I also went shopping for her (food) in the dark and got lost. I let my heart lead me and when I got lost, it was leading me towards a lake. I go to the lake and trust and touch the water and come back. I was imagining, whether or not I was trusting enough to walk the water. And then I came back from that lake.
I then found the shop, but when I came back to the place, I could not find the house any more where she was living. I had walked by and then came back and there she was, she had come out of the gate and said that she had been shouting for me. She was happy and smiling.
We then went back to the house and I think in the evening of 8th I had to be in Tallinn. We still had time to shop and she went to the local cloth shop together with me. She bought herself a yellow scarf and presented to me how she was wearing it, it was kind of a little bit ridiculous joyous spring feeling.
esmaspäev, 19. detsember 2016
more from Finland, 2013
So, moving together with this hippie woman, we hit the road the next day. I had pretty much never hitch-hiked before and I felt that it would not work, I could not get in to the hitch-hiking network because my level of pride was too high, I was too proud to ask the cars to stop, kind of a kingly-feeling, and I also did not want to disturb the natural flow of the cars.
But she was so merry and already an experienced hitch-hiker. It was a cold winter day and I still felt that I was missing Emmi and in love with her.
So, travelling together with this hipi woman towards South Finland, we found ourselves waiting for hours at the roadside. It was very cold, like -20 degrees C or something. Then we decided to take a pause and we went to a local mall where there was also Hesburger.
We eat some food and warm up and talk happily to each other. Then we went out again, but no luck. Then we came back and she started to ask truck drivers for ride, but no luck. Then there was a woman with a car coming to shop in the mall, and they start to talk with each other with my companion and she gives her 20 € for the taxi to take us to the train station.
We then went with the train and it was expensive, but I think I paid for it, maybe even like 100 € or something. We then went to her place 200 km from Helsinki, and you know what was funny?
There was this bus going to the Swedish local hippie area and the driver was an Estonian woman! So I told her "Head õhtut," when I left the bus, having previously heard her talking in Estonian to the mobile phone.
We then walked together with Stella Sandström towards her place, and the night was very dark and magical, like another dreamy dimension.
We went in and I was getting a little bit scared, maybe she wanted to sleep with me or something, but I didn't want to. But I also didn't want to refuse her, you know, she was not looking standard and was kind of this what normal society would consider "older, a bit ugly".
I really liked her character and uniqueness, but didn't want to sleep with her nonetheless. So I was already thinking how to escape this if something would happen, when we entered her apartment together.
But it turned out that she was a really great healer, very allowing and ok with me. When I went to the sleeping room, she wanted to lie down together and hug and I was ok with this.
But then I got very sick, I mean, I had seen a warning sign in the hallway, that something was about to happen. Again I get this huge reality open-shifts, this time a lot in my brain area. I was then laying down and telling her sorry that I got sick and couldn't spend much time with her. She was very ok with it though and understood and was amazed about the state of consciousness that I soon entered.
First I was in the room alone feeling sick and she had this Finnish folk song playing from the radio, this helped me. Then when I got enough strength to get up again, she was in the kitchen and making a special kind of food for me. She was a hippie and had been dumpster-diving. So she mixed this kind of ingredients and there was salmon fish and old eggs I think and old kind of fruits or vegetables, some a bit rotten before cooking.
It was like a special meal, designed especially for me, she had such a great intuition. When I entered the kitchen I was in such a state of extreme awareness for some reason, that I was very sharp-conscious of my every move, something had suddenly changed fast within my brain.
So I eat this food and it was very good and soon I integrated this kind of brain shifts - some kind of polarities coming together and the extension of the energy field around my head and above forehead.
But she was so merry and already an experienced hitch-hiker. It was a cold winter day and I still felt that I was missing Emmi and in love with her.
So, travelling together with this hipi woman towards South Finland, we found ourselves waiting for hours at the roadside. It was very cold, like -20 degrees C or something. Then we decided to take a pause and we went to a local mall where there was also Hesburger.
We eat some food and warm up and talk happily to each other. Then we went out again, but no luck. Then we came back and she started to ask truck drivers for ride, but no luck. Then there was a woman with a car coming to shop in the mall, and they start to talk with each other with my companion and she gives her 20 € for the taxi to take us to the train station.
We then went with the train and it was expensive, but I think I paid for it, maybe even like 100 € or something. We then went to her place 200 km from Helsinki, and you know what was funny?
There was this bus going to the Swedish local hippie area and the driver was an Estonian woman! So I told her "Head õhtut," when I left the bus, having previously heard her talking in Estonian to the mobile phone.
We then walked together with Stella Sandström towards her place, and the night was very dark and magical, like another dreamy dimension.
We went in and I was getting a little bit scared, maybe she wanted to sleep with me or something, but I didn't want to. But I also didn't want to refuse her, you know, she was not looking standard and was kind of this what normal society would consider "older, a bit ugly".
I really liked her character and uniqueness, but didn't want to sleep with her nonetheless. So I was already thinking how to escape this if something would happen, when we entered her apartment together.
But it turned out that she was a really great healer, very allowing and ok with me. When I went to the sleeping room, she wanted to lie down together and hug and I was ok with this.
But then I got very sick, I mean, I had seen a warning sign in the hallway, that something was about to happen. Again I get this huge reality open-shifts, this time a lot in my brain area. I was then laying down and telling her sorry that I got sick and couldn't spend much time with her. She was very ok with it though and understood and was amazed about the state of consciousness that I soon entered.
First I was in the room alone feeling sick and she had this Finnish folk song playing from the radio, this helped me. Then when I got enough strength to get up again, she was in the kitchen and making a special kind of food for me. She was a hippie and had been dumpster-diving. So she mixed this kind of ingredients and there was salmon fish and old eggs I think and old kind of fruits or vegetables, some a bit rotten before cooking.
It was like a special meal, designed especially for me, she had such a great intuition. When I entered the kitchen I was in such a state of extreme awareness for some reason, that I was very sharp-conscious of my every move, something had suddenly changed fast within my brain.
So I eat this food and it was very good and soon I integrated this kind of brain shifts - some kind of polarities coming together and the extension of the energy field around my head and above forehead.
stories from Finland, 2013
The notes of time and the timeline entry points from one realm to another.
It sometimes happens, that the events around you tend to culminate towards the more heartful or yourful space, and this is when great transactions and initiations can occur.
My first heavy reality shift that I remember was in Finland, in my first Ting gathering in December, 2013. I suddenly found myself in a parallel reality, realising that I was at a wedding, where I was the husband and I knew who was about to be my wife.
It was such a shift that I suddenly woke up in the main room (sleeping on a table top with a sleeping bag) and then, from this parallel reality perspective, I saw why everyone was there and what was their role in my wedding.
There was the wedding fool and people who had different parts in this, I don't remember the exact parts so well any more. Then, right when we were celebrating the New Year's Eve, I was sitting next to my bride, who I remember very well and whose name was Emmi.
We were very happy and joyful and for a moment, right before the New Year's Eve, we were sitting next to each other and we said a few words and the love level was so high, that no worries didn't matter.
How did I find this beautiful girl?
Well, it was an international Ting gathering, and there were also people providing free workshops. Then there was this girl who I really liked by her looks and her being, and she had said that she is providing Reiki energy healing.
I had a throat blockage a cold and a cough, and I was also interested in her as a person. So I approached her and asked if she could give me a Reiki healing. She smiled so beautifully and she was such a nice girl. Then she said "Sure," or something like that.
I think that we could not do it right away, but proposed to do it after a while. You know, the gathering was lasting for many days. I think that I was there from Dec 27/2013 to Jan 6/2014. So, maybe the next day, in the end of December 2013 we met again and she said that yes, she can give me this Reiki energy healing.
For some reason we went outside of the house and started to search for the healing room. I didn't know where the rooms were, but she knew and I started to walk together with her, towards the first one.
The first one was the standard energy healing room in Ting, but it was full - this means that someone was already doing the work there. Then we walked out of that house and to the next one, but this was also closed or blocked. Then we went back to the front of the main house, and she was getting a bit unsure and confused.
According to her intuition, she said that she is a bit confused and unsure. But then she said that there was also another option called the "Love House". This actually meant the house where couples in Ting could have undisturbed sex without disturbing others - this is what I think was the purpose of that house.
We both knew it but she said that there could be a room free anyway to do the Reiki energy healing. So we started to walk towards the Love House, I was simply following her guidance and had great trust in her abilities and intuition. I was also encouraging her and making sure that she would feel comfortable and natural, should any kind of unexpected weird events come up.
So we walked together towards that house and indeed there was a room free. There was a bed and a few candles on the window-shelf. There were also matches.
She said that we could do the energy healing there, and I was already smiling and looking forward to this big nice bed. Then she took the matches and tried to light a candle to provide cosy atmosphere.
But the candle wouldn't take the light and it went off. She tried again with another match and it failed again. Then she said that we should not do the energy healing and that maybe she was not supposed to heal me at all.
I agreed and fully trusted her and simply followed her guidance and we left the room and went back to the main house. Then there she talked about how weird and unsure this had been, mysterious and magical. It seemed that she was even more in awe than me, even though it was her who was guiding me and leading :)
Then we were standing in the hallway of that main house and starting to discuss more about it. She said that she was still confused and I tried to comfort her. I said to her that we had very similar auric fields and for some reason I couldn't sometimes feel a difference between my energy field and hers, as I would with other people.
I laughed and we laughed as I was sensing her aura with my hand and I said: "Maybe we have the same aura." And she said: "That's creepy!" and laughed. Then she told me that the reason she had cancelled the healing was that she had felt this:
The only way how to heal me would have been a blow job.
I understood because I had felt exactly the same in that room, but I had kept quiet and simply been trusting her feelings and guidance. I told her not to worry about it and not to consider it weird, but I was also comforting myself, because she seemed to be very ok with this anyway, smiling and laughing.
Later I told her that she had been my wife in my Finnish past life and I also told her that souls tend to travel together in soul groups, and sometimes switch the roles for different reasons. When I was telling her this, she laughed and said that she had definitely been my mom. I said quickly: "A couple of times!" and laughed to get out of this uncomfortable situation.
I realized that I can not hold on to a past-life relationship like that, and even though I was starting to get close to her again, a part of me was feeling that it was not right and that I could and should rather move on with my life.
I was about to go to India in January and I really liked her, so I decided to make this test and ask if she would come with me, it was from my higher self. She said no, she had a dancing school and said thanks for asking. Again I told her not to worry about it.
Well, then there was this New Year's Eve that I already described and then, a few days later, on Jan 5th I think, there was a very interesting thing going on. Before when I had this parallel reality experience and after we had been served food and there was a dancing in our honor, I had left and suddenly felt very alone and asked for help.
I was in a different dimension now, a parallel wedding thing, but now I was alone and had no idea what to do, and I felt sadness and pain. I realized that when Emmi was not there, I didn't want to be there either, only seeing other people's higher selves. So I asked to be guided and to get out of there and my wish was granted and I smoothly came back to the ordinary Ting reality.
But now, I had already decided to leave the Estonian group with whom I had come there, keeping my love affair or falling in love with Emmi secret to them. They were driving back to Estonia and I told them I would stay in Finland and not come with them.
Every day some person would then ask me how and when I would leave, so I had to give them answers. But at the same time I wanted to keep my love affair secret. I had to get to Helsinki somehow for Jan 8th, to get on the airplane on Jan 9th from Tallinn to New Delhi. So I was keeping my eyes open for opportunities and I managed to find a travel companion, who was an older Swedish hippie-looking woman.
We were about to hitch-hike to her place first on Jan 6th and later I would go to Helsinki from there. So I had already arranged that on Jan 6th I would go together with her in the morning.
But the night before, between 5th and 6th, I had to make this decision whether or not to stay true to Emmi. You know, I was still very fond of her and in love and I wanted to make sure that I don't make any mistakes there. So I made this kind of promise to myself:
If we happen to kiss before I leave for India, I would stay true to her, otherwise I am free.
But there in the night something happened. I was so strong and willful in my promise, I mean I kept repeating it in my mind, that somehow the realities started to shift again. I was lying down and been taking higher and higher through different realms of happiness. For example, I saw a blissful musician yogi, but he was still in a much lower state of happiness that I was about to go.
So I laid down and kept saying to myself things such as: "I fully trust" and "I love" and "I am fully open and trusting and allowing." And then suddenly someone visited me. Suddenly there was a half-dreamlike experience, but it was very real because of the touch and the feeling.
There appeared a woman next to my bed, touching my big toe of the left foot very gently, and at the same time giving me a kiss. I had not felt such direct tender love before, and it was kind of a first kiss for me, even though not fully physical (So it counts in some dimensions, but not the others. It was kind of promise-kiss to myself to stay pure and committed and that there is someone who truly supports me.) She was dressed in orange and black and had beautiful brown hair.
So then I knew that this promise had been made and that I should stay pure in India. Emmi was sleeping in the same room, but there was already another guy sometimes going to her and talking, ans so I felt that I can simply leave in the morning without even waking her up or disturbing her, without any unnecessary attachments or traumas. It would have been painful to leave her anyway. Listen.
The night before or this night I had been searching for her in deep pain, but she was nowhere in the gathering so I sat down in agony and pain. Then a woman approached me, feeling compassion and said: "There's a laughing workshop going on, do you want to come and join?" And I went with her and in that workshop, a lot of my pain was healed.
It sometimes happens, that the events around you tend to culminate towards the more heartful or yourful space, and this is when great transactions and initiations can occur.
My first heavy reality shift that I remember was in Finland, in my first Ting gathering in December, 2013. I suddenly found myself in a parallel reality, realising that I was at a wedding, where I was the husband and I knew who was about to be my wife.
It was such a shift that I suddenly woke up in the main room (sleeping on a table top with a sleeping bag) and then, from this parallel reality perspective, I saw why everyone was there and what was their role in my wedding.
There was the wedding fool and people who had different parts in this, I don't remember the exact parts so well any more. Then, right when we were celebrating the New Year's Eve, I was sitting next to my bride, who I remember very well and whose name was Emmi.
We were very happy and joyful and for a moment, right before the New Year's Eve, we were sitting next to each other and we said a few words and the love level was so high, that no worries didn't matter.
How did I find this beautiful girl?
Well, it was an international Ting gathering, and there were also people providing free workshops. Then there was this girl who I really liked by her looks and her being, and she had said that she is providing Reiki energy healing.
I had a throat blockage a cold and a cough, and I was also interested in her as a person. So I approached her and asked if she could give me a Reiki healing. She smiled so beautifully and she was such a nice girl. Then she said "Sure," or something like that.
I think that we could not do it right away, but proposed to do it after a while. You know, the gathering was lasting for many days. I think that I was there from Dec 27/2013 to Jan 6/2014. So, maybe the next day, in the end of December 2013 we met again and she said that yes, she can give me this Reiki energy healing.
For some reason we went outside of the house and started to search for the healing room. I didn't know where the rooms were, but she knew and I started to walk together with her, towards the first one.
The first one was the standard energy healing room in Ting, but it was full - this means that someone was already doing the work there. Then we walked out of that house and to the next one, but this was also closed or blocked. Then we went back to the front of the main house, and she was getting a bit unsure and confused.
According to her intuition, she said that she is a bit confused and unsure. But then she said that there was also another option called the "Love House". This actually meant the house where couples in Ting could have undisturbed sex without disturbing others - this is what I think was the purpose of that house.
We both knew it but she said that there could be a room free anyway to do the Reiki energy healing. So we started to walk towards the Love House, I was simply following her guidance and had great trust in her abilities and intuition. I was also encouraging her and making sure that she would feel comfortable and natural, should any kind of unexpected weird events come up.
So we walked together towards that house and indeed there was a room free. There was a bed and a few candles on the window-shelf. There were also matches.
She said that we could do the energy healing there, and I was already smiling and looking forward to this big nice bed. Then she took the matches and tried to light a candle to provide cosy atmosphere.
But the candle wouldn't take the light and it went off. She tried again with another match and it failed again. Then she said that we should not do the energy healing and that maybe she was not supposed to heal me at all.
I agreed and fully trusted her and simply followed her guidance and we left the room and went back to the main house. Then there she talked about how weird and unsure this had been, mysterious and magical. It seemed that she was even more in awe than me, even though it was her who was guiding me and leading :)
Then we were standing in the hallway of that main house and starting to discuss more about it. She said that she was still confused and I tried to comfort her. I said to her that we had very similar auric fields and for some reason I couldn't sometimes feel a difference between my energy field and hers, as I would with other people.
I laughed and we laughed as I was sensing her aura with my hand and I said: "Maybe we have the same aura." And she said: "That's creepy!" and laughed. Then she told me that the reason she had cancelled the healing was that she had felt this:
The only way how to heal me would have been a blow job.
I understood because I had felt exactly the same in that room, but I had kept quiet and simply been trusting her feelings and guidance. I told her not to worry about it and not to consider it weird, but I was also comforting myself, because she seemed to be very ok with this anyway, smiling and laughing.
Later I told her that she had been my wife in my Finnish past life and I also told her that souls tend to travel together in soul groups, and sometimes switch the roles for different reasons. When I was telling her this, she laughed and said that she had definitely been my mom. I said quickly: "A couple of times!" and laughed to get out of this uncomfortable situation.
I realized that I can not hold on to a past-life relationship like that, and even though I was starting to get close to her again, a part of me was feeling that it was not right and that I could and should rather move on with my life.
I was about to go to India in January and I really liked her, so I decided to make this test and ask if she would come with me, it was from my higher self. She said no, she had a dancing school and said thanks for asking. Again I told her not to worry about it.
Well, then there was this New Year's Eve that I already described and then, a few days later, on Jan 5th I think, there was a very interesting thing going on. Before when I had this parallel reality experience and after we had been served food and there was a dancing in our honor, I had left and suddenly felt very alone and asked for help.
I was in a different dimension now, a parallel wedding thing, but now I was alone and had no idea what to do, and I felt sadness and pain. I realized that when Emmi was not there, I didn't want to be there either, only seeing other people's higher selves. So I asked to be guided and to get out of there and my wish was granted and I smoothly came back to the ordinary Ting reality.
But now, I had already decided to leave the Estonian group with whom I had come there, keeping my love affair or falling in love with Emmi secret to them. They were driving back to Estonia and I told them I would stay in Finland and not come with them.
Every day some person would then ask me how and when I would leave, so I had to give them answers. But at the same time I wanted to keep my love affair secret. I had to get to Helsinki somehow for Jan 8th, to get on the airplane on Jan 9th from Tallinn to New Delhi. So I was keeping my eyes open for opportunities and I managed to find a travel companion, who was an older Swedish hippie-looking woman.
We were about to hitch-hike to her place first on Jan 6th and later I would go to Helsinki from there. So I had already arranged that on Jan 6th I would go together with her in the morning.
But the night before, between 5th and 6th, I had to make this decision whether or not to stay true to Emmi. You know, I was still very fond of her and in love and I wanted to make sure that I don't make any mistakes there. So I made this kind of promise to myself:
If we happen to kiss before I leave for India, I would stay true to her, otherwise I am free.
But there in the night something happened. I was so strong and willful in my promise, I mean I kept repeating it in my mind, that somehow the realities started to shift again. I was lying down and been taking higher and higher through different realms of happiness. For example, I saw a blissful musician yogi, but he was still in a much lower state of happiness that I was about to go.
So I laid down and kept saying to myself things such as: "I fully trust" and "I love" and "I am fully open and trusting and allowing." And then suddenly someone visited me. Suddenly there was a half-dreamlike experience, but it was very real because of the touch and the feeling.
There appeared a woman next to my bed, touching my big toe of the left foot very gently, and at the same time giving me a kiss. I had not felt such direct tender love before, and it was kind of a first kiss for me, even though not fully physical (So it counts in some dimensions, but not the others. It was kind of promise-kiss to myself to stay pure and committed and that there is someone who truly supports me.) She was dressed in orange and black and had beautiful brown hair.
So then I knew that this promise had been made and that I should stay pure in India. Emmi was sleeping in the same room, but there was already another guy sometimes going to her and talking, ans so I felt that I can simply leave in the morning without even waking her up or disturbing her, without any unnecessary attachments or traumas. It would have been painful to leave her anyway. Listen.
The night before or this night I had been searching for her in deep pain, but she was nowhere in the gathering so I sat down in agony and pain. Then a woman approached me, feeling compassion and said: "There's a laughing workshop going on, do you want to come and join?" And I went with her and in that workshop, a lot of my pain was healed.
pühapäev, 11. detsember 2016
koduneme natuke siin kliimas
Mis juhtus?
Olite blokeerinud ühendused teiste galaktikatega, eriti aga teiste galaktikate tundekeskustega. Selleks aga, et meist saadaks aru ja et me suudaks taaskord ühenduda oma galaktilisse peresse, tuli meil taaskord tunnetada ka ülejäänud maailma meie ümber.
Siis veel see, et paljud olendid olid tulnud siia portaali ja jäänud siia kinni. Kuidas tavaliselt toimub kõige lihtsam edasiminek mingisuguse liigi arengus? Läbi soo jätkamise ja lapse sünni. Miks aga oli raske saada uusi lapsi väljastpoolt seda galaktikat? See oli sellepärast nii, et millegipärast olid need ühendused blokeeritud.
Kuidas need blokeeringud toimusid?
Need blokeeringud olid seotud peamiselt järgmiste emotsionaalsete traumadega:
1) Atlantise hukk. Ehk siis suures rannas toimus mingisugune katastroof ja laps jäi üksinda.
2) Liginemine ilmapuule ebaefektiivsel moel. Ehk siis Siberi suur mänd ehk helisev seeder sai kannatada.
3) Kaugenemine loodusest, oma instinktidest ja oma kehast.
Mida ma tahan öelda, on see, et Maa võimaldab paljudel olenditel saada taaskord kontakti oma ürgsete instinktide ja kehaliste aistingutega. Selleks aga, et taaskord ühtida oma kodusagedustega (oleme tulnud erinevatest galaktikatest siin universumis), tuleb kõigepealt aru saada ka sellest, mida Maal on meile õpetada.
Kuidas seda õppida?
Palju ma näen seda, et me üritame ja saadame pidevalt sellist küllaltki vihast sõnumit: "Aga meie juures kodugalaktikas oli nii, aga meie juures oli nii!" Ja me oleme natuke jäänud sellesse mustrisse kinni. Ehk siis, paljud jõud nagu üritavad taastada seda olukorda, kuidas oli nende kodus. Aga seejuures on minu arvates neil natuke jäänud tähelepanuta, et mida Maal endal oleks neile õpetada.
Isegi kui Te olete tulnud siia planeedile läbi huku või traumaatilise kogemuse, on Maal teile midagi anda ja õpetada. Ei ole nii, et ta oleks midagi halba, mida ignoreerida. Maa ei ole süüdi, et teie siia kukkusite. Teie viha on suunatud tegelikult kuhugi mujale ja ei ole vaja seda nt metsade peale välja elada. Puud ja vihmametsad ei ole süüdi, et te siia kukkusite.
Nii. Kuidas siis Teie juures oli? Rahu. Ei saa ka päris nii et tulete võõrasse kohta ja hakkate laamendama. Saate ju aru küll sellest. Kuidas siis Teie juures oli?
Nii. Meie juures oli nii ja nii ja nii. Kuidas seda nüüd mõistlikult ühendada, ilma, et me kohalikku elu kahjustaks? Kuidas Te tahate, et oleks?
Mina usun, et tegelikult need olendid, kes tegid läbi Atlantise huku, otsivad kahte asja: armastust ja kodu. Kogesin seda uuesti sellel suurel rannal, Indias, Goas, kui sain taaskord aru, et toimus midagi hirmsat ja mees läks naisest lahku ja jäi üksi.
Ja seal mina võtsin vastu järgmise otsuse: ma kõnnin niikaua, kuni ma leian selle naise ja selle kodu! Ja nüüd ma olen jõudnud tagasi Eestisse ja mul nüüd on naine ja laps sündimas ja ma tunnen ennast siin väga hästi. Vot nii.
Mis ma aga näen, on see, et paljud olendid tunnevad ennast siin keskkonnas natuke apaatselt ja nende eluisu on justkui kadunud. Selline tume ükskõiksus, halvimal juhul enesetapp, heal juhul selline hea uni, kus te puhkate ilusasti välja.
Tahaksin Teile soovitada järgmisi asju:
1) Ärge keelake omale süüa! See on üks asi, mis vähemalt mind ühendab kiiresti minu ürgsete instinktidega ja toob mulle kohe kiiresti eluisu tagasi. Näljane raev näiteks on väga tugev elutahte tunnus.
2) Kuulake oma naist, kuulake naisi. Naised on praegu väga tugevas ühenduses oma intuitsiooniga.
3) Asjad on lihtsamad, kui võib arvata. Kuulake oma südant ja hinge. Kui vaadata maailma läbi ürgsete instinktide, saab ilusasti asjadest aru.
4) Ärge valetage nii palju. Ma mõtlen järgmisi asju:
1) Tahame elada rahulikult ja tasapisi. Ma tean teid küll, seiklusi otsite te. Ei taha enam kuuldagi selliseid valesid.
2) Oleme rahulikud ja ei vihastu iial. Tahame olla rahulikult ja vaikselt ja mitte tunda suurelt. Nii. Siinkohal väike vihje. Teie viimane seksuaalne fantaasia oli mis?
3) Meile meeldib elada keset argimuresid ja ei soovi kuulda ühestki põnevusest.
5) Ei keela omale oma instinkte.
Olite blokeerinud ühendused teiste galaktikatega, eriti aga teiste galaktikate tundekeskustega. Selleks aga, et meist saadaks aru ja et me suudaks taaskord ühenduda oma galaktilisse peresse, tuli meil taaskord tunnetada ka ülejäänud maailma meie ümber.
Siis veel see, et paljud olendid olid tulnud siia portaali ja jäänud siia kinni. Kuidas tavaliselt toimub kõige lihtsam edasiminek mingisuguse liigi arengus? Läbi soo jätkamise ja lapse sünni. Miks aga oli raske saada uusi lapsi väljastpoolt seda galaktikat? See oli sellepärast nii, et millegipärast olid need ühendused blokeeritud.
Kuidas need blokeeringud toimusid?
Need blokeeringud olid seotud peamiselt järgmiste emotsionaalsete traumadega:
1) Atlantise hukk. Ehk siis suures rannas toimus mingisugune katastroof ja laps jäi üksinda.
2) Liginemine ilmapuule ebaefektiivsel moel. Ehk siis Siberi suur mänd ehk helisev seeder sai kannatada.
3) Kaugenemine loodusest, oma instinktidest ja oma kehast.
Mida ma tahan öelda, on see, et Maa võimaldab paljudel olenditel saada taaskord kontakti oma ürgsete instinktide ja kehaliste aistingutega. Selleks aga, et taaskord ühtida oma kodusagedustega (oleme tulnud erinevatest galaktikatest siin universumis), tuleb kõigepealt aru saada ka sellest, mida Maal on meile õpetada.
Kuidas seda õppida?
Palju ma näen seda, et me üritame ja saadame pidevalt sellist küllaltki vihast sõnumit: "Aga meie juures kodugalaktikas oli nii, aga meie juures oli nii!" Ja me oleme natuke jäänud sellesse mustrisse kinni. Ehk siis, paljud jõud nagu üritavad taastada seda olukorda, kuidas oli nende kodus. Aga seejuures on minu arvates neil natuke jäänud tähelepanuta, et mida Maal endal oleks neile õpetada.
Isegi kui Te olete tulnud siia planeedile läbi huku või traumaatilise kogemuse, on Maal teile midagi anda ja õpetada. Ei ole nii, et ta oleks midagi halba, mida ignoreerida. Maa ei ole süüdi, et teie siia kukkusite. Teie viha on suunatud tegelikult kuhugi mujale ja ei ole vaja seda nt metsade peale välja elada. Puud ja vihmametsad ei ole süüdi, et te siia kukkusite.
Nii. Kuidas siis Teie juures oli? Rahu. Ei saa ka päris nii et tulete võõrasse kohta ja hakkate laamendama. Saate ju aru küll sellest. Kuidas siis Teie juures oli?
Nii. Meie juures oli nii ja nii ja nii. Kuidas seda nüüd mõistlikult ühendada, ilma, et me kohalikku elu kahjustaks? Kuidas Te tahate, et oleks?
Mina usun, et tegelikult need olendid, kes tegid läbi Atlantise huku, otsivad kahte asja: armastust ja kodu. Kogesin seda uuesti sellel suurel rannal, Indias, Goas, kui sain taaskord aru, et toimus midagi hirmsat ja mees läks naisest lahku ja jäi üksi.
Ja seal mina võtsin vastu järgmise otsuse: ma kõnnin niikaua, kuni ma leian selle naise ja selle kodu! Ja nüüd ma olen jõudnud tagasi Eestisse ja mul nüüd on naine ja laps sündimas ja ma tunnen ennast siin väga hästi. Vot nii.
Mis ma aga näen, on see, et paljud olendid tunnevad ennast siin keskkonnas natuke apaatselt ja nende eluisu on justkui kadunud. Selline tume ükskõiksus, halvimal juhul enesetapp, heal juhul selline hea uni, kus te puhkate ilusasti välja.
Tahaksin Teile soovitada järgmisi asju:
1) Ärge keelake omale süüa! See on üks asi, mis vähemalt mind ühendab kiiresti minu ürgsete instinktidega ja toob mulle kohe kiiresti eluisu tagasi. Näljane raev näiteks on väga tugev elutahte tunnus.
2) Kuulake oma naist, kuulake naisi. Naised on praegu väga tugevas ühenduses oma intuitsiooniga.
3) Asjad on lihtsamad, kui võib arvata. Kuulake oma südant ja hinge. Kui vaadata maailma läbi ürgsete instinktide, saab ilusasti asjadest aru.
4) Ärge valetage nii palju. Ma mõtlen järgmisi asju:
1) Tahame elada rahulikult ja tasapisi. Ma tean teid küll, seiklusi otsite te. Ei taha enam kuuldagi selliseid valesid.
2) Oleme rahulikud ja ei vihastu iial. Tahame olla rahulikult ja vaikselt ja mitte tunda suurelt. Nii. Siinkohal väike vihje. Teie viimane seksuaalne fantaasia oli mis?
3) Meile meeldib elada keset argimuresid ja ei soovi kuulda ühestki põnevusest.
5) Ei keela omale oma instinkte.
reede, 9. detsember 2016
hirmud (3) II ja uued vaimolendid, kes liiguvad meie juures
Arvan, et see oli inimeste ja autode kollektiivne hirm ellujäämise ees. Tajun seda hirmu vahel ka Tallinnas, eriti kui mingid suuremad asjad on muutumas. Selline suurem kollektiivne hirm tahab nagu kõhtu seestpoolt sügavalt krampi kiskuda, selline hirm tundmatuse ees vist, ja hirm edasimineku ees tundmatusse. Et mis küll saab, kui ma "sellest" lahti lasen.
Kui vaadatagi asju budistlikust seisukohast, siis me kipume esemetesse klammerduma. Iga omandatud esemega tekib ühtlasi ka probleem, ehk hirm omandatud eseme kaotuse ees. Ja siis me seome kramplikult oma identiteedi selle esemega, hirmunult, ja arvame, et kui see ese kaoks, sureksime me ka ise.
Budistlikus praktikas aga õpime me esemetest lahti laskma. Me oleme alati valmis kõik oma asjad ära andma, parimal võimalikul moel, ja oleme sedasi klammerdumisest vabad. On ju absurd arvata, et näiteks auto või telefoni kaotusega kaasneks sinu identiteedi hukk. Aga just seda me millegipärast kardame ja arvame.
Samamoodi hoiame me kinni enda loodud piiridest (juba raskem), nt. elukoht, töökoht või käitumismustrid. Valgustunud šamaan on aga valmis igal hetkel oma senistest käitumismustritest loobuma, kui olukord seda nõuab.
Võib ka teha randmega harjutusi. Võtta näiteks mingi ese kätte, pigistada seda tugevasti, ja lasta siis käest kukkuda (lihtne pro-variant: jätagi see sinna maha tänavale nt ja jaluta minema, ja vaata, kas tekib kaotustunne, süü, vms, ja tegele siis selle tundega. Siit edasi juba heatahtlik äraandmine jms. Väga hea, et avada lahkust südames.)
Mida hinnalisematest esemetest me oleme valmis hetkega loobuma, seda tugevamad me oleme seesmiselt. Edasi jõuame tundemaailma. Kuidas mitte hoida teisest inimesest kinni? Kuidas lasta lahti kellestki, keda me armastame?
Oletame, et sul on väga ilus armastatu, kes on sulle tõesti kallis ja sa oled temasse hullupööra armunud. Seda raskem on siis ju temast ja sellest suhtest lahti lasta. Näiteks tugev armumine ja seejärel armastatu kaotus võib viia eriti sügava meeleheiteni.
Seda ma olengi tulnud Teil aitama läbi kogeda. Olen ikka tajunud kollektiivseid emotsionaalseid vibe' ja leidnud, et suures osas on endise enesetapu-ühiskonna taga just valus ja meeleheitlik lahkuminek kunagisest armastatust. Nüüd aga üritatakse iga hinna eest (kollektiivselt) kunagisele armastatule tõestada, et me oleme igati väärtuslikud. See tundub, et sellised kirglikud teismelised tahavad tõestada, kui head ja ilusad nad ikka on ja et nad on igati oma armastatu väärilised, ja on valmis selle nimel kõike tegema, et saada kasvõi ühe lahke pilgu osaliseks.
Kuidas me seda teeme? Me näiteks ei julge veel väga avada oma seksuaalsust ega sellest veel eriti rääkida. Miks nii? See on sellepärast nii, et me oleme veel noored ja see koht on õrn, sellest rääkimine viiks meid kiiresti meie intiimsuseni ja tundekeskuseni, kus me kohtaks ilmselt omaenese tundemaailma ja hinge.
Hing aga kaitseb end, ta tahab, et talle liginetaks õrnalt, hoolikalt ja ettevaatlikult.
Mis juhtub, kui me ostame enesele uue auto? Väga õrnalt-õrnalt ja ettevaatlikult teeme me väikese julge sammu oma elus edasi. (Ärge tehke nagu mina tegin, et otse ja kiirelt, üks-ühele oma tunnetega vastamisi. Enam pole vist vaja)
Tuleb küsida endalt ausalt: kuidas ma ennast siin olukorras tunnen? Ja siis kuidagi proovida sellest aru saada. Kui me saame oma tundest aru ja meie süda on juba veidike avatud, võibki meis tekkida kaastunne (4), mis aitab meid natuke meie elus edasi.
Selline mäng või retk on järk-järguline teekond, ja selle käigus kohtame me erinevaid olendeid, kes meile teed juhatavad. Minul on teinekord ikka nii, et mõni hirm või varjatud saladus või midagi uut tutvustatakse mulle mõne olendi kujul, kellega koos saan ma siis hakata seda asja lahendama.
Näiteks praegu kerkis kohe mu silme ette pilt, et Tartus, Karlova pargis elab üks väike punane saatan, kes kordab: "Ma tean sind küll!" ja irvitab.
Kohtangi tihti selliseid vaimolendeid, kes tulevad mulle meelde tuletama erinevaid asju. Tõtt-öelda näengi ka teisi inimesi vaimolenditena, ja nende ümber on tihti sageli ka teisi, nähtamatuid ja ilusaid väikseid olendeid, kes avalduvad näiteks läbi kõne või viimasel ajal tihti ka žesti või spets. näoilme, suht palju tundub mulle on kutsutud appi neid character-design olendeid, üks õpetaja, keda ma tean, nt kasutab neid väga avatult ja on nüüd suht täiesti uus ja palju spontaansem karakter.
Ahjaa et need vaimud siis tulevad kas inimese seest, nt minevikust, alateadvusest vms või kusagilt väljaspoolt (nt kellegi poolt saadetud). Näiteks mina praegu siin õpetajate toas olen samuti vaimolend, kes on tulnud teile midagi meelde tuletama. (Näiteks rõõmu, elulusti ja rahu ja tõelist uudishimu sügavate teadmiste vastu.)
Minule meeldib kohata selliseid vaimolendeid, kes tulevad ja tunnevad mind päris hästi ja viskavad nalja mõne seiga üle minu minevikust ja siis me koos naerame ja meil on hea ja tore olla. Teinekord näen ka (2) inimeste seksuaalseid kehasid, ehk siis seda, kuidas nad seksuaalselt on, kui palju häbi jms. Minule pakub vahel palju nalja, kui mõnel on väga selline eriline ja natuke armsalt alla surutud seksuaalne keha. Seda on tore vaadata, kuidas see neid mõjutab ja kuidas nemad siis on. Seksuaalsus on meie elujõu ja rõõmu allikas.
Paljugi asju on rääkimata, aga neid asju on näha ja kuulda, ja jutu käigus tulevad nad nagunii välja. Minul näiteks on samamoodi palju hirmu ja valu, aga ma kuidagi ikka üritan sellega edasi minna, nagu Teiegi.
Miks keegi midagi varjab? Miks me kardame üksteisele rääkida oma esimesest armusuhtest? Miks me ei räägi omavahel, kuidas me seksisime ja mida me unes nägime? (Seda viimast ma juba ammu teen, kui ei ole väga hirmus uni, aga seksuaalsed detailid jätan ikka välja.)
Miks me kardame oma näo pärast nii palju, ja selle pärast, kuidas me välja näeme ja teistele tundume? Kas see ei ole varjatud hirm selle pärast, et esimene armastatu jätab meid maha? Igatsus ja nukrus, üksindus, kurbus ja üksildus - see on see, mida ma siin õpetajate toas näen.
Mina saan ka aru, et vahel on olnud valus ja et keegi kunagi ütles midagi meile halvasti või ei julgenud meile vajalikul hetkel austust avaldada. Seepärast ja niimoodi ongi, et hing kohe solvub seepeale ja tõmbub kaitsesse e. turri. Siis pärast see inimene võin kergesti ja äkitselt ärrituda, tõestisündinud fakt.
Kui Te näiteks olete rahumeeli koos inimesega, kellel on palju muresid, või asju, millest ta ei taha rääkida, siis tema sageli läheb sinu juurest kiiresti ära omi toimetusi tegema. See on nii, kuna muretsev inimene ei taha, et keegi teda uuriks ja puuriks, ja sis tema hammustab ennast ise ja jookseb rahutult ringi (nt. mööda koridore, kui metsa ka enam pole).
Punastav häbi valgus selle inimese pähe ja sis ta vaikis verdtarretava õudusega. Sis tema oli natuke aega selle häbiga ja siis pistis enesekaitserefleksist valjusti karjuma.
Mina väga hästi näen ja ma võin ka sulle täpselt seletada, et kui kuskil on sõda (2), siis on ka paljudel inimestel häbi (2). Seepärast, tulõš arro saada, et kust see häbbi tulõš. See tuleb sealt, et me justku pollõ vastuvõetud ja meil on sellepärast väga piinlik, et me justko ei kuullo kuhhugi ja et meid ei taheta ka kuskkile. (Sis löömmõ parõm teesed vällä ja lähme ise sinna (3, julgus, 2->3)
Pinlikkust rahust tõusis pakatav punane rõõm, mis kärkivalt nõudis enneselle ommikust süüa!!
Kui vaadatagi asju budistlikust seisukohast, siis me kipume esemetesse klammerduma. Iga omandatud esemega tekib ühtlasi ka probleem, ehk hirm omandatud eseme kaotuse ees. Ja siis me seome kramplikult oma identiteedi selle esemega, hirmunult, ja arvame, et kui see ese kaoks, sureksime me ka ise.
Budistlikus praktikas aga õpime me esemetest lahti laskma. Me oleme alati valmis kõik oma asjad ära andma, parimal võimalikul moel, ja oleme sedasi klammerdumisest vabad. On ju absurd arvata, et näiteks auto või telefoni kaotusega kaasneks sinu identiteedi hukk. Aga just seda me millegipärast kardame ja arvame.
Samamoodi hoiame me kinni enda loodud piiridest (juba raskem), nt. elukoht, töökoht või käitumismustrid. Valgustunud šamaan on aga valmis igal hetkel oma senistest käitumismustritest loobuma, kui olukord seda nõuab.
Võib ka teha randmega harjutusi. Võtta näiteks mingi ese kätte, pigistada seda tugevasti, ja lasta siis käest kukkuda (lihtne pro-variant: jätagi see sinna maha tänavale nt ja jaluta minema, ja vaata, kas tekib kaotustunne, süü, vms, ja tegele siis selle tundega. Siit edasi juba heatahtlik äraandmine jms. Väga hea, et avada lahkust südames.)
Mida hinnalisematest esemetest me oleme valmis hetkega loobuma, seda tugevamad me oleme seesmiselt. Edasi jõuame tundemaailma. Kuidas mitte hoida teisest inimesest kinni? Kuidas lasta lahti kellestki, keda me armastame?
Oletame, et sul on väga ilus armastatu, kes on sulle tõesti kallis ja sa oled temasse hullupööra armunud. Seda raskem on siis ju temast ja sellest suhtest lahti lasta. Näiteks tugev armumine ja seejärel armastatu kaotus võib viia eriti sügava meeleheiteni.
Seda ma olengi tulnud Teil aitama läbi kogeda. Olen ikka tajunud kollektiivseid emotsionaalseid vibe' ja leidnud, et suures osas on endise enesetapu-ühiskonna taga just valus ja meeleheitlik lahkuminek kunagisest armastatust. Nüüd aga üritatakse iga hinna eest (kollektiivselt) kunagisele armastatule tõestada, et me oleme igati väärtuslikud. See tundub, et sellised kirglikud teismelised tahavad tõestada, kui head ja ilusad nad ikka on ja et nad on igati oma armastatu väärilised, ja on valmis selle nimel kõike tegema, et saada kasvõi ühe lahke pilgu osaliseks.
Kuidas me seda teeme? Me näiteks ei julge veel väga avada oma seksuaalsust ega sellest veel eriti rääkida. Miks nii? See on sellepärast nii, et me oleme veel noored ja see koht on õrn, sellest rääkimine viiks meid kiiresti meie intiimsuseni ja tundekeskuseni, kus me kohtaks ilmselt omaenese tundemaailma ja hinge.
Hing aga kaitseb end, ta tahab, et talle liginetaks õrnalt, hoolikalt ja ettevaatlikult.
Mis juhtub, kui me ostame enesele uue auto? Väga õrnalt-õrnalt ja ettevaatlikult teeme me väikese julge sammu oma elus edasi. (Ärge tehke nagu mina tegin, et otse ja kiirelt, üks-ühele oma tunnetega vastamisi. Enam pole vist vaja)
Tuleb küsida endalt ausalt: kuidas ma ennast siin olukorras tunnen? Ja siis kuidagi proovida sellest aru saada. Kui me saame oma tundest aru ja meie süda on juba veidike avatud, võibki meis tekkida kaastunne (4), mis aitab meid natuke meie elus edasi.
Selline mäng või retk on järk-järguline teekond, ja selle käigus kohtame me erinevaid olendeid, kes meile teed juhatavad. Minul on teinekord ikka nii, et mõni hirm või varjatud saladus või midagi uut tutvustatakse mulle mõne olendi kujul, kellega koos saan ma siis hakata seda asja lahendama.
Näiteks praegu kerkis kohe mu silme ette pilt, et Tartus, Karlova pargis elab üks väike punane saatan, kes kordab: "Ma tean sind küll!" ja irvitab.
Kohtangi tihti selliseid vaimolendeid, kes tulevad mulle meelde tuletama erinevaid asju. Tõtt-öelda näengi ka teisi inimesi vaimolenditena, ja nende ümber on tihti sageli ka teisi, nähtamatuid ja ilusaid väikseid olendeid, kes avalduvad näiteks läbi kõne või viimasel ajal tihti ka žesti või spets. näoilme, suht palju tundub mulle on kutsutud appi neid character-design olendeid, üks õpetaja, keda ma tean, nt kasutab neid väga avatult ja on nüüd suht täiesti uus ja palju spontaansem karakter.
Ahjaa et need vaimud siis tulevad kas inimese seest, nt minevikust, alateadvusest vms või kusagilt väljaspoolt (nt kellegi poolt saadetud). Näiteks mina praegu siin õpetajate toas olen samuti vaimolend, kes on tulnud teile midagi meelde tuletama. (Näiteks rõõmu, elulusti ja rahu ja tõelist uudishimu sügavate teadmiste vastu.)
Minule meeldib kohata selliseid vaimolendeid, kes tulevad ja tunnevad mind päris hästi ja viskavad nalja mõne seiga üle minu minevikust ja siis me koos naerame ja meil on hea ja tore olla. Teinekord näen ka (2) inimeste seksuaalseid kehasid, ehk siis seda, kuidas nad seksuaalselt on, kui palju häbi jms. Minule pakub vahel palju nalja, kui mõnel on väga selline eriline ja natuke armsalt alla surutud seksuaalne keha. Seda on tore vaadata, kuidas see neid mõjutab ja kuidas nemad siis on. Seksuaalsus on meie elujõu ja rõõmu allikas.
Paljugi asju on rääkimata, aga neid asju on näha ja kuulda, ja jutu käigus tulevad nad nagunii välja. Minul näiteks on samamoodi palju hirmu ja valu, aga ma kuidagi ikka üritan sellega edasi minna, nagu Teiegi.
Miks keegi midagi varjab? Miks me kardame üksteisele rääkida oma esimesest armusuhtest? Miks me ei räägi omavahel, kuidas me seksisime ja mida me unes nägime? (Seda viimast ma juba ammu teen, kui ei ole väga hirmus uni, aga seksuaalsed detailid jätan ikka välja.)
Miks me kardame oma näo pärast nii palju, ja selle pärast, kuidas me välja näeme ja teistele tundume? Kas see ei ole varjatud hirm selle pärast, et esimene armastatu jätab meid maha? Igatsus ja nukrus, üksindus, kurbus ja üksildus - see on see, mida ma siin õpetajate toas näen.
Mina saan ka aru, et vahel on olnud valus ja et keegi kunagi ütles midagi meile halvasti või ei julgenud meile vajalikul hetkel austust avaldada. Seepärast ja niimoodi ongi, et hing kohe solvub seepeale ja tõmbub kaitsesse e. turri. Siis pärast see inimene võin kergesti ja äkitselt ärrituda, tõestisündinud fakt.
Kui Te näiteks olete rahumeeli koos inimesega, kellel on palju muresid, või asju, millest ta ei taha rääkida, siis tema sageli läheb sinu juurest kiiresti ära omi toimetusi tegema. See on nii, kuna muretsev inimene ei taha, et keegi teda uuriks ja puuriks, ja sis tema hammustab ennast ise ja jookseb rahutult ringi (nt. mööda koridore, kui metsa ka enam pole).
Punastav häbi valgus selle inimese pähe ja sis ta vaikis verdtarretava õudusega. Sis tema oli natuke aega selle häbiga ja siis pistis enesekaitserefleksist valjusti karjuma.
Mina väga hästi näen ja ma võin ka sulle täpselt seletada, et kui kuskil on sõda (2), siis on ka paljudel inimestel häbi (2). Seepärast, tulõš arro saada, et kust see häbbi tulõš. See tuleb sealt, et me justku pollõ vastuvõetud ja meil on sellepärast väga piinlik, et me justko ei kuullo kuhhugi ja et meid ei taheta ka kuskkile. (Sis löömmõ parõm teesed vällä ja lähme ise sinna (3, julgus, 2->3)
Pinlikkust rahust tõusis pakatav punane rõõm, mis kärkivalt nõudis enneselle ommikust süüa!!
hirmud (3)
Hirmude vabastamine päikesepõimikust (3)
Miks meil on see, et me kogu aeg kardame, teadmata isegi miks, ja et me ei lase oma tunnetel vabalt voolata. Kõht justkui kisuks krampi ja limiteeriks meid ennast vabalt väljendamast ja vabalt tundmast. Omavaheline suhtlus on ebamugav, sest millegipärast me ikka kogu aeg pelgame ja kardame üksteist.
Tekib selline ilus ebameeldiv kramplik kohmakus suhtluses, nagu enne esimest armumist, kui veel väga ei julge omavahel kontakti võtta.
(3) - (3)
Kõhtude vaheline side sõltub hirmu määrast mõlema isiku tundekeskuses. Kes tunneb ennast vabamalt ja kardab vähem, selle jaoks on reeglina ka suhtlus lihtsam.
(3) - (3) Palju aitab siin ka üksteise tundma õppimine, üksteise tunnete vastastikune tunnetamine. Ehk siis kuidas me ennast suheldes või teise inimese suhtes tunneme.
Siin muutuvad määravaks ka muud asjaolud, näiteks taktitunne, viisakus, ja see, kui hästi keegi kõigepealt iseendaga läbi saab.
Mina sageli tajun ka teiste inimeste hirme, mulle tundub. Öeldakse ka, et me tulime siia ilma nii, et sündides me ei tundnud mingisugust hirmu, aga õppisime selle hoopis teistelt, meid ümbritsevatelt inimestelt.
Mina aga näiteks tundsin Tartu kohal kindlasti suurt hirmu, kui ma sündisin. Linna kohal oli nagu selline hirmu loor, selline sügav tume hirm, selline kiht, mis nagu hõljus õhus ja kattis linna ikka mõnekümne meetri paksuselt vähemalt, ma julgeks öelda (Ma räägin siin kohal sellest spetsiifilisest emotsionaalsest hirmu kihist, mida ma kohtasin sündides ja taaskohtasin hiljem. ((Mitte sellest kihist, mida kasutati tahtlikult tähtede varjamiseks :)))
Miks meil on see, et me kogu aeg kardame, teadmata isegi miks, ja et me ei lase oma tunnetel vabalt voolata. Kõht justkui kisuks krampi ja limiteeriks meid ennast vabalt väljendamast ja vabalt tundmast. Omavaheline suhtlus on ebamugav, sest millegipärast me ikka kogu aeg pelgame ja kardame üksteist.
Tekib selline ilus ebameeldiv kramplik kohmakus suhtluses, nagu enne esimest armumist, kui veel väga ei julge omavahel kontakti võtta.
(3) - (3)
Kõhtude vaheline side sõltub hirmu määrast mõlema isiku tundekeskuses. Kes tunneb ennast vabamalt ja kardab vähem, selle jaoks on reeglina ka suhtlus lihtsam.
(3) - (3) Palju aitab siin ka üksteise tundma õppimine, üksteise tunnete vastastikune tunnetamine. Ehk siis kuidas me ennast suheldes või teise inimese suhtes tunneme.
Siin muutuvad määravaks ka muud asjaolud, näiteks taktitunne, viisakus, ja see, kui hästi keegi kõigepealt iseendaga läbi saab.
Mina sageli tajun ka teiste inimeste hirme, mulle tundub. Öeldakse ka, et me tulime siia ilma nii, et sündides me ei tundnud mingisugust hirmu, aga õppisime selle hoopis teistelt, meid ümbritsevatelt inimestelt.
Mina aga näiteks tundsin Tartu kohal kindlasti suurt hirmu, kui ma sündisin. Linna kohal oli nagu selline hirmu loor, selline sügav tume hirm, selline kiht, mis nagu hõljus õhus ja kattis linna ikka mõnekümne meetri paksuselt vähemalt, ma julgeks öelda (Ma räägin siin kohal sellest spetsiifilisest emotsionaalsest hirmu kihist, mida ma kohtasin sündides ja taaskohtasin hiljem. ((Mitte sellest kihist, mida kasutati tahtlikult tähtede varjamiseks :)))
neljapäev, 8. detsember 2016
tuleme Lätist
Lätis II.
Ja siis ma hakkasin jalutama mööda seda metsistunud kruusateed, alguses põldude vahelt, hiljem juba metsas. Olin paljajalu ja oli selline rõske hommik, öösel oli vist vihma sadanud. Nii ma siis läksin.
Siis vahepeal tuli ei tea kust minu ette üks suur ilus valge koer ja hakkas mulle teed juhatama ja kindlust andma. Tema hakkas minu ees liikuma, kui kruusatee läks läbi metsa. Vahepeal ta korraks vaatas tagasi ka aga siis muudkui läks edasi. Siis ma ei olnudki enam nii üksi ja me liikusime kahekesi.
Ja siis ma hakkasin jalutama mööda seda metsistunud kruusateed, alguses põldude vahelt, hiljem juba metsas. Olin paljajalu ja oli selline rõske hommik, öösel oli vist vihma sadanud. Nii ma siis läksin.
Siis vahepeal tuli ei tea kust minu ette üks suur ilus valge koer ja hakkas mulle teed juhatama ja kindlust andma. Tema hakkas minu ees liikuma, kui kruusatee läks läbi metsa. Vahepeal ta korraks vaatas tagasi ka aga siis muudkui läks edasi. Siis ma ei olnudki enam nii üksi ja me liikusime kahekesi.
jõudsin koju
Mina olen Milarepa
kauge erak mägedest
jõudsin koju
tulin tasa
nüüd on hea meil olla siin
kodukoldes põleb tuli
väike laps on sündimas
Minna magab magusat und
varsti lähen kooli ma
Hea on olla meie juures
õnnelik ja rahulik
vaikselt voolab tähesära
tema meile rõõmu tõi
istun meie köögis vaibal
taga põleb pliidi all tuli
kauge erak mägedest
jõudsin koju
tulin tasa
nüüd on hea meil olla siin
kodukoldes põleb tuli
väike laps on sündimas
Minna magab magusat und
varsti lähen kooli ma
Hea on olla meie juures
õnnelik ja rahulik
vaikselt voolab tähesära
tema meile rõõmu tõi
istun meie köögis vaibal
taga põleb pliidi all tuli
väike lugu unenäost
Minu vanaisa.
Minu vanaisa südames põleb ilus leek, nagu vana suure puu sees oleks tuli. Selline hämar, õdus ja salapärane. Öösel läksin sealtkaudu unemaailmas rännakule ja ruttasin meie ajast veidi ette. Seal nägin, et järgmises reaalsuses olid mõned inimesed, kellel olid varjatud kavatsused.
Enne seda aga samas kohas (minu vanaisa maja ees õues) oli niimoodi:
Ühel vanal mehel oli pandud püsti üks putka, kus ta müüs erinevaid kummalisi asju. Mäletan seda seepärast, et üks vana naine tuli sinna neid uurima ja puudutama ja küsis siis selle mehe käest küsimusi. Märkasin siis ja tundsin, et sellel mehel ja naisel oli omavahel selline veidi räpane seksuaalne suhe, ehk siis see mees proovis oma müügiputka abil seda naist võrgutada, noh et see naine tuleks sinna talt ostma ja siis sealtkaudu sai kuidagi teda aeglaselt püüda. See vana mees tegi kommentaare ja see naine kuulis neid ja puudutas neid asju seal müügiputkas.
Ja mina istusin siis nende vahele ja proovisin neist aru saada. Ja minul õnnestus neist aru saada.
Siis hiljem tulidki need varjatud kavatsustega inimesed sinna kohta. See oli juba tulevikus, veidi teises ajas, n.-ö. neljandas dimensioonis. Siis minul õnnestus avastada nende inimeste varjatud kavatsused, ehk siis üks, viimane neist (kolmest vist) peitis salaja enda all ja taskutes relvi. Aga tolles dimensioonis ja minu mõjuväljas pidi ta need välja võtma ja need olid siis hoopis mandariinideks muutunud.
Minu vanaisa südames põleb ilus leek, nagu vana suure puu sees oleks tuli. Selline hämar, õdus ja salapärane. Öösel läksin sealtkaudu unemaailmas rännakule ja ruttasin meie ajast veidi ette. Seal nägin, et järgmises reaalsuses olid mõned inimesed, kellel olid varjatud kavatsused.
Enne seda aga samas kohas (minu vanaisa maja ees õues) oli niimoodi:
Ühel vanal mehel oli pandud püsti üks putka, kus ta müüs erinevaid kummalisi asju. Mäletan seda seepärast, et üks vana naine tuli sinna neid uurima ja puudutama ja küsis siis selle mehe käest küsimusi. Märkasin siis ja tundsin, et sellel mehel ja naisel oli omavahel selline veidi räpane seksuaalne suhe, ehk siis see mees proovis oma müügiputka abil seda naist võrgutada, noh et see naine tuleks sinna talt ostma ja siis sealtkaudu sai kuidagi teda aeglaselt püüda. See vana mees tegi kommentaare ja see naine kuulis neid ja puudutas neid asju seal müügiputkas.
Ja mina istusin siis nende vahele ja proovisin neist aru saada. Ja minul õnnestus neist aru saada.
Siis hiljem tulidki need varjatud kavatsustega inimesed sinna kohta. See oli juba tulevikus, veidi teises ajas, n.-ö. neljandas dimensioonis. Siis minul õnnestus avastada nende inimeste varjatud kavatsused, ehk siis üks, viimane neist (kolmest vist) peitis salaja enda all ja taskutes relvi. Aga tolles dimensioonis ja minu mõjuväljas pidi ta need välja võtma ja need olid siis hoopis mandariinideks muutunud.
kolmapäev, 7. detsember 2016
tervitused
Hommikul tõusis päike ja öine Kuu oli jahtunud. Lehtede vahelt vaatasid meile vastu kaks uudishimulikku silma. "Tere!"
Ärgates tundsin, kuidas iga mu keha rakk rõõmustas läheneva päikesetõusu üle. Lõkke äärest tuhast püsti tulles võisin näha, kuidas väike grupp inimesi liikus aeglaselt tõusva päikesega tutvuma.
Palju polnudki jäänud enam teha, olemine tundus nii vabastav ja kerge, koos oma uute ja taasleitud sõpradega siin looduses. Igasugu rahmeldustest toibunud, tundsin taas elavat huvi lõkke ääres väikses ringis toimuva vestluse vastu. Katsetati erinevaid instrumente ja mõned pakkusid koguni kohvi.
Kunagi ei teadnud täpselt, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Võis vaid loota, et kuskilt ja kuidagi ikka süüa saab ja vast ehk saab natuke puhata ja sõpradega koos nalja. Mõndasid oma sõpradest ei tasunud kunagi otsida, vähemalt nii mulle tundus. Neile meeldis ühendust võtta vajalikel hetkedel ja mulle sobival ajal.
Hiljem sain aru, et see toimus alati väga, või noh, enam-vähem, niivõrd-kuivõrd loomulikult, ehk siis lihtsas ja minule kergesti arusaadavas keeles või moel. Ma mõtlen neid, kellega mul oli väga lähedane side juba enne, kusagilt vanast ajast olemas.
Mida lihtsam ja loomulikum, seda parem.
Trügida ei tasunud ja teisalt tundus, et palju hirme vajas ära- ja lahtiseletamist. Mõned üritasid ka ühendust võtta, tarvitades ühtaegu kõrget uudishimu ja samal ajal proovides elavalt näideldes olukorrast oma versiooni esitada.
Minule tavaliselt sobis rohkem selline rahulik tempo, aga kui ka mõni hingestatud olend soovis kiiresti ja elavalt, särasilmil ja naerdes suhelda, ei olnud ma tavaliselt vastu. Tähtis oli ka, et me kuidagi suudaks vabaneda sellest raskest kurvameelsusest, tõsidusest, mis veereb edasi, paratamatult nagu 12 000 tanki.
"Hommikust!"
"Kuidas magasite?"
"Noh, niivõrd-kuivõrd."
Minule meeldis kõige rohkem, kui minul oli või tekkis mõni hea sõber, kellega mul oli hea koos olla ja rääkida ja juttu vesta. Mõnega kohe tekkis selline erilisem klapp, kas siis läbi muusika või lõbusa ja hingestatud jutuvestmise, ja ennäe, ränkraske sünge tõsidus juba hakkaski veidike hajuma.
Torisedes ajasime ennast püsti. "Ega sa ei tea, kust kohast ma võiksin saada paar salvrätti?" "Vastu hommikut ja keset metsa!? Milline absurdne küsimus!" Liikusime edasi. Tänavad olid juba tulvil valgust ja autod tuhisesid meile vastu. Selline suurlinna tunne tuli peale.
"Mis koht see on? Issand, kui palju rahvast!"
"Ära lase ennast häirida. Nad panid ennast nendesse kastidesse juba sajandeid tagasi."
Mina jälle aga eelistasin rohkem rahulikult võtta. Ühtegi sõna ei tahtnud ma enam lausuda selle totruse kommenteerimiseks. Noh, seal ongi see, et mida tahetakse hommikul teha.
Ärgates tundsin, kuidas iga mu keha rakk rõõmustas läheneva päikesetõusu üle. Lõkke äärest tuhast püsti tulles võisin näha, kuidas väike grupp inimesi liikus aeglaselt tõusva päikesega tutvuma.
Palju polnudki jäänud enam teha, olemine tundus nii vabastav ja kerge, koos oma uute ja taasleitud sõpradega siin looduses. Igasugu rahmeldustest toibunud, tundsin taas elavat huvi lõkke ääres väikses ringis toimuva vestluse vastu. Katsetati erinevaid instrumente ja mõned pakkusid koguni kohvi.
Kunagi ei teadnud täpselt, mis päeva jooksul juhtuma hakkab. Võis vaid loota, et kuskilt ja kuidagi ikka süüa saab ja vast ehk saab natuke puhata ja sõpradega koos nalja. Mõndasid oma sõpradest ei tasunud kunagi otsida, vähemalt nii mulle tundus. Neile meeldis ühendust võtta vajalikel hetkedel ja mulle sobival ajal.
Hiljem sain aru, et see toimus alati väga, või noh, enam-vähem, niivõrd-kuivõrd loomulikult, ehk siis lihtsas ja minule kergesti arusaadavas keeles või moel. Ma mõtlen neid, kellega mul oli väga lähedane side juba enne, kusagilt vanast ajast olemas.
Mida lihtsam ja loomulikum, seda parem.
Trügida ei tasunud ja teisalt tundus, et palju hirme vajas ära- ja lahtiseletamist. Mõned üritasid ka ühendust võtta, tarvitades ühtaegu kõrget uudishimu ja samal ajal proovides elavalt näideldes olukorrast oma versiooni esitada.
Minule tavaliselt sobis rohkem selline rahulik tempo, aga kui ka mõni hingestatud olend soovis kiiresti ja elavalt, särasilmil ja naerdes suhelda, ei olnud ma tavaliselt vastu. Tähtis oli ka, et me kuidagi suudaks vabaneda sellest raskest kurvameelsusest, tõsidusest, mis veereb edasi, paratamatult nagu 12 000 tanki.
"Hommikust!"
"Kuidas magasite?"
"Noh, niivõrd-kuivõrd."
Minule meeldis kõige rohkem, kui minul oli või tekkis mõni hea sõber, kellega mul oli hea koos olla ja rääkida ja juttu vesta. Mõnega kohe tekkis selline erilisem klapp, kas siis läbi muusika või lõbusa ja hingestatud jutuvestmise, ja ennäe, ränkraske sünge tõsidus juba hakkaski veidike hajuma.
Torisedes ajasime ennast püsti. "Ega sa ei tea, kust kohast ma võiksin saada paar salvrätti?" "Vastu hommikut ja keset metsa!? Milline absurdne küsimus!" Liikusime edasi. Tänavad olid juba tulvil valgust ja autod tuhisesid meile vastu. Selline suurlinna tunne tuli peale.
"Mis koht see on? Issand, kui palju rahvast!"
"Ära lase ennast häirida. Nad panid ennast nendesse kastidesse juba sajandeid tagasi."
Mina jälle aga eelistasin rohkem rahulikult võtta. Ühtegi sõna ei tahtnud ma enam lausuda selle totruse kommenteerimiseks. Noh, seal ongi see, et mida tahetakse hommikul teha.
veits koodi sulle. hoia ennast :)
Siis on ka veel see, et kui tekib tugev suhe kuskil grupis, siis ikka on nii, et kui on palju {unsolved traumas}, siis hakkab juhtuma nii:
Teinekord koguni {violently} hakatakse ründama seda uut tekkinud suhet, eesmärgiga:
1) seda lõhkuda
2) alateadliku eesmärgiga soov integreeruda ja allasurutud traumadest vabaneda (leida kontakt)
Ehk siis: pilt: (inimesed ringis, kahe vahel tugev (love bond))
Ja ülejäänud tumedus hakkab paratamatult sellele sidemele liginema, sestap tuleb sellest ruttu lahti lasta ja lasta liginevatel tumedatel jõududel omavahel veidike ikka enne integreeruda :)
Et kuidas siis hoida nii, et [vihane] tumedus ei saaks aru, et see, millele nad liginevad, ei ole (ainuvariant) sellest, mida nad otsivad, ehk siis, [strat.] ümber suunata: ((ükskõik kuhu) kiires olukorras). Vihane tumedus on teinekord etteaimatav, ehk järgib teatud rütme või mustreid, nt.
____________>
Siis aitab väga hästi, kui olla võimalikult [spontaanne], ehk igal hetkel {olla valmis} kogu oma plaane (drastiliselt muutma) (zen, ...)
(Tunne oma vastast ja tunne iseennast/ja treeni (vastavalt)).
tsau ja kui on midagi siis ütle
Midagi nagu oli, mis ma pidin talle ütlema, aga kas see oli unes või päriselt, täpselt ei mäleta. Aga midagi nagu oli, mis ma pidin talle ütlema. Huvitav, et ma sugugi ei saa aru nendest valudest, muidu varem ehk ikka oli selgem, et mis nagu millega on seotud. Aga nüüd on tihti jälle see, et rinnus hakkab valutama, ja põhjust ei tea.
Rumalus, täielik rumalus. Noh, igasugu viise on viimaste aastate jooksul proovitud... Mõnikord tundub, et loodus lihtsalt ei taha tühja kohta, ja et nagu üks pool hakkab teist tõmbama. Selline tume, nüri valu... Et hoiad nagu mingit tühja kohta suht üksinda pimedas, ja siis, kui olukord on piisavalt selge, tulevad teised, ja saad nagu rohkem aru...
Alati on hiljem need asjad nagu selgunud... et kui oled mingis kohas ja valvad, et siis asjad hakkavad järk-järgult lahenema, kuni koht saab valmis, ja, valuga või valutult, tuleb edasi minna.
Siis on ka see, et mõnikord tuleb liuhtsalt varjuda, enne kui teine liiga lähedale tuleb. Mingi instinkt või enesekaitserefleks, enesealalhoiuinstinkt, et ei tohi liiga ruttu teisega liiga lähedaseks saada. Siis ka veel see, et ohtlik on rasketes oludes integreeruda, palju tähelepanu ja targem on ikkagi alguses veidi vaiksemalt olla.
Tead mis, ma tegin ikka pagana õieti, et ma sealt õigel ajal ära tulin, liiga palju halbu, kes kõik korraga oleks samu asju rünnanud. Ma ei tea, vaata ei tea ette, mis oleks juhtunud. Tunde järgi läksin. Mõnikord tundub, et need jõud nagu hakkavad kuhjuma või kulmineeruma ja siis tuleb õigel ajal veidi kõrvale astuda või isegi jalga lasta.
Ma tean, et noh, pärast oli natuke valus ja on raske suhestuda, et oli mahajäetud ja ärkasid hommikul raskesse olukorda, sorri, aga intense treening.
Ma tunnen, et ma vist ei saanud endale sellist luksust tollal veel lubada, et... Noh, oligi see, et see Margus oli ju nii clingy ja targem oli sinna mitte vahele sekkuda. Suht hea deception ju tegelt. See ei ole ainult noh see [global love test], see on rohkem ka see, et targem on teinekord õigel ajal neid energiaid natuke lahutada, muidu on liiga palju asju koos.
Niigi oli suht suur segapudru, palju jooksmist, varjumist ja rabelemist. Noh, et nagu tahadki ja otsidki kogu aeg võimalust, aga ikka on pidevalt keegi vahel ja ees, segab, võtab kogu ühenduse üle ja rikub kõik ära. Näed, et teisel on raske olla, aga samas, et mingit lahendust pakkuda, tuleks liiga vägivaldselt sekkuda ja seda ei taha. Ja parem ongi.
Noh, ma olen ikka leidnud, et emotsionaalne tervis on tähtsam kui [sex] ja põhirõhu ikka targu sinna hingelisele arendusele asetanud. Ja eriti veel, et kui teineteist veel väga hästi ei tunne, et siis neid piire kombata, olen ma alati püüdnud emotsionaalselt võimalikult ehe olla ja [maximaalselt] arvestada teise inimese tunnete, emotsionaalse kehaga.
Et siis: ohuolukorras, keerulises suhtes, pigem veidi tagasi tõmbuda ja rahulikult olla natuke, ja siis vaadata, et kuidas selgineb. Mitte kunagi liiga pealetükkiv, sir! Samamoodi, emotsionaalsele kollektiivile liginedes tuleb mul arvestada grupi üldise [global] emotsionaalse vibe'ga, ehk siis kuidas nad grupina (koos allasurutud traumadega) ennast minu suhtes tunnevad.
Iial ei tohi olla liiga pealetükkiv, muidu läheb (individuaalne originaalne areng) raisku, s.t., teisel ei lasta rahus kasvada ja omi mõtteid väljendada.
(väike paus)
Rumalus, täielik rumalus. Noh, igasugu viise on viimaste aastate jooksul proovitud... Mõnikord tundub, et loodus lihtsalt ei taha tühja kohta, ja et nagu üks pool hakkab teist tõmbama. Selline tume, nüri valu... Et hoiad nagu mingit tühja kohta suht üksinda pimedas, ja siis, kui olukord on piisavalt selge, tulevad teised, ja saad nagu rohkem aru...
Alati on hiljem need asjad nagu selgunud... et kui oled mingis kohas ja valvad, et siis asjad hakkavad järk-järgult lahenema, kuni koht saab valmis, ja, valuga või valutult, tuleb edasi minna.
Siis on ka see, et mõnikord tuleb liuhtsalt varjuda, enne kui teine liiga lähedale tuleb. Mingi instinkt või enesekaitserefleks, enesealalhoiuinstinkt, et ei tohi liiga ruttu teisega liiga lähedaseks saada. Siis ka veel see, et ohtlik on rasketes oludes integreeruda, palju tähelepanu ja targem on ikkagi alguses veidi vaiksemalt olla.
Tead mis, ma tegin ikka pagana õieti, et ma sealt õigel ajal ära tulin, liiga palju halbu, kes kõik korraga oleks samu asju rünnanud. Ma ei tea, vaata ei tea ette, mis oleks juhtunud. Tunde järgi läksin. Mõnikord tundub, et need jõud nagu hakkavad kuhjuma või kulmineeruma ja siis tuleb õigel ajal veidi kõrvale astuda või isegi jalga lasta.
Ma tean, et noh, pärast oli natuke valus ja on raske suhestuda, et oli mahajäetud ja ärkasid hommikul raskesse olukorda, sorri, aga intense treening.
Ma tunnen, et ma vist ei saanud endale sellist luksust tollal veel lubada, et... Noh, oligi see, et see Margus oli ju nii clingy ja targem oli sinna mitte vahele sekkuda. Suht hea deception ju tegelt. See ei ole ainult noh see [global love test], see on rohkem ka see, et targem on teinekord õigel ajal neid energiaid natuke lahutada, muidu on liiga palju asju koos.
Niigi oli suht suur segapudru, palju jooksmist, varjumist ja rabelemist. Noh, et nagu tahadki ja otsidki kogu aeg võimalust, aga ikka on pidevalt keegi vahel ja ees, segab, võtab kogu ühenduse üle ja rikub kõik ära. Näed, et teisel on raske olla, aga samas, et mingit lahendust pakkuda, tuleks liiga vägivaldselt sekkuda ja seda ei taha. Ja parem ongi.
Noh, ma olen ikka leidnud, et emotsionaalne tervis on tähtsam kui [sex] ja põhirõhu ikka targu sinna hingelisele arendusele asetanud. Ja eriti veel, et kui teineteist veel väga hästi ei tunne, et siis neid piire kombata, olen ma alati püüdnud emotsionaalselt võimalikult ehe olla ja [maximaalselt] arvestada teise inimese tunnete, emotsionaalse kehaga.
Et siis: ohuolukorras, keerulises suhtes, pigem veidi tagasi tõmbuda ja rahulikult olla natuke, ja siis vaadata, et kuidas selgineb. Mitte kunagi liiga pealetükkiv, sir! Samamoodi, emotsionaalsele kollektiivile liginedes tuleb mul arvestada grupi üldise [global] emotsionaalse vibe'ga, ehk siis kuidas nad grupina (koos allasurutud traumadega) ennast minu suhtes tunnevad.
Iial ei tohi olla liiga pealetükkiv, muidu läheb (individuaalne originaalne areng) raisku, s.t., teisel ei lasta rahus kasvada ja omi mõtteid väljendada.
(väike paus)
reede, 2. detsember 2016
kirjeldus
Ükskõik, mis sa teed, ikka jääb sellest mingisugune märk maha. Ma mõtlen, et parimalgi juhul, tahtes oma jälgi varjata, joonistub ikka selgesti välja iga isiku individuaalne käitumismuster. Kogemused ja läbielatu jätavad tahes-tahtmata oma jälje.
Mõtle, kui ükskõik, mis sa teed, või kus sa oled, pole tähtis ja sa oled ükskõikne ja apaatne terve ülejäänud maailma suhtes. Söögiisu kaob ära ja sa muutud nukraks, teadmata isegi, miks. Sa oled rahutu, ja sinu töökoht ei paku enam seda turvalist kaitset, mis sa alguses arvasid, et see võiks olla. Ma olen ju sind näinud - sa kõnnid rahutult mööda koridore.
Mis sul on? - Tahaksin küsida, aga tean juba ette, et sa ei vastaks. Või siis kunagi hiljem seletaksid ehk paari lausega hoopis muus kontekstis rabinal lahti, ja ühtäkki, läbi paari sõna või mõne fraasi, saaksime me aru Sinu kurbusest ja mõistaksime tõeliselt, seda sinu südamest tulevat suurt kurbust ja hingepõhjani varjatud kibestumust, alaväärsust ja pettumust.
Tahaksin rohkem uurida, aga sinu süda on selleks liialt rikas, liiga tugev, hoolikalt ja uhkusega varjates seda kõige tähtsamat saladust, valmis selle eest koguni surma minema.
Mis see võib siis olla, see kibestunud üksildus, see eemaletõmbumine naistest, suhted ei paku enam rahuldust, miski pole see, nagu ta peaks olema... Kas mäletad, kunagi... Aga ei, see koht ei ole võõrastele kuulmiseks, isegi omad, isegi kõige lähedasemad ei tohi sellest kunagi midagi teada saada. Seda ei saa usaldada isegi pimedusele endale, öövarjus sosistades, ja sa oled hakanud endale keelama isegi sellele mõtlemist, kartes ja teades, et see tooks sulle hukatust.
See viiks sind tagasi sinu mineviku ringidese, sinna, kuhu ei tohi. Sa tead, sa oled juba aastaid endale korrutanud, otsustanud, et juba ammu oleks aeg eluga edasi minna ja see kõik siin maha jätta. Leida keegi uus ja unustada vana, seda pole olnud seda polegi olnud, tahaksid karjuda.
Ent siiski see kummitab Sind ja ükskõik kuhu sa ka ei liiguks, sügaval sinu sees, see valu, see rahutus on alati sinuga ja ei taha sind maha jätta. Kuhugi pole enam minna. Ja samas, ka lahenduseks pole mul midagi pakkuda. Mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa enam parandada.
Hävitasime selle, seda pole enam olnud ja see ei tulegi tagasi. Appi! Aga millegipärast on see valu ja rahutus endiselt siin... See lootus, aga kui ikkagi... See ääretu valvsus iga väikse krõbina peale, et äkki ometi... See kahetsus, et kui ma oleksin käitunud teisiti, mis siis oleks võinud olla...
See pöördumatu kahetsus ja draama, mida pole võimalik enam lahendada. Kõik on juba kadunud, läinud, olematu, aga mis me nüüd siis teeme? - Leiname igavesti? Võib-olla see kõik ongi juba hukule määratud, kahetseme nii kaua, kuni maa must, teades, et polegi midagi teha.
Aga kui äkki? - Ah, aga see on ju nii lootusetu, nagunii ei tule sellest midagi välja. Need haavad on liiga sügaval, Taavi, et veel midagi enam ette võtta või teha. Seal polegi vist enam muud, kui kibestunult ohata ja enesele korrutada, et kõik on kadunud ja igaveseks läinud.
Lootsin ju, et ta tuleb hetkekski tagasi, aga kus sa sellega. Pettumus pettumuse järel, ja nüüd on juba liiga hilja. Enam polegi sul vist mitte midagi teha.
Aga püüa korraks kujutleda seda lootusrikkust, mis sul ühel hetkel oli, seda hetke, mil sa uskusid, et kõik võib tõepoolest võimalik olla? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, ... Aga selle raevu ma igal juhul võtsin endaga kaasa, selle ilmajätmise raevu, selle, et peaaegu oleks midagi ilusat olnud, kuid nüüd on see kadunud.
Seda on võimatu kirjeldada. Teda ei ole mitte kuskil, mitte kuskil, ma ütlen teile! Kus ta on? Kus ta on, ma küsin? Raevunult hulgun nüüd üksi mööda metsi, aga teda ei ole mitte kusagil.
Pöörasime ära, läksime hulluks, kaotasime igasugu ajataju ja tormasime hullunud kambana edasi, süüdistades üksteist, unustades, et tegelikult otsisime me ju Teda...
Aga elu läks edasi ja kauaaegne kujutluspilt vajus unustusse, kipitsedes ent siiski sügaval hingepõhjas lakkamatult edasi. Kus ta on? ... Ta peab kuskil olema! Kus ta on? Ja tuhmus isegi mälestus sellest, ja mis temaga siis teha, isegi kui me peaksime ta ükskord kätte saama...
Aga mina tahan teid nüüd tuua tagasi algusesse ja meenutada Teile veidike paari väikest detaili. Nüüd ma kohe küsin väga otse ja järsult, ilma suurema hoiatuseta. Kas te mäletate ühte tüdrukut? Ma ei mõtle väikest last, vaid noort, ilusat neidu, kellesse on nii lihtne armuda.
Nii, ja nüüd meenutage, millal te seda naist viimati kohtasite? Kus ta oli? Mis kontekstis? Hakkas parem?? Ma tean, et keegi meist ei taha sinna minna, kaotusvalu on selleks liiga suur ja küsimused liiga järsud, otsekohesed.
Sellist saladust tuleb varjata kiivalt ja lausa vere hinnaga. Seda pole olnud, pole olnud, kas te kuulete? Ma võin sulle öelda, et mina ka ei tea, kuidas selle olukorraga toime tulla. Mina ka ei tea. Aga ühte ma sulle ütlen: mingit enesetappu ma küll sooritada ei kavatse.
Kas te mäletate lugu King Kongist ja miks ta selliseks koletiseks kasvas? Noh, samamoodi on meie kehas raev, vana ja iidne raev, meie südamed on tulvil raevu ja jõuetut viha kadunud armastatu pärast, olgu ta siis nüüd juba milline iganes.
Kas te olete kuulnud ütlust, et iga mõrva taga on üks ebaõnnestunud armulugu? Noh, ma just ise praegu tegin sellise järelduse. Kibestumus ja haavunud olek, trots ühiskonna ja suhete vastu, tugev solvumus hinges, vastupandamatu tahe midagi ilusat murda, ära lõhkuda, ise selle üle kontrolli omades.
Et see ei juhtuks enam nii jubedalt juhuslikult, lõhun ma selle siin, nüüd ja siin samas, kohe praegu ära! Mida ma kõige rohkem kardan? Ma kardan, et ma saan jälle haiget, saamata aru, miks. Ja just nimelt seetõttu võtan ma parem ise nüüd ja kohe noa välja ja näitan sulle, kuidas asi käib ja kes on tegelikult olukorra peremees.
Sest mina, mina olen see, kes juhib meie suhet ja seda, kuidas sellised asjad juhtuvad, ja seda, et kes millal haiget saab! Sest just nimelt minu käes on vägi ja võim ja mingit juhuslikkust siin enam ei ole ja kõik! Ma nüüd näitan teile...
Aga üks hetk, oodake, olen juba unustanud, mispärast ja kuidas ma üldse tahtsin teha... Kuidas see mulle mu armastuse tagasi tooks, kui ma ennast haavaksin? Vist ei tookski ja see tunduks nüüd isegi küllalt rumal. Aga keda veel siis... ? Ent mida siis teha? (istub maha ja mõtleb elu üle järgi... )
Olengi nüüd alustamas küllaltki tühjalt kohalt. Olen maha mänginud kõik, ja mul tuleb täiesti nullist alustada... Ent üks hetk. Midagi mul ju ometi on... Mida ma siiamaani olen teinud, oma elus, ma mõtlen? Mis on see, mida ma oskan, ja kuhu ma tahaksin liikuda?
...
Palju südameid purustas suur Armastatu ja tahtmatult või pool-tahtmatult läksid hulluseni ka kõige rahulikumad hinged. Originaal-trauma? Mis oli originaal-trauma? Suur kaotusvalu hinges selle noh, mis ta nüüd oligi, selle naise pärast, kes mu maha jättis.
Aga üks hetk. Mis siis õieti juhtus. Kuidas siis nii? Mis mõttes - tema jättis mu maha? Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Kas oli ikka nii, et tema otsustas teie suhte üle ja sina olid täiesti võimetu, verine ja raevus vihavaenlane?
Kas ei võinud mitte nii olla, et need asjad lihtsalt juhtusid? Kuidas seda Sulle nüüd seletada... Noh, keegi ilus tütarlaps sisenes uude atmosfääri ja sai paljude meesterahvaste tähelepanu osaliseks. Siis ta aga läks kähku ära ja need meesterahvad hakkasid teda otsima.
Tema aga tajus liginevat ohtu ja põgenes kähku, teadmata isegi miks, ilmselt vaistlikult tajudes, et selline tähelepanu nii paljude võõraste poolt oleks talle lihtsalt ahistav ja koormav.
Mida siis teha? Kuidas saada hakkama selle meesterahvaste kambaga, mis ajab taga kadunud tütarlapse varju, mäletamata isegi, kuidas ja miks. Tagaajamishoost sai jahikirg ja kaalutletud tapmine ja... ühel hetkel märkasite, et olete sisenenud sootuks võõrasse atmosfääri ja et kohalikud jõud pole sellisest käitumisest just eriti vaimustatud ja ei kohtlegi Teid kõige lugupidavamalt.
Ja nüüd me siis olemegi olukorras, kus laps ise on kadunud ja meesterahvad on segaduses, teisel pool maailma otsas, keset džunglit, katkiste ja väsinud kosmoselaevadega ja ka ise parajalt haavatud.
Ühte ma võin teile küll öelda - unustage see tagaajamine. Ma arvan ja usun, et selle aja peale on ta juba piisavalt osav, et igasugu lõksudest pääseda ja ka teil oleks kõigepealt targem oma isiklikke haavu ravida.
Kui me oleme juba natuke ennast kogunud ja ei raevutse enam haavunult igal minutil, võime hakata üheskoos mõtlema, et kuidas edasi. Või kuidas siis sinna kodu suunas tagasi liikuda. Või kuhu te tahate?
Mõtle, kui ükskõik, mis sa teed, või kus sa oled, pole tähtis ja sa oled ükskõikne ja apaatne terve ülejäänud maailma suhtes. Söögiisu kaob ära ja sa muutud nukraks, teadmata isegi, miks. Sa oled rahutu, ja sinu töökoht ei paku enam seda turvalist kaitset, mis sa alguses arvasid, et see võiks olla. Ma olen ju sind näinud - sa kõnnid rahutult mööda koridore.
Mis sul on? - Tahaksin küsida, aga tean juba ette, et sa ei vastaks. Või siis kunagi hiljem seletaksid ehk paari lausega hoopis muus kontekstis rabinal lahti, ja ühtäkki, läbi paari sõna või mõne fraasi, saaksime me aru Sinu kurbusest ja mõistaksime tõeliselt, seda sinu südamest tulevat suurt kurbust ja hingepõhjani varjatud kibestumust, alaväärsust ja pettumust.
Tahaksin rohkem uurida, aga sinu süda on selleks liialt rikas, liiga tugev, hoolikalt ja uhkusega varjates seda kõige tähtsamat saladust, valmis selle eest koguni surma minema.
Mis see võib siis olla, see kibestunud üksildus, see eemaletõmbumine naistest, suhted ei paku enam rahuldust, miski pole see, nagu ta peaks olema... Kas mäletad, kunagi... Aga ei, see koht ei ole võõrastele kuulmiseks, isegi omad, isegi kõige lähedasemad ei tohi sellest kunagi midagi teada saada. Seda ei saa usaldada isegi pimedusele endale, öövarjus sosistades, ja sa oled hakanud endale keelama isegi sellele mõtlemist, kartes ja teades, et see tooks sulle hukatust.
See viiks sind tagasi sinu mineviku ringidese, sinna, kuhu ei tohi. Sa tead, sa oled juba aastaid endale korrutanud, otsustanud, et juba ammu oleks aeg eluga edasi minna ja see kõik siin maha jätta. Leida keegi uus ja unustada vana, seda pole olnud seda polegi olnud, tahaksid karjuda.
Ent siiski see kummitab Sind ja ükskõik kuhu sa ka ei liiguks, sügaval sinu sees, see valu, see rahutus on alati sinuga ja ei taha sind maha jätta. Kuhugi pole enam minna. Ja samas, ka lahenduseks pole mul midagi pakkuda. Mis on olnud, see on olnud, ja seda ei saa enam parandada.
Hävitasime selle, seda pole enam olnud ja see ei tulegi tagasi. Appi! Aga millegipärast on see valu ja rahutus endiselt siin... See lootus, aga kui ikkagi... See ääretu valvsus iga väikse krõbina peale, et äkki ometi... See kahetsus, et kui ma oleksin käitunud teisiti, mis siis oleks võinud olla...
See pöördumatu kahetsus ja draama, mida pole võimalik enam lahendada. Kõik on juba kadunud, läinud, olematu, aga mis me nüüd siis teeme? - Leiname igavesti? Võib-olla see kõik ongi juba hukule määratud, kahetseme nii kaua, kuni maa must, teades, et polegi midagi teha.
Aga kui äkki? - Ah, aga see on ju nii lootusetu, nagunii ei tule sellest midagi välja. Need haavad on liiga sügaval, Taavi, et veel midagi enam ette võtta või teha. Seal polegi vist enam muud, kui kibestunult ohata ja enesele korrutada, et kõik on kadunud ja igaveseks läinud.
Lootsin ju, et ta tuleb hetkekski tagasi, aga kus sa sellega. Pettumus pettumuse järel, ja nüüd on juba liiga hilja. Enam polegi sul vist mitte midagi teha.
Aga püüa korraks kujutleda seda lootusrikkust, mis sul ühel hetkel oli, seda hetke, mil sa uskusid, et kõik võib tõepoolest võimalik olla? Ma ei tea, ma ei oska sulle öelda, ... Aga selle raevu ma igal juhul võtsin endaga kaasa, selle ilmajätmise raevu, selle, et peaaegu oleks midagi ilusat olnud, kuid nüüd on see kadunud.
Seda on võimatu kirjeldada. Teda ei ole mitte kuskil, mitte kuskil, ma ütlen teile! Kus ta on? Kus ta on, ma küsin? Raevunult hulgun nüüd üksi mööda metsi, aga teda ei ole mitte kusagil.
Pöörasime ära, läksime hulluks, kaotasime igasugu ajataju ja tormasime hullunud kambana edasi, süüdistades üksteist, unustades, et tegelikult otsisime me ju Teda...
Aga elu läks edasi ja kauaaegne kujutluspilt vajus unustusse, kipitsedes ent siiski sügaval hingepõhjas lakkamatult edasi. Kus ta on? ... Ta peab kuskil olema! Kus ta on? Ja tuhmus isegi mälestus sellest, ja mis temaga siis teha, isegi kui me peaksime ta ükskord kätte saama...
Aga mina tahan teid nüüd tuua tagasi algusesse ja meenutada Teile veidike paari väikest detaili. Nüüd ma kohe küsin väga otse ja järsult, ilma suurema hoiatuseta. Kas te mäletate ühte tüdrukut? Ma ei mõtle väikest last, vaid noort, ilusat neidu, kellesse on nii lihtne armuda.
Nii, ja nüüd meenutage, millal te seda naist viimati kohtasite? Kus ta oli? Mis kontekstis? Hakkas parem?? Ma tean, et keegi meist ei taha sinna minna, kaotusvalu on selleks liiga suur ja küsimused liiga järsud, otsekohesed.
Sellist saladust tuleb varjata kiivalt ja lausa vere hinnaga. Seda pole olnud, pole olnud, kas te kuulete? Ma võin sulle öelda, et mina ka ei tea, kuidas selle olukorraga toime tulla. Mina ka ei tea. Aga ühte ma sulle ütlen: mingit enesetappu ma küll sooritada ei kavatse.
Kas te mäletate lugu King Kongist ja miks ta selliseks koletiseks kasvas? Noh, samamoodi on meie kehas raev, vana ja iidne raev, meie südamed on tulvil raevu ja jõuetut viha kadunud armastatu pärast, olgu ta siis nüüd juba milline iganes.
Kas te olete kuulnud ütlust, et iga mõrva taga on üks ebaõnnestunud armulugu? Noh, ma just ise praegu tegin sellise järelduse. Kibestumus ja haavunud olek, trots ühiskonna ja suhete vastu, tugev solvumus hinges, vastupandamatu tahe midagi ilusat murda, ära lõhkuda, ise selle üle kontrolli omades.
Et see ei juhtuks enam nii jubedalt juhuslikult, lõhun ma selle siin, nüüd ja siin samas, kohe praegu ära! Mida ma kõige rohkem kardan? Ma kardan, et ma saan jälle haiget, saamata aru, miks. Ja just nimelt seetõttu võtan ma parem ise nüüd ja kohe noa välja ja näitan sulle, kuidas asi käib ja kes on tegelikult olukorra peremees.
Sest mina, mina olen see, kes juhib meie suhet ja seda, kuidas sellised asjad juhtuvad, ja seda, et kes millal haiget saab! Sest just nimelt minu käes on vägi ja võim ja mingit juhuslikkust siin enam ei ole ja kõik! Ma nüüd näitan teile...
Aga üks hetk, oodake, olen juba unustanud, mispärast ja kuidas ma üldse tahtsin teha... Kuidas see mulle mu armastuse tagasi tooks, kui ma ennast haavaksin? Vist ei tookski ja see tunduks nüüd isegi küllalt rumal. Aga keda veel siis... ? Ent mida siis teha? (istub maha ja mõtleb elu üle järgi... )
Olengi nüüd alustamas küllaltki tühjalt kohalt. Olen maha mänginud kõik, ja mul tuleb täiesti nullist alustada... Ent üks hetk. Midagi mul ju ometi on... Mida ma siiamaani olen teinud, oma elus, ma mõtlen? Mis on see, mida ma oskan, ja kuhu ma tahaksin liikuda?
...
Palju südameid purustas suur Armastatu ja tahtmatult või pool-tahtmatult läksid hulluseni ka kõige rahulikumad hinged. Originaal-trauma? Mis oli originaal-trauma? Suur kaotusvalu hinges selle noh, mis ta nüüd oligi, selle naise pärast, kes mu maha jättis.
Aga üks hetk. Mis siis õieti juhtus. Kuidas siis nii? Mis mõttes - tema jättis mu maha? Mis siis ikkagi täpselt juhtus? Kas oli ikka nii, et tema otsustas teie suhte üle ja sina olid täiesti võimetu, verine ja raevus vihavaenlane?
Kas ei võinud mitte nii olla, et need asjad lihtsalt juhtusid? Kuidas seda Sulle nüüd seletada... Noh, keegi ilus tütarlaps sisenes uude atmosfääri ja sai paljude meesterahvaste tähelepanu osaliseks. Siis ta aga läks kähku ära ja need meesterahvad hakkasid teda otsima.
Tema aga tajus liginevat ohtu ja põgenes kähku, teadmata isegi miks, ilmselt vaistlikult tajudes, et selline tähelepanu nii paljude võõraste poolt oleks talle lihtsalt ahistav ja koormav.
Mida siis teha? Kuidas saada hakkama selle meesterahvaste kambaga, mis ajab taga kadunud tütarlapse varju, mäletamata isegi, kuidas ja miks. Tagaajamishoost sai jahikirg ja kaalutletud tapmine ja... ühel hetkel märkasite, et olete sisenenud sootuks võõrasse atmosfääri ja et kohalikud jõud pole sellisest käitumisest just eriti vaimustatud ja ei kohtlegi Teid kõige lugupidavamalt.
Ja nüüd me siis olemegi olukorras, kus laps ise on kadunud ja meesterahvad on segaduses, teisel pool maailma otsas, keset džunglit, katkiste ja väsinud kosmoselaevadega ja ka ise parajalt haavatud.
Ühte ma võin teile küll öelda - unustage see tagaajamine. Ma arvan ja usun, et selle aja peale on ta juba piisavalt osav, et igasugu lõksudest pääseda ja ka teil oleks kõigepealt targem oma isiklikke haavu ravida.
Kui me oleme juba natuke ennast kogunud ja ei raevutse enam haavunult igal minutil, võime hakata üheskoos mõtlema, et kuidas edasi. Või kuidas siis sinna kodu suunas tagasi liikuda. Või kuhu te tahate?
kolmapäev, 23. november 2016
natuke märkmeid
märkusi koolist
Kaldusime rahulikult oma tööd tegema. Avastasime, et kool eksisteerib erinevatel sügavuse ja rahu tasanditel.
Kui nad ongi rahulikumad ja õhkkond on mängulisem, sujub ka omavaheline suhtlus efektiivsemalt. Olulisemad asjad saavadki ära öeldud ja Gaia on rahul - võib näha tema vaimu liikumas ja temal on meile palju avaldada.
Olukord sujuvdubki ja rahuneb maha ja õpime üksteisega jälle sõbralikud olema. Oskame koos olla.
Mul oli üks unistus, et mul oleks selline sõber, kellega minul oleks hea ja rahulik rääkida ja kellega koos me oleksime õnnelikud.
Ongi see, et ei saa kogu aeg äratunult hoolimatuid fraase visata. Olengi lakanud aimamast ja hoolimast.
Tungib kirvega raiudes edasi (muusikaõpetaja mentaalsete käitumismustrite kohta).
Ühe väikeklassi keskse õpilase kohta märkusi ja muudki:
*Äratuntavalt hälbinud mustrid tulevad ärritunud emotsionaalsest kehast - ehk siis pole piisavalt vaeva nähtud oma tunnete ja ilusate vooruste arendamisega. Puhas tundekeskus ei laseks omale midagi sellist öelda. Ärritunud ego ja väljakutsuvalt problemaatiline, üleolev käitumine, arvab kogu aeg, et teab teistest rohkem.
Püüab kummaliste õpetamisvõtetega kaasõpilaste tähelepanu, n.-ö. kuri eksperimenteerija. Eks need veidrused ka ükskord lahustuvad ja tundekeskus saab taaskord puhtamaks. Häälest on ära tunda, kas inimese emotsionaalne toon on puhas või mitte.
Igasugu veidrused tahavad samuti järgmistele tasanditele jõuda.
Ma arvan, et need õpetajad ja noh need valitsused, tulidki igasugu kummaliste kosmoselaevadega siia maale, püramiidide kaudu vist. Nad on mõnikord ikka väga veidrad.
Neil on küll hing, aga nende emotsionaalne keha on suht välja arenemata.
Nad läksidki käest ära ja hakkasid tundekeskuses igasugu veidrusi tegema (3). Planeet jäi haigeks.
Ka need kullakaevandajad olid suhteliselt nõrgad, lahjad veidrikud, kes armastasid enestele orjasid teha. Pärast hävitatud naisi liikusid tööliste rühmad edasi ja peatusid vaid korraks lõõmava päikese all.
Kogutud rikkusega ehitasid nad, või õigemini lasid ehitada, uusi, iiveldama-ajavaid hooneid. Kunagi midagi päriselt ise teha - see ei tulnud neile vist pähegi.
Autoteed ja sõidukid laskusid rahulikult, ent kindlalt, uuele ja puhtamale emotsionaalsele tasandile (3). Läbi hallide klaaside ja sinakasroheliste kulmude, usjas, läila ja vastik, okseleajav, veider, kummaline, võõrapärane.
Töölisklass ja hoolimatu suhtumine lastesse, nende päris puhtasse individuaalsusesse. Pingestatud ja krampis emotsionaalne hoiak andis märku, et olidki valel ajal vales kohas, ebamugavalt ja haigelt.
Kaldusime rahulikult oma tööd tegema. Avastasime, et kool eksisteerib erinevatel sügavuse ja rahu tasanditel.
Kui nad ongi rahulikumad ja õhkkond on mängulisem, sujub ka omavaheline suhtlus efektiivsemalt. Olulisemad asjad saavadki ära öeldud ja Gaia on rahul - võib näha tema vaimu liikumas ja temal on meile palju avaldada.
Olukord sujuvdubki ja rahuneb maha ja õpime üksteisega jälle sõbralikud olema. Oskame koos olla.
Mul oli üks unistus, et mul oleks selline sõber, kellega minul oleks hea ja rahulik rääkida ja kellega koos me oleksime õnnelikud.
Ongi see, et ei saa kogu aeg äratunult hoolimatuid fraase visata. Olengi lakanud aimamast ja hoolimast.
Tungib kirvega raiudes edasi (muusikaõpetaja mentaalsete käitumismustrite kohta).
Ühe väikeklassi keskse õpilase kohta märkusi ja muudki:
*Äratuntavalt hälbinud mustrid tulevad ärritunud emotsionaalsest kehast - ehk siis pole piisavalt vaeva nähtud oma tunnete ja ilusate vooruste arendamisega. Puhas tundekeskus ei laseks omale midagi sellist öelda. Ärritunud ego ja väljakutsuvalt problemaatiline, üleolev käitumine, arvab kogu aeg, et teab teistest rohkem.
Püüab kummaliste õpetamisvõtetega kaasõpilaste tähelepanu, n.-ö. kuri eksperimenteerija. Eks need veidrused ka ükskord lahustuvad ja tundekeskus saab taaskord puhtamaks. Häälest on ära tunda, kas inimese emotsionaalne toon on puhas või mitte.
Igasugu veidrused tahavad samuti järgmistele tasanditele jõuda.
Ma arvan, et need õpetajad ja noh need valitsused, tulidki igasugu kummaliste kosmoselaevadega siia maale, püramiidide kaudu vist. Nad on mõnikord ikka väga veidrad.
Neil on küll hing, aga nende emotsionaalne keha on suht välja arenemata.
Nad läksidki käest ära ja hakkasid tundekeskuses igasugu veidrusi tegema (3). Planeet jäi haigeks.
Ka need kullakaevandajad olid suhteliselt nõrgad, lahjad veidrikud, kes armastasid enestele orjasid teha. Pärast hävitatud naisi liikusid tööliste rühmad edasi ja peatusid vaid korraks lõõmava päikese all.
Kogutud rikkusega ehitasid nad, või õigemini lasid ehitada, uusi, iiveldama-ajavaid hooneid. Kunagi midagi päriselt ise teha - see ei tulnud neile vist pähegi.
Autoteed ja sõidukid laskusid rahulikult, ent kindlalt, uuele ja puhtamale emotsionaalsele tasandile (3). Läbi hallide klaaside ja sinakasroheliste kulmude, usjas, läila ja vastik, okseleajav, veider, kummaline, võõrapärane.
Töölisklass ja hoolimatu suhtumine lastesse, nende päris puhtasse individuaalsusesse. Pingestatud ja krampis emotsionaalne hoiak andis märku, et olidki valel ajal vales kohas, ebamugavalt ja haigelt.
teisipäev, 22. november 2016
stseen
Kunstitarvete poes.
"Kas maksate koos või eraldi?" küsis müüja.
"Misasja??" Jahmatusin. Olin ju üksinda. Ei hakanud üle õla vaatama ja lootsin, et ta võtab minu reaktsiooni, kui tema küsimuse ebakorrektset kuulmist.
"Kas koos või eraldi?"
"Koos," vastasin siis seekord. Igaljuhul peaks läbi minema.
"Kas maksate koos või eraldi?" küsis müüja.
"Misasja??" Jahmatusin. Olin ju üksinda. Ei hakanud üle õla vaatama ja lootsin, et ta võtab minu reaktsiooni, kui tema küsimuse ebakorrektset kuulmist.
"Kas koos või eraldi?"
"Koos," vastasin siis seekord. Igaljuhul peaks läbi minema.
lugu
lugu
Maagiliste varjude kohale oli ilmunud udu ja heinamaad kattis tume loor. Päike vihistas oma karedust läbi okste ja sambla sisse olid tekkinud märjad lohud. Tuli ettevaatlik olla, et mitte astuda praksuvatele okstele, vastasel juhul oleks meid kindlasti märgatud.
Tema kehakeel ütles mulle, et tegu on ürgsest hõimust pärit naisterahvaga, kes on harjunud liikuma hämaras, tasa ja vargsi. Kooli territooriumile jõudes seisatasime korraks - oli ju tuttavlik tunne ja me mõlemad teadsime seda tunnet - liginemine keelatud ja hämarasse kohta, kus polnud teada, kui tugevad on valvurid.
Õnneks olid õues olevad tuled juba kustunud. "Kas me sellest aknast seal saaksime?" - küsisid sa. "Ma ei tea, ma arvan, et nad võivad jätta mõne keldriakna ehk veits lahti."
Liginesime majale ja ainult häirivad alarmtuled valgustasid nõrgalt tumedaid koridore - nägime seda läbi akende. "Katki ma küll midagi teha ei hakka," ütlesin ma. "Ehk pole vajagi," - vastas tema.
"Ma ei tea, kui prooviks seda tuletõrjeredelit," pakkusin veidi ebalevalt. "Mis sa arvad, et seal üleval võiks üldse midagi lahti olla?" tõi ta välja minu varjatud pahase kahtluse.
"No ma ei tea. Aga proovime siis, äkki see katuseluuk on lahti, tavaliselt peaks ikka olema ju."
Suht ränk oli hakata sellest redelist üles minema, esimesed metallpulgad olid maast natuke kõrgel. Aitasin ta kõigepealt üles ja siis läksin ise järgi.
"Ma loodan, et see katus väga libe ei ole," - käis mul peast läbi.
"Noh, tead, uus koht, ei usu, et ta veel eriti sammaldunud oleks."
Need katused on tegelt alati lihtsamad, kui alguses arvata. Ja see luuk tuli ka suht kergesti lahti, ja juba me olimegi sees - koolimaja pööningul.
"Teeks korra need õlled lahti, mis mul kaasas on"
"Väga naljakas, Taavi, oota ma vaatan kõigepealt, mis kola siin vedeleb. Et me mingi reha otsa ei astuks või midagi."
Mingi klaas klirises ja midagi kukkus kolksatusega kapi taha.
"Mida sa teed?"
"Ma ei tea, siin laua peal oli vist mingi purk kruvidega."
"Ma ei tea, suht pime on siin. Äkki kui me sinna koridori saame, siis seal on veits valgem."
"Nojah, aga kui see alarm hakkab tööle?"
"Ma ei usu, et neil siin üleval kõik valve all oleks. Pigem allpool, ma arvan."
"Noh, sina vastutad. Ma ei tea, kust kaudu me ära jookseme pärast."
"Peidame ennast ja kui politsei tuleb, lipsame uksest välja" - pakkusin julmavõitu lahendust.
"Tead, tegelt siit pööningult, hui nad oskavad otsida. Kui tuleb keegi, siis tuleme tagasi siia."
"Jah, ja kui kellelgi midagi peaks olema, siis ütleme lihtsalt, et me ööbime siin ja meil on mingi luba vms."
"Nonii." Avasime vaikselt koridori ukse. Koolimaja oli haudvaikne. Astusin ebakindlalt paar esimest sammu. Signalisatsiooni ei paistnud kusagilt. "Tule," sosistasin ja andsin talle käe. Pimeduses paistis ta oma tumedate juustega veelgi huvitavam.
Olime mõlemad suht ärevil ja südamed kloppisid, osalt hirmust, osalt sellest, et olime koos ja alles kokku saanud. "Ma ei tea, kuhu need trepid viivad."
"Siitkaudu peaks arvutiklassi saama, aga see on suht kindlalt lukus."
Allkorrusel oli söökla. Mingil hämmastaval kombel oli selle uks lahti jäänud. Pimedusest paistsid paar tooli ja üksildane laud. "Hommikust," ütlesime üksteisele äkki. Väravate vahelt paistis sisse helendav valgus ja me ärkasime unenäost.
Maagiliste varjude kohale oli ilmunud udu ja heinamaad kattis tume loor. Päike vihistas oma karedust läbi okste ja sambla sisse olid tekkinud märjad lohud. Tuli ettevaatlik olla, et mitte astuda praksuvatele okstele, vastasel juhul oleks meid kindlasti märgatud.
Tema kehakeel ütles mulle, et tegu on ürgsest hõimust pärit naisterahvaga, kes on harjunud liikuma hämaras, tasa ja vargsi. Kooli territooriumile jõudes seisatasime korraks - oli ju tuttavlik tunne ja me mõlemad teadsime seda tunnet - liginemine keelatud ja hämarasse kohta, kus polnud teada, kui tugevad on valvurid.
Õnneks olid õues olevad tuled juba kustunud. "Kas me sellest aknast seal saaksime?" - küsisid sa. "Ma ei tea, ma arvan, et nad võivad jätta mõne keldriakna ehk veits lahti."
Liginesime majale ja ainult häirivad alarmtuled valgustasid nõrgalt tumedaid koridore - nägime seda läbi akende. "Katki ma küll midagi teha ei hakka," ütlesin ma. "Ehk pole vajagi," - vastas tema.
"Ma ei tea, kui prooviks seda tuletõrjeredelit," pakkusin veidi ebalevalt. "Mis sa arvad, et seal üleval võiks üldse midagi lahti olla?" tõi ta välja minu varjatud pahase kahtluse.
"No ma ei tea. Aga proovime siis, äkki see katuseluuk on lahti, tavaliselt peaks ikka olema ju."
Suht ränk oli hakata sellest redelist üles minema, esimesed metallpulgad olid maast natuke kõrgel. Aitasin ta kõigepealt üles ja siis läksin ise järgi.
"Ma loodan, et see katus väga libe ei ole," - käis mul peast läbi.
"Noh, tead, uus koht, ei usu, et ta veel eriti sammaldunud oleks."
Need katused on tegelt alati lihtsamad, kui alguses arvata. Ja see luuk tuli ka suht kergesti lahti, ja juba me olimegi sees - koolimaja pööningul.
"Teeks korra need õlled lahti, mis mul kaasas on"
"Väga naljakas, Taavi, oota ma vaatan kõigepealt, mis kola siin vedeleb. Et me mingi reha otsa ei astuks või midagi."
Mingi klaas klirises ja midagi kukkus kolksatusega kapi taha.
"Mida sa teed?"
"Ma ei tea, siin laua peal oli vist mingi purk kruvidega."
"Ma ei tea, suht pime on siin. Äkki kui me sinna koridori saame, siis seal on veits valgem."
"Nojah, aga kui see alarm hakkab tööle?"
"Ma ei usu, et neil siin üleval kõik valve all oleks. Pigem allpool, ma arvan."
"Noh, sina vastutad. Ma ei tea, kust kaudu me ära jookseme pärast."
"Peidame ennast ja kui politsei tuleb, lipsame uksest välja" - pakkusin julmavõitu lahendust.
"Tead, tegelt siit pööningult, hui nad oskavad otsida. Kui tuleb keegi, siis tuleme tagasi siia."
"Jah, ja kui kellelgi midagi peaks olema, siis ütleme lihtsalt, et me ööbime siin ja meil on mingi luba vms."
"Nonii." Avasime vaikselt koridori ukse. Koolimaja oli haudvaikne. Astusin ebakindlalt paar esimest sammu. Signalisatsiooni ei paistnud kusagilt. "Tule," sosistasin ja andsin talle käe. Pimeduses paistis ta oma tumedate juustega veelgi huvitavam.
Olime mõlemad suht ärevil ja südamed kloppisid, osalt hirmust, osalt sellest, et olime koos ja alles kokku saanud. "Ma ei tea, kuhu need trepid viivad."
"Siitkaudu peaks arvutiklassi saama, aga see on suht kindlalt lukus."
Allkorrusel oli söökla. Mingil hämmastaval kombel oli selle uks lahti jäänud. Pimedusest paistsid paar tooli ja üksildane laud. "Hommikust," ütlesime üksteisele äkki. Väravate vahelt paistis sisse helendav valgus ja me ärkasime unenäost.
veel natuke
Ei saa üle ka mõelda, vaata, tulebki võtta mõnevõrra rahulikumalt. Avastasin, et need unistavad südameühendused on muutunud mõnevõrra tugevamaks. Mõnikord ongi, et pool klassi magab ja õpetaja jahub ja jaurab midagi suht omaette. Vahepeal ta nagu justkui prooviks midagi seletada...
Aga tühja sellega, tähtsamad on hoopis: see õpilane seal, kes on väga eriline, ja need poisid, ja too laps, kes ütles just selle lause. Ja polegi võib-olla tähtis, kuhu me lõpuks jõuame.
Praeguse seisuga näib mulle käesolev ajajärk huvitav. Juhtimine ja organiseerimine oli vahepeal mingisuguste kummaliste olendite käest, kes ei hoolinud eriti lastest (ja kes isegi tegid omale väljamõeldud traumasid).
Aga tühja sellega, tähtsamad on hoopis: see õpilane seal, kes on väga eriline, ja need poisid, ja too laps, kes ütles just selle lause. Ja polegi võib-olla tähtis, kuhu me lõpuks jõuame.
Praeguse seisuga näib mulle käesolev ajajärk huvitav. Juhtimine ja organiseerimine oli vahepeal mingisuguste kummaliste olendite käest, kes ei hoolinud eriti lastest (ja kes isegi tegid omale väljamõeldud traumasid).
natuke teksti
Märkmeid koolist
Mul on vaja, mul oleks tore, minule oleks hea, kui neil tekiksid sellised armastuse unistused. Milline võiks väja näha üks unistus?
Keha puhastub, siis ongi loomulik, et tuleb igasugu ärritust üles.
Tunnetan seda kooli seksuaalenergiat, see on muutunud nii mõnusalt säravaks ja mitmetahuliseks, multikultuurseks. Minu peas mängib sageli mõni fraas kogu keha läbivast seksuaalenergia baasil koostatud sümfoonilisest teosest.
Mõnikord see rahvas nagu lähebki närvi, on ärevuses ja pinges, aga see on täiesti normaalne, arvestades kuhjunud taaka ja mitmekihilist tempot, millega paljud pole veel harjuda jõudnud.
Mul on ka hea meel, et suutsime integreerida erinevaid agressiivseid asju ja noh, ma arvan, et nad on tegelikult väga andekad.
Ma arvan, et kui keha või keskkond on rohkem tasakaalus, tuleb tagasi kadunud/unustatud loomingulisus ja naised ilmselt taasavastavad oma väe ja saavad lasta sellel vabalt särada ja väljenduda.
Täna ma tundsin, et ma natuke vist kadestan neid noori õpilasi, neil on kõik veel alles ees ja maailm ja elu on superhea seekord, ma usun. Nii palju avastamisrõõmu ja võimalusi, ma usun, et sellest tuleb tõepoolest andekusrohke ja üllatusi tulvil keskkond, kus südamest tulev jõud saab vabalt voolata.
Nüüd me oleme ka mängulisemad, ehk (2-4) seotud on seksuaalenergia ja romantiline, seiklusi otsiv südameühendus, naturaalselt ja loomulikult läbi tundekeskuse (3).
Ma arvan, et kuna juhtimine on suures osas nüüd juba naiseliku väe käes (läbi tunnete), siis kulgeb kõik küllaltki loomulikus tempos ja avaneb vähese pingutusega. Ehk siis ajastus on tulvil rahu ja lahkust. Pinged leevenduvad läbi eduka suhtluse ja rohke eneseväljenduse, kus me aktsepteerime üha suuremat osa iseendast ja sellest maailmast, kus me elame.
Allasurutud väljendusrohkus avaneb läbi hääle (5). Usun, et tulekul on igati põnev ajastu (12).
Mul on vaja, mul oleks tore, minule oleks hea, kui neil tekiksid sellised armastuse unistused. Milline võiks väja näha üks unistus?
Keha puhastub, siis ongi loomulik, et tuleb igasugu ärritust üles.
Tunnetan seda kooli seksuaalenergiat, see on muutunud nii mõnusalt säravaks ja mitmetahuliseks, multikultuurseks. Minu peas mängib sageli mõni fraas kogu keha läbivast seksuaalenergia baasil koostatud sümfoonilisest teosest.
Mõnikord see rahvas nagu lähebki närvi, on ärevuses ja pinges, aga see on täiesti normaalne, arvestades kuhjunud taaka ja mitmekihilist tempot, millega paljud pole veel harjuda jõudnud.
Mul on ka hea meel, et suutsime integreerida erinevaid agressiivseid asju ja noh, ma arvan, et nad on tegelikult väga andekad.
Ma arvan, et kui keha või keskkond on rohkem tasakaalus, tuleb tagasi kadunud/unustatud loomingulisus ja naised ilmselt taasavastavad oma väe ja saavad lasta sellel vabalt särada ja väljenduda.
Täna ma tundsin, et ma natuke vist kadestan neid noori õpilasi, neil on kõik veel alles ees ja maailm ja elu on superhea seekord, ma usun. Nii palju avastamisrõõmu ja võimalusi, ma usun, et sellest tuleb tõepoolest andekusrohke ja üllatusi tulvil keskkond, kus südamest tulev jõud saab vabalt voolata.
Nüüd me oleme ka mängulisemad, ehk (2-4) seotud on seksuaalenergia ja romantiline, seiklusi otsiv südameühendus, naturaalselt ja loomulikult läbi tundekeskuse (3).
Ma arvan, et kuna juhtimine on suures osas nüüd juba naiseliku väe käes (läbi tunnete), siis kulgeb kõik küllaltki loomulikus tempos ja avaneb vähese pingutusega. Ehk siis ajastus on tulvil rahu ja lahkust. Pinged leevenduvad läbi eduka suhtluse ja rohke eneseväljenduse, kus me aktsepteerime üha suuremat osa iseendast ja sellest maailmast, kus me elame.
Allasurutud väljendusrohkus avaneb läbi hääle (5). Usun, et tulekul on igati põnev ajastu (12).
neljapäev, 17. november 2016
pühapäev, 13. november 2016
kahju
ainult süngust paistab põuest
ainult väsind hirm
tuulerohked
kannatused
vee peal kustuv hirm
toome ära tulevase
talgukorras töö
alustame ajapikku
tähistatud öö
arstarstarstarstarst
voore viimaks
lubasime
vee peal kustub töö
kahjuks tookord
võinuks minna
läheks tollest
kuuust
võinuks võtta
valju
haua
tulnuks
veri
puult
parandused
ajapikku
halust
mis
on
vees
helistagu
tookord
keegi teine
tark on
ära
tulla
rahus
veatult
alistud
vaata,
mul
on
kohev
käppa
oled
uuritud
nagu ikka
hämaruses heljub
mitu viimast koort
puude taga on päike
tuleb ja kannab hoolt
et sammal oleks pehme
ja et käbid sinu
jalataldade all
tunduksid jahedad
värisenud veidike
heidaksid sa siis
tasahilju maha
ja mõtleksid
küll on hea
et see mahlakask
on siin
ja kuigi ma
olen omadega
täiesti läbi
leian ma
siit
uut jõudu
mitu viimast koort
puude taga on päike
tuleb ja kannab hoolt
et sammal oleks pehme
ja et käbid sinu
jalataldade all
tunduksid jahedad
värisenud veidike
heidaksid sa siis
tasahilju maha
ja mõtleksid
küll on hea
et see mahlakask
on siin
ja kuigi ma
olen omadega
täiesti läbi
leian ma
siit
uut jõudu
tuleme vaikselt tagasi
Mõtetest tulgu,
oleks kasuks,
oleks hea; :
Kui ma saaksin selle
valu kuidagi,
hommikuni hakkama,
Taavi, tee midagi.
Päripäeva tuleb rahu
Halvatud ja kohev
Tasapisi tuleb
Rahunenud ja soe
Tõesti valu taustal
Kohtub parem pool
Vaata see on kaugel
hämarusest loob
Peale õhtust vaikust
Pärast tuleb hea
Õrnusi ja vaikust
välimuselt veab
Hoolimatu rahu
Kolmteist tuhat ööd
Kartused ja lahus
Vahel tuleb
Paraku on nii
et edasi on hää
kärbitud on reha
vikat välja peal
vaata kuidas tahad
homme tuleb Kuu
hommikul on tasa
rahunenud suu
Väikestest tuledest
Kostub hääletut kohinat
Pealtnäha süütuist
halgudest
praksatab leek
Hommikuni tuleb
headust hoida
välistatud on
tuhanded
//
Võrtsjärve äärest
tuhast
hammustatud
pirn
Kaksteist tuhat
kärbest
vana
lauavirn
viisteist väikest kiiska
hoolimatu mees
kolmekordne päike
heliseb mu sees
oleks kasuks,
oleks hea; :
Kui ma saaksin selle
valu kuidagi,
hommikuni hakkama,
Taavi, tee midagi.
Päripäeva tuleb rahu
Halvatud ja kohev
Tasapisi tuleb
Rahunenud ja soe
Tõesti valu taustal
Kohtub parem pool
Vaata see on kaugel
hämarusest loob
Peale õhtust vaikust
Pärast tuleb hea
Õrnusi ja vaikust
välimuselt veab
Hoolimatu rahu
Kolmteist tuhat ööd
Kartused ja lahus
Vahel tuleb
Paraku on nii
et edasi on hää
kärbitud on reha
vikat välja peal
vaata kuidas tahad
homme tuleb Kuu
hommikul on tasa
rahunenud suu
Väikestest tuledest
Kostub hääletut kohinat
Pealtnäha süütuist
halgudest
praksatab leek
Hommikuni tuleb
headust hoida
välistatud on
tuhanded
//
Võrtsjärve äärest
tuhast
hammustatud
pirn
Kaksteist tuhat
kärbest
vana
lauavirn
viisteist väikest kiiska
hoolimatu mees
kolmekordne päike
heliseb mu sees
tagasivaade, väsinult
Tookord me ju ei teadnudki, ei osanud arvata, et see niiviisi läheb. Poleks teda olnud, oleksime ammu kõik minestuse äärel. Paljugi mis.
Soojust tuleb tagasi
ja hämarusest tõuseb tuhk.
Pärast, kui saun on köetud,
tohib vaikselt küsida:
"Kuhu ta läks?"
Ja võib-olla polekski sellest midagi välja tulnud, kui ma poleks tahtnud kauemaks jääda, Teiega, poleks tohtinud, vabandust, vabandust, vabandust. Tõredus ja tõesti, vahel harva tuleb ikka ette, et puude peal on part ja tuleb hakata veini jooma;
Hämarusest tõuseb tuul
ja läheb läbi okste;
ma ju tahtsin ja proovisin.
Koltunud kollased lehed, nii, viis sammu tagasi.
laul klaverile
laul klaverile
Mustlase tants keset
hävinenud põlde
Taevas on rahu
ja vaikus on Maal
Mustlase tants
keset hävinenud põlde
väike on rahu
ja taamal on Kuu
Tähtis on jääda ja
tähtis on hoida
tulgu mis tuleb
ja rahu on Maal
Mustlase tants keset
hävinenud põlde
Taevas on rahu
ja vaikus on Maal
Mustlase tants
keset hävinenud põlde
väike on rahu
ja taamal on Kuu
Tähtis on jääda ja
tähtis on hoida
tulgu mis tuleb
ja rahu on Maal
ühtimine
Sooja ahju ääres
Kuuma tule paistel
Istub Karnevali-mees
Tohutult on temal
Musta sööki sees
Tähtis on siin teada
musta ahju ees
kuuma tule paistel
istub, mantel vees
Kahjuks on küll temal
kolmteist tuhat last
aga tuleb kevad
ja hakkab sulama
räpane lumi
Kuuma tule paistel
Suure ahju ees
Istub nagu vaikselt
Haldjas, tuleb veest
Ahjud, kuude paistel
Mustal korrusel
Vahib puude vahelt
Kastes mustaks veed
Veetluses on võlu
Ärevuses hirm
Tulekuma paistelt
Veetlus ohtras vees
Kardan tulla kaugelt
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Kardab tulla veest
Tähtis on siin teada
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Istub vaikselt mees
Kolmteist tuhat korda
Tagandasin Sind
Ahtusest ja rõõmust
Ängistusest veel
Tohtisin siis tulla
Tulekumast veel
Musta tule paistel
Hämardusest veel
Kolmteist korda läheb
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Vaikne, vaikne mees.
//
Vähetähtis tulek
Tormidest ja hall
Tulek, mis ei soovi
Ei tee korda Sul
Tähenduslik vaikus
Tarbetu on soov
Viisteist tuhat laiki
Hoolimatu poos
Tahad, kuu pealt vaatan
Mis on kartus
Tahad, ütlen sulle,
mis on hirm
Kolmteist tuhat korda
Tumehallist veest
Tagasi ei tule
Mustal lagendikul
Hävinud on soov
Ja hääbunud on jaks
Ja tahtmine on suur
Kolmteist tuhat korda
Hammustasin veel
Kartusest, et tuled
Hävitasin end
Ootusest, et lähed,
Tagandasin end
Kolmteist tuhat korda
Vanast, hallist veest
Tulekul on torm, ent
halgudes on leek
Vähetähtis tulek
Tuhastunud keel
Vähetähtis tulek
Oled alles veel
Põlenud on soovid
Hirm ja äng ja vihk
Paljugi, mis teha
Paljugi, mis teed
Viisteist tuhat korda
Pole tarvis mind
Vähetähtis tulek
Paljutõotav hind
Kuuma tule paistel
Istub Karnevali-mees
Tohutult on temal
Musta sööki sees
Tähtis on siin teada
musta ahju ees
kuuma tule paistel
istub, mantel vees
Kahjuks on küll temal
kolmteist tuhat last
aga tuleb kevad
ja hakkab sulama
räpane lumi
Kuuma tule paistel
Suure ahju ees
Istub nagu vaikselt
Haldjas, tuleb veest
Ahjud, kuude paistel
Mustal korrusel
Vahib puude vahelt
Kastes mustaks veed
Veetluses on võlu
Ärevuses hirm
Tulekuma paistelt
Veetlus ohtras vees
Kardan tulla kaugelt
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Kardab tulla veest
Tähtis on siin teada
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Istub vaikselt mees
Kolmteist tuhat korda
Tagandasin Sind
Ahtusest ja rõõmust
Ängistusest veel
Tohtisin siis tulla
Tulekumast veel
Musta tule paistel
Hämardusest veel
Kolmteist korda läheb
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Vaikne, vaikne mees.
//
Vähetähtis tulek
Tormidest ja hall
Tulek, mis ei soovi
Ei tee korda Sul
Tähenduslik vaikus
Tarbetu on soov
Viisteist tuhat laiki
Hoolimatu poos
Tahad, kuu pealt vaatan
Mis on kartus
Tahad, ütlen sulle,
mis on hirm
Kolmteist tuhat korda
Tumehallist veest
Tagasi ei tule
Mustal lagendikul
Hävinud on soov
Ja hääbunud on jaks
Ja tahtmine on suur
Kolmteist tuhat korda
Hammustasin veel
Kartusest, et tuled
Hävitasin end
Ootusest, et lähed,
Tagandasin end
Kolmteist tuhat korda
Vanast, hallist veest
Tulekul on torm, ent
halgudes on leek
Vähetähtis tulek
Tuhastunud keel
Vähetähtis tulek
Oled alles veel
Põlenud on soovid
Hirm ja äng ja vihk
Paljugi, mis teha
Paljugi, mis teed
Viisteist tuhat korda
Pole tarvis mind
Vähetähtis tulek
Paljutõotav hind
don't know either
Energetic drainage of men.
As if a sudden outburst would have had hit the Earth, we could hear the horrible noise of a distant call, a scream, as if a rock would have had collapsed into the mists, falling down from the top of a hill.
Hence, we would no longer feel certain about who and what we were, we would courageously step out from the shades and talk:
"Hello, did you see this cliff to collapse?"
And no, we had not seen it, instead we felt how deeply embarassing this was.
Or, we could climb a high-end tree and talk from there, as if we were suddenly bursting into another kind of joy:
"Together, we would know, but hence, here, now, not much to do, silent and horrible peace."
Uncontrollably laughing at each other, smiling towards the broken, we could hear the whisper:
"So, laughing? Can we not be falling down for a while, once more?"
As if a sudden outburst would have had hit the Earth, we could hear the horrible noise of a distant call, a scream, as if a rock would have had collapsed into the mists, falling down from the top of a hill.
Hence, we would no longer feel certain about who and what we were, we would courageously step out from the shades and talk:
"Hello, did you see this cliff to collapse?"
And no, we had not seen it, instead we felt how deeply embarassing this was.
Or, we could climb a high-end tree and talk from there, as if we were suddenly bursting into another kind of joy:
"Together, we would know, but hence, here, now, not much to do, silent and horrible peace."
Uncontrollably laughing at each other, smiling towards the broken, we could hear the whisper:
"So, laughing? Can we not be falling down for a while, once more?"
small piece of code
The Game Changer.
Sometimes,
in rare circumstances,
it can happen,
that into the game,
if certain conditions are met,
enters a character
from another set of worlds.
This requires:
1) a strong call, or
2) the character himself/herself finds the pathway.
Whatever actions a character chooses to take within the world that he/she has entered, will lead him towards the following pathway: [ (a list of possible pathways by (xxx)) ]
In order to enter a higher-level game/world/game-space or to descend into lower-level realms, both the ability and acquired skills of the character play an important role.
You are where you are because of:
1) unfinished tasks
2) free will
3) // (the door is closed, unable to find the exit)
Different doorways lead to entirely different realms // ...
Sometimes,
in rare circumstances,
it can happen,
that into the game,
if certain conditions are met,
enters a character
from another set of worlds.
This requires:
1) a strong call, or
2) the character himself/herself finds the pathway.
Whatever actions a character chooses to take within the world that he/she has entered, will lead him towards the following pathway: [ (a list of possible pathways by (xxx)) ]
In order to enter a higher-level game/world/game-space or to descend into lower-level realms, both the ability and acquired skills of the character play an important role.
You are where you are because of:
1) unfinished tasks
2) free will
3) // (the door is closed, unable to find the exit)
Different doorways lead to entirely different realms // ...
muideks
oma varasemat teksti ja kommente sellele
Ehk siis - praegustes tingimustes olengi sattunud kohta, kus mul on olnud raske ja teistel on läinud korda mulle närvidele käia. Ma pole tegelt eriti palju üritanudki seda nimodi lahti kirjutada, aga võib ju teha. Et kui halb tuju, siis kuhu see ikka panna.
Aja et mul on olnd tenekord vaja ühendada mentaalset ja kogemust, et pärast jutustada, või - lihtsalt rahustada seda, et mu närvid on korrast ära. A nagu see aja liikumine või vool on veits sujuvamaks läind, nt. koolis õpetajate toas on suht healing therapy center juba vahepeal.
Ajah et kui ma kirjutan sis see läheb kuhugi atmusfääri voi mentaalsetele tasandeile ja sis sealt tuleb vastus suht ruttu või rahulikult. Kui ma ükskord paljupalju avasin end siis tuli väga hea suur kiire surve tagasi minu pihta. Et tasub kaval ka olla, aga need asjad on suht avamisohus aga samas pinge all.
Aja et see väljalase või see on tähtis, muidu nt terve elu-olu on suht rabatud, aga ku nad nävad, et põlegi miskit tettä, sis kauvad nigu varesed ära. Ja se-see ka et põlegi mud, kui tabata õgel aal õgel etkel, sis nimad nävad et põlegi mud miskit tettä ku vakselt ää kauda.
Et kudas saaks settä, et niid totakad tohlud ii ääriks mind. Tulõss niägä rääkidä, paljogi mis, et on pasandand. Puhuks jo ikkä vaikselt jotto nindigä, moodo piavad viil ohkeks mind voi whatever.
Tinikord raske um sest pasast lää närüdä, paljo sittä ja paha puru lendäss igäs soonas laiali. Toleks ometõ mingisokonegi raho, siis põlekski inäm paljo paska taivas ja saaks rahholikolt ilädä.
Teenekõrd ungi pasast tolnud vahel kaineid mihi, peeretand jo aivand, et tuu ongi pasane tõde. Sedä sittä annab ikka helpidä, kui põle karastand ennast varem. Kaksteist tohat kuud takasi mi läksime ää, a too sitäkott pani oma perset kokko ja akkas valjo äälegä röäkima. Vaat mis ma tiile ütlin, kolmteist tohat korda vastik pane ennast kurrr peeee põllemä! Ikävini sidäkott raisk.
Minoskä ongi sii, et põle enäm kitäki jöärgi, ainolt painavat' vaimod jo kolm viimäst helisevät kandle nooti, kitärrikeele, mes ei tahha inäm kostoda! Vaat mis, ikävänä sitäpasavenivillemi raisk!
Koi mää solle üttlen et sinä olõksid vaitta, sis sinä oled endise'lt moo saak, a sa põlle mood ko ikäväne tollakas, tol hekkel mii ei tiänodki, et na kalliks voit saata.
Kord, kullake miid, et pahasti tullõ viis vaimo, vainu, torge, tulgu, turmatuli, mittä igänes! Kaikki tolle vait rahu!! Raippesid põlleki inäm. Vait kunaki paljo pakso pahhat nimät tikit, nüid maksku, maksko, raipped. Viis kohtlast karmaali, mitä viil, vainu, vainu, vaitti! Korräks kolgin nimäd, sis nimäd tiäväd, et ei tulkõ kangilasti maalõ inäm!
Ahah, piördugim nüt takasi iõsti kiili manu. Voot mis.
Ma vist ei saa vahele jätta mõningaid olulisi tseremooniaid, millest mõne toimusid ka minu osavõtul. Mulle tundub, et ma olen ühenduslüliks ja sujuvdajaks teinekord, kui asi puudutab vanu blokeerunud emotsionaalseid energiaid. Mõnikord lihtsalt asjad ei saa vabalt voolata, näiteks võib öelda, et vool on ummistunud, või elujõud ei taha enam läbi tulla mingist kohast. Või midagi on kuskil ja kunagi kuhugi kinni jäänud.
Minu eesmärgiks ei ole kedagi isiklikult süüdistada, tahaks rohkem seda tunnet vabastada, seda isiklikku süüdistamist on teinekord isegi palju ja vastused on rohkem enda sees. Aga lihtsalt teinekord on mõned kurjat tegemised jäänud tunnistamata ja varju, ja blokeerivad niiviisi vanu energiakanaleid.
Näiteks kui kuskil vedeleb vana mädanenud hallitanud laip, võib selle ümber olla kuhjunud erinevaid süütundeid nagu häbi, alaväärsus, tohutu lein ja muu selline.
Sellised energiad aga jällegi lihtsalt takistavad vabade olendite puhastavat ja aidata soovivat voogu, võib ka öelda, et emalik jõud ei saa nendest asjadest ju puhtalt ja lihtsalt üle, kuna tegu on tunnetuspõhiste blokeeringutega.
Sestap on tark alati midagi häbenemata kõik välja rääkida, usun, et see on praeguses hetkes ja olukorras pigem parem ja teretulnum kui kinnine, sandistav vaikimine.
Noh, minul näiteks ongi see, et ma ei saa piisavalt kiiresti abistavat tähevalgust sisse tuua, ja selle tulemusena on paljud asjad veel suletud ja blokeeritud. Takistusteks on nt allasurutud häbi ja viha. Just see hirm ja asjatud kartused millegi "kummalise" ilmsikstuleku ees ei taha lubada mul mõnikord jätkata ja tekitavad teistes ja minud pahameeletulvi ja ootamatuid, vahel vähem, vahel rohkem, - vihaseid väljapurskeid.
Minul on praegu näiteks raske, sest minust ei hoolita ja teistel on endilgi kuhjaga probleeme (selle ma kirjutasin õpetajate toas). Siis ma veel tunnen, et mõned olendid ei taha, et ma üldse midagi räägiksin. Teised jälle eelistavad oma reputatsiooni hoida ja tahavad rohkem aega ja järk-järgulisemat avangut. Kolmandad oleks kohe valmis mind lavale saatma.
Siis ongi selline segadus, et kuna keegi ei tea, kes mida teab, ja mis siin üldse on juhtunud, kardetakse ehk ükskõik millise minupoolse info ilmsikstuleku ees. Et mis ta raip ja hull eneses veelgi sisaldada võib, viimaks mingit tohutut häbi või midagi. Et kui mina hakkan rääkima, siis jumal teab, mis sealt veel võib väja tulla.
Aga noh, põhiline ongi see, et kõik on nagu kodunt ära jooksnud ja natuke ähmi täis. Võib ka öelda, et lapsed ju tahaksid kõik ära rääkida, aga kardavad natuke õdede-vendade ees, noh et viimaks vanemad õed ja vennad löövad mind jälle. Aga samas kõik on ju juba niigi näha ja suht ilmselge, mis siin enam varjata.
Noh, tegemist on ju ühe väga vana ja auväärse kooliga, kus on läbi aegade õpetanud palju toredaid õpetajaid. Siis aga ühel hetkel juhtus midagi selle kooliga. Klassiruumid jäid tühjaks, õpetajad hakkasid kaduma, tulid asemele uued ja õelad. Kooli maine käis alla ja tõelised reaalsused ning väärtused kadusid, samuti normaalne ajataju. Tahaks veel ka teile meelde tuletada, - aga nüüd unustasin selle mingil põhjusel isegi, jälle see mentaalne torm?
Vajalikul hetkel käiku lasta see.
Musid.
teisipäev, 8. november 2016
8. november, 2016
Tume valu tahab mu südamest välja paisata viimasedki kustunud sädemed. Õhtul pole ei äärt ega otsa. Kadunud rattad lasevad tuules abitult liugu. Tähtede tolmus võis näha korstnate kollaseid varje. Algab kevad, aga see kevad on liiga tuhm, et olla kevad. Algab suvi, tahtnuks ma jutustada, aga ei suuda. Kadunuks ja liiga kaugeks on jäänud kustunud hääled.
Hämaruses võis veel näha teisigi. Huulte vahelt kulges välja unine trammitee, sihiga piiritusse lumme. Ahastus liikus üle koltunud luude. Kui Su valu hakkab kustuma, paistavad taamal mustad hobused.
"See ei meeldi mulle," vastasid.
"Ma räägin, kuna ma tahan teada."
"Sa oled hullem kui mina, aga ma ei saa sinna midagi parata."
Unised puud liikusid vaikselt üle mahajäetud sauna, jättes endast maha varjusid. Põlvitades üle unustatud tasandike, tulid mulle lähemale ühtlase sammuga kuus suurepärast hunti.
"Saame turu liidriteks,"ulus üks.
"Hakkame arvutama. 1, 2, 3" - kiunus teine.
Põlevate silmadega tohtisid nad vaadata üle minu õla. Öösse, öösse, tagasi öösse - karjusin ma ja vehkisin punase tukiga. Tahtis tulla hommik, aga oli veel vara - kaabakad polnud ära läinud. Ega nad vist lähegi.
Hämaruses võis veel näha teisigi. Huulte vahelt kulges välja unine trammitee, sihiga piiritusse lumme. Ahastus liikus üle koltunud luude. Kui Su valu hakkab kustuma, paistavad taamal mustad hobused.
"See ei meeldi mulle," vastasid.
"Ma räägin, kuna ma tahan teada."
"Sa oled hullem kui mina, aga ma ei saa sinna midagi parata."
Unised puud liikusid vaikselt üle mahajäetud sauna, jättes endast maha varjusid. Põlvitades üle unustatud tasandike, tulid mulle lähemale ühtlase sammuga kuus suurepärast hunti.
"Saame turu liidriteks,"ulus üks.
"Hakkame arvutama. 1, 2, 3" - kiunus teine.
Põlevate silmadega tohtisid nad vaadata üle minu õla. Öösse, öösse, tagasi öösse - karjusin ma ja vehkisin punase tukiga. Tahtis tulla hommik, aga oli veel vara - kaabakad polnud ära läinud. Ega nad vist lähegi.
pühapäev, 6. november 2016
saladused, mis juhtusid
Ta rääkis mulle lugusid Dharamsalast ja sellest, kuidas ta sinna rongiga sõitis, jalad üle ukse. Ta oli Iisraelist ja Deepak kindlasti veel mäletab tema nime.
Kui ma seal töötasin, oli see rohkem mulle nagu kodu ja teised olid külalised; palju oli külalisi ja tema oli aukülaline. Aga nagu ikka, lõppes see suure kurbusega, või, võimetu vihaga olukorda muuta.
Nendes sfäärides oli raske kaua püsida - arvestades minu küllaltki riskantset seisu ja pidevaid unistusi, mis tulid ja läksid. Ajutine varjupaik, liialt pingul, alati, kuidas nüüd öelda - sisutihe? - alati keegi, kes tahtis auahnelt kopeerida või minu vabaduse kohale väevõimuga tulla, kas siis kadedusest või soovist tüdrukutele meeldida.
Minu kodu-galaktika oli armas ja ilus. Seal olid mul alati minu kõik asjad olemas. Minul ei olnud vaeva ega muret ja vihmase ilmaga võiski seeni korjata. Minul ei olnud vaja...
Tähtede seas olid suured varjud ja punased meeleheitel sipelgad jooksid kiiresti üle tumeda vee. Taevas oli sinakam ja tuhandes eri keeles võis kuulda vanade valdjate halli undamist.
Punased suured hooned paistsid juba kaugele kätte ära. Võti keeras lukuaugus ja taevas oli valla.
Laps, kes külastas teiste inimeste unistusi.
Minul polnud tarvis tulla kuhugi mujale, kuhu mind poleks olnud vaja. Aga näe, ujusin seal ja lähenesin sellele paadisillale. Ja siis mind kutsuti, tajusin seda üha tugevamalt - ei, mitte surma, vaid elusse, ellu - minu naer ja rõõm olid vastu pidanud, olid osutunud piisavalt tugevaks (olin kuidagimoodi ennast kohale vedanud).
Ja siis mul oli tore ja hea ja soe ja külm tuul ei teinud mulle enam haiget. Minul ei olnud vaja, et mulle jälle öeldaks inetuid asju. Aga tegelikult seal järve ääres oli mitu kohta, ja kõik olid nagu minu jaoks natuke ette valmis tehtud.
Suured ilusad koerad ka vahepeal jooksid seal, neil oli ilus ja hea ja soe. Ja sa said nagu aru, mis on tähtsam ja ilusam ja olulisem. Ja seal oli üks tüdruk ja nemad olid nagu kohalikud džunglist, hästi targad ja sõbralikud, sellised pärismaalased või lihtsalt kohalikud, kes jagasid biiti ja teadsid, kuidas asjad käivad, mitte mingid tüübid, kes niisama räuskavad.
Loomulikult mul ei olnud vaja mingit suhet või keelt osata, et nendega suhelda (ja Drunvalot ka ei olnud tol hetkel seal). Siis nemad suhtusid minusse hästi lahkelt ja neil olid ka suured ilusad koerad.
Siis seal oli üks hästi ilus, lahke ja sõbralik kohalik pärismaalanna, kes oli vist natuke tätoveeritud, väga ilus, ja siis ta läks vahepeal ujuma ja hüppas paadisillalt vette ja andis mulle vahepeal oma kristalliga jalavõru hoida, ja ma panin selle vist korraks oma jala ümber nii, et kristall jäi jalatalla alla.
Siis teinekord seal oli üks veelgi ilusam koht, aga seal oli ka vahepeal külm ja ma nutsin palju ja ka palju hullemat oleks võinud juhtuda.
Aga nüüd oli see kõik kadunud ja siis ma laulsin neile seal natuke selles pimedas saunas.
Noh, ma arvan, et need vibratsioonid olid suht head, eriti need, kus olid sõbralikud tüdrukud ja suured ilusad karvased koerad, sellised valge karvaga ja haukusid vist ka vahepeal.
Siis ühekorra ma jäin nende asjade vahele lõksu, ei, mitu, vähemalt kaks. Minu süda nagu tahtis lõhkeda, kaks eri reaalsust kutsusid mind ja ma ei saanud kumbagi jätta. Tiksusingi siis seal keskel ja hulkusin vahepealsustes ringi, sisenedes kord-korralt erinevatesse gruppidesse.
Siis seal oli üks selline vanem või tark naine (üks oli veel, aga tema oli selline väiksemat kasvu ja hästi lahe), väga heasüdamlik ja erakordse huumorimeelega, samas kaastundlik ja oskuslikult kaastundlik (mind näiteks suunas küll).
Tema rääkis mulle natuke lugusid, aga väga lühidalt (soovin, et ta oleks seda rohkem teinud, aga ju oli aeg napp) ja aitas mind ja rahustas mind, kui ma mõnikord (ühte korda ma kindlasti mäletan, kui lõkke ääres oli palju roboteid ja ma läksin suht närvi, et keegi midagi ei öelnud mulle) pettusin või vihastusin.
Siis vahepeal me tahtsime grupiga üheskoos trippida järgmisesse dimensiooni ja suht tegimegi seda, aga pärast pöördusid asjad jälle vähemaks. Instruktsioonid olid vahepeal ka natuke ebaselged, ja see ei olnud minu jaoks kõige harilikum viis, kuidas neid asju teha. (Teali siis küll seal ei olnud, kohe kindlasti mitte, muidu ta oleks ehk endast märku andnud)
Siis kui me järgmisesse maailma hakkasime trippima, tuli pärast see Kristiine hoopis teises kehas minu juurde (aga siis ma olin veits juba igasugu veidrustega natuke harjunud). Siis ta näitas mulle oma raamatut ja me veetsime natuke aega sõbralikult koos, ja vahepeal lahendasime mingisuguseid ameerika õudusi.
Siis kui oli aeg sealt tule äärest lahkuda, siis ma läksin jälle kuhugi hoopis teisale. Kõige ilusam oli ehk vist siiski see, kui tal oli selline väike haldjakodu tehtud omale ja puha, aga pärast see lagunes vist kõik ära. Igaljuhul keegi ütles oma haldjastaatusest lahti, ju tal oli sellest tööst kõrini.
Ja korra lamasin hoopis kellegi teisega seal lõkke ääres tuhas, ja taevas hakkas avanema, ja pilved reageerisid mu südamele ja ma sain neid isegi natuke juhtida, kui kätt südamel hoida, ja minu unistused, ja rääkisin ühe vanema naisega, tahtsin juba öelda, et rääkisin talle kõik ära, aga seda ei juhtunud.
Peace. Rahu ja kaastunnet,
Taavi
Kui ma seal töötasin, oli see rohkem mulle nagu kodu ja teised olid külalised; palju oli külalisi ja tema oli aukülaline. Aga nagu ikka, lõppes see suure kurbusega, või, võimetu vihaga olukorda muuta.
Nendes sfäärides oli raske kaua püsida - arvestades minu küllaltki riskantset seisu ja pidevaid unistusi, mis tulid ja läksid. Ajutine varjupaik, liialt pingul, alati, kuidas nüüd öelda - sisutihe? - alati keegi, kes tahtis auahnelt kopeerida või minu vabaduse kohale väevõimuga tulla, kas siis kadedusest või soovist tüdrukutele meeldida.
Minu kodu-galaktika oli armas ja ilus. Seal olid mul alati minu kõik asjad olemas. Minul ei olnud vaeva ega muret ja vihmase ilmaga võiski seeni korjata. Minul ei olnud vaja...
Tähtede seas olid suured varjud ja punased meeleheitel sipelgad jooksid kiiresti üle tumeda vee. Taevas oli sinakam ja tuhandes eri keeles võis kuulda vanade valdjate halli undamist.
Punased suured hooned paistsid juba kaugele kätte ära. Võti keeras lukuaugus ja taevas oli valla.
Laps, kes külastas teiste inimeste unistusi.
Minul polnud tarvis tulla kuhugi mujale, kuhu mind poleks olnud vaja. Aga näe, ujusin seal ja lähenesin sellele paadisillale. Ja siis mind kutsuti, tajusin seda üha tugevamalt - ei, mitte surma, vaid elusse, ellu - minu naer ja rõõm olid vastu pidanud, olid osutunud piisavalt tugevaks (olin kuidagimoodi ennast kohale vedanud).
Ja siis mul oli tore ja hea ja soe ja külm tuul ei teinud mulle enam haiget. Minul ei olnud vaja, et mulle jälle öeldaks inetuid asju. Aga tegelikult seal järve ääres oli mitu kohta, ja kõik olid nagu minu jaoks natuke ette valmis tehtud.
Suured ilusad koerad ka vahepeal jooksid seal, neil oli ilus ja hea ja soe. Ja sa said nagu aru, mis on tähtsam ja ilusam ja olulisem. Ja seal oli üks tüdruk ja nemad olid nagu kohalikud džunglist, hästi targad ja sõbralikud, sellised pärismaalased või lihtsalt kohalikud, kes jagasid biiti ja teadsid, kuidas asjad käivad, mitte mingid tüübid, kes niisama räuskavad.
Loomulikult mul ei olnud vaja mingit suhet või keelt osata, et nendega suhelda (ja Drunvalot ka ei olnud tol hetkel seal). Siis nemad suhtusid minusse hästi lahkelt ja neil olid ka suured ilusad koerad.
Siis seal oli üks hästi ilus, lahke ja sõbralik kohalik pärismaalanna, kes oli vist natuke tätoveeritud, väga ilus, ja siis ta läks vahepeal ujuma ja hüppas paadisillalt vette ja andis mulle vahepeal oma kristalliga jalavõru hoida, ja ma panin selle vist korraks oma jala ümber nii, et kristall jäi jalatalla alla.
Siis teinekord seal oli üks veelgi ilusam koht, aga seal oli ka vahepeal külm ja ma nutsin palju ja ka palju hullemat oleks võinud juhtuda.
Aga nüüd oli see kõik kadunud ja siis ma laulsin neile seal natuke selles pimedas saunas.
Noh, ma arvan, et need vibratsioonid olid suht head, eriti need, kus olid sõbralikud tüdrukud ja suured ilusad karvased koerad, sellised valge karvaga ja haukusid vist ka vahepeal.
Siis ühekorra ma jäin nende asjade vahele lõksu, ei, mitu, vähemalt kaks. Minu süda nagu tahtis lõhkeda, kaks eri reaalsust kutsusid mind ja ma ei saanud kumbagi jätta. Tiksusingi siis seal keskel ja hulkusin vahepealsustes ringi, sisenedes kord-korralt erinevatesse gruppidesse.
Siis seal oli üks selline vanem või tark naine (üks oli veel, aga tema oli selline väiksemat kasvu ja hästi lahe), väga heasüdamlik ja erakordse huumorimeelega, samas kaastundlik ja oskuslikult kaastundlik (mind näiteks suunas küll).
Tema rääkis mulle natuke lugusid, aga väga lühidalt (soovin, et ta oleks seda rohkem teinud, aga ju oli aeg napp) ja aitas mind ja rahustas mind, kui ma mõnikord (ühte korda ma kindlasti mäletan, kui lõkke ääres oli palju roboteid ja ma läksin suht närvi, et keegi midagi ei öelnud mulle) pettusin või vihastusin.
Siis vahepeal me tahtsime grupiga üheskoos trippida järgmisesse dimensiooni ja suht tegimegi seda, aga pärast pöördusid asjad jälle vähemaks. Instruktsioonid olid vahepeal ka natuke ebaselged, ja see ei olnud minu jaoks kõige harilikum viis, kuidas neid asju teha. (Teali siis küll seal ei olnud, kohe kindlasti mitte, muidu ta oleks ehk endast märku andnud)
Siis kui me järgmisesse maailma hakkasime trippima, tuli pärast see Kristiine hoopis teises kehas minu juurde (aga siis ma olin veits juba igasugu veidrustega natuke harjunud). Siis ta näitas mulle oma raamatut ja me veetsime natuke aega sõbralikult koos, ja vahepeal lahendasime mingisuguseid ameerika õudusi.
Siis kui oli aeg sealt tule äärest lahkuda, siis ma läksin jälle kuhugi hoopis teisale. Kõige ilusam oli ehk vist siiski see, kui tal oli selline väike haldjakodu tehtud omale ja puha, aga pärast see lagunes vist kõik ära. Igaljuhul keegi ütles oma haldjastaatusest lahti, ju tal oli sellest tööst kõrini.
Ja korra lamasin hoopis kellegi teisega seal lõkke ääres tuhas, ja taevas hakkas avanema, ja pilved reageerisid mu südamele ja ma sain neid isegi natuke juhtida, kui kätt südamel hoida, ja minu unistused, ja rääkisin ühe vanema naisega, tahtsin juba öelda, et rääkisin talle kõik ära, aga seda ei juhtunud.
Peace. Rahu ja kaastunnet,
Taavi
kolmapäev, 2. november 2016
seiklusi Lätis ja muudki
Pärast edutut hääletamist läksin parki, ja seal oli samasugune kuusnurkne (või rohkem nurki) varikatus nagu see aiamajake filmist "Helisev muusika" (mis on minu ema lemmikfilm). Eemal pingi peal istusid mees ja naine, nagu Maria ja kapten von Trapp. Läksin selle varikatuse alla ja olin nagu laps neile, kui nad seal eemal üksteisega rääkisid.
Siis kui nad ära läksid, läksin nende kohale ja vaatasin ringi. Siis läksin uuesti selle varjualuse poole ja tutvustasin ennast nii: "Olen Taavi, Maria laps." Ja ma tahtsin öömaja, aga lõin hoopis suure varba valusasti vastu varikatuse lävepakku ära. (See varvas oli mul juba varem valus, lõin ta ükspäev enne kruusateel paljajalu käies vastu kivi veriseks. Siis mulle tundus, et tegu oli rünnaku või needusega, aga neid asju saab hiljem hoopis enese kasuks pöörata.)
Siis läksin vist tagasi pingi juurde, igaljuhul olin väga vihane, pahane, ärritunud, väsinud ja näljane. Seal oli vist mingi lõkkekoht, ja keegi oli sinna hunniku pabereid jätnud. Siis mul olid juba tikud ka sellest hotellimajast, ei selle hotellimaja veranda laualt, ma arvan, sealt, kust salapärane haldjalik rahvas oli mulle kunagi teed teinud (aknast sisse).
Ja see hunnik pabereid seal pimedas pargis siis, panin selle põlema, aga see kustus suhteliselt kiiresti, ja kuna see oli park, siis seal polnud lõkkematerjali. Ma arvan, et kõik oli üles korjatud, kuna tegu oli pargi ja mitte metsaga.
See tuli aga rahustas mind maha, kuna nägin vist, et mingisugune interaktsioon on võimalik (leidsin lõkkekoha, mis oli nagu valmis süütamiseks, ja mul olid tikud!). Lõkked ma arvan on muidu ka head, puhastuseks ja märguandeks erinevatele olenditele, et kus ma olen. Ja puhas ilus tuli on vahel väga liigutav ja täis armastust.
Ja kuna oli juba öö - ja nüüd mul tuleb meelde, vihma vist hakkas sadama!? - ma ei mäleta, minu meelest hakkas, sest naturaalne oleks, et need asjad viivad üksteiseni, või sadas juba varem, aga ei, ei tea, ei mäleta, igaljuhul pärast vist küll sadas, muidu ma poleks ju nii hoolimatult või enesekindlalt peavarju otsinud?? - ei mäleta, ei tea, mäletan lihtsalt ühte kaadrit nüüd, kus läksin üle tee ja vihma ladistas, niisiis ma arvan, et vihma hakkas sadama, ma usun küll.
Nii, mis ma siis tahtsingi öelda? - Kuna oli juba öö, siis ma ei tahtnud seal enam olla, ja siis ma tulin sealt ära. Läksin ära sisse, lõke oli kustunud, pingi peal oleks külm ja eriti pask, kui vihma oleks sadanud, ja need varjualuse all olevad pingid olid magamiseks kas liiga kitsad või lühikesed või ebamugavad, seda ma mäletan. Ma ei õigusta ennast, aga see tõesti oli suht liiga kitsas koht ja eriti kui ma olin oma varba sinna ära löönud, pärast enda puhtsüdamlikku tutvustust, tundus mulle, et ma tõesti ei taha seal magada, et ma ei ole seal tol hetkel teretulnud ja mul tuleks mujale minna.
Olin küll solvunud, aga saingi aru, et ükski religioosne süsteem ei aita mind enam, et see kõik on üks suur vale ja ei puutu minusse, saate aru - mõistsin, et minu suurt palvet ei võetud kuulda, et see kristlik jumal ja see religioosne süsteem ei aita mind. Olin jäetud üksi ja sain ühtäkki aru, et olengi omapead ja mul tuleb ise see lahendus leida, kas enda seest või kuskilt mujalt, mis on tõeline spirituaalsus, mis on minu spirituaalsus? Hiljem üritasin järgmisi tegusid Maria kaela ajada, aga ta ei tahtnud ja läbi klaverimängu sain aru, et eks ma ikka ise tegingi. Ei tahtnud endale tunnistada lihtsalt hiljem, ei tahtnud n-ö. vastutust võtta, niigi oli palju hingelist transformatsiooni ja kuhjaga informatiivseid šokke ning üledoose abivajajate arusaamatutest palvetest.
Niisiis - ükski religioosne süsteem maakera peal ei aita mind - mida tuleb siis teha?
(varem olin edutult proovinud kirikust öömaja saada)
Noja aga seal pargis, kui seal hakkas siis vihma tulema, sis ma tulin sealt ära. Ma otsisin, lõhna või ma ei tea mis tunde järgi omale ööbimiskohta. Sattusin ühe maja juurde, mis oli selle tee ääres, kus ma olin hääletanud. Seal oli vist üks alumine uks lahti. Igaljuhul ma sain sinna majja sisse ja läksin trepist üles.
Kuulsin, et ühe ukse taga nagu mu ema või minule juba tuntud sõbralik vanem naisterahvas oleks laulnud, ma tean seda häält ja ma tunneksin selle uuesti ära :), sellise vaikse ja meeldiva häälega, lahkelt, tasa, heasüdamlikult.
Aga siis ma ka kuulsin, et temaga koos oli keegi meesterahvas selles ruumis või korteris, ja ma ei tahtnud neid siis uksele koputamisega häirida.
Ukse taga trepikojas oli selline pink või nagu koht koera jaoks ka, selle pingi ees. Ja ma jäingi selle pingi ette sinna kerratõmbunult magama ja võtsin vist mingi vana jope endale peale. Hommikul või öösel kõndisid mingid inimesed sealt mööda, aga tajusin, et olen kaitstud ja nad kas ei märka mind või peavad hingelisel tasandil koeraks. Saatsid mulle paar pilku või imelikku pilku, aga ei reageerinud ja läksid edasi.
Mulle tundus, et lisaks sellele naisele, kes mind aitas (see kelle laulu ma ukse tagant kuulsin), petsin ma ära ka suure hulga vaime, läbi selle, et nad pidasid mind koeraks. Ma ei tea, aga ma arvan nii. Nende vaimudega on mul seiklusi veelgi.
Hommikul saavutasin parema tuju ja suurema ärksuse. Olin saanud toas või katuse all magada, mm! Ja tõusin meditatsiooni ja hakkasin vaikselt laulma, liikudes üha parema tuju ja õnnelikkuse suunas. Laulsin Beethoveni üheksanda sümfoonia neljanda osa põhiteemat, kuni minu vibratsioon tõusis toreda ja uhke õnnelikkuseni, õrna sulniduseni ja tundsin ennast suurepäraselt.
Saavutasin selle, et need hirmud ja need asjad seal majas ei häirinud mind enam. Siis neil oli seal ukse taha jäetud kuhugi kuiva saia. Keegi vanem naine läks minust sõbralikult mööda ja liikus trepist alla. Niimoodi laulmisega ongi see keiss, et auraväli puhastub ja harmoniseerub piisavalt heaks ja naturaalseks, nii et inimestega on ülihea kontakti saada, nad tunnevad ennast selles väljas loomulikumalt. (Pushkari Aravali hotelli fuajees näiteks tuli vastashotellist üks võõras või poolvõõras tüüp mind lihtsalt järsku kallistama, pärast seda, kui ma olin tükk aega laulnud.)
Siis ma olingi julge ja lahke ja pärast lihtsalt võtsin seda kuiva saia, mis keegi oli trepikotta jätnud. Sõin seda saia pärast uksest väljumist ka mingite inimeste ees, kes väljas seisid. Ehk siis, hommikul pärast laulmist oli mul nii hea tuju ja olin iseendaga sedavõrd heas kontaktis, et need inimesed ei häirinud mind üldse ja ka nende mõtted või oletatavad arvamused minust kui võõrast ei läinud mulle korda. Olin iseendaga ja selle majaga pärast laulmist üliheas harmoonias.
Ma ei tahtnudki enam hääletada. Otsustasin pöörata kruusateele ja liikuda edasi jala, mul oli üks Läti kaart ka. Enne metsavahele pööramist hüppasin rõõmsalt teeristil oma haige varbaga, märgiks iseendale ja maailmale, et ma ei karda ning olen terve ja taastunud ja lähen vaatamata kõigele edasi, tugevalt ja elurõõmsalt. Hou!
Siis kui nad ära läksid, läksin nende kohale ja vaatasin ringi. Siis läksin uuesti selle varjualuse poole ja tutvustasin ennast nii: "Olen Taavi, Maria laps." Ja ma tahtsin öömaja, aga lõin hoopis suure varba valusasti vastu varikatuse lävepakku ära. (See varvas oli mul juba varem valus, lõin ta ükspäev enne kruusateel paljajalu käies vastu kivi veriseks. Siis mulle tundus, et tegu oli rünnaku või needusega, aga neid asju saab hiljem hoopis enese kasuks pöörata.)
Siis läksin vist tagasi pingi juurde, igaljuhul olin väga vihane, pahane, ärritunud, väsinud ja näljane. Seal oli vist mingi lõkkekoht, ja keegi oli sinna hunniku pabereid jätnud. Siis mul olid juba tikud ka sellest hotellimajast, ei selle hotellimaja veranda laualt, ma arvan, sealt, kust salapärane haldjalik rahvas oli mulle kunagi teed teinud (aknast sisse).
Ja see hunnik pabereid seal pimedas pargis siis, panin selle põlema, aga see kustus suhteliselt kiiresti, ja kuna see oli park, siis seal polnud lõkkematerjali. Ma arvan, et kõik oli üles korjatud, kuna tegu oli pargi ja mitte metsaga.
See tuli aga rahustas mind maha, kuna nägin vist, et mingisugune interaktsioon on võimalik (leidsin lõkkekoha, mis oli nagu valmis süütamiseks, ja mul olid tikud!). Lõkked ma arvan on muidu ka head, puhastuseks ja märguandeks erinevatele olenditele, et kus ma olen. Ja puhas ilus tuli on vahel väga liigutav ja täis armastust.
Ja kuna oli juba öö - ja nüüd mul tuleb meelde, vihma vist hakkas sadama!? - ma ei mäleta, minu meelest hakkas, sest naturaalne oleks, et need asjad viivad üksteiseni, või sadas juba varem, aga ei, ei tea, ei mäleta, igaljuhul pärast vist küll sadas, muidu ma poleks ju nii hoolimatult või enesekindlalt peavarju otsinud?? - ei mäleta, ei tea, mäletan lihtsalt ühte kaadrit nüüd, kus läksin üle tee ja vihma ladistas, niisiis ma arvan, et vihma hakkas sadama, ma usun küll.
Nii, mis ma siis tahtsingi öelda? - Kuna oli juba öö, siis ma ei tahtnud seal enam olla, ja siis ma tulin sealt ära. Läksin ära sisse, lõke oli kustunud, pingi peal oleks külm ja eriti pask, kui vihma oleks sadanud, ja need varjualuse all olevad pingid olid magamiseks kas liiga kitsad või lühikesed või ebamugavad, seda ma mäletan. Ma ei õigusta ennast, aga see tõesti oli suht liiga kitsas koht ja eriti kui ma olin oma varba sinna ära löönud, pärast enda puhtsüdamlikku tutvustust, tundus mulle, et ma tõesti ei taha seal magada, et ma ei ole seal tol hetkel teretulnud ja mul tuleks mujale minna.
Olin küll solvunud, aga saingi aru, et ükski religioosne süsteem ei aita mind enam, et see kõik on üks suur vale ja ei puutu minusse, saate aru - mõistsin, et minu suurt palvet ei võetud kuulda, et see kristlik jumal ja see religioosne süsteem ei aita mind. Olin jäetud üksi ja sain ühtäkki aru, et olengi omapead ja mul tuleb ise see lahendus leida, kas enda seest või kuskilt mujalt, mis on tõeline spirituaalsus, mis on minu spirituaalsus? Hiljem üritasin järgmisi tegusid Maria kaela ajada, aga ta ei tahtnud ja läbi klaverimängu sain aru, et eks ma ikka ise tegingi. Ei tahtnud endale tunnistada lihtsalt hiljem, ei tahtnud n-ö. vastutust võtta, niigi oli palju hingelist transformatsiooni ja kuhjaga informatiivseid šokke ning üledoose abivajajate arusaamatutest palvetest.
Niisiis - ükski religioosne süsteem maakera peal ei aita mind - mida tuleb siis teha?
(varem olin edutult proovinud kirikust öömaja saada)
Noja aga seal pargis, kui seal hakkas siis vihma tulema, sis ma tulin sealt ära. Ma otsisin, lõhna või ma ei tea mis tunde järgi omale ööbimiskohta. Sattusin ühe maja juurde, mis oli selle tee ääres, kus ma olin hääletanud. Seal oli vist üks alumine uks lahti. Igaljuhul ma sain sinna majja sisse ja läksin trepist üles.
Kuulsin, et ühe ukse taga nagu mu ema või minule juba tuntud sõbralik vanem naisterahvas oleks laulnud, ma tean seda häält ja ma tunneksin selle uuesti ära :), sellise vaikse ja meeldiva häälega, lahkelt, tasa, heasüdamlikult.
Aga siis ma ka kuulsin, et temaga koos oli keegi meesterahvas selles ruumis või korteris, ja ma ei tahtnud neid siis uksele koputamisega häirida.
Ukse taga trepikojas oli selline pink või nagu koht koera jaoks ka, selle pingi ees. Ja ma jäingi selle pingi ette sinna kerratõmbunult magama ja võtsin vist mingi vana jope endale peale. Hommikul või öösel kõndisid mingid inimesed sealt mööda, aga tajusin, et olen kaitstud ja nad kas ei märka mind või peavad hingelisel tasandil koeraks. Saatsid mulle paar pilku või imelikku pilku, aga ei reageerinud ja läksid edasi.
Mulle tundus, et lisaks sellele naisele, kes mind aitas (see kelle laulu ma ukse tagant kuulsin), petsin ma ära ka suure hulga vaime, läbi selle, et nad pidasid mind koeraks. Ma ei tea, aga ma arvan nii. Nende vaimudega on mul seiklusi veelgi.
Hommikul saavutasin parema tuju ja suurema ärksuse. Olin saanud toas või katuse all magada, mm! Ja tõusin meditatsiooni ja hakkasin vaikselt laulma, liikudes üha parema tuju ja õnnelikkuse suunas. Laulsin Beethoveni üheksanda sümfoonia neljanda osa põhiteemat, kuni minu vibratsioon tõusis toreda ja uhke õnnelikkuseni, õrna sulniduseni ja tundsin ennast suurepäraselt.
Saavutasin selle, et need hirmud ja need asjad seal majas ei häirinud mind enam. Siis neil oli seal ukse taha jäetud kuhugi kuiva saia. Keegi vanem naine läks minust sõbralikult mööda ja liikus trepist alla. Niimoodi laulmisega ongi see keiss, et auraväli puhastub ja harmoniseerub piisavalt heaks ja naturaalseks, nii et inimestega on ülihea kontakti saada, nad tunnevad ennast selles väljas loomulikumalt. (Pushkari Aravali hotelli fuajees näiteks tuli vastashotellist üks võõras või poolvõõras tüüp mind lihtsalt järsku kallistama, pärast seda, kui ma olin tükk aega laulnud.)
Siis ma olingi julge ja lahke ja pärast lihtsalt võtsin seda kuiva saia, mis keegi oli trepikotta jätnud. Sõin seda saia pärast uksest väljumist ka mingite inimeste ees, kes väljas seisid. Ehk siis, hommikul pärast laulmist oli mul nii hea tuju ja olin iseendaga sedavõrd heas kontaktis, et need inimesed ei häirinud mind üldse ja ka nende mõtted või oletatavad arvamused minust kui võõrast ei läinud mulle korda. Olin iseendaga ja selle majaga pärast laulmist üliheas harmoonias.
Ma ei tahtnudki enam hääletada. Otsustasin pöörata kruusateele ja liikuda edasi jala, mul oli üks Läti kaart ka. Enne metsavahele pööramist hüppasin rõõmsalt teeristil oma haige varbaga, märgiks iseendale ja maailmale, et ma ei karda ning olen terve ja taastunud ja lähen vaatamata kõigele edasi, tugevalt ja elurõõmsalt. Hou!
olulist
Mis siis ikkagi Tartus juhtus?
Said kokku mitu erinevat reaalsust maailmade sõlmpunktis. Varitsesin seal ka oma loodud väikese abi-portaaliga.
Mäletan, et ükskord istusin aiamaja katusel, võtsin päikest ja üritasin tihastele vastu laulda, nende hääli järgi teha. Lindudega saab suhelda ja vaimselt asuvad nad väga suurtel hingestatud tasanditel.
Nüüd tegin raamatu lahti ja rääkisin uuesti sinitihaste perega. Nad ei saanud väga täpselt aru, mis meil kõik juhtus (ja mina ei saanud kohe aru, mis nad täpselt teevad, aga tundub, et nad on palju vanemad kui meie ja "hingestatumad" või suurematel hingeväljadel), aga said aru, et ma üritasin harjutada pulmakutsungit (ja see vist jõudiski kriitilisematel hetkedel ka Facebooki kaudu edasi).
Lindudega on hea sõber olla. Juba vanal ajal vist teati, et nad on hingestatud olendid ja suudavad (või õieti lihtsalt juba paiknevad, asustavad, elavad) suurematel hingestatud tasanditel, kui suur osa meist, inimestest, oleks võinud arvata.
Rahu ja tervisi,
Taavi
Said kokku mitu erinevat reaalsust maailmade sõlmpunktis. Varitsesin seal ka oma loodud väikese abi-portaaliga.
Mäletan, et ükskord istusin aiamaja katusel, võtsin päikest ja üritasin tihastele vastu laulda, nende hääli järgi teha. Lindudega saab suhelda ja vaimselt asuvad nad väga suurtel hingestatud tasanditel.
Nüüd tegin raamatu lahti ja rääkisin uuesti sinitihaste perega. Nad ei saanud väga täpselt aru, mis meil kõik juhtus (ja mina ei saanud kohe aru, mis nad täpselt teevad, aga tundub, et nad on palju vanemad kui meie ja "hingestatumad" või suurematel hingeväljadel), aga said aru, et ma üritasin harjutada pulmakutsungit (ja see vist jõudiski kriitilisematel hetkedel ka Facebooki kaudu edasi).
Lindudega on hea sõber olla. Juba vanal ajal vist teati, et nad on hingestatud olendid ja suudavad (või õieti lihtsalt juba paiknevad, asustavad, elavad) suurematel hingestatud tasanditel, kui suur osa meist, inimestest, oleks võinud arvata.
Rahu ja tervisi,
Taavi
pühapäev, 23. oktoober 2016
unknown
I feel incredibly frustrated sometimes, it is as if the key levels of anxiety would be lost, sunken down deep into the bottom of the ocean, would be held safely but to kill but to kill but to ...
Stay safe.
What helps and is beneficial for me is to let it all sink down towards the misery of the keys on the piano; I play them without looking, I go drown towards the set of sadness, I seek and I get angrier, I climb, I loose my ass and assembly, I am down here.
Can we even get close to what we once were, could we continue towards the direction of .... ?
Stay safe.
What helps and is beneficial for me is to let it all sink down towards the misery of the keys on the piano; I play them without looking, I go drown towards the set of sadness, I seek and I get angrier, I climb, I loose my ass and assembly, I am down here.
Can we even get close to what we once were, could we continue towards the direction of .... ?
op73
it is
strictly
prohibited
for me
to even
go near
this
opera
house
now...
maybe it is true
that my dreams
were left behind
somewhere
in the
forest
with none to
see them
how else
would you
explain
that
I cannot
even
go near
these
people?
Or maybe
I do not
even
want to?
This
mysterious
thing
how could
we
leave and
quietly
choose
to exit this
ramble
without
any
further
intro?
or
reconciliation?
we too
we cannot
help but
to
choose
this
tune
like this
we
could
enter
the
shala
of
Beethoven's
mother
like this
we too
would
have
the place
where to
see
where
our
hearts
were
before
this.
we would
hear
again
the note;
this note.
Now, this is
for you.
I cannot
help this.
It is as if
each note
is causing
me to fall
towards you.
But how
can we
make sure
that
this is
not just a
fake image?
How could
these dark
shadows once
again feel
so....
vulnerable?
Have you?
do you trust?
do you rest?
do you even...
I would
not
spend
this
amount
of
chimneys
around
a
fire-post.
death...
(sigh)
strictly
prohibited
for me
to even
go near
this
opera
house
now...
maybe it is true
that my dreams
were left behind
somewhere
in the
forest
with none to
see them
how else
would you
explain
that
I cannot
even
go near
these
people?
Or maybe
I do not
even
want to?
This
mysterious
thing
how could
we
leave and
quietly
choose
to exit this
ramble
without
any
further
intro?
or
reconciliation?
we too
we cannot
help but
to
choose
this
tune
like this
we
could
enter
the
shala
of
Beethoven's
mother
like this
we too
would
have
the place
where to
see
where
our
hearts
were
before
this.
we would
hear
again
the note;
this note.
Now, this is
for you.
I cannot
help this.
It is as if
each note
is causing
me to fall
towards you.
But how
can we
make sure
that
this is
not just a
fake image?
How could
these dark
shadows once
again feel
so....
vulnerable?
Have you?
do you trust?
do you rest?
do you even...
I would
not
spend
this
amount
of
chimneys
around
a
fire-post.
death...
(sigh)
motherline thru music
the line of this.
will no
be broken
we guaranteeee
that
how could
if we could somehow
we would
this!
welcome the grandma?!
no!!
or this??
how would we...
how could we...
hmmmm
anyway, hmm.
this is what we could get
thru this
the sacred ancestroral "laul" song of the motherly inherited galactic past - ...
SHALL CONTINUE!
we would rather enjoy another day out
in the wild?
no no
we would rather
do what+
now this trip
what is it
who are these
cold looking wolvies
and dont tell me again
that this is the backup
we have here
will no
be broken
we guaranteeee
that
how could
if we could somehow
we would
this!
welcome the grandma?!
no!!
or this??
how would we...
how could we...
hmmmm
anyway, hmm.
this is what we could get
thru this
the sacred ancestroral "laul" song of the motherly inherited galactic past - ...
SHALL CONTINUE!
we would rather enjoy another day out
in the wild?
no no
we would rather
do what+
now this trip
what is it
who are these
cold looking wolvies
and dont tell me again
that this is the backup
we have here
73emp
now run run my child
thru the realms of the stars
how would we
hand me this
go back
take this
do some work
but the night is low, mom
that's nothing.
we need to...
how would we...
perhaps
a little bit
like...
the thunder is coming, mom
the trees are moving
how would we ever ever get back?
yes i could go like this
but how do we
now what is this
what happened to this
i would rather go like
this tiny dance
in the stars
this warm elf
while we end with...
oh how could we not choose
to be with these people instead
now look mom
there's this storm
these letters
now look mom
how
could you
thru the realms of the stars
how would we
hand me this
go back
take this
do some work
but the night is low, mom
that's nothing.
we need to...
how would we...
perhaps
a little bit
like...
the thunder is coming, mom
the trees are moving
how would we ever ever get back?
yes i could go like this
but how do we
now what is this
what happened to this
i would rather go like
this tiny dance
in the stars
this warm elf
while we end with...
oh how could we not choose
to be with these people instead
now look mom
there's this storm
these letters
now look mom
how
could you
op73
i thought i honestly thought that this would heal atlantis
too much damage
for the little
girl
how
would
you
get
back
this
little
girl
that
is
capable
of
doing
all
this
too much damage
for the little
girl
how
would
you
get
back
this
little
girl
that
is
capable
of
doing
all
this
m
you can now teach in the mountain village, maybe it is time to mingle a bit with these crowds... yet first, ashamed of the raw, we would get cosier later on...
wild were the dreams and short were the answers
deep was the willful dedication
hope was not left
hope was there
the path amongst which
you cannot climb
the path amongst which
you would not follow me
the path
amongst which
you couldn't help
but be
forsaken
and
how else
would you describe
this
tone
that is
attempting
to
reach
that is simply attempting to reach the next step?
wild were the dreams and short were the answers
deep was the willful dedication
hope was not left
hope was there
the path amongst which
you cannot climb
the path amongst which
you would not follow me
the path
amongst which
you couldn't help
but be
forsaken
and
how else
would you describe
this
tone
that is
attempting
to
reach
that is simply attempting to reach the next step?
Tellimine:
Postitused (Atom)