Muidu sümbolitevaeses maailmas oli igal märgil järsku tähendus. Nii nagu erakul, kellel käib harva külalisi, mõjusid ka nüüd järsku tekkinud maagilise olemusega kujundid kuidagi eriliselt ja meeldejäävalt.
Esimene tähendas, nagu viimasel ajal juba ikka tavaks, hoiatust.
ÄRA TULE, oli sõnum.
Teine märk mõjus südantlõhestavalt ilusana. Vihma sadas ja keegi mängis vihmavalingu all veega, ise räästa all seistes.
Vetevanal oli oma kodu, vaata. Ja nüüd ta võtab võimust. Ilma, et sa saaksid arugi. Tunded keevad-käivad üle pea. Kohinaga laskub uus lootus. Istusime maha, toetusime seljaga vastu uksepiita. Panime teele seda suhkrut juurde, kuigi ei tohi. Nagu hindid, joovad liiga palju suhkruga teed.
Põgusaks viivuks haihtus vihmamüür korraks ja puudelatvade tagant, läbi metsatuka paistis korraks päike. Panime väikese priimuse põlema.
"Kaitseväest varastasin," selgitas Kerem. Tal oli seal muudki juhtunud, nagu ma kuulsin.
Viimaks kostus kohinal ohe. Norskav mees kõrvaltoas oli lõpuks ometi ilusasti magama jäänud. Vargsi pistsin pea ukse vahelt sisse.
"Magab jah."
Kolisimegi siis sinna verandale. Ilus suve aeg ju ikkagi. Sääski ka väga polnud veel ja...
Paksu õue vahelt kostus lärmi. Keegi sikutas oma järel tühja veeämmergut. See oli ju Timm, suureks kasvanud tolgus juba. Mõni aasta vana.
"Mis sa tühja lärmad," küsisin.
"Õõõh!" hüüdis Timm ja jooksis meie juurde. Nöör õnneks libises käest ja kolin lakkas.
Puude vahelt kostus muidki laule. Keegi lind. Need ju salakavalad, raisk, teadis isa rääkida. Püsivad ühe koha peal ja siis tulevad jälle. Kogu pööningu tegid tühjaks eelmine aasta.
"Mis asja?"
"Jaa-jah, raiped olid sealt kuidagi sisse saanud. Sõid kogu viiulinootide kogu ära."
"Noojah, siis ei pea harjutama vähemalt."
Keegi sõitis jalgrattaga õue.
"Kriimustasin ennast!" juba häälest kaugelt kuulda, et kellegi tütar.
"Mis juhtus siis?" küsiti.
"Okste vahelt sõitsin ju metsas. Kuuseoksad."
"No siis pole ime."
Tagatoas maganud mees ajas end jõurates püsti. Viinahaisu polnud.
"Kastsime sulle neid maisipulki vee sisse, ehk tahad ka," pakkus lahkelt.
Suutsime jutu õnneks kohe mujale viia. Tont teab.
Penid jooksid mööda kruusateed mööda. Haukusid valjusti. Jooksid edasi.
Panin raamatu käest. Teal Swan "Online Poker History"
"Kas see... kamin pandi juba küdema?" küsisin.
"Jajah, põleb praegu."
"Veits kummalised vaimud vaata hulguvad seal," teadis keegi rääkida. "Üks lasi nagu neid konni endale tuua."
"Hmm?"
"Ja siis nagu pani tiiki omale ujuma."
See oli tõsi, raisk.
"Ära sinna väga lähedale mine, vaata," ütlesin Timmile. "Viinakeldri uks on lahti."
Timm jäi korraks otsa vaatama.
"Muideks, koerad juba ammu seal," teatas äkki inimkeeli.
Võtsime siis vaevaks end püsti upitada. Tõepoolest, koerad olidki keldris.
"Kust nad küll sinna said?"
Tegime neile ukse lahti. Jooksid pureledes välja. Õue, päikesevalguse kätte. Ühel koguni nina verine.
laupäev, 20. jaanuar 2018
muidu tulnu
Põnevusega ootasime lehtede vahelt meieni tulvava loomuliku valguse järgmist faasi. Vesi voolas ümberringi ja olime ülejäänud maailma täielikult unustanud. Kosmosest, justkui kusagilt kaugelt kostis heli, sügav ja tume:
"Laps, meil on laps!"
Tähistaeva all jäi kõik vaikseks. Sume Tiibeti rütm mõjus veidralt ja kutsuvalt, kuidagi kaugelt. Vee peale kerkis kellegi linnu pea, hoides noka vahel äsjapüütud kala. Mets vaikis.
Kuidagi unustamatu, aafrika iidne trummirütm põristas mööda tüvesid, kaua mahavaikitud loitsud. Pimedusest tulvas välja üks hoitud juga teise järel, metsikute, salakavalate, ohtlike ja kurnatutena sööstsid vaimud.
"Sa oled surma laps, Taavi. Sa oled surma, mitte elu laps."
Mööda ööd sööstis niiskete needuste tulv. Äravalitud sihtmärk, käskiv kõneviis... Ent tee peal juhtus midagi. Aeg jäi seisma. Teemantina särades seisis ühtäkki meie ees kaks välkuvat silma.
"Hops!" Ja kõik kustus taas, kadus igavike vahele olevikku, mustjaid masse endaga viies.
Ma kannan sind. Ja Maa vaarus ja vappus etteaimatavast tumedast olukorrast. Läbi kunagiste öiste radade, tumedate tunnelite, varinguohtlike seinte vahelt, muidugi ainult muusika abil, sööstis välja noor, ent kindlameelselt mõjuv hirv, hobune, kes kandis mitut.
"Tere!"
Ta tegi järsu pöörde paremale ja lahkus viivitamatult.
Vaikisime. Vesi kohises tasa.
"Laps, meil on laps!"
Tähistaeva all jäi kõik vaikseks. Sume Tiibeti rütm mõjus veidralt ja kutsuvalt, kuidagi kaugelt. Vee peale kerkis kellegi linnu pea, hoides noka vahel äsjapüütud kala. Mets vaikis.
Kuidagi unustamatu, aafrika iidne trummirütm põristas mööda tüvesid, kaua mahavaikitud loitsud. Pimedusest tulvas välja üks hoitud juga teise järel, metsikute, salakavalate, ohtlike ja kurnatutena sööstsid vaimud.
"Sa oled surma laps, Taavi. Sa oled surma, mitte elu laps."
Mööda ööd sööstis niiskete needuste tulv. Äravalitud sihtmärk, käskiv kõneviis... Ent tee peal juhtus midagi. Aeg jäi seisma. Teemantina särades seisis ühtäkki meie ees kaks välkuvat silma.
"Hops!" Ja kõik kustus taas, kadus igavike vahele olevikku, mustjaid masse endaga viies.
Ma kannan sind. Ja Maa vaarus ja vappus etteaimatavast tumedast olukorrast. Läbi kunagiste öiste radade, tumedate tunnelite, varinguohtlike seinte vahelt, muidugi ainult muusika abil, sööstis välja noor, ent kindlameelselt mõjuv hirv, hobune, kes kandis mitut.
"Tere!"
Ta tegi järsu pöörde paremale ja lahkus viivitamatult.
Vaikisime. Vesi kohises tasa.
neljapäev, 18. jaanuar 2018
Südame suunas
Looduses on soodsam, vaata...
Käsikäes vanade tuntud täheseemne-lastega...
Hõlmatav unistus katab taevalaotuse nagu päikese süda.
Kenasti hoidsite. Las nad laskuvad nüüd :)
Kaua-igatsetud rahu on käes. Planeet on vaba ja saanud ühtseks tervikuks.
Ma armastan sind nagu vesi, mis sajab taevast alla vihmana... Nagu päikese sädelus roheliste lehtede vahel.
Lase sellel tundel ennast kanda. Tagasi koju, igatsetud südamerahu suunas...
Kas nad ikka suudavad... kogu planeet... kas peame vastu? Läheb nagu läheb? Ent mis see on? Äkiline valgus?
Järsku sekkus keegi meie vastloodud unistusse... Reaalne unelm hakkas just ühtäkki täiuslikuks saama... Siiski... kui sa veel suudaksid mõni tund...
Ja ühtäkki.. ta sai aru. Vaatas otse silma ja sai aru :)
Toimus üksteise mõistmine siin tähtede all. Kõik on juba ette vabandatud, andeks antud... sinuga ma alati olen õrn.. kuidas saakski teisiti... kogu viha lahtub hetkega.
Ja siis see muusika, mis justkui hämarusest kostma hakkas. Öö ise vist mängis tähistaeva südameis varju all. Puude vahel sa ühtäkki tõmbusid tagasi... Hing jättis vist küll paar muusikalist nooti vahele.
Väsimatu armastus ei vea kunagi alt.
Kustumatu õpetus kostub mändide vahelt nagu tuul.
Taevane õiglus ei valeta.
Ent kuidas leidsite tagasitee? Vist küll jumal ise pidi seda teile näitama? Minust jäi ju maha küllaltki armetu olukord..
Tähevalguse laste uus ajastu, € 21.99
"Igaüks meist on pärit mõne tähe juurest. Kes kaugemalt, kes lähemalt. Läbi erinevate kehastuste oleme veetnud erinevaid elusid kaugetes dimensioonides ja lähedastes. Käesolev raamat tutvustabki, kuidas lihtsamaid aspekte inimeste täheseemne päritolust planeedil Maa ära tunda."
Gaia, 55yo unknown recruited member.
1. GALAKTIKA
"Meie galaktika on uus ja huvitav. Öösiti siia ulatuv tähistaeva valgus näitab meile vaid väga vähest osa Linnutee galaktika ühest kaugeimaist keermeist.
(Linnutee pilt)
Kogeme ja tajume ümbritsevat peamiselt Maal omandatud inimkehale omaste tajude abil, nagu näiteks tundlikkus valguse, armastuse, heli ja hääle, inimkõne suhtes.
Kes on palju looduses viibinud, tunneb ära ka puude mühina tuules ja vee kohina õhtuste kivide vahel, kui see lainetena randa jõuab."
"Palju tähtsam, kui eelmistes eludes kogetu on suurte hingeliinide enda jaoks mõistetavas vormis kokkupanek. Nii nagu helilooja loob arusaadava teose või kirjanik ümbritsust hoomava raamatu, tajub tähelaps ahhetamapaneva täpsusega oma galaktilist päritolu.
Meil, kaugelt tulnud valgusolendeil on tihtipeale raske mõista, kuidas kohalikud elanikud on otse kui juhtumisi oma tõelise päritolu unustanud, viibides justkui mõnes nende jaoks eraldi valmis sepitsetud labürintidest.
Töö, kool ja paljud muud igapäevased kohustused näivad valgustunud olendile piiravate osadena kellegi poolt välja mõeldud kohustuslikust kavast.
Et kogeda ehedat, tõelist armastust ja oma päris-päris hingelist päritolu, tuleb hakata tegema seda, mida me tõeliselt tahame. Igal hetkel tunnetame ja tajume kosmilist ühendust või ümbrust läbi kohinate, vaikusest tõusvate hingeliinide, mis pealetuleva valgusena kirjeldavad oma loomuldast asupaika.
Hämarates ruumides on parimaks tegevuseks panna põlema küünal, praadida metsast leitud sirmikut ja lugeda just seda, nimelt sulle mõeldud raamatut, kallis ja armastatud hing või muu olend sellel planeedil."
2. TÄHELASTE HARJUMUSED JA KOMBED
"Kuidas need tähelapsed siis valgusallikatena töötavad?"
- Nad suurendavad oma hingelist koormust, võtavad endasse inimeste tundeid ja katsuvad neid oma isiklikul moel läbi tunnetades lahendada. Tihtipeale võib neid leida kusagil pimedas nurgas unistamas, ettearvamatutes kohtades peidus või mõne spirituaalse kogunemise vahetus läheduses luusimas. Nagu vaimud ei saa nad rahu, enne kui kohalik elanikkond on valgustunud.
Oma hääle ja kohalolekuga tekitavad nad varjatud olekutest valgust juurde, hästi läbimõeldud ja kosmiliselt ülitäpse, lausa detailidesse viidud peenajastusega.
Üllatus ja elurõõmus, otsekui kohkunult elluviidud alguses nukravõitu unistus on nende salarelvaks. Tundemaailmades on nad otsekui omas kodus. Tihtipeale pälvivad nad korraga liiga palju tunnustust või muud laadi galaktilist tähelepanu, ning varjuvad seejärel taas, kuude kaupa mõndade tolmuste okste vahel peidus.
3. SHAOLIN. TÄHEVALGUSE KOOL
Ent kui kõlab kosmiline kell ja koidab uus ja noor, vahetu ja sundimatu galaktiline hommik, sööstab just nimelt selliseks säraks valmistunud tähelaps oma peidikuist välja, rebib halastamatu lihtsusega näilise vangla oma ümbert, viipab hullumeelse huikega footonivööle ja liigub ennastunustavalt tõusvale koidikule vastu, vastvallanud tunneteist pakitsevalt tundub tema jõud mitmekordistunud olevat.
Ta alustab oma kaua-aegselt planeeritud hommikust planetaarset valgustust, oma südameis olime neid hetki alati teadnud.
Dimensioonide-vaheline üleminek on meie leivanumber ja olime alati tahtnud näidata, kuidas see käib. Kui kõlab kasvõi juhuslik viide järgmisele maailmale, vaimustub tähelaps sellest kohe ja muutub ülierksaks. Imestusega koos kaasneb valmisolek uueks armastuseks ümbritseva, juba järgmisel sagedusel vibreeriva maailma vastu.
esmaspäev, 15. jaanuar 2018
Music school student
Ok. There is this old legend about a student who gets stuck in a music school. Everything he does opposes the teachers who then get angry at him so that he has to hide from their sight.
He however has a strong desire to practice music, but now, all of the teachers he knows have rejected him. There is something in his way or approach towards music that makes the teachers feel in danger.
A threat is sensed in his behaviour. Something is hiding in his music that always frightens others. They try to avoid it at all costs, they wish it never to be revealed. So the teachers always tell this student to go away. Something bad might happen if his music is heard...
The student however wishes to practice so much that he continues alone. Rejected by others and the school, he starts to practice alone. He chooses piano as his instrument, the closest to him and the most distant one, always reminding him how he was rejected from the school, his music being inappropriate.
He feels that he has a dream, if he could somehow practice well enough, more and more, his music might get good enough to be somehow accepted in the school again...
One spring he decides to enter the music school to see if he can get in, having practiced few years alone in solitude in a dark room. His dream is now in a stage where he feels it can be ready for this kind of try-out.
Of course he gets rejected again but he now feels very good about his confidence. He dared to enter a public school with his own music, secretly kept to himself alone. He is happy and goes back to practice.
But then, one day, something happens in his life. Normally he spends lot of time alone, figuring out about books, listening to music, other students going to school normally, to work... He no longer is part of the system, yet he is fully adapted to his solitude.
Now something interesting starts to enter his dream of becoming a good musician. He feels something is attempting to enter his room of loneliness and darkness.. maybe the darkness was confident enough or maybe it was just a chance, who knows...
But he suddenly finds himself waiting for someone.. and here we kind of have to end the chapter.
laupäev, 13. jaanuar 2018
how it is done
In order to experience the reality fully and cooperate to the highest light for our highest good, we can naturally open up to the following tendency:
move to the area where it is the most critical and give love
This means, within our species we have the natural skill to handle tough places. If we prioritize removing obstacles from the toughest spaces first, we can easily handle the rest of the group. Let me give you an example from the viewpoint of 4d highest love highest good, divine love:
"A group is making a spiritual gathering. One man disrupts the gathering constantly. He wants to show how it's done and do all on his own. Everyone is upset by him."
Now, what should we do? According to the law: move to the most critical first and give love, we put all of our focus on this critical place. Ok: he wants to do it on his own. Let's give him the chance. Let's encourage. See what's really inside him and bring the best out.
Let's say two people decide to become a support group for the misunderstood man. Soon he will show easily what he meant by "overtaking" the spiritual group. He can explain his desired rules and put it into safe practice with and under the guidance of skillful spiritual people, showing love towards him, helping him to grow even further.
Spiritual parenting is the very same thing. Inside a group, any two people can become a parent for a hurt child of any adult, thus taking care of unfulfilled needs of the collectively hurt child. Usually the inner child is hurt during the last 100 years (a war period), so it needs to be healed. For this we approach the inner child of others with great care and loving attention.
Meditation is best when the emotions rise over-head. We then take a few seconds or minutes off the uprising wave of power and realize, reflect, empty ourselves from it. Then we go back to the hurt inner child of other person, thus healing successfully the collective inner child.
With emotions of love, tenderness, caring presence, emitting peace, we can thus heal and pacify our hurt areas within our emotional and spiritual selves.
move to the area where it is the most critical and give love
This means, within our species we have the natural skill to handle tough places. If we prioritize removing obstacles from the toughest spaces first, we can easily handle the rest of the group. Let me give you an example from the viewpoint of 4d highest love highest good, divine love:
"A group is making a spiritual gathering. One man disrupts the gathering constantly. He wants to show how it's done and do all on his own. Everyone is upset by him."
Now, what should we do? According to the law: move to the most critical first and give love, we put all of our focus on this critical place. Ok: he wants to do it on his own. Let's give him the chance. Let's encourage. See what's really inside him and bring the best out.
Let's say two people decide to become a support group for the misunderstood man. Soon he will show easily what he meant by "overtaking" the spiritual group. He can explain his desired rules and put it into safe practice with and under the guidance of skillful spiritual people, showing love towards him, helping him to grow even further.
Spiritual parenting is the very same thing. Inside a group, any two people can become a parent for a hurt child of any adult, thus taking care of unfulfilled needs of the collectively hurt child. Usually the inner child is hurt during the last 100 years (a war period), so it needs to be healed. For this we approach the inner child of others with great care and loving attention.
Meditation is best when the emotions rise over-head. We then take a few seconds or minutes off the uprising wave of power and realize, reflect, empty ourselves from it. Then we go back to the hurt inner child of other person, thus healing successfully the collective inner child.
With emotions of love, tenderness, caring presence, emitting peace, we can thus heal and pacify our hurt areas within our emotional and spiritual selves.
nuclear bomb showing history
"So it was unable to re-locate it's karmic causal body. What the system now does, it produces the closest memory or replica it can to the source, origin, or galactic cosmic causal Tree.
Without judgment, we can see that a nuclear bomb is a direct reference to a distant Tree of Galaxies, thus a memory of the history, produced in a fast-pace way. It is also like a Call for Help, cause as a fast-pace mode, you can see that it is dangerous, in danger."
Why was it necessary to re-access the cosmic database in such a huge fast-pace way? Sure it has to do with the re-alignment of Source in the cosmos. It goes like this:
The current civilization shows it's place in the evolution, it's state of consciousness to the Galactic Command. The Galactics then see what is the best way to continue. As the human evolution together with others was a bit stuck - we reach a point where the planet was capable of destroying itself and even further -, a sense of danger was felt in the Galaxy Centre.
So we get further guidance how we truly wish to continue with our evolution. Currently it is fine to talk about anything and open the facts smoothly and freely to the 11th, 11:11 intergalactic causal council. We can read your history and provide the best solutions available.
Usually during these kind of phases there is something cosmic causal to be re-programmed towards more heartfulness and love. Before we fully enter 4d in this realm, we need to make sure that the population would feel good in the realm and not guilty etc.
The bad emotions would be way too much to handle for most of us. Even to me it was too much, as I was lacking a good partner. We need to somehow re-stabilize the balance within ourselves, the emotional bodies, and FORGIVE the causal mistakes, errors etc.
We can already see soldiers who went to wars as direct experiences, instantly forgiven by the goddess. They were simply doing their thing in tough times, living their lives.
As we have forgiven all the traumatized warzones collectively and set up peace, we have the opportunity to joyfully enter the next phase in our evolution as humanity, as a planet, and as a solar system in rea-alignment with the Pleiadese and our galactic history.
Sorry for the interruption,
Taavi
Without judgment, we can see that a nuclear bomb is a direct reference to a distant Tree of Galaxies, thus a memory of the history, produced in a fast-pace way. It is also like a Call for Help, cause as a fast-pace mode, you can see that it is dangerous, in danger."
Why was it necessary to re-access the cosmic database in such a huge fast-pace way? Sure it has to do with the re-alignment of Source in the cosmos. It goes like this:
The current civilization shows it's place in the evolution, it's state of consciousness to the Galactic Command. The Galactics then see what is the best way to continue. As the human evolution together with others was a bit stuck - we reach a point where the planet was capable of destroying itself and even further -, a sense of danger was felt in the Galaxy Centre.
So we get further guidance how we truly wish to continue with our evolution. Currently it is fine to talk about anything and open the facts smoothly and freely to the 11th, 11:11 intergalactic causal council. We can read your history and provide the best solutions available.
Usually during these kind of phases there is something cosmic causal to be re-programmed towards more heartfulness and love. Before we fully enter 4d in this realm, we need to make sure that the population would feel good in the realm and not guilty etc.
The bad emotions would be way too much to handle for most of us. Even to me it was too much, as I was lacking a good partner. We need to somehow re-stabilize the balance within ourselves, the emotional bodies, and FORGIVE the causal mistakes, errors etc.
We can already see soldiers who went to wars as direct experiences, instantly forgiven by the goddess. They were simply doing their thing in tough times, living their lives.
As we have forgiven all the traumatized warzones collectively and set up peace, we have the opportunity to joyfully enter the next phase in our evolution as humanity, as a planet, and as a solar system in rea-alignment with the Pleiadese and our galactic history.
Sorry for the interruption,
Taavi
reede, 12. jaanuar 2018
Jungle mother shamanic
"Let's say something caused dis-orientation in human instinctual causal field. A natural disaster or a war or a fire.
Now the species has to collectively re-understand where we are at. As we figure this out, the communications will start to re-establish themselves.
What we recommended was to get more "smart" or a bit like "hiding". Let's say we see someone directly confronting the enemy. We see both parties clash and you know, creating open trouble.
We then show that it's good to stay a bit "hiding" and smart. To learn the skill of deception, confusion, unexpectedness. Every mother of jungle would be proud if she sees their sons hiding before they go towards their prey.
Smoothness is also natural. Open clash is not welcome, it draws too much attention and puts both parties at risk. As in jungle, the predators will see both openly making very loud noises. This is a mistake, as the jungle mother can feel. She becomes worried that the children draw the attention of wild unknown forces."
A shaman wants to understand both sides. The one who hates the other. He will learn from both and make sure their evolution goes without unnecessary interruption.
Earth LvB
About LvB:
"We had to. It had to be re-oriented to make sure we understand the causal fields of the current situation.
It is describing the direction, such as a distant huge starlight ship or star suddenly coming very close, a reminder of where we are.
Earth is like hiding much more soulful realms. She is sometimes pretending etc to make sure ppl get what they need. By this trick we can carry the information thru the cosmos.
Its like she will say: "Oh, what you did to us! Look at this mess!" At the same time being secretly happy we can carry her "new animals" with her. Now there is even more room and options to discover.
To be continued
teisipäev, 9. jaanuar 2018
muud
Igasugu idioote liigub vaata. Arvavad, et ma ei näe, kuidas nad mu 8ndat chakrat ja astraalvälju tahavad mõjutada. Idikad. Umbes et nimelt teeme sulle raskusi et sa ei saaks õnnestunult uuesti tulla. Õnneks need vennad saab suht kergelt kätte. Langevad lõksu nimelt.
Igast asju on tehtud. Taheti esinemislõksu teha. Klaverikeeldu. Ähvardati... ah aga mis sest. Sitad vennad vaata. Keda ikka kotib. Mingu tagasi. Pakaa. Oldi valmis isegi riiki hävitama et jutule pääseda. Idikad. Kadugu. Kõik.
Õnneks see must pöördub nende vastu vaata. Kogu riiklik karma. Vaata Venemaad nt kes üritas Soomet hävitada. Nüüd puhta hädas ju. Ja paras ka. Oma viga. Või vaata USAd nt Vietnamis. Sitakotid ju. Nüüd küpsegu omas mahlas.
Teinekord ei tasu minna võõrale maale tüli norima. Saate haledalt peksa ja paras on. Või nt mainstream media teeb õudusfilme. Ehk soovite neid kogeda ka siis? Oma nn unistusi? Teeme eraldi planeedi teile selle jaoks?
Mu arust võiks paar riiki kokku kukkuda. Nt usa ja vene. sitakotid. hävitavad teisi rahvusi oma lõbuks.
tuleb lähemale
Aher. Dimensioonide vaheline vahekord hakkas taas vajuma. Sellest ongi kõik mu hirmud pärit, sellest katastroofist! Kogu kriitika, kõik.
Metsast kostus undamist. Mootorsaed.
Napikas. Kuhu nüüd?
Oleme veel elus.
"Kui sa laps olid, olid suured tormid. Dimensioonide vaheline vöö hakkas vajuma. Kõik olid väga mures."
Riigi keskkanal on tõsiselt häiritud.
"Üleöö ei saa keegi rikkaks."
Pääsemine. Nad ei taha sind tappa. Nad tahavad su leida. Ükskõik mis hinnaga. Otsingu käigus tehtud purustus ei lähe arvesse?
Hea et rünnak nagu veits mööda läks.
Võibolla see polnud rünnak. Miks sa kogu aeg arvad, et sind taheti tappa?
Sa tunned selle ära.
Lihtsalt me tulime surmaga koos. Sina ja mina. Nad ei saa nagu aru. Paljud vaimud seal lõksus.
Möirged kostusid ka meieni.
Mis sul seal ees on? Milleks inimene mõeldud on? Nad üritavad teha seda Martian üleminekut uuesti ja seekord paremini kui Atlantise ajal. Kohutavad tragöödiad kerkivad nagunii. Dimensioonide vaheline kaos on seekord ainult hingeliine pidi tuntav. Mitte nagu varem, kui pidigi reaalselt deemoneid allilmas jahtima. Kui kätte ei saa, oma viga.
Kuidas sa tead, et meelega oli tehtud?
See on sisse kirjutatud sinna koodi. Kõrge risk.
Kuidas sa tohtisid teha kõrgepinge liini juures?
Lihtne. 4d. Dirty Harry + Rose Quartz
+ Rahapesu Viinis???
Arvutid ongi ju selleks vist??
Mängu pärast paljud hukkuvad ja kaotavad töö. Sul õnneks tööd polnudki siis. Ja suutsid loobuda. Ilmselt sa oleks surnud muidu praegu. Kas keegi tuli sind hoiatama ka? - Jah, väga tugevalt. Suht sügaval madalatel sagedustel olime.
Ta oligi suht hullus olukorras vaata. Mitte nagu vampiir, aga inimene, kes lihtsalt tahab tappa. Või kellel palju musti olendeid ümber. Narkootikumidega tulnud ilmselt. Endal väga jõudu polnud. Naine õnneks...
Kuidas ta pääses?
Ravisin vähki. Jutuga kaugseanss.
Reaalsust saab tõsta vaata veits jutuga.
Kuidas Atlantis erineb Estoniast (1994). See vahe on, et hingeliinid natuke väiksemad. Ainult mõne riigi elud kaalul.
Kuidas juhtus? Tormiga hiidlaine tuli. + mustad needused halvast karmast + keegi tahtis mulle halba
Miks sa nii arvad? Estonia. Kogu rünnak selle sõna pihta. Mind ei huvita kust.
Ja? Ja ongi kogu lugu. Et ta ei tõuseks rahvusvaheliselt. Mind nt üllatab sinu potentsiaal.
Sa arvad et metsaraie + Estonia mõlemad rünnak sinu pihta? - Jah.
Kuidas nad teavad? - Astraal välju loevad.
Metsast kostus undamist. Mootorsaed.
Napikas. Kuhu nüüd?
Oleme veel elus.
"Kui sa laps olid, olid suured tormid. Dimensioonide vaheline vöö hakkas vajuma. Kõik olid väga mures."
Riigi keskkanal on tõsiselt häiritud.
"Üleöö ei saa keegi rikkaks."
Pääsemine. Nad ei taha sind tappa. Nad tahavad su leida. Ükskõik mis hinnaga. Otsingu käigus tehtud purustus ei lähe arvesse?
Hea et rünnak nagu veits mööda läks.
Võibolla see polnud rünnak. Miks sa kogu aeg arvad, et sind taheti tappa?
Sa tunned selle ära.
Lihtsalt me tulime surmaga koos. Sina ja mina. Nad ei saa nagu aru. Paljud vaimud seal lõksus.
Möirged kostusid ka meieni.
Mis sul seal ees on? Milleks inimene mõeldud on? Nad üritavad teha seda Martian üleminekut uuesti ja seekord paremini kui Atlantise ajal. Kohutavad tragöödiad kerkivad nagunii. Dimensioonide vaheline kaos on seekord ainult hingeliine pidi tuntav. Mitte nagu varem, kui pidigi reaalselt deemoneid allilmas jahtima. Kui kätte ei saa, oma viga.
Kuidas sa tead, et meelega oli tehtud?
See on sisse kirjutatud sinna koodi. Kõrge risk.
Kuidas sa tohtisid teha kõrgepinge liini juures?
Lihtne. 4d. Dirty Harry + Rose Quartz
+ Rahapesu Viinis???
Arvutid ongi ju selleks vist??
Mängu pärast paljud hukkuvad ja kaotavad töö. Sul õnneks tööd polnudki siis. Ja suutsid loobuda. Ilmselt sa oleks surnud muidu praegu. Kas keegi tuli sind hoiatama ka? - Jah, väga tugevalt. Suht sügaval madalatel sagedustel olime.
Ta oligi suht hullus olukorras vaata. Mitte nagu vampiir, aga inimene, kes lihtsalt tahab tappa. Või kellel palju musti olendeid ümber. Narkootikumidega tulnud ilmselt. Endal väga jõudu polnud. Naine õnneks...
Kuidas ta pääses?
Ravisin vähki. Jutuga kaugseanss.
Reaalsust saab tõsta vaata veits jutuga.
Kuidas Atlantis erineb Estoniast (1994). See vahe on, et hingeliinid natuke väiksemad. Ainult mõne riigi elud kaalul.
Kuidas juhtus? Tormiga hiidlaine tuli. + mustad needused halvast karmast + keegi tahtis mulle halba
Miks sa nii arvad? Estonia. Kogu rünnak selle sõna pihta. Mind ei huvita kust.
Ja? Ja ongi kogu lugu. Et ta ei tõuseks rahvusvaheliselt. Mind nt üllatab sinu potentsiaal.
Sa arvad et metsaraie + Estonia mõlemad rünnak sinu pihta? - Jah.
Kuidas nad teavad? - Astraal välju loevad.
uued riided
Juhtumisi nägime oma uutes riietes natuke veidrad välja, justkui väljaspool siinset aega. Kell vana klaveri kohal oli maha kukkunud. Arvutis jooksis windows xp... Muusika asemel kostis helisignaal.
"Teadsime, et käisite siin," julges noorem õde tunnistada. "Sisselogimisfailist oli näha."
"Jäta jura. Mingit sisselogimisfaili ei ole windows xp'l. Ma arvan et keegi nimelt jättis sulle selle sinna desktopile."
"Kuidas see võimalik on, et ta kandis oma teadvuse mulle üle?"
"Sa oled äkki ta laps?"
Vaikisin. Kui kusagil kaevandustes oli kohta, kus turvaliselt olla, oli see siin.
Mu enda ema oli mulle seda rääkinud. Teadvuse kohta. Varajases nooruses.
Klassis.
"Kui nad poleks Sinimägedel rinnet kinni hoidnud..."
Hiljem alles kuulsin. Kes seal oli.
Jalutasin veidi peahoone suunas. Uuesti. Välk. Loodan, et kõik on elus.
Rahe ja kiire jahmerdus. Juhtmed ühendada uuesti. Vanaisa arvutist sai... portaal varjatud alumisse mängu.
"Kui sa ükskord künnad... juhtud kündma uuesti..."
Jah, ta oli kartulisordiaretaja. Kartuli sordi aretaja. Nagu unenäos.
Isa kergitas kulmu. Talle kunagi ei meeldinud seal. Ma teadsin miks.
"Teadsime, et käisite siin," julges noorem õde tunnistada. "Sisselogimisfailist oli näha."
"Jäta jura. Mingit sisselogimisfaili ei ole windows xp'l. Ma arvan et keegi nimelt jättis sulle selle sinna desktopile."
"Kuidas see võimalik on, et ta kandis oma teadvuse mulle üle?"
"Sa oled äkki ta laps?"
Vaikisin. Kui kusagil kaevandustes oli kohta, kus turvaliselt olla, oli see siin.
Mu enda ema oli mulle seda rääkinud. Teadvuse kohta. Varajases nooruses.
Klassis.
"Kui nad poleks Sinimägedel rinnet kinni hoidnud..."
Hiljem alles kuulsin. Kes seal oli.
Jalutasin veidi peahoone suunas. Uuesti. Välk. Loodan, et kõik on elus.
Rahe ja kiire jahmerdus. Juhtmed ühendada uuesti. Vanaisa arvutist sai... portaal varjatud alumisse mängu.
"Kui sa ükskord künnad... juhtud kündma uuesti..."
Jah, ta oli kartulisordiaretaja. Kartuli sordi aretaja. Nagu unenäos.
Isa kergitas kulmu. Talle kunagi ei meeldinud seal. Ma teadsin miks.
mängu ilu
Lähedalasuvasse Mehhiko külasse oli tema tarvis juba uus vigvam püstitatud. Koligu aga sisse, eks ole näha, kuidas hakkab minema. Atlantisega oligi see, et terve see suur saar oligi mõeldud justkui karistuseks või kokku-kukkumiseks.
Vanad maiad teadsid seda väga hästi. Uustulnukatel ent oli selle mõistmisega probleeme. Kuidas saab nii suur hulk maju olla lihtsalt selleks tehtud, et see ootamatult häviks? Ent need, kes maakera nihkeid hästi näisid tundvat, olidki nimelt pannud sellise süsteemi sinna.
Esiteks, oli määratud kindel aeg, millal uhke torn hakkab langema. Teiseks, tuli teha kindlaks, et elanikkond ei pääseks või pääseksid vähesed üksikud. Kolmandaks: tsivilisatsioonidele oli vaja anda õppetund. Kuidas mitte teha. Karistusküla. Karistuskoloonia. Karistusriik. Tsivilisatsioon. Atlantis.
Alati, kui Sa sinna juhtusid minema, oli tunda sünget eelaimust. Midagi oli juba eos valesti. Keegi tahtis alati paiga hävingut. See oleks umbes sama, nagu püstitada telk mäenõlvale ja loota, et laviiniohtu ei ole.
Sünget eelaimust tundmata jalutas pahaaimamatu ohver kõigepealt lõksu sisse. Seejärel oli ta nagu jalust niidetud: arusaamatust suunast. Siis kandsid ülejäänu eest hoolt juba auto-sipelgad, kes ta Kuninga lõksu viisid. Seal järgnes veerandsada aastat vaimset tögamist.
Kui kannatanu ehk ohver oli ülekuulamisest läbi tulnud, viidati talle edaspidi kui "osale süsteemist". Kuid oli ka salakaval väljapääsutee, mida enamik valvureid ei tundnud.
"Ohtu ei ole!" hüüdis seersant valju häälega. Salk noori sõdureid jooksis lahingusse. Umbes nii ta läks jah. Kedagi vist enam kuulda polnud pärast seda.
Kui keegi teist juhuslikult vihmasadu on juhtunud nägema, see teab, et tuleb kiiresti pakku minna. Umbes samuti oleks tulnud pärast juhmi seersandi vale hüüdu talitada. Ent sõdurid jäid kohale ja usaldasid oma tarbetult valjuhäälset liidrit.
Mahajäänutele: omad vitsad peksavad. Kui on tunda tormi tulekut, siis tuleks pigem kuuletuda millelegi muule kui oma juhi käsule.
Ma kuulsin ka, et kristalle olevat valesti kasutatud. Taheti teha suur torn. Teate, mina usun, et ei maksa väga ehitada midagi siia planeedile. Kui viga õigel hetkel ära ei taba, jääb karistus natuke liiga suureks.
Vanad maiad teadsid seda väga hästi. Uustulnukatel ent oli selle mõistmisega probleeme. Kuidas saab nii suur hulk maju olla lihtsalt selleks tehtud, et see ootamatult häviks? Ent need, kes maakera nihkeid hästi näisid tundvat, olidki nimelt pannud sellise süsteemi sinna.
Esiteks, oli määratud kindel aeg, millal uhke torn hakkab langema. Teiseks, tuli teha kindlaks, et elanikkond ei pääseks või pääseksid vähesed üksikud. Kolmandaks: tsivilisatsioonidele oli vaja anda õppetund. Kuidas mitte teha. Karistusküla. Karistuskoloonia. Karistusriik. Tsivilisatsioon. Atlantis.
Alati, kui Sa sinna juhtusid minema, oli tunda sünget eelaimust. Midagi oli juba eos valesti. Keegi tahtis alati paiga hävingut. See oleks umbes sama, nagu püstitada telk mäenõlvale ja loota, et laviiniohtu ei ole.
Sünget eelaimust tundmata jalutas pahaaimamatu ohver kõigepealt lõksu sisse. Seejärel oli ta nagu jalust niidetud: arusaamatust suunast. Siis kandsid ülejäänu eest hoolt juba auto-sipelgad, kes ta Kuninga lõksu viisid. Seal järgnes veerandsada aastat vaimset tögamist.
Kui kannatanu ehk ohver oli ülekuulamisest läbi tulnud, viidati talle edaspidi kui "osale süsteemist". Kuid oli ka salakaval väljapääsutee, mida enamik valvureid ei tundnud.
"Ohtu ei ole!" hüüdis seersant valju häälega. Salk noori sõdureid jooksis lahingusse. Umbes nii ta läks jah. Kedagi vist enam kuulda polnud pärast seda.
Kui keegi teist juhuslikult vihmasadu on juhtunud nägema, see teab, et tuleb kiiresti pakku minna. Umbes samuti oleks tulnud pärast juhmi seersandi vale hüüdu talitada. Ent sõdurid jäid kohale ja usaldasid oma tarbetult valjuhäälset liidrit.
Mahajäänutele: omad vitsad peksavad. Kui on tunda tormi tulekut, siis tuleks pigem kuuletuda millelegi muule kui oma juhi käsule.
Ma kuulsin ka, et kristalle olevat valesti kasutatud. Taheti teha suur torn. Teate, mina usun, et ei maksa väga ehitada midagi siia planeedile. Kui viga õigel hetkel ära ei taba, jääb karistus natuke liiga suureks.
Väike
Ta järgis kristallide juhiseid ja sai aru, kuidas sagedused lähevad. Et kõik on sagedus ja neid saab omavahel mõjutada.
Muusika hakkas mängima nii seest- kui ka väljastpoolt, kuulates teisi kui iseend. Hommikune päike paistis madalalt, tiivustades kajakaid lendama rahuliku valguse suunas..
Muusikakooli polnud enam vaja, ta ise oli muusika, sagedus mängis seestpoolt veel enne, kui teenindaja uksed lahti jõudis teha...
Õrnalt tõusis majade vahelt suitsu, väsimatult kustus öine roog ja lumi auras ... mingisugune varahommikune magusus paistis pärnapuude okste vahelt..
Ta veri oli auruva veega üks ja teda ei häirinud enam suitsurohke kate, vastupidi, ta koguni nautis kajakate olematut lendu ja koolimaja ruumide hubast õhkkonda.
Tellimine:
Postitused (Atom)