elus ahastus
Kõik, mille pühkmetel ma kunagi kõndinud olin, oli asendunud uue ja värskega. Seda lugu tuli hammustada, tunda ja haista. Jää sulas. Tundsime puudel ja oma veres seda uut kevadist hõngu.
Kuulsin, et keegi lähenes. Köhatas selja taga viisakalt, koputas õlale.
"Palju sul muidu raha on?" küsis mees.
"Viiekas on veel jäänud," vastasin. "Mis siis?"
"Tead, ma saan sulle võlgu ka teha, kui tahad."
Kogu maastik muutus ühtäkki sürreaalseks. Timm roomas käpuli okste vahel.
"Leidsin! Leidsin!" hüüdis ta ühtäkki, hoides käte vahel lumest leitud 2-eurost münti. Keerutas seda sõrmede vahel ja asus selgitama: "Kunagi oli siin üks jurta..."
Edasi ma ei saanud. Ma lihtsalt naersin ja naersin. Minupooolest oleks ta selle hobusega edasi ka võinud sõita.
Koobastest tulid välja nõiad (nagu arvutimängus). Tundsime nende lähenemist vargsi. "Namaste," sosistas see, kes oli vist küll kusagilt Kairost pärit.
Hulkusime veel veits. Käsi hakkas seljakoti hoidmisest väsima.
Elus ahastus
Kõik, mille pühkmetel ma kunagi kõndinud olin, oli asendunud uue ja värskega. Seda lugu tuli hammustada, tunda ja haista. Jää sulas. Tundsime puudel ja oma veres seda uut kevadist hõngu.
Kuulsin, et keegi lähenes. Köhatas selja taga viisakalt, koputas õlale.
"Palju sul muidu raha on?" küsis mees.
"Viiekas on veel jäänud," vastasin. "Mis siis?"
"Tead, ma saan sulle võlgu ka teha, kui tahad."
Kogu maastik muutus ühtäkki sürreaalseks. Timm roomas käpuli okste vahel.
"Leidsin! Leidsin!" hüüdis ta ühtäkki, hoides käte vahel lumest leitud 2-eurost münti. Keerutas seda sõrmede vahel ja asus selgitama: "Kunagi oli siin üks jurta..."
Edasi ma ei saanud. Ma lihtsalt naersin ja naersin. Minupooolest oleks ta selle hobusega edasi ka võinud sõita.
Koobastest tulid välja nõiad (nagu arvutimängus). Tundsime nende lähenemist vargsi. "Namaste," sosistas see, kes oli vist küll kusagilt Kairost pärit.
Hulkusime veel veits. Käsi hakkas seljakoti hoidmisest väsima.
neljapäev, 5. oktoober 2017
Hommikul kusagil kinni
Ergas hommikupäike tulvas aknast sisse. Õhk oli veel jahe. Maitsesin veits seda uut-moodi "teed".
"Lootusetu. Ta on juba läinud. Ta on juba läinud ja ma ei saa teda enam kätte..."
Katsusin sellest üle olla. Pole midagi, mõtlesin. Rohi oli õues niiske ja puudel oli vaiku. Läksin tagasi sisse.
Mulle ei meeldinud seda tüüpi nimepidi hüüda. Kolistasin veits plekist nõudega, et ta ärkaks.
"Urrgh!" uratas ta.
Külm tal igaljuhul ei olnud. Mitu tekki peal. Vaatasin, kuidas päikesekiired laskuvad toa seintele. Mis siis edasi? Kuhu mul enam minna? Otsustasin jääda ootama. Tegin omi plaane. Pole ju võimatu, et me kuidagi veel saame sinna tagasi.
Metsviinapuu kasvas mööda majaseina üles. Seekord olin üksi, ent jälle keset unistust. Seisin keset seda unistust ja toetusin aknale. Taga põrandal vedeles tolmuseid mediteerimis-asju.
"Kui päike lähemale jõuab, saan jälle välja minna," mõtlesin.
Lugesin ajaviiteks paar rida mõnest kuulsast ja mulle olulisest raamatust.
"Liiga palju tahad korraga teada," oli mingi kummaline koht.
Põlvede kõrgusel kasvas puude küljes samblik. Olin jälle kusagil metsavahel. Kadunud. Pole ka mõtet teda hüüda siin. Naeruväärne oleks.
"Lootusetu. Ta on juba läinud. Ta on juba läinud ja ma ei saa teda enam kätte..."
Katsusin sellest üle olla. Pole midagi, mõtlesin. Rohi oli õues niiske ja puudel oli vaiku. Läksin tagasi sisse.
Mulle ei meeldinud seda tüüpi nimepidi hüüda. Kolistasin veits plekist nõudega, et ta ärkaks.
"Urrgh!" uratas ta.
Külm tal igaljuhul ei olnud. Mitu tekki peal. Vaatasin, kuidas päikesekiired laskuvad toa seintele. Mis siis edasi? Kuhu mul enam minna? Otsustasin jääda ootama. Tegin omi plaane. Pole ju võimatu, et me kuidagi veel saame sinna tagasi.
Metsviinapuu kasvas mööda majaseina üles. Seekord olin üksi, ent jälle keset unistust. Seisin keset seda unistust ja toetusin aknale. Taga põrandal vedeles tolmuseid mediteerimis-asju.
"Kui päike lähemale jõuab, saan jälle välja minna," mõtlesin.
Lugesin ajaviiteks paar rida mõnest kuulsast ja mulle olulisest raamatust.
"Liiga palju tahad korraga teada," oli mingi kummaline koht.
Põlvede kõrgusel kasvas puude küljes samblik. Olin jälle kusagil metsavahel. Kadunud. Pole ka mõtet teda hüüda siin. Naeruväärne oleks.
elu-olu
Sammaldunud kivide vahelt paistab hall majasein. Nurga juures kasvavad mõned põõsad. Kusagilt kostub tasast siristamast. Liigume rahulikult edasi.
"Vene ajal elasid siin mustlased," teab ema rääkida. Tal on oma komme selliseid asju öelda.
Seinte vahel on mõned praod.
"Mulle meeldivad lagunevad asjad," rõõmustas kord keegi teine.
Tasase pinna all on kuulda maasoonte tuikamist.
Ma alati kujutasin endale ette, et kui me öösel siia tuleme, siis on kodukakk selle vana mahajäänud maja korstna otsas. Pimedas.
Seekord siis läheme sellesse majja sisse. Kunagi elas seal üks väga vana naine.
Millegipärast on ukse juures nurgas tolmunud tahvel. Must tahvel.
Paremale poole avaneb uks. Kedagi ruumides pole. Köök.
Silme ees sähvatab mälestus millestki möödunust.
Liigume tagasi. Kõik on juba nähtud.
Teisal tekib sarnane unistus taas. Miks me tahame nendesse mahajäänud majadesse minna kogu aeg?
Valgus langeb läbi okste lehtede vahelt. Läbi rannaäärsete puude puhub tuul. Liiga tugev.
Kõnnime tasapisi tagasi. Seekord on palju raskem sobituda. Kuidagi suuremaks on kõik läinud. Lapsena oli palju lihtsam ja müstilisem.
Külm kõledus tuligi ju alates ülikoolist või kuskilt sealt. Omaette elu, ja enam tagasi ei saanud. Kõik kadus ühtäkki kuhugi külma mälestusse. Ju ta siis viskas vahepeal sellist külma õhku vms.
Masin sõidab edasi. Oleme lootusetult maha jäänud. Kõik on liiga hilja. Miks ma alati jõuan nendesse koolidesse liiga hilja? Jooks hoopis kuskil kodus kohvi, või veel parem, salajases mahajäetud majas kodus üksinda kohvi.
Keegi ei tohi avastada seda minu rahu. Minule peavad jääma need saladused. Alati miski üritab tungida sinna, kus mul on olnud hea. Mul on vist raskusi selle hoidmisega. Ikka kipun teiste inimeste tormidesse ja meelevalda minema. Või jõuavad nemad kuidagi minuni.
Seda kööki muidu keegi ei tohi teada. Seal on mul vaja rahulikult juua musta kohvi. Kardan, et isegi meistrid läbi raamatute ei tohiks seda liiga ruttu avastada, kui üldse. Ja raamatud, mis ma seal loen, peavad jääma enam-vähem salajasteks.
Kuuskedelt kukub lund. Kusagil eemal põleb tuli. Sinna ei tohi minna. Kunagi keegi ootas seal mind, aga sellest ei saanud asja. Kõnnin öös nagu ikka. Tahtsin ju minna valges kuhugi teiste sekka, aga kohe tungiti peale. Aeti ära, taheti teada. Nägemist.
Käte vahelt õhkub sooja. Head kindad on. Õnneks on kodu lähedal. Minu salajane kodu. Kellelgi ei tohi väga sinna asja olla. Ainult siis kui on vaja, ja ka siis ainult juhuslikult ja ka siis... Aga juba ta on seal sees. Kadugu minema. Aga niimoodi ei tohi öelda. Noh, harjume siis.
Peksti jälle välja? Lähme trepi peale magama siis. Uinume alumistel astmetel, samal ajal kui majas käib möll. Kutsusin kõik halvasti käituvad lapsed enda juurde elama. Nüüd pean ise trepi peal magama. Natuke kahju on ja külm. Ja tuuline.
Peaks rohkem neid patju otsima kuskilt. Trepikoda on rõske. Ja keegi võib igal hetkel välisuksest tulla. Rahu siin naljalt ei saa. Aga harjume.
Õues on kõle ja sajab vihma. Toas on raske, kogu aeg keegi tahab midagi. Nii ma seal trepikojas siis magan, patjade vahel seekord, mugavalt nurgas ja tekk ümber. Sajab vihma.
Keegi tuleb ja näeb, kuidas ma joon seal teed. Istun otse postkasti all. Teretame. Tal on kiire. Õnneks ei ole see jube kojamees, kes vehib luuaga. Hoopis keegi tudeng.
Passin seal nurgas siis. Hea rahulik. Teised pole veel leidnud mind. "Need, kes mult kogu aeg midagi tahavad". Mul on nende jaoks eraldi grupp koguni tehtud oma peas. Kui see väli hakkab mulle lähenema, kasutan maagiat ja poen peitu.
Ostsin rebase omale eile. Musta maagia turult. Ta aitab mind. Nüüd on mul rohkem aega ja mind ei leita enam nii kergesti. Paras teile. Olen nüüd teie tähelepanu jaoks nähtamatu.
Kiigun ülikooli ees pingil. Peruust pärit vanamees läheneb.
"Nägime sind ka eile," teatab ta mingis sujuvas allkeeles, mida on kerge kuulata.
Saan kohe aru. Ju tal on midagi, muidu ta ei tuleks.
Ega tal suurt vist midagi pole seekord. Tõstab kampsuni korraks üles.
"Näed, ka mina olen relvastatud" tahab vist öelda. Haihtub.
Kutsun kellegi jälle enda juurde. Neile lihtsalt meeldib mu jõud. Mitte et ma sebiks liiga palju või hakkaks kuhugi helistama või muud lollust. Ei. Ma lihtsalt olen ja neile meeldib kuidas ma olen.
Eelmise lõigu oleks võinud ka ära jätta. Hulludele juba midagi selgeks ei tee.
Naerame koos nähtamatu sõbrannaga nende hullude üle. Varsti ta materialiseerub ka. Mitmes jaos.
Korstnast tõuseb suitsu. Vares ka leidis mu üles. Ja kass. Ja keegi väike tüdruk. Fine. Teie võit. Politseisse minek. Saab süüa vähemalt ja magada.
"Vene ajal elasid siin mustlased," teab ema rääkida. Tal on oma komme selliseid asju öelda.
Seinte vahel on mõned praod.
"Mulle meeldivad lagunevad asjad," rõõmustas kord keegi teine.
Tasase pinna all on kuulda maasoonte tuikamist.
Ma alati kujutasin endale ette, et kui me öösel siia tuleme, siis on kodukakk selle vana mahajäänud maja korstna otsas. Pimedas.
Seekord siis läheme sellesse majja sisse. Kunagi elas seal üks väga vana naine.
Millegipärast on ukse juures nurgas tolmunud tahvel. Must tahvel.
Paremale poole avaneb uks. Kedagi ruumides pole. Köök.
Silme ees sähvatab mälestus millestki möödunust.
Liigume tagasi. Kõik on juba nähtud.
Teisal tekib sarnane unistus taas. Miks me tahame nendesse mahajäänud majadesse minna kogu aeg?
Valgus langeb läbi okste lehtede vahelt. Läbi rannaäärsete puude puhub tuul. Liiga tugev.
Kõnnime tasapisi tagasi. Seekord on palju raskem sobituda. Kuidagi suuremaks on kõik läinud. Lapsena oli palju lihtsam ja müstilisem.
Külm kõledus tuligi ju alates ülikoolist või kuskilt sealt. Omaette elu, ja enam tagasi ei saanud. Kõik kadus ühtäkki kuhugi külma mälestusse. Ju ta siis viskas vahepeal sellist külma õhku vms.
Masin sõidab edasi. Oleme lootusetult maha jäänud. Kõik on liiga hilja. Miks ma alati jõuan nendesse koolidesse liiga hilja? Jooks hoopis kuskil kodus kohvi, või veel parem, salajases mahajäetud majas kodus üksinda kohvi.
Keegi ei tohi avastada seda minu rahu. Minule peavad jääma need saladused. Alati miski üritab tungida sinna, kus mul on olnud hea. Mul on vist raskusi selle hoidmisega. Ikka kipun teiste inimeste tormidesse ja meelevalda minema. Või jõuavad nemad kuidagi minuni.
Seda kööki muidu keegi ei tohi teada. Seal on mul vaja rahulikult juua musta kohvi. Kardan, et isegi meistrid läbi raamatute ei tohiks seda liiga ruttu avastada, kui üldse. Ja raamatud, mis ma seal loen, peavad jääma enam-vähem salajasteks.
Kuuskedelt kukub lund. Kusagil eemal põleb tuli. Sinna ei tohi minna. Kunagi keegi ootas seal mind, aga sellest ei saanud asja. Kõnnin öös nagu ikka. Tahtsin ju minna valges kuhugi teiste sekka, aga kohe tungiti peale. Aeti ära, taheti teada. Nägemist.
Käte vahelt õhkub sooja. Head kindad on. Õnneks on kodu lähedal. Minu salajane kodu. Kellelgi ei tohi väga sinna asja olla. Ainult siis kui on vaja, ja ka siis ainult juhuslikult ja ka siis... Aga juba ta on seal sees. Kadugu minema. Aga niimoodi ei tohi öelda. Noh, harjume siis.
Peksti jälle välja? Lähme trepi peale magama siis. Uinume alumistel astmetel, samal ajal kui majas käib möll. Kutsusin kõik halvasti käituvad lapsed enda juurde elama. Nüüd pean ise trepi peal magama. Natuke kahju on ja külm. Ja tuuline.
Peaks rohkem neid patju otsima kuskilt. Trepikoda on rõske. Ja keegi võib igal hetkel välisuksest tulla. Rahu siin naljalt ei saa. Aga harjume.
Õues on kõle ja sajab vihma. Toas on raske, kogu aeg keegi tahab midagi. Nii ma seal trepikojas siis magan, patjade vahel seekord, mugavalt nurgas ja tekk ümber. Sajab vihma.
Keegi tuleb ja näeb, kuidas ma joon seal teed. Istun otse postkasti all. Teretame. Tal on kiire. Õnneks ei ole see jube kojamees, kes vehib luuaga. Hoopis keegi tudeng.
Passin seal nurgas siis. Hea rahulik. Teised pole veel leidnud mind. "Need, kes mult kogu aeg midagi tahavad". Mul on nende jaoks eraldi grupp koguni tehtud oma peas. Kui see väli hakkab mulle lähenema, kasutan maagiat ja poen peitu.
Ostsin rebase omale eile. Musta maagia turult. Ta aitab mind. Nüüd on mul rohkem aega ja mind ei leita enam nii kergesti. Paras teile. Olen nüüd teie tähelepanu jaoks nähtamatu.
Kiigun ülikooli ees pingil. Peruust pärit vanamees läheneb.
"Nägime sind ka eile," teatab ta mingis sujuvas allkeeles, mida on kerge kuulata.
Saan kohe aru. Ju tal on midagi, muidu ta ei tuleks.
Ega tal suurt vist midagi pole seekord. Tõstab kampsuni korraks üles.
"Näed, ka mina olen relvastatud" tahab vist öelda. Haihtub.
Kutsun kellegi jälle enda juurde. Neile lihtsalt meeldib mu jõud. Mitte et ma sebiks liiga palju või hakkaks kuhugi helistama või muud lollust. Ei. Ma lihtsalt olen ja neile meeldib kuidas ma olen.
Eelmise lõigu oleks võinud ka ära jätta. Hulludele juba midagi selgeks ei tee.
Naerame koos nähtamatu sõbrannaga nende hullude üle. Varsti ta materialiseerub ka. Mitmes jaos.
Korstnast tõuseb suitsu. Vares ka leidis mu üles. Ja kass. Ja keegi väike tüdruk. Fine. Teie võit. Politseisse minek. Saab süüa vähemalt ja magada.
reede, 15. september 2017
Surm
Ta on nagu hirm, mis tuleb peale ja ei anna rahu
Nagu tolm kesk sügisöist sära
Või väike hull mees kesk taevast, mis on lahti
Ma keeran põõsa all külge ja tõmban mantli peale.
Viidult läheb ära ja heidab maha ja tuleb taas.
Kord ma uskusin, et olemas on keegi, kes minu jaoks on hea. Et ma ei pea püüdma asjatult valgust ega rippuma nagis nagu mingi vanaks läinud kleit.
Võõras nutab. Ta on häirimatu tahte allikas. Kaevun sügavamalt koopasse. Leian voodi alt mingisuguse nutsaku musta sodi. Raamaturiiuli alt tulnud. Kokkukärtsutatud paberilt võib leida ainsad sõnad: "Homseks tuleb leida kastan üles." Loen seda mitu korda.
...
Kunagi ununes meil keegi ära. Jäi tähelepanuta. Vaatan leekidesse. Pliit vanas majas põleb endiselt. Korstnast tõuseb suitsu. Kujutlen, kuidas seda on näha.
Linnale laskub öö. Tähed. Kuu. Kuu on aknast näha. Istun klaverisse. Teen, nagu oleksin armunud. Tahan saada iseenda kurbusega kontakti, aga ikka muutub mäng kutseks, üha tugevamaks kutseks kellelegi teisele.
See läheb järjest hullemaks, aga ma tajun, et see on hea. See läheb järjest suuremaks. See nagu haarab mind üleni, see metsik lõhestav kurbus. See läheb nii kaugele ja igatsus paisub nii suureks, et ma purunen. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Alati olen suutnud seda kontrollida, seda vältida. Aga nüüd ta ütleb, et see on okei, lihtsalt sagedus läks laiemale.
See on kõik. Rohkem ma ei suuda. Natuke aega on veel rahunemiseks ja et pisaraid pühkida ja taastuda. Trepist tuleb keegi. Väga kummaline. Kas tõesti? See on võimatu, seda ei tohi olla, seda ei saa uskuda.
Vanem õde aga nagu kellegi poolt juhitud või saadetud. Teeb puusadega imelikke liigutusi. Nagu keegi teine oleks koos temaga. Tuleb ja jääb natukeseks ajaks. Räägib. Muudest asjadest. Nagu mingi vana raamatukogu elanik. Lähen WC-sse ja ta jääb korraks üksi tuppa ja vaimud tema ümber hakkavad muutuma. Läheb nagu selliseks süngeks rikkaks sakslaseks kätte ära.
Äraminekul kallistame. Kellegi teise hing sööstab hetk enne kallistust läbi tema ja kallistab mind. Tean väga hästi, kes. Olemas. Portaal lukus.
Tuleb öö. Aeg liigub kuidagi teisiti. Olen tavapärasest rohkem valvel, väga ärkvel. Aeg liigub kuidagi teisiti.
Mustjas kohin. Nagu selline väga, väga suur asi. Ajavoog, mis halvab kõik. Surm, mis on suurem, kui ükski senikogetud nähtus. Halvav, suur, tohutult võimas jõud. Tean, et mul ei ole valikut. Ükskõik, mis ma teen, ei oma antud hetkel tähtsust. Proovin mediteerida, aga tean, et vahet ei ole. Vahet ei ole, mis mõtteid ma mõtlen. Valgusest või mitte. Tohutu suur surm tuleb aknast kohinal läbi ruumi. Ma lihtsalt olen ja ootan. Väga hirmus on. Nagu suur sünge tuul läheb läbi, aga selline, mis puudutab ja hoiatab hinge. Mul on kõik väga hästi. Ruumis on mingi "Tähekese" ajakiri väikeste loomade piltidega, kes vaatavad öist taevast. Kass ja koer vist. Mul hakkab natuke halb, kui see "surm" oma hingusega seda uurib. Siis ta läheb ära. Teadsin, et ma olen puhas ja jään ellu, aga ei teadnud, kas galaktika jääb ellu. See polnud tol hetkel minu otsustada.
teisipäev, 12. september 2017
Taavi
"Tervist! Läbime siin parasjagu footonivööd ja küsiti et kas saaks tugevamat kaitset. Kus see praegune põhirisk siis on?"
"Meil oli siin suht suur hirm et blokitakse nimelt eelmiste eludega ühendust."
"Seda pole olnud."
"No me üritasime siit Maakera südamest läbi tulla, aga..."
"Aga mis?"
"Mingid raevukad olendid seal."
"Tead, mees. See on Linnutee galaktika."
"Nii?"
"See tähendabki, et, suht ..."
"Halvasti?"
"Et tuleb kõigeks valmis olla."
"Tead, ma ei usu seda."
"Sa arvad, et ma varjan midagi?"
"Jah."
"Mida siis?"
"Midagi kohutavat juhtus ja Te ei taha seda öelda."
"..."
"?"
"Või kuidas sa ise siis põhjendaksid?"
"Noh et tuumakatastroof. Maa-alused kongid."
"..."
"Aa et mina peaksingi rääkima?"
"On siin veel keegi siis?"
"Tead, tegelt ma tulin murega. Et äkki lasevad kogu selle värgi õhku."
"On siin veel keegi siis?"
"Tuumakatsetused."
"..."
"Me märkasime, et suht halb. Et väga palju kahju on tehtud."
":.."
"Kui sa ei taha öelda..."
"Palun jätka."
"Et tuuma-tasandil peatada see asi..."
"?"
"Tegu on galaktikate keskmete omavahelise sünkroonimisega."
"?"
"Kuidas saata infot läbi 3-mõõtmelise galaktilise aeg-ruumi."
"Tere?"
"Jah."
"Ja mida te ühendate siis?"
"Praegusel hetkel tegime "minu" galaktika ja selle galaktika ehk Linnutee vahelist ühendust."
"Kuidas?"
"Et noh kõik on nagu jõle turvaline ja..."
"?"
"Tead, et sünkroonsus tagada, tuli teha veits tööd."
"Mis liiki?"
"Vaimset-energeetilist."
"Kui kaua?"
"Minu puhul 15,000 aastat Maal."
"?"
"Tulin koos suurte needustega. Olen osa neist aga tuum-jõud."
"Et sa ei tee halba?"
"Ma olen suur muutus."
"Me märkasime jah et sulle alati satuvad need rünnakud."
"Tead, ma olen nagu rünnakulaine ise."
"?"
"Mina olen."
"?"
"(Hmm... kuidas talle nüüd öelda...)"
"Jäid mõttesse?"
"Jah, ma katsun siin üht asja seletada. Aa, kohe!"
"? :)"
"Atlantise keskel on portaal. Tuum-katsetus. 3D-operatsioon. Keskmine. Sealtkaudu valguskiir üle inimeste 8. chakra."
"?"
"Tuumakatsetus vist midagi seal tegi halba. Energeetiline tuumkese blokis."
"?"
"Džungli süda."
"?"
"Ma tean et sa ütled et ma ei taha sellest rääkida."
"?"
"Energeetiline tuumkese. Atlantis, 3D. Keskmine portaal."
"?"
"Meesenergia ei leidnudki omale naist."
"JA SINA?"
"Ma leidsin. Aga see on hästi suur saladus."
"???"
"Noh et "sa pead mulle ütlema??"?"
"Ei."
"Suur aitäh!"
##
Mul on tütar. Tema on elus hing. Tema tuli ...
Mul on tütar. Ta on elus hing.
Minu ema, kunagi, paljunäinud rändur. Julge.
Mul on tütar. Ta on elus.
Džungel laulab, džungel kuulab.
Mul on tütar.
##
####
"Ja sa ise usud seda?"
"Ma TEAN seda, mees."
"Ja mis sind siis huvitab veel selle juures?"
(vastastikune küsimus)
"Kallis, kas sa saaksid korra?"
"Kedagi vist ei huvita energeetiline..."
"Ma olen talle juba öelnud nagunii..."
Okei, sorri, ma natuke segan nüüd.
"Tuuma lõhkepead lõid segi inimeste vahelised suhted. Astraal."
"Nii et kui hing tahtis kehastuda?"
"Ta kohe sattus sellesse tohuvabohusse."
"Ja sina."
"Ma läksin klaveriga sisse."
"?"
"Pimedas ruumis."
"Mis on tähtis?"
"Armastus."
"Hingede vaheline igatsus?"
"Jah."
(minu esime lugu sulle):
"Aga tol ajal...?"
"Me ju polnud nii pinges?"
"Jah."
"Aga mis siis praegu on?"
"Mina ei tea. Kõik läksid pöördesse."
"JA SINA?"
"Kaitsesin."
"Kuidas?"
"Tagasime."
"Mille."
"Pleiaadid+"
"Mis?"
"deep core-lvl 3rd inter-galactic transmission from Milky Way Galaxy towards Game Master Home Tribe Galaxy"
"Including?"
"Including the soul-data from the following:
HQ
Game-levels:
3, 4.
"?"
"It was."
"?"
"Necessary to commit this deed."
"What do you mean, soul level?"
"I mean a place where you can fully interact."
"Like a dimension?"
"Much deeper than this, in fact."
"Soul core data?"
"Where you go when you fulfill your higher self of your higher self or HS2"
"And what does this mean?"
"You get permission. Central."
"Central what?"
"GAME CORE SOUL DEEP LEVEL CENTRAL."
"Including?"
"Including LVL (Pleiades HQ 12)!"
"Meaning what?"
"Meaning you are basically in another space now."
"?"
"You would maybe say like HQ Central Challenge upgrade."
"?"
"You mean wtf about the star-system core-level deep intergalactic transformation?"
"Yes."
"It was done on a deeper level really. HQ-Soulful galaxies go a bit deeper."
"?"
"To recreate the stars of a galaxy, you simply access it from a few degrees deeper."
"You mean like GM-Home-Tribe is deeper than here?"
"It simply has the access to this core things. You could also say that the router needed a restart or something."
"?"
"The game got a bit too stuck."
"?"
"Central upgrade."
"And for us this means?"
"Getting more fun."
"?"
"Including:
HQ "tables" or "sets of universes for play."
"?"
"Before you had like smaller universes or something :)"
"And now?"
" "set of worlds" is like different now."
"?"
"Please, think of it in terms of a computer-game."
"Ok+?"
"Like Super Mario once was I think. Level 1, World 1."
"And when the world changes?"
"All of the environment changes."
"So we're in a next world now?"
"In a next SET OF WORLDS."
"So it's much bigger than the "change of universe"?"
"OK, another change for you.
WORLDS
SETS OF WORLDS
(and these INCLUDE the universe in a way, although the WORLDS are more like RULES or causal central things that define some things, such as how the environment is, etc.)
"What else?"
"Could you call in Harry Potter?"
"For clarification?"
"Yes."
"I think it's like a representation of Gaia and the yogis around here. Like how he's afraid of the true one who's testing him."
"You think in Global 4D in this case?"
"To show that Voldemort could simply represent the pure power."
"Ah, you're the curse-guy, yea?"
"AARGGH we were hit, dude!"
laupäev, 9. september 2017
mmmm
Ma ei saa rahu. Midagi on justkui kogu aeg valesti. Ja laps tuletab meelde, et asjad on halvasti. Kõik tunded on nagu pealiskaudsed, midagi on valesti. Ja kõikjal kuhu ma lähen, vaimud ütlevad:
"Ärme räägime sellest."
Ma küsin küsimusi ja vastuseks saan hirmunuid või süüdistavaid pobinaid. Kes peaksid mind justkui aitama, hoolivad enam rahast kui meist endist. Mäda.
Liigume siis varemete vahel edasi. Meil on üks vana tehasehoone, kus me aeg-ajalt kokku saame.
Nagu lapsed, nukker liiva-aed kusagil kastide vahel, mäda, sünge, üksluine, ükskõikne. Halvimast halvim. Võime ju teeselda rõõmu. Süngus ei lahustu. Süngust tuleb juurde.
Võime ju teeselda irvitust või erutust. Kellelgi sellest parem ei hakka. Mäda. Sünge. Tuhandete lugude hulgast pidime valima just selle halvima. Lootusetu.
::::
Ja siis... üksik lapse naer kusagil eemal. Seinte vahele tekib auk. Seinad taanduvad. Puud ja põõsad, lehestik. Justkui keegi ammune tuttav. Kas mingisugune hõim on lähedal?
teisipäev, 22. august 2017
ma ka ei tea
Mets liikus kohinal. Puudeladvad tuules, nagu ikka, kui emaga bussipeatuses ootasime. Mändide ladvad kohisevad tuules. Unustamatu.
"Väikeste olendite südamesse jõudmiseks on ainult üks tee..."
Minu ema rääkis päriselt. Et ta nägi haldjaid ükskord jaaniöösel raiesmikul. Ja et üks vana naine läheduses oli päriselt näinud väikest sinist draakonit. Kõik need jutud olid ehedad.
Kandusime oma jutuga tagasi.
"Reaalsus ei ole moonutatud," hakkasin talle seletama. Ta nuttis ja nuttis.
Ma ei jõudnud tol korral kaugemale. Sügis tuli liiga lähedale. Ja talv.
Punaste kontpuude vahelt vaatas keegi. Varblane. Suvel kadus pall sinna põõsaste alla vahel. Või lendav taldrik.
"Kui sa tahad päriselt kellelegi head muljet jätta, siis sa..."
Ma teadsin, et ei ole muud valikut, kui tuleb olla täiesti ehe. Olgu see siis milline ta on. Ei saa teeselda.
Leegid. Hullus ei ole enam hullus. Hullus on päris. Rohkem päris kui eelmine reaalsus. Kõik on muutunud. Galaktika kese.
Tormasime edasi, või noh, liikusime varjatult. Puud aitasid, heitsid varje. Taevas kustus.
"Kõik tahavad kuulda ainult erilistest hetkedest, ja siis ma pakun liiga üle..." hakkasin justkui seletama. "Aga kui ma satun kuhugi, siis nagunii hakkavad imelikud asjad juhtuma. Portaalid avanevad minu ümber, maailm ise justkui proovib mind aidata, et mulle tagasiteed leida."
"Kuhu ma ka ei läheks..."
Justkui kallistasime üksteist, kuigi tol hetkel me olime alles lapsed ja sõime kuuris herneid, vihma käest aiast toodud. Justkui kallistasime üksteist kui kogum energiat või hämarat valgust.
"Mmm.. minu jaoks see kool oligi alati nagu müstiline natuke. Ja reaalne. Ja müstiline."
"Miks sa ära tulid sealt siis?"
Vaikisin.
Tartu oli alati olnud kuidagi kurb ja aeglane. Rahulik ja kurb ja aeglane. Ja kurb.
Mul oli oma viis, kuidas oma elu elada. Ja selles üksildases toas juhtus igasugu asju. Kurbus.
Piirkonnad on vist paiguti erinevad. Igalühel oma jõud.
"Väikeste olendite südamesse jõudmiseks on ainult üks tee..."
Minu ema rääkis päriselt. Et ta nägi haldjaid ükskord jaaniöösel raiesmikul. Ja et üks vana naine läheduses oli päriselt näinud väikest sinist draakonit. Kõik need jutud olid ehedad.
Kandusime oma jutuga tagasi.
"Reaalsus ei ole moonutatud," hakkasin talle seletama. Ta nuttis ja nuttis.
Ma ei jõudnud tol korral kaugemale. Sügis tuli liiga lähedale. Ja talv.
Punaste kontpuude vahelt vaatas keegi. Varblane. Suvel kadus pall sinna põõsaste alla vahel. Või lendav taldrik.
"Kui sa tahad päriselt kellelegi head muljet jätta, siis sa..."
Ma teadsin, et ei ole muud valikut, kui tuleb olla täiesti ehe. Olgu see siis milline ta on. Ei saa teeselda.
Leegid. Hullus ei ole enam hullus. Hullus on päris. Rohkem päris kui eelmine reaalsus. Kõik on muutunud. Galaktika kese.
Tormasime edasi, või noh, liikusime varjatult. Puud aitasid, heitsid varje. Taevas kustus.
"Kõik tahavad kuulda ainult erilistest hetkedest, ja siis ma pakun liiga üle..." hakkasin justkui seletama. "Aga kui ma satun kuhugi, siis nagunii hakkavad imelikud asjad juhtuma. Portaalid avanevad minu ümber, maailm ise justkui proovib mind aidata, et mulle tagasiteed leida."
"Kuhu ma ka ei läheks..."
Justkui kallistasime üksteist, kuigi tol hetkel me olime alles lapsed ja sõime kuuris herneid, vihma käest aiast toodud. Justkui kallistasime üksteist kui kogum energiat või hämarat valgust.
"Mmm.. minu jaoks see kool oligi alati nagu müstiline natuke. Ja reaalne. Ja müstiline."
"Miks sa ära tulid sealt siis?"
Vaikisin.
Tartu oli alati olnud kuidagi kurb ja aeglane. Rahulik ja kurb ja aeglane. Ja kurb.
Mul oli oma viis, kuidas oma elu elada. Ja selles üksildases toas juhtus igasugu asju. Kurbus.
Piirkonnad on vist paiguti erinevad. Igalühel oma jõud.
esmaspäev, 7. august 2017
sügis
Sügis jõudis lähemale. Taas härmatus rohi ja päike käis juba madalamalt. Loodus andis märku, pihlakad hakkasid valmima. Muul ajal oleks võinud...
"So we start creating these portals, like sub-conscious openings of our force, waiting for others to connect through these portals."
"Rasked ajad, seersant. Lõputu lahing."
Muusika kostus järjest lähemalt. Helid vaikisid. Kõne kadus hoopis ära. Päikese käes vaatasime teineteisele otsa. Võisime näha, kuidas mets ja kogu ümbritsev muru hakkas vaikselt ja niiskelt kogunema.
"Kreeka."
"Sitt."
Tõusime tähtsalt uuesti püsti. Rabavesi oli lähemal kui varem. Vaikselt kostus sahin. Midagi liikus puude vahel.
Krokodill lõi sabaga.
Veri.
Hullud.
Metsikus kohas olles veendusin, et keegi ei jälgi meid. Hulkusin üksinda edasi. Mustjas maa näis kuulatavat.
Tagapool hakkas keegi end uuesti liigutama.
Laughter.
Sudden outburst.
Urgency.
Kotkas liikus.
Haihtusime vaikselt.
"Demolish the building. I will show you how."
Indigolapsed läksid hulluks. Hirm laskus aeglaselt kaevandusele.
Kord tasa, kord hullemini... Iga krõpsatuse peale kargas Taavi ärritunult üles.
"Mida te enda arvates teete? Kui kaua teil veel läheb?"
Vaikisime.
Muul ajal oleksime võinud...
Malbus ja leebus, langenud hullus ei ulatunud enam siia. Sadas vihma. Tundsin ennast seenemetsas halvasti. Otsisin seeni, aga kogu reaalsus nagu pöörles. Minu ümber oli ärritunud aura, udukogu, mis ei tahtnud ega tahtnud lahtuda.
Ameerika oli langenud. Tänaval... Aga mis sellest. Abitud politseinikud jätsid lilled vaasi toomata. Hulk rahvast liikus vabadussamba suunas. Sellele kõigele tuli lõpp teha. Kohe, praegu, nüüd.
Valge igatsus langes ja kustus taamal. Ema.
Hoolimatult valasin endale teed. Teistele ei tahtnud midagi anda. Olukord ei väärinud seda.
Pinged kasvasid. Käärisime varrukad üles.
"Mets, lukus."
Med-õde haigutas.
Lootusetu juhtum.
Naersime tasa.
Punase auto alt tuli keegi meie vahele.
"Häbi sul olgu."
Lehed liikusid vaikselt tuules.
"For fuck's sake, rahune. Võib-olla me ei peagi sind elusast peast huntidele söötma."
Kunagise tulvavee alt piilus välja üksik armetu laager.
Ärevus häire ja pinged muutusid väljakannatamatuks. Vesi. Kahestunud latikas lõi sabaga.
"Looge homseks endale ulmeline kaitsekiht," teatas seersant talle omase tasase rahuga. Veetlev noor naine oli ära läinud. Masturbeerisime taas, sedapuhku õrnalt.
Taevas kohises.
"Ärritunult, laps võib iga hetk ärgata ju!"
Kihisev vesi kadus kuhugi ajastute-vahelisse tühimikku.
Läksime närvi.
"Kompressor.
Anna see siia.
Kohe."
Lugu lõppes.
Endises hoovis oli nüüd üksik kaevukaas ja sünkjasmust auk. Pritsis verist mäda.
"Millega te olete hakkama saanud!?" hüüdis ema.
Seljakott toetus vaikselt ja õrnalt vastu põrandat. Olin hullematki näinud.
"See laga tuleb siit ära koristada," teatas Minna otsustavalt.
Kraamisime ostetud toidu välja.
"Hulluks olete läinud," ütles ema. "Ainult kartulit tuleb süüa."
"So we start creating these portals, like sub-conscious openings of our force, waiting for others to connect through these portals."
"Rasked ajad, seersant. Lõputu lahing."
Muusika kostus järjest lähemalt. Helid vaikisid. Kõne kadus hoopis ära. Päikese käes vaatasime teineteisele otsa. Võisime näha, kuidas mets ja kogu ümbritsev muru hakkas vaikselt ja niiskelt kogunema.
"Kreeka."
"Sitt."
Tõusime tähtsalt uuesti püsti. Rabavesi oli lähemal kui varem. Vaikselt kostus sahin. Midagi liikus puude vahel.
Krokodill lõi sabaga.
Veri.
Hullud.
Metsikus kohas olles veendusin, et keegi ei jälgi meid. Hulkusin üksinda edasi. Mustjas maa näis kuulatavat.
Tagapool hakkas keegi end uuesti liigutama.
Laughter.
Sudden outburst.
Urgency.
Kotkas liikus.
Haihtusime vaikselt.
"Demolish the building. I will show you how."
Indigolapsed läksid hulluks. Hirm laskus aeglaselt kaevandusele.
Kord tasa, kord hullemini... Iga krõpsatuse peale kargas Taavi ärritunult üles.
"Mida te enda arvates teete? Kui kaua teil veel läheb?"
Vaikisime.
Muul ajal oleksime võinud...
Malbus ja leebus, langenud hullus ei ulatunud enam siia. Sadas vihma. Tundsin ennast seenemetsas halvasti. Otsisin seeni, aga kogu reaalsus nagu pöörles. Minu ümber oli ärritunud aura, udukogu, mis ei tahtnud ega tahtnud lahtuda.
Ameerika oli langenud. Tänaval... Aga mis sellest. Abitud politseinikud jätsid lilled vaasi toomata. Hulk rahvast liikus vabadussamba suunas. Sellele kõigele tuli lõpp teha. Kohe, praegu, nüüd.
Valge igatsus langes ja kustus taamal. Ema.
Hoolimatult valasin endale teed. Teistele ei tahtnud midagi anda. Olukord ei väärinud seda.
Pinged kasvasid. Käärisime varrukad üles.
"Mets, lukus."
Med-õde haigutas.
Lootusetu juhtum.
Naersime tasa.
Punase auto alt tuli keegi meie vahele.
"Häbi sul olgu."
Lehed liikusid vaikselt tuules.
"For fuck's sake, rahune. Võib-olla me ei peagi sind elusast peast huntidele söötma."
Kunagise tulvavee alt piilus välja üksik armetu laager.
Ärevus häire ja pinged muutusid väljakannatamatuks. Vesi. Kahestunud latikas lõi sabaga.
"Looge homseks endale ulmeline kaitsekiht," teatas seersant talle omase tasase rahuga. Veetlev noor naine oli ära läinud. Masturbeerisime taas, sedapuhku õrnalt.
Taevas kohises.
"Ärritunult, laps võib iga hetk ärgata ju!"
Kihisev vesi kadus kuhugi ajastute-vahelisse tühimikku.
Läksime närvi.
"Kompressor.
Anna see siia.
Kohe."
Lugu lõppes.
Endises hoovis oli nüüd üksik kaevukaas ja sünkjasmust auk. Pritsis verist mäda.
"Millega te olete hakkama saanud!?" hüüdis ema.
Seljakott toetus vaikselt ja õrnalt vastu põrandat. Olin hullematki näinud.
"See laga tuleb siit ära koristada," teatas Minna otsustavalt.
Kraamisime ostetud toidu välja.
"Hulluks olete läinud," ütles ema. "Ainult kartulit tuleb süüa."
teisipäev, 1. august 2017
ümbrusloome
Võlukepike sähvatas
taas. Pimedusest ilmus välja kellegi haavatud keha.
“Kas sa üldse
tead, mida tähendab...?” tahtis lähemale tormav kogu küsida.
Plahvatus. Võtsin
pealelendava olendi vastu. Ärkasin.
Haudadevaheline
plats oli tühi. Kummitused olid läinud. Avasin õrnalt akna ja
vaatasin mööda liikuvat päikest. Paras aeg päevitamiseks. Ronisin
vaikselt plekk-katusele, et alumist naabrit mitte häirida. Mõnikord
tegin teed ja võtsin kaasa sinna.
Sibulad olid juba
keenud. Panin liiga palju pipart jälle. Mõnusat tossu hakkas
tõusma. Vahel üritasin toa nurgas mingeid kummalisi asju teha.
Kaevasin seina sisse noaga auku. Toa keskel olid need kõlarid.
Mõnikord öösiti oli eriti hea sealt muusikat lasta.
Äravajunud keha
laskus sügavale auku. Testisime pimedust. Sünge öö tihenes ja
tumenes aina. Läbipääsmatu, mitte midagi polnud näha. Siis
hakkasid need koletised tulema.
Määrisime leiva
peale võid.
“Kaltsukaupmeest
pole näha olnud?” küsis keegi.
Elanik-kond oli juba
veidrustega veidi harjunud. Saime minna sammu kaugemale. Liiga
läbinähtav oleks olnud see jalgsimarss Otepääle. Liiga läbinähtav
ja jube ja totakas.
Sügasin kassi.
Korter vappus kellegi pesumasinast. Suurvee ajal oli jube hea joosta
sinna mere suunas. Mõnus selline unenäoline seltskond hakkas
tekkima.
Läbipääsmatu
allee avanes ainult üksikutele autodele.
kolmapäev, 19. juuli 2017
LÕPP
tähti kukkus vaikselt
ja õhtust sai tolm
ja vihmapiisad
langesid õrnalt kruusateele
mehi ei tulnud enam
ja saabus vaikus.
Kohaliku kaevu kaas oli lume all. "Kinni jah!" hüüdis keegi. Jää all oli peidus paar viisakama väljanägemisega allapoole ulatuvat seina. "Tahate, me toome teile lund juurde," hüüdis keegi.
"Ei, milleks," laususin vaikselt vastu.
Mehed olid juba väsinud. Käes oli õhtu. Olime lootusetult hiljaks jäänud. Kedagi polnud siin enam. Talv. Ainult rebase jäljed keset sünget, hulkuvat üksindust. Pimedus hakkas laskuma.
Värisesime külmast. Pimedas hakkas natuke jahe.
"Lähme peidame end meie pööningule," pakkusin. Olin seal olemise hubaseks teinud. Pugesime tekkide alla. "Kui vanasti vihma sadas, me ikka tulime siia," teadsin rääkida. "Ja kogu see kunst..." Mul hakkas juba veidi parem. Keegi tõi viina. Väikese nurgas oleva lambi valgel oli näha paari nägu.
"Kuidas sul siis ikka on? Koju ei taha?" küsis keegi.
"Sa oledki kodus," vastasin sõjaväes leiutatud naljaga.
Tibutas vihma. Nii külm enam ei olnudki. Uinusime magama.
ja õhtust sai tolm
ja vihmapiisad
langesid õrnalt kruusateele
mehi ei tulnud enam
ja saabus vaikus.
Kohaliku kaevu kaas oli lume all. "Kinni jah!" hüüdis keegi. Jää all oli peidus paar viisakama väljanägemisega allapoole ulatuvat seina. "Tahate, me toome teile lund juurde," hüüdis keegi.
"Ei, milleks," laususin vaikselt vastu.
Mehed olid juba väsinud. Käes oli õhtu. Olime lootusetult hiljaks jäänud. Kedagi polnud siin enam. Talv. Ainult rebase jäljed keset sünget, hulkuvat üksindust. Pimedus hakkas laskuma.
Värisesime külmast. Pimedas hakkas natuke jahe.
"Lähme peidame end meie pööningule," pakkusin. Olin seal olemise hubaseks teinud. Pugesime tekkide alla. "Kui vanasti vihma sadas, me ikka tulime siia," teadsin rääkida. "Ja kogu see kunst..." Mul hakkas juba veidi parem. Keegi tõi viina. Väikese nurgas oleva lambi valgel oli näha paari nägu.
"Kuidas sul siis ikka on? Koju ei taha?" küsis keegi.
"Sa oledki kodus," vastasin sõjaväes leiutatud naljaga.
Tibutas vihma. Nii külm enam ei olnudki. Uinusime magama.
neljapäev, 13. juuli 2017
kommentaar avaldamata eelmisele
Kommentaar avaldamata eelmisele
//
võib samuti
alistuda sisetundele.
lõppude lõpuks
kõik lahustub
pole vaja
tunda hirmu
märgatakse
või ei
kõik see läheb
üheks sajuks
mööda asfaltteid
tahtmatult
kui tõuseb tahe
märkamatult
liigub hirv
vaikides
kui
lendab
nool ja
kadunud
kõik
eilne hirm
homsest nüüd
ma tõusen tasa
liigun vaikselt
nagu nool
hämarduvas sajus
liigub väike
keegi
mööda
musta teed
ahelaid
ei ole enam
vangistus
on läind
tantsi veel
kui julged
keegi
nagunii
ei näe
hoomamatult
tõuseb värav
nägematult
langeb laev
keset kuuski
tõuseb tee ja
ühiseks saab
meie vaev
lugu see
mis
eal ei jõua
kuulajani
laul see
mis
ei tohigi
leida
kuulajaid
muigad vaikselt
omaette
sööstad
taaskord
sohu
//
kui leiad ükskord
kellegi
kes näeb sind
muude seast
kui tajud
oma
jõudu
ja
lähed
hoolimata
millestki
muust
kui
nähtamatust
olematust
tõmbest
//
uisutades
jõuad sinna
kus
ei paista
läbi jää
tead et
tormid
sind ei püüa
heleduses
päikest näed
vastu
tuult
ja
hingetult
kui
põski
paitab
hele tuul
näed kus
veel on
rohkem
lund ja
hoolimatult
parempööre
//
I am sorry
I had to
break
the
magic
of this
circle
For the
showdown
//
võib samuti
alistuda sisetundele.
lõppude lõpuks
kõik lahustub
pole vaja
tunda hirmu
märgatakse
või ei
kõik see läheb
üheks sajuks
mööda asfaltteid
tahtmatult
kui tõuseb tahe
märkamatult
liigub hirv
vaikides
kui
lendab
nool ja
kadunud
kõik
eilne hirm
homsest nüüd
ma tõusen tasa
liigun vaikselt
nagu nool
hämarduvas sajus
liigub väike
keegi
mööda
musta teed
ahelaid
ei ole enam
vangistus
on läind
tantsi veel
kui julged
keegi
nagunii
ei näe
hoomamatult
tõuseb värav
nägematult
langeb laev
keset kuuski
tõuseb tee ja
ühiseks saab
meie vaev
lugu see
mis
eal ei jõua
kuulajani
laul see
mis
ei tohigi
leida
kuulajaid
muigad vaikselt
omaette
sööstad
taaskord
sohu
//
kui leiad ükskord
kellegi
kes näeb sind
muude seast
kui tajud
oma
jõudu
ja
lähed
hoolimata
millestki
muust
kui
nähtamatust
olematust
tõmbest
//
uisutades
jõuad sinna
kus
ei paista
läbi jää
tead et
tormid
sind ei püüa
heleduses
päikest näed
vastu
tuult
ja
hingetult
kui
põski
paitab
hele tuul
näed kus
veel on
rohkem
lund ja
hoolimatult
parempööre
//
I am sorry
I had to
break
the
magic
of this
circle
For the
showdown
teisipäev, 11. juuli 2017
pulss
Anna mulle andeks
kui sulle nimelt
haiget tegin
Väitsin,
et vabadus
on tähtsam
Anna andeks
kui rebisin
endid lahti
vabanda
kui kustusin
viimaste seas
:::
Sööstes läbi öö
silmad
kahtlaselt hajevil
teemantina
laskudes
sügavusse
Põllud on
lahti
ja
järsaku tipult
veereb
kivi
Hommikuna
tõusis
muusika
videvikus
Liikudes aeglaselt
nagu vesi
kunagi
ei teeks
kahtlane?
Mis see siis on?
Südame rütm?
Tähenduseta valss?
Korvamatu kahju
laastades
tuhandeid maid
Silmis iha
hinges
üksainus
põlev soov
näha veel üks kord
tähti
Kartes
et iga
vastutulija
põletab
igatsusest
tulvil
hinge
lõpuni
Joobudes
rahust
ja
muudest
asjadest,
tänamatutest
sõnadest
verest huulil
Ja luudest
kui neid järada
kui sulle nimelt
haiget tegin
Väitsin,
et vabadus
on tähtsam
Anna andeks
kui rebisin
endid lahti
vabanda
kui kustusin
viimaste seas
:::
Sööstes läbi öö
silmad
kahtlaselt hajevil
teemantina
laskudes
sügavusse
Põllud on
lahti
ja
järsaku tipult
veereb
kivi
Hommikuna
tõusis
muusika
videvikus
Liikudes aeglaselt
nagu vesi
kunagi
ei teeks
kahtlane?
Mis see siis on?
Südame rütm?
Tähenduseta valss?
Korvamatu kahju
laastades
tuhandeid maid
Silmis iha
hinges
üksainus
põlev soov
näha veel üks kord
tähti
Kartes
et iga
vastutulija
põletab
igatsusest
tulvil
hinge
lõpuni
Joobudes
rahust
ja
muudest
asjadest,
tänamatutest
sõnadest
verest huulil
Ja luudest
kui neid järada
kolmapäev, 5. juuli 2017
märkmikust. ilus Eesti lugu
Homseiks antud anne
ei kulu
Saavutusi krooniv
tähelipp
Mõistatusi vajav
noorsugu
Saab lahti alles siis
kui tegu varjab tõde
kui muistend
kuulutab:
mu ihale
ei vastast
mu suule
ainult süü
mu kehale
vaid koorem
mul läheb
korraks
veel...
hetk aega!
sa kõike tahad.
su viies meel
kui sensor
su naer
su viis.
Kästud nagu eile
su patud puhastab
ta õilsam kõigist teistest
Siis tea,
et mul ei ole
vaid muud,
kui sinu suu
ja,
vastupandamatult
loll
mees
::::
Hästi varjab teadust
ta jookseb kiirelt nüüd
ta vikerkaarelt tuleb
tal läbematu hüüd
Su vendadest ei tea ta
su viisist veel ehk vist
su lainepikkust aimab
ja oma olemist
Käib korraks kuu alt läbi
ja hüüab sind siis taas
su mõistusel ei muret
ei rangust, mis on maas
Kui otsid oma ema
käid läbi tuhat teed
::::
Räägitakse, et muiste olevat olnud keegi mees. Ta tulnud üksi, kaaslaseks vaid tuul ja narmad vanadel jalataldadel. Ta olevat hästi tundnud vaid üht asja - omaenese keha - ja sellest hoolimata näinud päevast päeva vaeva enda arusaadavaks tegemisega.
Räägitakse, et kunagi, kui see mees jõudis ühte külla, ta võeti vastu hästi. Ta kutsuti ööseks tuppa ja lasti rääkida. See mees öelnud siis nii:
"Homsest hoolimata,
kuidas õnnestub?
Juba ammu
unustasin selle
küsimuse enda.
Ja see, kust ma
tulen, saagu minu
tarkuseks ja päritoluks."
"Ent kui sa teed ei tea, kuis võid siis liikuda edasi?" vastati talle.
"Heade inimeste abiga olen jõudnud siia, kus ma praegu olen," vastas tundmatu. "Kuhu ma edasi liigun, oleneb samuti teist."
Mehel lasti magada ja pakuti hommikul süüa. Siis teadnud keegi kõneleda:
"Külast edasi, teed mööda alla vasakule on üks järv."
"Ja siis?" küsis üks poiss vahele.
"No vot siis seal järves on palju kala. Jääd külla, hakkad kalameheks. Miks mitte?"
Mees tegi, nagu ta tõesti oleks selle järve suunas läinud, ent siis pööras hoopis mujale metsateele. Linnud laulsid ja hommik oli ilus. Värsket ja märga teed mööda tuli vastu keegi naine. Mees oli selle kalamehe-jutu juba unustanud ja küsis:
"Ega sul raha ei ole?"
"Kui sa raha tahad, mõtle järgmistele asjadele - kuidas oma jutuga teistele meeldida. Nüüd aga kao minema."
Ja naine viskas mehe suunas kiviga.
Mees köhatas viisakalt ja jooksis kuhugi edasi. Naine võttis taskust rahapaki ja hakkas lugema.
"Oleks ta viisakalt küsinud või mind vähemalt röövinud," mõtles naine endamisi. "Tema aga lihtsalt tahtiski raha."
Põõsast kostus raginat. Mees tuli tagasi.
"Eksisin ära," hakkas ta ütlema. Siis aga nägi seda hunnikut raha.
"Palju sul on?"
Naine luges raha edasi.
Tundus kummaline, et miks see kõik just keset teed juhtus.
Päike lõi särama ja taevast puuokste vahelt paistis heledat valgust.
"Mul on piisavalt," ütles naine.
"Piisavalt, et teha mida?"
"Et liikuda edasi."
Nad seisid kahekesi vaikselt rahahunniku juures.
Vaatasid seda.
Keset teed.
Üle nende peade liikus keegi. Kotkas heitis varju.
"Lähme siit ära," teatas naine.
Ta võttis raha, võttis mehe ja kadus. Nende jäljed viisid edasi ühte külasse. Seal oli näha kuidas nad...
Atlantise aegadel olid merepõhjas suured rohelised kujutised, veidi ookeaniveega kattunud. Nende põhjal võis järeldada, et kunagi oli tahetud sealtkaudu sisse tuua või vahetada tohutus mahus suuri ja aeglaseid jõude.
Ehmatasin ühe sellise portaali asukoha avastamise peale täitsa ära. Sissetulevad, saabuvad jõud olid hingeliselt liiga suured ja võimsad, et füüsilisel tasandil kehastuda. Nad tulid vaatama, kuidas Maal ja selle inimestel on vahepeal madalamatel sagedustel ehk 3. dimensioonis läinud.
One
ei kulu
Saavutusi krooniv
tähelipp
Mõistatusi vajav
noorsugu
Saab lahti alles siis
kui tegu varjab tõde
kui muistend
kuulutab:
mu ihale
ei vastast
mu suule
ainult süü
mu kehale
vaid koorem
mul läheb
korraks
veel...
hetk aega!
sa kõike tahad.
su viies meel
kui sensor
su naer
su viis.
Kästud nagu eile
su patud puhastab
ta õilsam kõigist teistest
Siis tea,
et mul ei ole
vaid muud,
kui sinu suu
ja,
vastupandamatult
loll
mees
::::
Hästi varjab teadust
ta jookseb kiirelt nüüd
ta vikerkaarelt tuleb
tal läbematu hüüd
Su vendadest ei tea ta
su viisist veel ehk vist
su lainepikkust aimab
ja oma olemist
Käib korraks kuu alt läbi
ja hüüab sind siis taas
su mõistusel ei muret
ei rangust, mis on maas
Kui otsid oma ema
käid läbi tuhat teed
::::
Räägitakse, et muiste olevat olnud keegi mees. Ta tulnud üksi, kaaslaseks vaid tuul ja narmad vanadel jalataldadel. Ta olevat hästi tundnud vaid üht asja - omaenese keha - ja sellest hoolimata näinud päevast päeva vaeva enda arusaadavaks tegemisega.
Räägitakse, et kunagi, kui see mees jõudis ühte külla, ta võeti vastu hästi. Ta kutsuti ööseks tuppa ja lasti rääkida. See mees öelnud siis nii:
"Homsest hoolimata,
kuidas õnnestub?
Juba ammu
unustasin selle
küsimuse enda.
Ja see, kust ma
tulen, saagu minu
tarkuseks ja päritoluks."
"Ent kui sa teed ei tea, kuis võid siis liikuda edasi?" vastati talle.
"Heade inimeste abiga olen jõudnud siia, kus ma praegu olen," vastas tundmatu. "Kuhu ma edasi liigun, oleneb samuti teist."
Mehel lasti magada ja pakuti hommikul süüa. Siis teadnud keegi kõneleda:
"Külast edasi, teed mööda alla vasakule on üks järv."
"Ja siis?" küsis üks poiss vahele.
"No vot siis seal järves on palju kala. Jääd külla, hakkad kalameheks. Miks mitte?"
Mees tegi, nagu ta tõesti oleks selle järve suunas läinud, ent siis pööras hoopis mujale metsateele. Linnud laulsid ja hommik oli ilus. Värsket ja märga teed mööda tuli vastu keegi naine. Mees oli selle kalamehe-jutu juba unustanud ja küsis:
"Ega sul raha ei ole?"
"Kui sa raha tahad, mõtle järgmistele asjadele - kuidas oma jutuga teistele meeldida. Nüüd aga kao minema."
Ja naine viskas mehe suunas kiviga.
Mees köhatas viisakalt ja jooksis kuhugi edasi. Naine võttis taskust rahapaki ja hakkas lugema.
"Oleks ta viisakalt küsinud või mind vähemalt röövinud," mõtles naine endamisi. "Tema aga lihtsalt tahtiski raha."
Põõsast kostus raginat. Mees tuli tagasi.
"Eksisin ära," hakkas ta ütlema. Siis aga nägi seda hunnikut raha.
"Palju sul on?"
Naine luges raha edasi.
Tundus kummaline, et miks see kõik just keset teed juhtus.
Päike lõi särama ja taevast puuokste vahelt paistis heledat valgust.
"Mul on piisavalt," ütles naine.
"Piisavalt, et teha mida?"
"Et liikuda edasi."
Nad seisid kahekesi vaikselt rahahunniku juures.
Vaatasid seda.
Keset teed.
Üle nende peade liikus keegi. Kotkas heitis varju.
"Lähme siit ära," teatas naine.
Ta võttis raha, võttis mehe ja kadus. Nende jäljed viisid edasi ühte külasse. Seal oli näha kuidas nad...
Atlantise aegadel olid merepõhjas suured rohelised kujutised, veidi ookeaniveega kattunud. Nende põhjal võis järeldada, et kunagi oli tahetud sealtkaudu sisse tuua või vahetada tohutus mahus suuri ja aeglaseid jõude.
Ehmatasin ühe sellise portaali asukoha avastamise peale täitsa ära. Sissetulevad, saabuvad jõud olid hingeliselt liiga suured ja võimsad, et füüsilisel tasandil kehastuda. Nad tulid vaatama, kuidas Maal ja selle inimestel on vahepeal madalamatel sagedustel ehk 3. dimensioonis läinud.
One
Tellimine:
Postitused (Atom)