ajalugu jms

värdjas hallikas roheline auk (süda)
kõrbenud vesi
sitane koletis liikumas
jääraku suunas

haavatud neeger
tantsimas
oma viimast
lugu

maiste olevuste lõputud
veretööd,
joad, mis kostuvad
ahastusest edasi

välikööki uppunud
kosmiline raev,
tahtejõul
püsti aetud keha.

mulajas sitanikerdis
hälvikute hälvik
ood seksuaalsele
surmale
tahtejõu vari

huuled, mis
kiskuda,
siiani surma tulvil
lõputu õud ja
pööninguid mööda
kolav raev

tahtejõud,
mis õõnestab
ja tekitab
õuduste tulvavee
alla
igasugust
arvestust
mutta.

siis
tahad
luua
hambutut
verd
lüüa
segi
munaja
draakoni
pealuu,
hävitada
suure
orja ja
uhtuda
verest tühjaks
laineid

ärevus
raev
ja hirm

Muusika kaob
ja asemele tekib
jäärapäise
verehullu
kujutis

"Söö sitta!"
karjus ta
raevukalt.
"Tõmba nahui!"
kisendas teine
vastu.
Katkematu ahelana
jõudis tugevate
tunnete laine
ühest sajandist
teiseni,
üha edasi ja edasi.

Iial ei kadunud see värdjas, kes lõi puruks tahtmatult suure, kordi raevutsedes üha kerkiva ja kaduva mädapaise. Säärane hullus, milline ikaldus! Tormide ja tormide kaupa sööstsid meile vastu langenute haiged ja verised köndid.
"Vaata, et koljuga pihta ei saa," hoiatas keegi.
Torm paisus üha suuremaks. Nii mõnigi mees oli jäänud jänni selle peatamisega. David Kuult-Hart ei suutnud ka enam midagi teha ja vaikis oma raevukat vaikust.

Pärast pöördusime tagasi. Kõrbete keskelt tõusnud hävitav lehk oli kuhugi teisale suundunud.
"Tee üks mudra ja lausu tema nime," soovitas keegi. Nägime nüüd nurgelisi puid hoopis uue nurga alt. Halbus, saamatus, juga, mis kukkus sihtmärgist sootuks mööda. Pärast säherdust väljakutset sööstsime nagu sead ruiates ema suunas.

Kohtasime oma tee peal hulga elevante. Lasime nad kõik maha. Hurraa! (Nõukogude Liit)

who I am

As if a cold breathe had entered my heart, I shiver. It is all so far. So far-off, so dangerous. We must keep going. Thanks for hosting this. This sphere, this command-control centre. There's still some beauty left in this world, you could say.

I am sorry for letting you to access this. Thank you for these souls who have come here just to perform this. For me, it is very important. It is like a reminder. Even if you don't know, I am very vulnerable. We almost got lost. We almost got hurt too much.

I am sorry. I am just so sorry. I want to cry. I don't know who and why and where. I had to believe. This is all that was left. A belief. A sudden hope within darkness, such as in works of Chopin. A single light emitting slowly in the midst of chaos.

I am lost. I get hurt with every single gesture. I cannot believe it is rising again. I want to believe this but I cannot. I feel like a child who has done way too much. I am all out of emotional energy.

Thank you Teal Swan for helping me a little bit. I am so lost. I feel I want to cry all over again. I have nowhere to go. I need to learn to love these things. I am also interested in human body. I start to heal them with crystals. Sometimes I feel crystals are my only friends. They don't talk back.

Emitting this, we feel these strangers and start to understand this. What are you doing in my heart? What are you doing in my dream? We need to get back home.

Now, look, I'm a yogi and I went to learn about these emotions. Now these people have started to follow me and it hurts. Maybe it is a little bit too much. 

Maybe it got too much, these emotions. At one point I felt, I cannot escape my true feelings. And the reality unfolds: I'm a complete stranger on this planet. Without a single friend. I wanted to go home so desperately that I...

But let's leave it here. I am turning back to my crystals and towards the stupidity what we have made together. I need to heal the galactic body of my human soul. But how? We need to wake up people and remind them their starseed heritage. Their galactic origins. Otherwise I cannot talk to noone.

Luckily enough, new souls are being born.

through b9ths

Look, friends, I'm doing this work in a very far-off place. We need to get these energy fields stabilized enough. We need to access central galactic command centres. We are. We're from a far place, ok? Now, whatever happened in your galaxy, we'll get it stabilized, ok?

It's happening, we can feel it now. It's very important. Thanks for hosting this small welcoming centre. Thanks for allowing the central goddess energies in. Thank you for holding this small spot. Even if you're a starseed from a distant-distant galaxy, there's some good things also.

1) you have your chakras open
2) you can help others to claim their soul heritage

Tremendeous healing options. You remember. You know astral. You know Ashtar. You need to tell people their soul birth options. Their memories.

We got this soul group here to support you, ok? We can help you. It is not that far away. You mother doesn't know you're here, right? That's not very funny you could say. But my mother is with me, you know, but only in the deepest sadness. This is because it's a very far-off place.

Sadness is real. Sadness is the distance between your home galaxy and this. The only thing that matters from now on is how you cope with yourself. Do your thing. You have other support groups. Remember the Govinda energy support-group? They still do this.

I am very happy to still hear these people. I almost got lost. I am getting back on track. It has been a hard shit to integrate this, you know.

midagi ilusat

Olles defineerinud omaenese keskme, püüdis ta keskenduda olemasolevale hetkele. Muusika vaibus.
"Ja teie, sir, mida te enda arvates teete?"
Seisin haavatuna lahinguväljal, piits käes. Kelmikas-humoorika naeratusega vaatas mulle otsa keegi naine.

"Püüan tabada looduse hävimatut olemust," vastasin. Ta naeris.
"Ja kuidas edeneb?"
"Ootamatu vahejuhtum. Katkestab ilmselt terve praktika."
Sõmeralt voolas alla pisar. "Miks te üldse siin olete?"
Panin rahustavalt käe õlale, võtsin ümbert kinni.

"Looduses on ikka nii... Tead, kui ma kasvasin siin üles, ma kogu aeg mõtlesin, et Maakeral nagu on midagi pakkuda... Kas siis kogemust või mingeid tajusid... Ja nüüd oled siisn sina. Ma seekord ei küsi, et mida sa siin teed."
"Eks me kahekesi parajad hullumeelsed ole..."
"Jah..." tundsin end alati mingisse gruppi kuulumisega seoses veidi ettevaatlikult. Ent see juhus, kui seda nii võis nimetada, tundus liiga hea, et tõsi olla.

"Mul on need teised tüübid ka veel siin majas," ütlesin. "Õpivad," lisasin hääletult, kuna praktika on iseenesest mõtteväline. See kõlas vist küll natuke ebareaalsena.
"Mulle tundus, et ta on nagu sekti juht sul siin."
"Tead, tal on tohutult raske karma. Õpib keskmes olemist, et saaks seda hõlpsamalt ja tasakaalukamalt heastada. Ma peaaegu kunagi ei räägi neist asjadest, mu veetlev noor kaaslane - " lisasin mõttes.

"Tõesti, dharma praktika vajab uuendust," naeris naine hääletult. "Aga mis Rainbow'l juhtus?" küsis ta siis.
"Sul on täielik õigus seda küsida. Kombineerisin nii palju korraga, kui sain. Mulle tundub, et keegi suur joogi hostis seal. Kui 8. on lahti, on palju asju võimalikud. Minu jaoks samuti enneolematu, aga natuke eeldatav, ehk umbes midagi sellist võis sellisel perioodil juhtuma hakata küll... Aga sellises mahus..."
"Kas sa tunned ennast väiksena?"
"Jah."
Keegi värises jälle hirmust, sedapuhku õnnelikult.
"Ja kõik need veedetud aastad?"
"Jah?"
"Sa pole seni ennast väga näidanud?"
"Enamus tööst on sisemine ju nagunii. Õigel hetkel tuled korraks välja ja lööd. Loomulikult tuleb häire. Lähed uuesti peitu."

rõvvedusi

Maised rõvedused asendusi hästi-töötaval hälvikute süsteemil põhineval korraldusel, mis teatas järgmist:

ettekavatsetud avaldus
kolmanda järgu ahvide
viimasekordseks
saatmiseks
põrgumaja
tapalavale

::::::

Ent kuidas me oleksime pidanud siis reageerima? Kogu seda hullust arvestades tõmbubki joogi tahtlikult tagaplaanile ja jälgib vaikides kaaskodanikke nagu tulnukaid tundmatult planeedilt.

Hamstrid sööstsid vastu kolmesel ülesehitusel põhinevat topeltmustrit, endal huul verel. Põnevil jälgisime, kuidas tahtmatult kokku jooksnud emaplaadi väliskest kärssama läks.

Muusika muutus üha valjemaks.
"Oh õudust, oo ökokatastroofilist!" karjatas keegi. "Viige need sisalikud siit ometi ära!"

Hapu klaasitäis kopsuröntgeni vedelat ima, ja juba võisimegi Taeva suunas minna. Kärgatas pauk.
"Tagasi, raisakullid!" hüüdis korravalvur. "Venemeelsed olete!"

Päris hea oli olla, kui olime juba veidi seda sinkjat sodi ka maitsta saanud.
"Vihkan sind, sa igavene hälvik!"
Saime aru. Metsa vahelt paistis juba kuu ja kellegi tuled. Sööstsin kohalt. Taevasse paiskus tihe aurupilv. Mõtetesse laskunud vanamees kattis uuesti laua.
"Kirevase päralt, olete teie alles omale sita suutnud kaela tõmmata," läks jutt edasi. "Eila veel polnud neid pasapeetreid nähagi."

Tarbetu oli hakata tõdema vastloodud vaimuüllitiste tegelikku otstarvet, selleks olid nad liiga suured, kohmakad ja veidrasisulised.

värdjas pederast
räpane hukk
türa lits raisk
homme tõmban sulle igast
needusi kaela
värdjas
türa küll
tuled ja lõhud
meie
muuli
pealaest jalatallani
hull
lits

Hommikune suits sai vaevu kaduda, kui pinnale kerkis järjekordne nahhui-lähev mootorsaan.
"Hei, putsi-karva-vitud!" hõikas keegi.

Koonusjas haigus laskus aeglaselt aarialaste neetud soo suunas.
"Häbematud töllmokad! Vihkame teid enim!"
Saamatult klobistas Jaroslav kandu. Hullumeelsed tuled olid endiselt oma kohtadel. Vaid veidi oli kuhugi suunas jäänud.

Käige
sööge
nõiad

juhuslikke

Kas tõesti võib olla, et mulle on antud võimalus puhkuseks, pärast seda, kui ma olen seda nii mitu korda küsinud? Ma saan ju rahulikult ja lihtsalt olla, ma ei tüki kuhugi, kõige vähem kuhugi suurele, kurnavale esiplaanile. Kui on palju küsimusi - rahustavalt suuname neid.

Tont teab, olen justkui energiast täiesti läbi, tühi, jõuetu. Vaevu hulgun ringi nagu vaimolend. Andestust, aga taastumiseks läheb ilmselt ikka vist natuke aega.

Ma ei söösta enam appi kuhugi kohtadesse, kus mind ei ole vaja. Ma tean, et "palun saage ise hakkama" on vahel palju palutud, ent ma näen, et see on siiski teatud juhtudel võimalik.

///

On the verge of the collapse of the Western society, monetary-influental currency-based economical devaluation-crisis, we head back to our true nature, our hearts, our wisdom, full of love and smile. Whatever we have learned on this journey, it can become a valuable experience during the practice.

///

Maakond,
lubamatu laev
läbikäigu teemant
unustatud kaev

aeg on tulla homme
kui on ilus kuu
säravvalges tuisus
läbi kumab puu

//

hambunud deemon
värisev raev
sätendav lõue
kiirustav naer

///

Läbi tumeda tuisu kiirustab bodhisattva oma eesmärgi suunas. Vastleitud julgus taandub rahu ja armastuse nimel korda saadetud salajaste tegude ees.

// ***

Maakera ümber needusi tulvil kaitsekiht
Haavatud üleolek
Rõvedustega ümbritsetud kaitsekiht koosneb järgmistest solvangutest:
"mine perse"
"värdjas"
"munn"
"mida sa siit tahad"
Astraaltasandi kohal, mustade linnade kohal, võib kuulda tiivuliste vampiiride udupeent laulu.

Tumedate needuste küüsis
langesime üha sügavamale
põrguvärava suunas
"häbitu tõhk"
"kollanahkne raip"

Mina alati vist olen kuulnud neid asju.

valge värdjas sisalik
unustamatu hullumeelne
serpent of light
valguse madu

"Lugusid Orioni blokaadist"

Läbi tuisu sööstis näljane ahv ja kargas puude varjust kallale oma kaaslasele. Valimatult hoope jagades sööstis kannatanu edasi. Pimedus laskus, tuli öö. Kehade vahelt puges sisse üksik hulgus ja tuli lõkke juurde.

///***

"Issand kui rõve auraväli sul on, parimal juhul isekas liider, halvimal juhul suitsiidirohke..."
Lugeja kippus koerte kallale.
"Sööb meie eest kõik toidu ära ja meile ei jää midagi. Ma kuulsin, et sa olevat löönud kedagi ja siis öelnud, et käigu kuhugi..."
Lappasin haavatud, laguneva raamatu kaasi.
"Vaatamata isekale toimetulekuoskusele suutsime hakkama saada suurema madinaga, läheduses olev vana raielank võib seda kinnitada. Ju me siis tahtsime tõestada..."
"Et olete omad?"
"Et me suudame muuhulgas rasket tööd teha."

///****

Magical viewpoint of the Pleiadese:
"No matter what, you keep going."

///

Taevast langes alla udu. Hakkas sadama ja vihmamärjal teel oli näha üksikuid tigusid, katkendlikke jälgi mõnest suurest masinast ja paljale jalale ebameeldivalt teravaid väikseid kive, vahel sekka ka männioksi.

Superstaari-saate Janno kõndis ebakindlalt mööda käsipuud edasi.
"Olge nüüd rahulikult," naeratas keegi.
Tuul tõusis. Vete peal oli näha esimesi piisku.
Võimas tunne haaras meid üleni.
Kadunud õngekorki ei sanud enam tagasi, see oli liiga kaugel.

Märgade hulgustena ilmusime lõunalauda tagasi.
"Sina pesed täna nõud."
Hilja, süüdistus oli juba langenud.

****

Kunagiste varemete vahele oli jäänud kinni üksik suurem oks. Nõjatusin sellele õrnalt, et teha kindlaks, kas see ei murdu. Tundus liiga ebakindel. Üksik põrnikas lendas üle. Hammustasin huulde.
"Päris pikk päev vist tuleb," käis mõte läbi.

Saabaste vahelt vaatas vastu hulk rohtu.
"Mingid pärismaalased olete või?" küsis keegi.

""""

Tiina vähemalt juba ammu sai aru ja ei rääkinud rumalusi. Kunagine moosekant pani oma pillid kokku ja lahkus tundmatus suunas.

Rääkisin. Katsusin nii palju rääkida, kui ma vähegi sain. Et võita tähelepanu ja lihtsalt oli vaja. Kummaline.
"Teie kõnekeskus on tugevalt häiritud," kostus tagant.
Võtsin seda kui isiklikku vaikset palvet.

Hirm lahtus. Tiivuline harakas katsus maanduda. Puu oli katki, mädanenud lehtede vahelt tundus saabuv sügis veelgi ilusam. Kõndisime edasi.
"Mäletad, kui ma tahtsin sulle midagi öelda, aga ei saanud?"

Olime eksinud. Vete kohale tõusis taas tuul.
"Kuidas ma oleksin pidanud teadma?"
"Nad on sul jälil."
Kadusin roostiku vahele.
"Minu käest sa ei pääse," kostusid hääled eemalt.
Lebasin rahulikult kõrge rohu vahel. Mustjas pilv liikus loojangu suunas.
"Kus sa oled?" ütlesin rohkem omaette. "Hindudel oli kombeks..."
Lugu, mille jätkamiseks oleks pidanud...
"Tead, ma teen sulle natuke süüa ja siis võime edasi olla."

****///

Olin mures. Kogu Atlantis oli langenud. Terve riik ei tahtnud enam kuuldagi kellestki kuningast.
"Sinu muusika ei ole piisav," ütles keegi. "Aga miks ta siis ära läks?"
"Sinu põhjendus ei ole piisav," vastasin.
Tuimalt hakkas keegi flööti mängima. Vastased taandusid.

:::::::

"Tagasi tõe juurde."

Hullunud koormaid kandes ja omaette vilistades jõudsime tagasi metsikusse kohta, lõkketossu ja veeauru tulvil järve äärde. Muusika kostus üha valjemini.
"Kui sa oma emale ära ütled..."
Teadsime, et tagasipääsu polnud. Lõke lõi uuesti loitma. Valjult vandudes raksatas järgmine oks.
"Murest murtuna otsustasin siis teepervele pikali heita," jätkasin oma jutustust. Võib-olla see oligi üks jutuvestmiskoht? "Jäin peaaegu magama ja tuli kiirabi. Lasksid mul tee äärest paar meetrit edasi minna ja sõitsid edasi."

Kogusin jõudu ja unustasin taas, miks ma sinna olin tulnud.
"Kes te üldse olete ja mida te must tahate," küsisin hääletult.
"Meie oleme sinu vaimud. Söö rohkem. Sa pead sööma, Taavi."

Mäe kallastel kasvas tugevalt lõhnavaid pajusid.
"Hommikust, mees. Meie juba ammu oleme siin."
Jõudsime lagendiku serva.

:::::::.......::::::::::

mida inimesena teha

Massipsühhoosi asemel võiks kasutada kaalutletud, valgustatud printsiipidel põhinevat enesedistsipliini. Leiame näiteid vanadest ja ülimalt efektiivsetest praktikatest, nagu näiteks jooga või meditatsioon. Hoides oma välja terve ja puhta, saavutamegi soovitud lahenduse, ülima tervise.

mingisugune nõu, ei tea, kas on kuhugi tarvis või ei

Inimühiskonna ja inimese kui sellise eesmärk on püüelda valgustuse poole, saavutada valgustatus. Kui aga kommunikatsioonivahendite väljaehitamise käigus (autoteed) haavatakse liiga teravalt meid toitvat loodust, saab kannatada südameühendus planeedi keskmega.

Et taastada terve ja looduslik, loomulik ellusuhtumine, on meil vaja tugevat maandust. Kõik püüdlevad valgustatuse poole. Ent me ei saa jääda kinni ohtlikesse mõttemustritesse nagu: "autoteed on vaja kiiresti üle terve planeedi välja ehitada".

Mida me kollektiivselt teeme? Me püüdleme valgustuse suunas. Kuidas me seda teeme?

Mõnikord ongi, et 6. ja 7. chakra on natuke ohtlikud. Et mõistus võib käest ära minna. Eriti kui ei ole valmis ja kui valgustunud guru pole alati käepärast. Siis võibki juhtuda, et kollektiivsete ühenduste väljaehitamisel rikutakse elementaarseid, lihtsaid loodusseaduseid ja tuleb tagasi pöörduda südamechakra juurde.

Meil ongi vaja ehitada üleplaneediline network, sellega ma olen nõus. Ent see võiks põhineda valgustunud printsiipidel, hoides eneses tugevaid ja terveid, lahkeid südameühendusi. Muidu me ei jõua kuhugi. Autoteede väljaehitamise asemel tuleks seega esmalt vaadata üle oma emotsionaalne keha, oma emotsioonid.

Kutse tundmatult

Kutse tundmatult. Peatükk I

Läbi öise saju ja hämarduva vihma kostis kellegi hüüd. Telk oli kokku kukkunud.
"Mis sa karjud seal, pane vaikselt kokku," sosistati.
Puude alla oli laskunud ere tuluke, mis külvas kaselehtede vahelt valgust. Haprad oksad murdusid sujuvalt, kui keegi üritas noore puu otsa ronida, et paremini näha.

Lõkkesse lisati vaikselt uusi oksi. Kellegi silmad sätendasid korraks pimedues, enne kui pilk teisale pöördus. "Võta jalanõud jalast," tegi keegi nalja.

Läksime natuke lagedamale kohale. Öösel oli puude täpseid asukohti natuke raske tabada. Kõminal sööstis üle järve midagi suurt.
"Lind," sosistas keegi mitte eriti usutavalt. Naerdi või õieti hoiti naeru tagasi.

Keegi grillis lõkkel tavalist saia juustuga. "Tahad ka?"
Mõned liikusid vaikselt paarikaupa eemale, mõned tulid üksinda erinevatest suundadest tagasi.
"Päris hea võib olla seal vee ääres praegu," sosistas keegi. Läksime sinna. Kedagi polnud seal.

Paadisild oli tühi.
"Võta oma võtmed välja."
Tõmbasin taskust kõliseva kimbu.
"Näita mulle korraks."
Ühel oli pea ära tulnud.
"Mis võti see oli?"
"Saun + eesruumi tuled."
Liikusime tagasi. Muusika enam ei mänginud. Keegi jõi trepil õlut.
"Bioloogide parv," vadistas keegi. Meie oma nad polnud õnneks leidnud.

Tee peal vedeles risu.
"Korja lõkke jaoks."
"Korja ise."
"Lähme hoopis naabrite aeda."
Seal ei olnud midagi. Tüvede vahelt paistis mingisugune aed.
"Sealt ühest kohast saab üle ronida," tutvustasin ringkäigu algust. Hiilisime otse sõnajalgade vahelt.
"Paari päeva pärast peaks siin juba uued maasikad olema."
Katsusime, et tulema saime. Sadu oli kohutav. Vanad seenekorvid käes, kiirustasime kuuse alla.
Proovisin nalja pärast ja vihmast hoolimata üles ronida. Eriti ei õnnestunud. Järve ääres kõrkjate juures oleks olnud palju lihtsam.

Kunagise vana, kuuri meenutava maja uks oli suletud. Pugesime katuseräästa alla varju ja hoidsime ennast sinna.
"Ükskord mul kadus nuga siia kuhugi ära."
Taevas tõmbus aeglaselt selgemaks. Sadu jäi vähemaks. Rohi paisus rõõmust. Kumbki ei viitsinud seletada. Pilliroog kumas.
"Saate küll ju, kui tahate."
Rohkem tuli tossu kui midagi muud. Naerdi.
"Võta suurem puukoore tükk ja vehi sellega."