Venkudega ikka aeg-ajalt hea neid prallesid pidada. Tõmbad enese täis ja ongi Koljat kohal. Aga siis lähed vangi. Ja mitte niisama, vaid ikka nalja eest. Kes käskis seal viimasel hetkel veel keksida. Arusaamatus missugune. Ta ongi Missouri, mitte Mississippi sul.
Vat nende lastega on jah see, et ei jõua enam järgi. Paneb nagu hull oma rattaga ees. Ise kukub. Eile käisime salaja veel, õhtul. Poiss käis hirmsasti peale. Leidsime ühe kassi. Kass oli nii sõbralik, lasi end püüda. Kus kiisu läks? Kiisu läks sinna.
Siis viimasel hetkel keegi ajas veel oma hobuse välja seal hipodroomil. Sõitis pimedas. Keegi ei vaadanud peale meie. Asi läheb huvitavaks. Poiss nimelt räägib, et mingid lapsed on õues, seal metsa suunas. Mina ütlen, et kaugel-kaugel ja et nad juba magavad, aga poiss ütleb et ei, nad on õues. Ja lähme aga sinna. Metsa suunas.
Ise ka juba nii väsinud, kipub sülle. Lähme hoopis teises suunas. Tagasi koju. Kodus õnneks veel kedagi ei ole. Sööme. Trepikojas. Kiirnuudleid. Õueriietes laps. Pärast tuleb vanaema, aga siis me oleme juba valmis, ja kustutan tule ta eest ära nagu niuhti. Eks vaadaku nüüd pimeduses, kuidas me oleme.
Käed pesime, suud ei pesnud. Ikka see kass meeles. Huvitav, kuidas loom on sõbralik ja tuleb ligi, kui last huvitab.
