Südamejooned ja seiklused Pushkaris

Kõndisin mööda järve kallast, mööda vana, kulunud kattega teed, roheline pusa seljas ja käsi südamel. Ma usaldasin oma kulgemist ja liikusin edasi naerulsui. Korra sattusin teisele poole järve äärt, treppide kõrvale, kus mõned mehed tegelesid kaamelitega. Puhkasin treppide kõrval kivist müüril jalgu ja ootasin.

Teinekord olin niiviisi ka tolmu sees vedelenud, selg vastu mõnda müüri või kivist sammast, babade kombel, lihtsalt vedeledes, oodates ja päikest võttes. Ent seal müüri juures tuli minu juurde tütarlaps Moon Lake'i külalistemajast ja küsis, et mis ma seal teen. Mis ma talle ikka vastata võisin? Et vaatan lihtsalt ringi?

Siis ta ütles, et ma peaksin oma rohelise pusa ära pesema. "Miks?" küsisin ma. "Sest see on räpane," vastas tema oma lapse suuga. Ta oli jalgrattaga ja oli tulnud mind vaatama, tundis mind eemalt ära, olin ju nende juures siiski paar päeva töötanud.

Kehitasin õlgu ja naeratasin, andes justkui mõista, et minu jaoks pole see probleem. Ja need rajad seal järve ümber, ja vanad ašramid ja kivist majad...

//

Ükskord õhtul olin jälle tulnud Ravi juurest ära - tegelikult ta tahtiski, et ma õhtuti väljas ka käiksin, restoranides turiste püüdmas - ja sattusin järve kaldale väikese ilusa ümmarguse varjualuse alla pinkide peale istuma. Oli juba hiline õhtu ja tuled järve ümber läksid põlema ja Kuu vist ka tõusis, igal juhul tema maagilist kohalolekut oli tunda.

Siis tuli sinnasamasse varjualuse alla üks ränduri välimusega mees ja võttis kotist kandle. Ta hakkas omaette mängima, ta mängis mingisugust oma lugu - see oli improvisatsioon Kuule ja järvele ja siis sellest eristus mingisugune selge meloodia, mis kordus ja jäi kõlama, selline sume, tumedalt mõnus, sünge ja salapärane, nagu vist ainult Pushkar olla võib.

Ta mängis ja ma kuulasin rahulikult. Hiljem liitus temaga tema tüdruksõber, kes ka kuskilt välja ilmus ja tal oli vist trumm kaasas, ning ta hakkas oma kandlemängijat tasaste trummilöökidega saatma. Vahepeal tuli keegi turist või kohalik ja küsis, et kust rändur pärit on. "Planeedilt Maa," vastas ta. See jäi mulle meelde.

Hiljem, kui ta ära läks, tänasin teda vaikselt ja jäin sinna samma rahulikult mediteerima. Varsti tuli sinna kamp kohalikke noori, kes küsisid, kust ma pärit olen. Mõtlesin, mida neile öelda. Planet Earth? Estonia? Kumbki ei tundunud õige vastusena. "India," ütlesin siis ja muigasin kergelt, tahtes rõhutada oma kohalolu praeguses hetkes. Nad ei uskunud ja naersid ja tögasid mind edasi oma küsimustega. Ma naersin ka pisut ja tundsin ennast veidi ebakindlalt, aga ei suutnud neile rahuldavat vastust leida.

Siis tõmbusin veidi tagasi meditatsiooni ja harjutasin end-mitte-häirida-laskmist ja see õnnestus! Ja ma julgesin mediteerida otse selle noortekamba ees, näoga järve poole ja nad ei häirinud mind enam ja ma julgesin, julgesin näida kuitahes imelik, ma teadsin paremini, mis ma tegin, ja nende juuresolek ei ärritanud ega seganud mind enam nii palju. Võisingi olla mina ise ja täiesti teistmoodi kui nemad.

Siis nad vist läksidki ära või igaljuhul varsti me lahkusime teineteisest. Tagasi hotelli ja Ravile seletama, et miks mul ikka ei õnnestunud sealt restoranist turiste püüda.

4. märts

Olen hakanud üha sagedamini pause võtma ja pakin vaikselt asju kokku. Ainult et kuhugi pole enam ära minna.. Kas te saate aru? Aeg on taaskord läbi, ent seekord pole mul vist enam kuhugi hüpata.. Ma pole niimoodi harjunud.. Olen harjunud põgenema ja salaja või poolsalaja ettearvamatult ründama. Aga nüüd nagu polegi kuhugi enam väga ära põgeneda.

Torm hakkab vaiksemaks jääma. Vist jäimegi ellu ja vist hakkabki maha rahunema... Ma ei tea. Päike piilub ettevaatlikult pilve tagant.

Külastajaid on täna õnneks vähe olnud ja olen saanud siin küllaltki rahulikult aega veeta. Pole nagu enam kuhugi kiiret ja pole ka enam midagi paaniliselt, rutuga välja öelda. Targem on vaikselt olla...

Mälestusi

Midagi väga head oli juhtumas ja tahtmiste ja tahete õrn tulv voogas üle minu ja ma tundsin, et ma suudan taaskord tõusta ja rõõmus ja elus olla.

Ma oleksin tahtnud põgeneda, pidevalt, põgeneda ja tahtmatult ära joosta selle eest, ent sisemine laps pidas vastu ja hoidis end ja hoidis end ka kursis.

Tuhanded voogasid üle mu pea ja ma hoidsin omale seda, mis mul oli, ainult minu enese päralt, ainult siis ja ainult tookord. Veidike veel ja – ?

Suhtusimegi siis sellesse kui avanssi, kui millegisse, mis poleks tohtinud veel pärale jõudnud olla, aga ometi oli, võisin seda tegelt katsuda, päriselt ka.

Ma lõpetan nüüd ja ma vajan puhkust.