Meeleheitel kiirustades varisevaid struktuure taga ajades, läbi tööliste summade ja rahvarohkete häärberite, läbi joostes ja tormates ja naerdes ja hingeldades.
Kuidas oli? Kas oleksite paremini tahtnud? Aga mis jäi mul üle, kas teate. Ja kui ma oleksingi, noh, saavutatud ajaga tulnud veidi rohkem teie poole, teie suunas, kas te oleksite siis sellega rahuldunud, või... ?
Ja kunas me siis koduteed alustame? Tahaksin juba teid naerdes kallistada ja liikuda koos teiega tagasi oma kodu-universumi poole - teisiti ma ju ei saa, kuis võiksin teid nüüd enam hüljata?
Tahaksin teid ka oma rahvale esitleda... Ja soovimata kalduda ebaviisakusse, tuleb mul siiski tunnistada, et mul on kuskil oma kodu ja koht, kuhu me üheskoos nüüd siis kul-ge-me.
Tõde tõuseb juubeldavail südameil pinnale ja naerab iseenda üle. Tõde tuleb taas ja kui uus, veel noor hommik koidab, tuleb päevavalgele ka kõik see, mis seni on särava tähtede vöö taga justkui peidus olnud.
Me tuleme kaugelt ja teisalt, ajarändurid muistsetelt maadelt, jõudes pärale just siis, kui seda on kõige rohkem vaja. Me oleme rändurid ja päike tõuseb veelkord, seekord naerdes - ja kui koidutaeva kahanev helk hakkab juba metsa taha vajuma ja noor hommik särab ühe tumedaima öö varjust taaskord kaskede vahelt üles - tuleb endale tunnistada: maailm on alles noor, ja naerab iseenda üle kui vastsündinu, kes aplalt ema rinnalt piima joob.
Mida üldse võiks elult tahta?
Kui lapsi ja perekonda ja järelkasvu ja ilusat käekirja.
Ja naeru, mis vallandub, kui ma jälle sinu rõõmsat pilku kohtan.
Me oleme teel, me oleme tagasiteel, pöördepunkt oli kõigest mõni hetk tagasi - lubage teile jälle meelde tuletada!
Ja noh, kuidas ma ka ei armastaks, ei tohiks ja ei tahaks teile naerdes seletada, kuidas me kõik oleme ühel suurel imelisel tagasiteel tagasi koju - seekord siis minu poole ehk? - ma rõkkan seesmisest rahulolust ja naerust, kui ma saaksin teid oma vanematele esitleda.
Sest nimelt, me oleme mängumeistrite suguharust, kaugest, aga võib-olla sugugi mitte nii kaugest paigast, mis kätkeb endas lätete algpõhjusi ja peidab eneses varjatud ja varjamatuid rõõme ning saladusi. Kas teate, kas te teate, kas te lubate, kas te tahate, et ma tuleksin, ja me võiksime koos lahedalt ja varjamatult oma eluga sinnapoole tüürida, et me näitame ja näeme seda, mis tegelikult meie univ. maailmade eesmärgid on??
Taavi
neljapäev, 28. jaanuar 2016
Varem Kristiines
Taevas polnudki veel õieti särama löönud ja esimesed jahedad hommikused päikesekiired alles hakkasid maa peale laskuma; ent ta tantsis, tantsis läbi öö ja mööda maanteid, oli jahe ja rohi oli märg ja oli külm; aga ta ei hoolinud sellest, vaid ta tantsis; tantsis mööda maanteid ja läbi metsade. Iga hommiku või uue koiduga helkis tema silmades uus lootus ja ta naeris.
Ta naeris ja kui ta rääkima hakkas, täitusid inimeste südamed rõõmuga. Öö kurbus oli läinud ja tulnud mägedelt tagasi, ta armus üha uuesti ja uuesti elusse ja sellesse uskumatusse maailma.
//
Milarepa jooksis mägedest alla ja hüppas otse oma armastatu käte vahele. Aga neljanda korruse tambur oli endiselt tühi.
Ta naeris ja kui ta rääkima hakkas, täitusid inimeste südamed rõõmuga. Öö kurbus oli läinud ja tulnud mägedelt tagasi, ta armus üha uuesti ja uuesti elusse ja sellesse uskumatusse maailma.
//
Milarepa jooksis mägedest alla ja hüppas otse oma armastatu käte vahele. Aga neljanda korruse tambur oli endiselt tühi.
Veel tänahommikusi
Must oli öö ja tume oli tuhisev taevas, aga me võitlesime ja panime vastu, ja läbi lõkete kostis sära kusagilt iidsetest halvamistele kuulunud kambritest.
Ma tuhnisin üles selle, mida ei tohtinud, aga mida oli vaja, ja lõbusate lõkete maha jäänud silmapaar ei leidnudki minu elus oma kohta - välja arvatud siis selle kõige o-lu-li-se-ma.
Ma tulin ja ma tuhnisin ja ma kaevasin välja selle, mida ei tohtinud teha. Ma unustasin, kuidas mitte armastada seda unustamatut, juubeldavat, hingetuks võtvat ja hingeldavalt naervat, tahtmatust ja elulusti tulvil ootusära...
Die vorfreude my ass...
Tuhandete tulvavete alla jäänud tubadest hoidumine, tahtmatus leida, rajada ja soovida seda, mida soovida ei tohi. Tuhandeist võlutud armsatest lemuurlastest õhkuv südamesoojus, enne, kui katastroofijärgne piirkond veel viimsenigi laostunud oli.
Tuhandeist silmadest õhkuv armastuse kuum tuli, ja ma pühin põselt järjekordse hõõguva pisara. Ma ei jõua enam, ma ei jaksa enam, ma ei tohi enam...
Nutmine jäägu nüüd teistele?
Aga sealtkaudu ei tohtinud ju minna - küsin taaskord kaitset ja abi - sealtkaudu ei tohtinud ju, ja mis maha jäi, olid vaid viimsed pühkmed kellestki hämarusse kadunud poisist.
Võimetuses olukorda seedida või lahendada, olime välja töötanud millegi kohutava, - massiivse, destruktiivse, enesehävitusliku, verise, alatu ja argpüksliku, oksele ajava tapalava, mustades südametes verine lahkumisavaldus.
Aga milline pidi küll olema kadunukese viha, et ta millekski selliseks üldse võimeline oli?
Midagi iidset, midagi jubedat oli taaskord ärkamas - jah, nad püüdsid uuesti äratada tolle monstrumi, kes oleks paelunud oma kütkeisse ja verise iha alatuisse hammastesse oma saatuse tahte vastaselt kogu selle suure ilusa loodu - ja mingisugusel lapsel ei tohtinud siin küll mingit sõnaõigust olla.
Selles karmis mängus, selles karmis mängus ja olelusvõitluses, mida nad katsusid ragulkadega tabavatesse destruktiivsetesse lahingvalmiduses heitlustesse, selles karmis mängus... - ma oleksin tahtnud...
Aga ei, aga juba - välk sähvatas ja läbi oli lõigatud peen, tuline tumepruun juga - seda ei tohtinud! - aga alatu, reeturlik käitumine oli vallandanud kohutava ahelreaktsiooni, sihiks surm ja irvitav lõbujanu, soov piinelda ja vaadelda tapahimulisi piinlevaid olendeid... - seda ei tohtinud!
Tundemaailm selgineb ja kutse koostööle
Väikelinna hubases köögis oli soe. Teisalt tulnuna võis jääda mõistetamatuks see iha ja vajadus kellegi lähedase järele, ent ometi polnud jahimees veel maha rahunenud.
Võitmatuse printsiip, seletamatu, kustunud, kustutamatu kauge hüüe, maha jäänud tuhandete säravate, lausa hõõguvate tähistaeva helkivate kauge tolm, uskumatu ja unistamatu selle juures olev üksindus.
Ma ju ei tahtnud, ma ju ei osanud arvata, et see kõik lõpuks sinnamaani välja viib...
Tähistaeva unustamatu silm ja meeleheitlikult lahti rabelev raev...
Kordades võidetud ja tähelepanuta jäänud väikene laps, kes oleks osanud sellist lööki sellise nurga või kandi pealt oodata? Aga ma hulkusin ringi ja valmistusin läbi öö, ja olgugi, et see oli mu esimene sünd, ei pruukinud see seepärast veel kaugeltki viimaseks jääda.
Ma võisin ja tahtsin ja lubasin endal olla ja tulla, aga mu armastatu oli ikka ja jälle kusagil teisal.
Suutmatus hüüda appi ja karjuda võimetuses olevatele mägedes paiknevatele hiidudele oma suurepäraselt välja töötatud strateegia ja täiuslikkuseni lihvitud joogapraktika; ma tahtsin, ma olin ja ma võisin.
//
Ma ei suuda endas enam hoida seda meeletut raevu, seda kuldpunast sära, mis tahtmatult tekitab tunde, nagu ma oleksin läinud ära kuhugi teisale ja viinud endaga kaasa veel läbi otsimata aardeid.
Aga see pole ju tõsi, see ei saanud, ei tahtnud ja ammugi veel ei tohtinud tõsi olla. Seda poleks praegusenigi saanud lubada, et keegi veel siinsetest katastroofijärgsetest piirkondadest elus julgeb püsida; ja lisaks veel - hoida endas kätkematuid varandusi.
Selline tüüp tuleb paratamatult rajalt maha võtta, hirmutada ja läbi otsida. Siis on hästi ja siis on proper.
//
Tulvavete alla jäänud tuline torm - I am sorry, I really am, I am really sorry - tulvavete alla jäänud tuline torm ja võitmatusel lasuv saladuskatete must loor.
What do you want, the Atlantis codes?
- No, the Lemurian ones! San Greal and so on...
See ilmatusse jäänud must hirm, tahe varanduse järele, tahe ja oskus otsida ja välja nuhkida tuhandeaastaste kogemustega rajused, äranutetud silmadega pisike laps kaugelt mängumeistrite juurest.
//
Keegi ei tee sulle haiget, me lubame, välja arvatud need tuhanded pangalaenud ja öökima ajav keskkonnapoliitika.
Võitmatuse printsiip, seletamatu, kustunud, kustutamatu kauge hüüe, maha jäänud tuhandete säravate, lausa hõõguvate tähistaeva helkivate kauge tolm, uskumatu ja unistamatu selle juures olev üksindus.
Ma ju ei tahtnud, ma ju ei osanud arvata, et see kõik lõpuks sinnamaani välja viib...
Tähistaeva unustamatu silm ja meeleheitlikult lahti rabelev raev...
Kordades võidetud ja tähelepanuta jäänud väikene laps, kes oleks osanud sellist lööki sellise nurga või kandi pealt oodata? Aga ma hulkusin ringi ja valmistusin läbi öö, ja olgugi, et see oli mu esimene sünd, ei pruukinud see seepärast veel kaugeltki viimaseks jääda.
Ma võisin ja tahtsin ja lubasin endal olla ja tulla, aga mu armastatu oli ikka ja jälle kusagil teisal.
Suutmatus hüüda appi ja karjuda võimetuses olevatele mägedes paiknevatele hiidudele oma suurepäraselt välja töötatud strateegia ja täiuslikkuseni lihvitud joogapraktika; ma tahtsin, ma olin ja ma võisin.
//
Ma ei suuda endas enam hoida seda meeletut raevu, seda kuldpunast sära, mis tahtmatult tekitab tunde, nagu ma oleksin läinud ära kuhugi teisale ja viinud endaga kaasa veel läbi otsimata aardeid.
Aga see pole ju tõsi, see ei saanud, ei tahtnud ja ammugi veel ei tohtinud tõsi olla. Seda poleks praegusenigi saanud lubada, et keegi veel siinsetest katastroofijärgsetest piirkondadest elus julgeb püsida; ja lisaks veel - hoida endas kätkematuid varandusi.
Selline tüüp tuleb paratamatult rajalt maha võtta, hirmutada ja läbi otsida. Siis on hästi ja siis on proper.
//
Tulvavete alla jäänud tuline torm - I am sorry, I really am, I am really sorry - tulvavete alla jäänud tuline torm ja võitmatusel lasuv saladuskatete must loor.
What do you want, the Atlantis codes?
- No, the Lemurian ones! San Greal and so on...
See ilmatusse jäänud must hirm, tahe varanduse järele, tahe ja oskus otsida ja välja nuhkida tuhandeaastaste kogemustega rajused, äranutetud silmadega pisike laps kaugelt mängumeistrite juurest.
//
Keegi ei tee sulle haiget, me lubame, välja arvatud need tuhanded pangalaenud ja öökima ajav keskkonnapoliitika.
Täna hommikul kirjutatud
Karje ookeani ääres ja tähistaeva särav valgus.
Karje ookeani ääres ja vihane sööst vastu laineid,
pekstes raevunult vastu valgeharjalist vett.
Karje ookeani ääres ja tuhandete tuulte kauged hääled. Viimasedki varanduse riismed juba kordades vastu taevast lastud.
Karje ja ma hakkan astuma. Lained möirgavad ja tuul tõuseb ja mahajäetud rannalt kerkib viimane appihüüd.
Karje ookeani ääres ja sada tuhat galaktikat lendasid vastu taevast.
Sööstes läbi öö nagu nool, mis vihiseb jahimehe kõrvust mööda.
Sööstes läbi öö ja kihutades vihaselt tagant mahajääjate raevunud parvi või horde.
Kui tulemises on armastust, siis kuidas võiksin hoida end tagasi?
Lõkkest praksatab sädemeid ja tuhandepealine must parv lendab madalalt üle mu pea läbi jaheda öö. Vihane karjatus sügavalt ja seest, ja raevunud hüüatus ja kutse jahile, võitmata jäänud lahingute tuhandepealine torm.
Kes võitleks ja võidaks läbi tumeda öö kihutava eksinud, kuid näljase massi?
Aga paljasjalgne joogi istub lõkke ääres ja valvab, ja sädemeist praksatab tuld.
//
Tohututes kogustes viha, võlvkaarte alt läbi tuisanud torm.
Tahtmata jääda viimaseks, jookseb hukkumishirmus hullumeelne hirmunud kari ohtlikult üle järsaku ääre ja sooritab hüppe.
Nõelteravad uisud, mis pöörasid täie hoo pealt viimasel hetkel lahtise jää servalt tagasi; soos kükitav vanamees ja iidne kutse; appihüüe kelleltki teiselt.
Varinguohus vana maja sai viimase hoobi ja veel ja veel, aga siis oli juba aeg minna ja põgeneda, söösta meeleheitlike hüpetega läbi raevunud taevaste alt alla kukkuvate kivide vahelt, väike teerada jooksis läbi padriku, ja tuli teha tuld ja valvata.
//
Seda sai hoitud lõpuni, sai jõutud ja sai valvatud. Hoolimatud iseeneste suhtes, olid nad kaugetelt tähtedelt tulnud, et mureneva süsteemi ja kukkuvate kivide vahelt otsida viimasel hetkel tagasiteed.
Edutute katsete lõputult kuhjunud rodu, raevukas appihüüd ja varisenud Atlantise täheseemneparve kustunud sära, surm, silmis meeleheide ja jõuetus, armastuse pälvinud hoolimatus ja tähelepanu, mis jäi endiselt vajaka??
Ja siis ta hakkas tulema. Ta jooksis varisevate seinte vahelt nagu käegakatsutava surma sooja hinguse ja verise lõua vahelt pääsenud odratera, soe joogi ja südamlik käepigistus, aga siis oli juba liiga hilja.
Ta jooksis kui koidusära kustunud tulede valguses, teinud tahtmatult haiget miljoneile ja hüpates langevate rusude vahelt just viimasel hetkel armastatu käte vahele.
Taevas lendas õhku ja veripunane koit tundis kadunu silmis ära mingit kummalist, seletamatut õudset õndsat teadmist - aga siis oli juba liiga hilja.
//
Karje ookeani ääres ja vihane sööst vastu laineid,
pekstes raevunult vastu valgeharjalist vett.
Karje ookeani ääres ja tuhandete tuulte kauged hääled. Viimasedki varanduse riismed juba kordades vastu taevast lastud.
Karje ja ma hakkan astuma. Lained möirgavad ja tuul tõuseb ja mahajäetud rannalt kerkib viimane appihüüd.
Karje ookeani ääres ja sada tuhat galaktikat lendasid vastu taevast.
Sööstes läbi öö nagu nool, mis vihiseb jahimehe kõrvust mööda.
Sööstes läbi öö ja kihutades vihaselt tagant mahajääjate raevunud parvi või horde.
Kui tulemises on armastust, siis kuidas võiksin hoida end tagasi?
Lõkkest praksatab sädemeid ja tuhandepealine must parv lendab madalalt üle mu pea läbi jaheda öö. Vihane karjatus sügavalt ja seest, ja raevunud hüüatus ja kutse jahile, võitmata jäänud lahingute tuhandepealine torm.
Kes võitleks ja võidaks läbi tumeda öö kihutava eksinud, kuid näljase massi?
Aga paljasjalgne joogi istub lõkke ääres ja valvab, ja sädemeist praksatab tuld.
//
Tohututes kogustes viha, võlvkaarte alt läbi tuisanud torm.
Tahtmata jääda viimaseks, jookseb hukkumishirmus hullumeelne hirmunud kari ohtlikult üle järsaku ääre ja sooritab hüppe.
Nõelteravad uisud, mis pöörasid täie hoo pealt viimasel hetkel lahtise jää servalt tagasi; soos kükitav vanamees ja iidne kutse; appihüüe kelleltki teiselt.
Varinguohus vana maja sai viimase hoobi ja veel ja veel, aga siis oli juba aeg minna ja põgeneda, söösta meeleheitlike hüpetega läbi raevunud taevaste alt alla kukkuvate kivide vahelt, väike teerada jooksis läbi padriku, ja tuli teha tuld ja valvata.
//
Seda sai hoitud lõpuni, sai jõutud ja sai valvatud. Hoolimatud iseeneste suhtes, olid nad kaugetelt tähtedelt tulnud, et mureneva süsteemi ja kukkuvate kivide vahelt otsida viimasel hetkel tagasiteed.
Edutute katsete lõputult kuhjunud rodu, raevukas appihüüd ja varisenud Atlantise täheseemneparve kustunud sära, surm, silmis meeleheide ja jõuetus, armastuse pälvinud hoolimatus ja tähelepanu, mis jäi endiselt vajaka??
Ja siis ta hakkas tulema. Ta jooksis varisevate seinte vahelt nagu käegakatsutava surma sooja hinguse ja verise lõua vahelt pääsenud odratera, soe joogi ja südamlik käepigistus, aga siis oli juba liiga hilja.
Ta jooksis kui koidusära kustunud tulede valguses, teinud tahtmatult haiget miljoneile ja hüpates langevate rusude vahelt just viimasel hetkel armastatu käte vahele.
Taevas lendas õhku ja veripunane koit tundis kadunu silmis ära mingit kummalist, seletamatut õudset õndsat teadmist - aga siis oli juba liiga hilja.
//
esmaspäev, 25. jaanuar 2016
Kuidas mul klaverimäng edeneb // How's the piano playing going
Mälestusi pühapäevast, 24. jaanuarist 2016
Nägin silmanurgast oma selja taga üht meesterahvast, kes seisis, käed risti rinnal. Tundsin ennast natuke ebamugavalt, ja meenus muusikatundidest saadud kriitika. Mõtlesin selle peale, et miks muusikakoolidesse on raske sisse saada. Ja miks üldse on raske ennast teinekord loominguliselt väljendada.
Mulle tundus, et raske on ennast üldse kuidagi väljendada, kui kuulaja hoiak on pidevalt kriitiline. Ma pean selle all silmas seda, et pidevalt tuleks justkui elada hirmu all, kas tehtu oli õige või vale. Tahaks vabaneda kuidagi sellest. Ja nüüd harjutangi. Luban endal eksida ja harjutan ka nooti, mida ma ei oska ja lähebki valesti.
//
Memories from Sunday, January 24th, 2016
From the corner of my eye I saw a male standing behind me, hands crossed on his chest. I felt a little bit uncomfortable, and I recalled the critics that I had got from the music classes. I thought why is it hard to get into the music schools. And why is it sometimes hard to express yourself creatively at all.
It felt that it is hard to express yourself, when the listener is constantly in a critical/criticizing position. By this I mean that somehow we should live under a constant fear, if the move that we made, was right or wrong. I would like to be free of it. And now I am practicing. I allow myself to err and I also practice notes, that I cannot yet play, and it does go wrong.
Üks veel varasem lühijutt isa arvutist
elasid kord himaalajas 2 kaljukitse kes tahtsid kangesti puksida.
ühel päeval otsustasid nad puksida kõiki vastu tulijaid.
nii nad tegidgi. aga kotkast ei saanud nad üldse puksida.
küll nad tegid kõrgeid hüppeid. küll nad venitasid kaela
aga kotkast nad ei saanud puksida.siis hüppasid nad kotka selga
ja lendasid kotka pessa. kus kotka ema andis nad poegadele
söögiks.
(kirjutanud Taavi 14. detsembril 1997)
Üks varasem kiri
14. september, 2015
Ma käisin korra seal rõskust täis tulvavee alla jäänud tuhandeist tuulist murtud tubades, see hirm, mis jäi öösse, tahtis mind endaga kaasa tõmmata, aga tuli välja, et see käpardite kamp polnudki midagi muud kui suuremal hulgal kokku kogunenud kamp salakavalaid argpükse, hämaraid lugusid täis, jah, ja see polnudki tõredal ega tõsisel kombel nii õudne, kui eemalt vaadates hämarduvat poissi pimedusse kadumas nägin, vaid ma lasin tal minna, tuhastuda pimedasse sügisöösse, aga ei, ma teadsin et ta tuleb tagasi, ta on alati jõudnud, ja kuigi ma ei suutnud jätta imetlemata seda hullumeelset julgust ja jõudu, millega ta tarvilikul hetkel tegutsema asus, ei suutnud ma siiski arusaada seda hämarduvat nukrust, seda tumedat rahulolematust ja eemalolevat kurbust, nagu ta ei suudaks kunagi iial enam nii õnnelik olla, nagu ta seda praegusel hetkel oli ja olla võis.
Siiski, see oli kadunud ja läinud, võib-olla igaveseks, aga ma teadsin, et see ei ole tõsi, see ei saanud tõsi olla, see ei tohtinud tõsi olla, ma ei tohtinud lasta sellel juhtuda, ma lihtsalt ei tohtinud anna andeks anna andeks anna andeks. Noh see äng, see hullumeelne ja vangistav äng, täis vastikust, see jälestusväärne, seinu üles mööda kriipiv, jälkust täis ja tulvil hirmu, seinu mööda seinu mööda seinu mööda.
See polnudki võib-olla sellisel õhtusel ajal enam kõige tähtsam, kunagiseks kadunud jultunu viimane soov, mille õhutusel ma olin valmis kõigeks, ma ei saanud sinna midagi parata.
Noh, tulevate, ligi hiilivate põlvede jaoks oli see muidugi - kas ta võis isegi päris kummaline näida? - kõige kohutavam silmapilk võib-olla üldse selle maailma ajaloos. (Aga no kedagi väga vist ei kottinud ka enam ehk, või nad lihtsalt ilmselt ei teadnud ega hoolinud nii palju.)
Aga saad sa aru, tal oli pohhui, ta oli treenind tal vahet ei olnud, kui, siis ainult neil mõningatel üksildastel hetkedel, kui ta vaatas silmagi pilgutamata üles tähistaevasse ja lasi paljajalu mööda maanteed ja peitis ennast metsadesse kui asi liiga hulluks läks ja või siis ehk tollal, kui sa veel üldse millestki aru ei saanud.
Ma siiamaani väga ei saa, aga noh, mis teha, ja siis ta lihtsalt heitis end naerdes sellesse sügavikku, sellesse kohutavasse öösse, sest kusagil sügaval oma hinges ja südames ta kogu aeg teadis, et kõik on mingil harukordsel viisil jumala okei.
See polnud võimalik, see ei saanud tõsi olla, see lihtsalt ei saanud võimalik olla aga ometi ta tegi ja ta ise ka päris täpselt aru ei saanud, kuidas ja miks need põhjuslikud seosed või hämmeldust tekitavad momendid käisid, aga ta lihtsalt läks ja pani täiega ja tagantjärele ehk vaatas järele natuke rohkem aga ega ju sügavamaks analüüsimiseks ka väga ju veel aega ei olnud.
Noh, pmst see oli üks korralik andmine, aga ma tegin metsas ise tuld ja murdsin majadesse sisse, kui nad vajalikul hetkel minu lähedusse ilmusid, alati võimalikult ootamatult ja just siis kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, ma armastasin seda aga noh jah, tundub, et ta on ju ikka veel alles ja ma armastan palju rohkem ja ma tunnen ennast palju paremini kui siis, kui nad läksid ja no ma kohe üldse ei saanud aru, et kuidas ja miks, aga tundus et see vist suht oligi tolle aja standard. Minu pokkeriblogi on selle kõrval käkitegu, no appikene mis see nüüd siis oli ja juhtus?, ma tõepoolest tahtsin kaasa mängida aga lihtsalt tõmbas väga ilusaks ja diibiks ära ja nagu minu puhul ikka, viskas kuhugi teisale ja tõsiseltvõetavamasse variatsiooni ära.
No tõepoolest, mul oli hästi naljakas ja tõesti, Indias ka ma olin enamiku ajast hästi rõõmus välja arvatud siis kui ma lahinal nutsin aga noja see oli ju ka hoopis teistel, sügavamat rõõmu teenivatel eesmärkidel nii et see oli ka ju omamoodi tore ja hästi hästi ilus! Võib-olla kõige ilusam üldse!
Ja kui eemalt vaadates tundus, et mul oli väga valus - noh, tegelt mul ju oligi! - siis ma omamoodi sain kogu aeg aru, et see just muudabki kogu selle reisi tõeliseks ja et noh nii peabki olema ja see teebki mehest mehe ja minust minu.
Nagu seal sõrmuste isanda kääbiku teises filmis: "If this is love then I don't want it. Why does it hurt so much? - That's because it was real."
See kuidagi hästi lohutab mind alati.
No, eks neil jälgijail ole ka lihtsalt igav ja või no eks ma kuidagi ikka püüan neid inspireerida!
Palju edu sulle sinu tegemistes ja tervitan, nagu mu vanaema mulle ehk mõnikord no ikka täiega solvunult kirjutaks.
Sa oled just see mis sa pead olema sa oled täpselt see mida on kõige rohkem vaja
laupäev, 23. jaanuar 2016
Mõeldes klaveri taga mängust // Thinking about the game while playing piano
Kui ma olin väike poiss, nägin ma mõnikord ikka unes, et olukord kiskus kohe väga jubedaks. Siis ma sain alati unest väljuda, kujutledes, et see unenägu on nagu arvutimäng ja vajutasin mõttes Esc klahvi. See töötas väga hästi.
Täna klaverit mängides mõtlesin, et kui keegi meist on karakterina/mängu tegelasena sattunud olukorda, mis talle ei meeldi, kas ta siis suudab vabalt sellest olukorrast väljuda. Nii vabalt, nagu Esc klahv mõnes vana aja arvutimängus.
Mis ma aga avastasin, on see, et enamik rahvast on mingites jubedates stsenaariumites kinni, s.t. me oleme unustanud, et me oleme karakterid või mängu tegelased ühes suures mängus. Ja Esc klahv ei tööta, kuna programmeerimises tekkis viga. Ja siis kõik ongi kinni kuskil allilmas ja on niivõrd haiget saanud, et nad on isegi unustanud, et tegu on ühe suure mänguga, mis programmeeriti väga iidsetel aegadel.
Aga mõnikord ikka esineb lähtekoodis vigu, või otsustab keegi hakata viiruseid programmeerima vms või areneb mäng sellises suunas, et karakterid lõhuvad liiga palju häid tavasid ja mängu ilu läheb kaduma. Sellistel puhkudel on tegelikult päris tavaline, et mängumeistrid saadavad karakteri asja uurima, et ta siseneks vigasesse mängu, uuriks välja, mis värk on ja teeks asja seestpoolt korda.
Sellistel puhkudel tuleb järgida ka ausa mängu reeglit, mis tähendab, et mängu sisenev karakter peab seda tegema teiste mängijatega võimalikult võrdsetel alustel, s. t. kui ülejäänud karakterid või mängijad on teadvuse kaotanud või ära unustanud, et nad on üldse mängijad, võib juhtuda, et ka sisenev karakter või missioonitundega agent unustab tahtlikult sündides selle ära, kust ta on tulnud, ja alustab nii-öelda puhtalt lehelt, et siis sobival hetkel oma päritolu taaskord üles leida.
//
When I was a little boy, I sometimes used to dream, that the situation got really scary. In those cases I could always exit these dreams by simply imagining that it is a computer game and then pressing the Esc key. It always worked like a charm.
Today when playing piano I was thinking about this. If someone of us has fell into a situation that he or she does not like, can he or she then exit this situation freely. As freely as pressing the Esc key in some old-school computer game.
But what I discovered, was that most of the people are stuck in some kind of horrible scenarios, by this I mean that we have forgot, that we are characters or persons in a game. And the Esc key is not working, because there was an error in the programming. And everybody is stuck in lower worlds and hurt so much that they have even forgot, that they are in a game, which was programmed in very ancient times.
But yes, sometimes it happens that the source code is faulty, or someone decides to program viruses or the game develops in such a direction that the characters who are playing break too many of the game ethics and the beauty of the game gets lost. In such cases it is actually quite common, that the game masters send a new character to investigate, so that he or she would enter the faulty game, would find out what's the matter and would fix it from the inside.
In those cases you must also follow the fair game rule, which means, that the character who enters the game, must do it on equal terms with the other players. By this I mean that when the other players have lost their consciousness or forgot that they are players in a game, it could happen, that the entering character or player or an agent with mission will voluntarily forget where he or she is from when taking birth. He or she will then start from a new page, so to say, and will find out about his or her true origins later in the game.
Täna klaverit mängides mõtlesin, et kui keegi meist on karakterina/mängu tegelasena sattunud olukorda, mis talle ei meeldi, kas ta siis suudab vabalt sellest olukorrast väljuda. Nii vabalt, nagu Esc klahv mõnes vana aja arvutimängus.
Mis ma aga avastasin, on see, et enamik rahvast on mingites jubedates stsenaariumites kinni, s.t. me oleme unustanud, et me oleme karakterid või mängu tegelased ühes suures mängus. Ja Esc klahv ei tööta, kuna programmeerimises tekkis viga. Ja siis kõik ongi kinni kuskil allilmas ja on niivõrd haiget saanud, et nad on isegi unustanud, et tegu on ühe suure mänguga, mis programmeeriti väga iidsetel aegadel.
Aga mõnikord ikka esineb lähtekoodis vigu, või otsustab keegi hakata viiruseid programmeerima vms või areneb mäng sellises suunas, et karakterid lõhuvad liiga palju häid tavasid ja mängu ilu läheb kaduma. Sellistel puhkudel on tegelikult päris tavaline, et mängumeistrid saadavad karakteri asja uurima, et ta siseneks vigasesse mängu, uuriks välja, mis värk on ja teeks asja seestpoolt korda.
Sellistel puhkudel tuleb järgida ka ausa mängu reeglit, mis tähendab, et mängu sisenev karakter peab seda tegema teiste mängijatega võimalikult võrdsetel alustel, s. t. kui ülejäänud karakterid või mängijad on teadvuse kaotanud või ära unustanud, et nad on üldse mängijad, võib juhtuda, et ka sisenev karakter või missioonitundega agent unustab tahtlikult sündides selle ära, kust ta on tulnud, ja alustab nii-öelda puhtalt lehelt, et siis sobival hetkel oma päritolu taaskord üles leida.
//
When I was a little boy, I sometimes used to dream, that the situation got really scary. In those cases I could always exit these dreams by simply imagining that it is a computer game and then pressing the Esc key. It always worked like a charm.
Today when playing piano I was thinking about this. If someone of us has fell into a situation that he or she does not like, can he or she then exit this situation freely. As freely as pressing the Esc key in some old-school computer game.
But what I discovered, was that most of the people are stuck in some kind of horrible scenarios, by this I mean that we have forgot, that we are characters or persons in a game. And the Esc key is not working, because there was an error in the programming. And everybody is stuck in lower worlds and hurt so much that they have even forgot, that they are in a game, which was programmed in very ancient times.
But yes, sometimes it happens that the source code is faulty, or someone decides to program viruses or the game develops in such a direction that the characters who are playing break too many of the game ethics and the beauty of the game gets lost. In such cases it is actually quite common, that the game masters send a new character to investigate, so that he or she would enter the faulty game, would find out what's the matter and would fix it from the inside.
In those cases you must also follow the fair game rule, which means, that the character who enters the game, must do it on equal terms with the other players. By this I mean that when the other players have lost their consciousness or forgot that they are players in a game, it could happen, that the entering character or player or an agent with mission will voluntarily forget where he or she is from when taking birth. He or she will then start from a new page, so to say, and will find out about his or her true origins later in the game.
Näituse avamine
Täna mängisin esimest korda üle pika aja avalikus kohas publiku ees. Tunne oli võimas ja sain päris toredat tagasisidet. Korra tuldi Kuku raadiost intervjueerima ja Minna ema ronis samuti üle barjääri ning ütles tere, veiniklaas käes.
Muusikaliselt oli küllaltki sügav kogemus. Katsetasin erinevaid variatsioone ja tegin Estonia
tiibklaveriga lähemalt tutvust. Sügav ja sametine heli, väga mõnus instrument mängida. Ka ruumis tekkis lõpu poole täitsa hea tunnetus, suutsin vist kuidagi parajat tasakaalu hoida, nii et heli ei ujunud enam ringi.
Pisut häiris see riie, mis oli klaverikeeltele summutamiseks peale pandud, ta tegi sellist ebameeldivat tirinat, kui tugevamalt akorde vajutades keeled veidi enam vibreerima hakkasid.
Vahepeal tekkis mul tunne, et see klaver seal kunstihoones on justkui kosmoselaeva juhtimiskeskus.
Esituse lõpuosas läksingi sügavuti kaugetele helimaastikele ja otsisin kontakti ning leidsin selle; tunne kasvas ja võimendus ja leidsin üha enam lähedust ning erinevaid viise, kuidas kõrgemalt ja kaugemalt erinevaid meloodiaid ning tunnetuslikku tarkust allapoole tuua ja tõlkida; mingisuguse huvitava süsteemi poolt saadetud taevane teave leidis tee läbi minu sõrmede ja formuleerus mõistatuslikul kombel klaverihelideks, vahetasime omavahel informatsiooni ja see kõik oli muusikaliselt vägagi voolav ja erakordne.
Pärast öeldi, et olin mänginud kaks ja pool tundi järjest. Kõik mu keha rakud vibreerisid, mul on varemgi juhtunud, et lähen nõnda sügavuti oma mängitavasse voogu sisse, et tagasi tulles jääb järelefekt mind veel nii mõnegi minuti jooksul saatma. Trepist alla jalutades nägin inimeste ümber justkui erinevaid helilaineid ringlemas, kergelt udusena.
kolmapäev, 20. jaanuar 2016
Situation update // What I got so far
Let's say you create certain timelines with the intention that they would be ready for a certain date. But while creating these timelines you might be unaware of the serious crimes in the causal fields that will actually deprogram your intentions in such a way that you would not even imagine, simply because you have never consciously looked at those causal fields.
So, let's say you start to create something with the intention that it would be ready, let's say, for example 2017. But at the same time there are very deep causal aspects that would block these intentions, unless certain conditions are met.
Ok, let me be a bit more specific now. I think that there are time limits for universes, the limits how far or how long a universe can exist in the dark before it gets destroyed or gets back into the light. These limits are huge. I am not even talking about years or galactic years or anything like that. I think that it has more to do whether or not certain forces decide if an universe or set of universes is worth existing anymore.
Also it has to do with pure logical facts. Let's say there's a huge set of universes that is stuck at a certain "world". By this I mean that, let's say the 3rd world of a game does not require having emotional body, but the 4th world requires it. So when the time limit reaches when it is time for this set of universes to enter the 4th world, but they don't have an emotional body, they're in a big fucking trouble.
Also, they might have an emotional body, but when it is full of pain and guilt, they simply would not want to exist because of these conditions.
Ok another example. Let's say a there's a big road and a lot of cars are driving towards their doom, because at the end of that road there's a big gap simply because the road makers have failed. And the cars are coming in faster and faster but the road is not ready. And of course the drivers are unaware where they're going.
This is just an example but it is similar to what I described before. Sometimes it happens in games and causal fields that some timelines get disrupted. And when I say timelines, it could be like a big fckn huge timelines. I am talking about the purposes of sets of universes.
So unless these fields somehow get to a certain state where certain conditions are met, these timelines would probably end, and they would end fast. How do these endings happen? Well, let's say a certain monster, who has been trained for these purposes, will come and absorb the portal galaxy, or a meeting point of many different universes. This is just an example of how it could have gone.
This all is a bit new to me as it is the first galactic night for me. Usually the galactic nights are meant to dream and create the world in a beautiful way for the following galactic day. This is what I did. It was very close. The darkest point was the night between September 16th and September 17th, 2015. It had to do with justice and causal aspects and the acceptance of truth. But because of pure love we made it. It was very close. I do not want to exaggerate, but there was a big fckn gap and the disruptions between the dimensions were huge and the roads were unbuilt. By the roads I mean mostly emotional roads in the causal fields, such as Beethoven's Sonata number 29.
This sonata played a big part in the creation of the shower cabin. I was cleaning the hallway while listening to it from the speakers, and this allowed the space later to be used to get the shower cabin. My sister got it thru my father, but the way it was brought there was interdimensional and not a standard way of purchasing a shower cabin. Later this cabin was used for some nice connections, protection and healing.
I know that this needs a little bit more clarification, and also the far-distant childmaking thru the piano. Basically it has to do with the emotional capability of a person, how far into the depths of your soul you can go and transmit the intel through the emotions from as causally deep as possible. Also you need to be very honest with yourself in this. How do you get honest with yourself? For example, by purifying your emotional body. How do you do this? By practicing music, for example.
So back to the transition between the worlds. Let's say the 3rd world is not dependant on emotions, but you will need emotions for the 4th world. So if you have destroyed your emotional body in the 3rd world several times, it is pretty hard to enter the 4th world when it is time for it. So unless there's some persons who help you with your emotions, you would die, and all of your progress so far would be disrupted once again: by this I mean you would destroy your emotional body again, but this time for real and this time together with your soul, because you would had reached the huge time limit without the necessary conditions of passing the gate.
Another example. Let's say you ride a horse and then you want to enter a bar. But at the bar they do not allow horses. So what do you do? If you keep ramming the gateway or the walls of the bar with horses and killing them all over, it does not make it any better. So you would probably die of thirst unless you find out that the barman is simply not allowed to allow horses in the bar, they would destroy it and he loves his bar very much.
In such a way, there are certain beings who love their home so much that they simply cannot allow it to be destroyed by unaware horsemen. So they would do everything to help the situation: mostly an issue of communication. So they would go to the horsemen and talk to them and calm it down; at first they would be very unwilling to depart with their beloved horses, but as time goes and the lightworkers skillfully do their work, they will be successful and the number of damaged horses will reduce drastically.
But in this case we had to build like thousands of bars were the horsemen could ramble together with their horses. And now you can even keep your horses, but you must treat them nice, otherwise the barman would get confused again.
I really love where this is going and I love horses as well.
Improving my storytelling and faithfully yours,
Taavi
So, let's say you start to create something with the intention that it would be ready, let's say, for example 2017. But at the same time there are very deep causal aspects that would block these intentions, unless certain conditions are met.
Ok, let me be a bit more specific now. I think that there are time limits for universes, the limits how far or how long a universe can exist in the dark before it gets destroyed or gets back into the light. These limits are huge. I am not even talking about years or galactic years or anything like that. I think that it has more to do whether or not certain forces decide if an universe or set of universes is worth existing anymore.
Also it has to do with pure logical facts. Let's say there's a huge set of universes that is stuck at a certain "world". By this I mean that, let's say the 3rd world of a game does not require having emotional body, but the 4th world requires it. So when the time limit reaches when it is time for this set of universes to enter the 4th world, but they don't have an emotional body, they're in a big fucking trouble.
Also, they might have an emotional body, but when it is full of pain and guilt, they simply would not want to exist because of these conditions.
Ok another example. Let's say a there's a big road and a lot of cars are driving towards their doom, because at the end of that road there's a big gap simply because the road makers have failed. And the cars are coming in faster and faster but the road is not ready. And of course the drivers are unaware where they're going.
This is just an example but it is similar to what I described before. Sometimes it happens in games and causal fields that some timelines get disrupted. And when I say timelines, it could be like a big fckn huge timelines. I am talking about the purposes of sets of universes.
So unless these fields somehow get to a certain state where certain conditions are met, these timelines would probably end, and they would end fast. How do these endings happen? Well, let's say a certain monster, who has been trained for these purposes, will come and absorb the portal galaxy, or a meeting point of many different universes. This is just an example of how it could have gone.
This all is a bit new to me as it is the first galactic night for me. Usually the galactic nights are meant to dream and create the world in a beautiful way for the following galactic day. This is what I did. It was very close. The darkest point was the night between September 16th and September 17th, 2015. It had to do with justice and causal aspects and the acceptance of truth. But because of pure love we made it. It was very close. I do not want to exaggerate, but there was a big fckn gap and the disruptions between the dimensions were huge and the roads were unbuilt. By the roads I mean mostly emotional roads in the causal fields, such as Beethoven's Sonata number 29.
This sonata played a big part in the creation of the shower cabin. I was cleaning the hallway while listening to it from the speakers, and this allowed the space later to be used to get the shower cabin. My sister got it thru my father, but the way it was brought there was interdimensional and not a standard way of purchasing a shower cabin. Later this cabin was used for some nice connections, protection and healing.
I know that this needs a little bit more clarification, and also the far-distant childmaking thru the piano. Basically it has to do with the emotional capability of a person, how far into the depths of your soul you can go and transmit the intel through the emotions from as causally deep as possible. Also you need to be very honest with yourself in this. How do you get honest with yourself? For example, by purifying your emotional body. How do you do this? By practicing music, for example.
So back to the transition between the worlds. Let's say the 3rd world is not dependant on emotions, but you will need emotions for the 4th world. So if you have destroyed your emotional body in the 3rd world several times, it is pretty hard to enter the 4th world when it is time for it. So unless there's some persons who help you with your emotions, you would die, and all of your progress so far would be disrupted once again: by this I mean you would destroy your emotional body again, but this time for real and this time together with your soul, because you would had reached the huge time limit without the necessary conditions of passing the gate.
Another example. Let's say you ride a horse and then you want to enter a bar. But at the bar they do not allow horses. So what do you do? If you keep ramming the gateway or the walls of the bar with horses and killing them all over, it does not make it any better. So you would probably die of thirst unless you find out that the barman is simply not allowed to allow horses in the bar, they would destroy it and he loves his bar very much.
In such a way, there are certain beings who love their home so much that they simply cannot allow it to be destroyed by unaware horsemen. So they would do everything to help the situation: mostly an issue of communication. So they would go to the horsemen and talk to them and calm it down; at first they would be very unwilling to depart with their beloved horses, but as time goes and the lightworkers skillfully do their work, they will be successful and the number of damaged horses will reduce drastically.
But in this case we had to build like thousands of bars were the horsemen could ramble together with their horses. And now you can even keep your horses, but you must treat them nice, otherwise the barman would get confused again.
I really love where this is going and I love horses as well.
Improving my storytelling and faithfully yours,
Taavi
laupäev, 16. jaanuar 2016
Koostöö Suryaga // Working together with Surya
Ma mäletan, et esimest korda, kui ma püüdsin Suryat Om Shiva restoranist tabada, ei läinud mul see korda. Neil on seal mitu Om Shiva restorani ja esimene, kuhu ma sattusin oli rohkem seal järve lähedal ja ilusa aiaga restorani tagaosas. See aga polnud see õige Om Shiva ja kui ma küsisin, et kas keegi on seal Suryat näinud, siis nad ütlesid ei.
Siis hiljem, kui ma leidsin selle õige Om Shiva üles, polnud Suryat samuti seal ja kohalik teenindaja ütles, et ta oli umbes tund aega tagasi ära läinud. Hiljem mul siiski õnnestus Suryaga kokku saada, ja ma mäletan, et see toimus just nimelt seal pitsarestoranis.
Pushkari pitsarestoran Om Shiva asus just tänavanurga peal, küllaltki kärarikkas paigas siiski - huvitav valik Surya poolt, arvestades tema rahuarmastust - ja kui tagant trepist üles läksid, möödudes ukse taha pargitud rollereist või mõnest juhuslikust jalgrattast, võisidki edasi minnes sattuda kõigepealt trepikojas asuvasse WC-sse, või pöördel jätkates ja edasi trepist üles minnes jõudsidki õigesse kohta: ilusa vanaaegse pitsaahjuga restorani.
Mul tuleb vist juba vaikselt meelde, kuidas see oli. Ta istus seljaga minu poole vanaaegse puidust laua taga ja luges vist mõnda inglise ajalehte - need ikka jõuavad sinna teinekord. Tal oli seal restoranis eristaatus: ta oli neile juba kõvasti võlgu, aga lubas arved hiljem ära maksta. Ta oli seda vist juba varem teinud, nii et mingil määral tal seal krediiti oli. Igaljuhul ta sõi seal vist enam-vähem iga kord tasuta, s.t. ilma maksmata, ja need võlad kogunesid talle arve peale.
Üks eriline lisaväärtus selle kõige juures oli veel see, et just nimelt selles restoranis võis saada munaga pitsat. Üldiselt on Pushkaris kui pühas linnas munad, liha ja alkohol keelatud et säiliks kohalik kõrgem vibratsioon ning neid käiakse mõni km linnast väljas söömas või salaja sisse toomas (olen isegi küllalt sealsetel katustel õlut nautinud ja vahel harva ka kangemat, aga sellest hiljem).
Tal oli hea meel mind näha ja ta küsis kohe, et mida ma süüa tahan, ja tõi mulle seda munaga pitsat, mida mujalt polnud saada. Ja siis saime hakata ka asjast rääkima.
Nagu juba eelmises postituses mainitud, soovis ta teada saada, mida turistid kohalikust linnapildist arvavad, ja mida saaks selle juures paremaks muuta. Ma siis kohe ütlesin, et kuule, need preestrid seal järve ääres käivad ikka täiega närvidele. Ta naeris ja sattus hoogu ja hakkas seletama, et jah, neil on seal oma terve maffiasüsteem, ja et preestrid on üks rikkam kast ja et põhimõtteliselt kogu raha on nende käes. Ja et neil olevat veel omavaheline rivaalitsemine ja et neid ei ole üldse nii kerge sealt välja süüa.
Tema omalt poolt pakkus välja, et alustaks kampaaniat Clean Pushkar (Pushkar Puhtaks). Mina olin päri, ja ütlesin, et see oleks päris hea idee. Ta oli näinud, kuidas kohalikud koolilapsed tegid suuri rongkäike, hoides plakateid: ei narkootikumidele, ei alkoholile, ei suitsetamisele, ja ta pakkus välja, et võiks sama teha linna puhastamise eesmärgil ja tänavad oleks vaja rämpsust puhtaks saada.
Ta küsis ka, et kas ma saaksin teda aidata arvuti kasutamisel. Tal olevat vaja nimelt mõned e-mailid Prantsusmaa ülikoolituttavale saata, kes saaks teda aidata suuremat sorti prügise olukorra lahendamisel. Ja et kas ma saaksin internetist ehk otsida prügipresside kohta, või et mida mujal maailmas plastikuga peale hakatakse. Teda häiris, et see praht voolab vabalt tänavatele ja järvevette.
//
I remember, that first time when I tried to catch Surya from Om Shiva pizzeria, I was not successful. They have several Om Shiva restaurants there and the first one that I approached, was more near to the lake with a beautiful garden in the back yard. But this was not the right Om Shiva and when I asked if anyone has seen Surya there, they said no.
Then later, when I found the right Om Shiva, Surya was not there either and the local waiter said that he had left around an hour ago. Later I still managed to meet Surya and I remember that it took place in that specific pizza restaurant.
The pizza restaurant Om Shiva of Pushkar was located on a corner of a street, in a rather noisy area - a rather interesting choice from Surya, regarding his love for peaceful atmospheres - and when you went up and inside from the backstairs, passing the few motorollers parked behind the door, or a random bicycle, you could first face the toilet inbetween the staircases, or, when continuing upstairs, you would finally arrive to the right place: a beautiful restaurant with a old pizza oven.
I think that I am slowly about to remember, how it was. I first saw his back, sitting at an old wooden table and probably reading an English newspaper - they somehow arrive at those places sometimes. He had a special status in that pizzeria: he had already a lot of debt to them, but promised to pay it later. I think that he had already done it before, he must have had some credit there. At least almost every time he seemed to eat freely there, that is, without paying, and those debts went straight to his billing papers, that the waiter was accomplishing.
One special extra feature in that restaurant was that you could have and enjoy a pizza with eggs there. Overall it is forbidden in the holy Pushkar to use eggs, meat or alcohol to keep the vibrations up. So they go and eat them few kms outside of the town or smuggle them in secretly (I have also enjoyed quite a few beers at those rooftops and seldom some stronger stuff as well, but about this I will tell later).
He was glad to see me and he instantly asked what do I wish to eat, and then he brought me this pizza with eggs, that was not so easy to get. And then we could start to talk.
As I mentioned in the previous post, he wished to know right away, what do the tourists think about the situation in town, and how could we make it better. I then said to him: hey, these priests at the lake are really getting on my nerves. He laughed a bit and got enthusiastic about it and started to explain, that yes, they have a whole new mafia system there and that the priests are one of the richest casta, and that they have basically all the money. And that they are also fighting each other among them and that it would be not so easy to get them out of there.
He suggested by himself that we should start a campaign Clean Pushkar. I was ok with that and said that it would be a good idea. He had seen the local schoolchildren making big processions, holding posters that said: no drugs, no alcohol, no smoking; and he offered that we could to the same with the intention to cleanse the city and that the streets should be cleaned from the trash.
He also asked if I can help him with computer. He would need to send some e-mails to his French college contact, who could help him with this issue of large amount of rubbish. He asked if it was possible to find some intel about trash crushers from the internet, or what are they doing with the plastics elsewhere in the world. He was disturbed that the trash was freely flowing onto the streets and into the lake.
Siis hiljem, kui ma leidsin selle õige Om Shiva üles, polnud Suryat samuti seal ja kohalik teenindaja ütles, et ta oli umbes tund aega tagasi ära läinud. Hiljem mul siiski õnnestus Suryaga kokku saada, ja ma mäletan, et see toimus just nimelt seal pitsarestoranis.
Pushkari pitsarestoran Om Shiva asus just tänavanurga peal, küllaltki kärarikkas paigas siiski - huvitav valik Surya poolt, arvestades tema rahuarmastust - ja kui tagant trepist üles läksid, möödudes ukse taha pargitud rollereist või mõnest juhuslikust jalgrattast, võisidki edasi minnes sattuda kõigepealt trepikojas asuvasse WC-sse, või pöördel jätkates ja edasi trepist üles minnes jõudsidki õigesse kohta: ilusa vanaaegse pitsaahjuga restorani.
Mul tuleb vist juba vaikselt meelde, kuidas see oli. Ta istus seljaga minu poole vanaaegse puidust laua taga ja luges vist mõnda inglise ajalehte - need ikka jõuavad sinna teinekord. Tal oli seal restoranis eristaatus: ta oli neile juba kõvasti võlgu, aga lubas arved hiljem ära maksta. Ta oli seda vist juba varem teinud, nii et mingil määral tal seal krediiti oli. Igaljuhul ta sõi seal vist enam-vähem iga kord tasuta, s.t. ilma maksmata, ja need võlad kogunesid talle arve peale.
Üks eriline lisaväärtus selle kõige juures oli veel see, et just nimelt selles restoranis võis saada munaga pitsat. Üldiselt on Pushkaris kui pühas linnas munad, liha ja alkohol keelatud et säiliks kohalik kõrgem vibratsioon ning neid käiakse mõni km linnast väljas söömas või salaja sisse toomas (olen isegi küllalt sealsetel katustel õlut nautinud ja vahel harva ka kangemat, aga sellest hiljem).
Tal oli hea meel mind näha ja ta küsis kohe, et mida ma süüa tahan, ja tõi mulle seda munaga pitsat, mida mujalt polnud saada. Ja siis saime hakata ka asjast rääkima.
Nagu juba eelmises postituses mainitud, soovis ta teada saada, mida turistid kohalikust linnapildist arvavad, ja mida saaks selle juures paremaks muuta. Ma siis kohe ütlesin, et kuule, need preestrid seal järve ääres käivad ikka täiega närvidele. Ta naeris ja sattus hoogu ja hakkas seletama, et jah, neil on seal oma terve maffiasüsteem, ja et preestrid on üks rikkam kast ja et põhimõtteliselt kogu raha on nende käes. Ja et neil olevat veel omavaheline rivaalitsemine ja et neid ei ole üldse nii kerge sealt välja süüa.
Tema omalt poolt pakkus välja, et alustaks kampaaniat Clean Pushkar (Pushkar Puhtaks). Mina olin päri, ja ütlesin, et see oleks päris hea idee. Ta oli näinud, kuidas kohalikud koolilapsed tegid suuri rongkäike, hoides plakateid: ei narkootikumidele, ei alkoholile, ei suitsetamisele, ja ta pakkus välja, et võiks sama teha linna puhastamise eesmärgil ja tänavad oleks vaja rämpsust puhtaks saada.
Ta küsis ka, et kas ma saaksin teda aidata arvuti kasutamisel. Tal olevat vaja nimelt mõned e-mailid Prantsusmaa ülikoolituttavale saata, kes saaks teda aidata suuremat sorti prügise olukorra lahendamisel. Ja et kas ma saaksin internetist ehk otsida prügipresside kohta, või et mida mujal maailmas plastikuga peale hakatakse. Teda häiris, et see praht voolab vabalt tänavatele ja järvevette.
//
I remember, that first time when I tried to catch Surya from Om Shiva pizzeria, I was not successful. They have several Om Shiva restaurants there and the first one that I approached, was more near to the lake with a beautiful garden in the back yard. But this was not the right Om Shiva and when I asked if anyone has seen Surya there, they said no.
Then later, when I found the right Om Shiva, Surya was not there either and the local waiter said that he had left around an hour ago. Later I still managed to meet Surya and I remember that it took place in that specific pizza restaurant.
The pizza restaurant Om Shiva of Pushkar was located on a corner of a street, in a rather noisy area - a rather interesting choice from Surya, regarding his love for peaceful atmospheres - and when you went up and inside from the backstairs, passing the few motorollers parked behind the door, or a random bicycle, you could first face the toilet inbetween the staircases, or, when continuing upstairs, you would finally arrive to the right place: a beautiful restaurant with a old pizza oven.
I think that I am slowly about to remember, how it was. I first saw his back, sitting at an old wooden table and probably reading an English newspaper - they somehow arrive at those places sometimes. He had a special status in that pizzeria: he had already a lot of debt to them, but promised to pay it later. I think that he had already done it before, he must have had some credit there. At least almost every time he seemed to eat freely there, that is, without paying, and those debts went straight to his billing papers, that the waiter was accomplishing.
One special extra feature in that restaurant was that you could have and enjoy a pizza with eggs there. Overall it is forbidden in the holy Pushkar to use eggs, meat or alcohol to keep the vibrations up. So they go and eat them few kms outside of the town or smuggle them in secretly (I have also enjoyed quite a few beers at those rooftops and seldom some stronger stuff as well, but about this I will tell later).
He was glad to see me and he instantly asked what do I wish to eat, and then he brought me this pizza with eggs, that was not so easy to get. And then we could start to talk.
As I mentioned in the previous post, he wished to know right away, what do the tourists think about the situation in town, and how could we make it better. I then said to him: hey, these priests at the lake are really getting on my nerves. He laughed a bit and got enthusiastic about it and started to explain, that yes, they have a whole new mafia system there and that the priests are one of the richest casta, and that they have basically all the money. And that they are also fighting each other among them and that it would be not so easy to get them out of there.
He suggested by himself that we should start a campaign Clean Pushkar. I was ok with that and said that it would be a good idea. He had seen the local schoolchildren making big processions, holding posters that said: no drugs, no alcohol, no smoking; and he offered that we could to the same with the intention to cleanse the city and that the streets should be cleaned from the trash.
He also asked if I can help him with computer. He would need to send some e-mails to his French college contact, who could help him with this issue of large amount of rubbish. He asked if it was possible to find some intel about trash crushers from the internet, or what are they doing with the plastics elsewhere in the world. He was disturbed that the trash was freely flowing onto the streets and into the lake.
reede, 8. jaanuar 2016
Kohtan Brahmat ja lepime pitsarestoranis kohtumise kokku // Scheduling a meeting with Brahma at Om Shiva pizzeria
Pushkar 2014, jaanuari lõpp
Neil seal Pushkaris oli tore prügisüsteem. Võtad köögist prügi täis saanud jäätmetega ämbrid ja lähed trepist alla, uksest välja ja tänavale. Seejärel siirdud umbes sada meetrit eemal asuva müüri juurde, mis on tänava ääres. Siis lähed selle taha ja kallad vaikselt prügi sinna. Seal on niigi juba küllaltki suur ladestu ja kui sa toidujäätmeid pangedest välja raputad, jooksevad läheduses tuhninud paar siga kohe sinu juurde uue noosi järele.
Ühel hommikul, kui ma tollelt isetekkinud müüritaguselt prügiväljalt taaskord Aravali hotelli poole jalutasin, mõlema käe otsas küll tühjad, kuid eriti räpased prügiämbrid, tuli mulle vastu üks vanem meesterahvas.
Härrasmees, pika jalutuskepiga ja küllaltki soliidselt riides, eurooplane. Väheste ja hõredate, juba hallide või valgete juustega pea tagaosas. Pikka kasvu.
Minul oli mu heleroheline pusa seljas ja hindu püksid jalas, lai naeratus näol.
Ta tervitas mind ja ütles, et korraldab parasjagu turistide seas järelepärimisi, et mis võiks Pushkaris paremini olla. Et ta tahab sellest kokkuvõtte teha ja homme linnavalitsusele esitada. Aga et ükski turist pole veel nõustunud temaga kohtuma ja üks küll oli, aga see vist ütles ära või ei ilmunud kokkulepitud ajaks kohale. Ja et kas ma tahaksin temaga Om Shiva restoranis kokku saada ja sellel teemal rääkida.
"Jah, muidugi!" olin ma rõõmuga nõus. Leppisimegi homseks Om Shivas kokkusaamise. Ta ütles, et ta hindu nimi on Surya, aga pärit on ta Prantsusmaalt, kus ta praegune õige nimi on Luc Ralitte. Hiljem Tanya naerdes ütles, et ilmselt on ta Brahma, kes üritab meeleheitlikult käsitsi harjaga räpaseks saanud järvepõhja puhastada - mis see siin olgu??
Kohalikud teadsid Suryat hästi ja olid tema iseloomulike, nende arvates veidi kummaliste käitumismaneeridega hästi kursis. Tal oli nimelt komme kergesti ärrituda ja ümbritsev lärm häiris teda väga.
//
Pushkar 2014, the end of January
They had a charming recycling system in Pushkar. You take the fulfilled buckets of garbage from the kitchen and go downstairs, out of the door and on to the street. Then you go to a wall that is located about hundred meters onward, next to the street. Then you go behind that wall and quietly empty your trash-buckets there.
As you do this, there's already a lot of garbage lying all around anyway, and when you shake the filthy remains of food out of your buckets, the few pigs who are digging around for their breakfast, will come to you for some new and fresh additions.
One morning, when I once again returned from that self-created dump field and walked back to the Aravali hotel, both hands holding an empty but really filthy trash bucket, I met an older man who was walking down the road towards my direction.
A gentleman with a long walking stick, dresscode quite solid, skin-colour European. Very little hair on the back of his head. Tall.
I had my light green hoodie and hindi trousers on, and a wide grin on my face.
He greeted me and said that he is currently making an inquiry among the tourists, to find out, what could be done better at Pushkar. He wanted to make a summary and present it to the city hall tomorrow. But no tourists had yet agreed to meet him, there was one, but he probably refused later or didn't appear at the proper time. He asked if I would like to meet him at Om Shiva restaurant tomorrow and talk about this topic.
"Yes, of course!" I joyfully agreed. So we arranged a meeting at Om Shiva for tomorrow. He said that his hindu name is Surya, but that he is from France where his current real name is Luc Ralitte. Later Tanya laughed and said that he is probably Brahma, who is desperate to clean the bottom of the lake manually with a small brush, complaining - what is this??
The locals knew Surya well and had noticed his seemingly weird behaviour. He would get upset easily, and the noise around was really getting onto his nerves.
Neil seal Pushkaris oli tore prügisüsteem. Võtad köögist prügi täis saanud jäätmetega ämbrid ja lähed trepist alla, uksest välja ja tänavale. Seejärel siirdud umbes sada meetrit eemal asuva müüri juurde, mis on tänava ääres. Siis lähed selle taha ja kallad vaikselt prügi sinna. Seal on niigi juba küllaltki suur ladestu ja kui sa toidujäätmeid pangedest välja raputad, jooksevad läheduses tuhninud paar siga kohe sinu juurde uue noosi järele.
Ühel hommikul, kui ma tollelt isetekkinud müüritaguselt prügiväljalt taaskord Aravali hotelli poole jalutasin, mõlema käe otsas küll tühjad, kuid eriti räpased prügiämbrid, tuli mulle vastu üks vanem meesterahvas.
Härrasmees, pika jalutuskepiga ja küllaltki soliidselt riides, eurooplane. Väheste ja hõredate, juba hallide või valgete juustega pea tagaosas. Pikka kasvu.
Minul oli mu heleroheline pusa seljas ja hindu püksid jalas, lai naeratus näol.
Ta tervitas mind ja ütles, et korraldab parasjagu turistide seas järelepärimisi, et mis võiks Pushkaris paremini olla. Et ta tahab sellest kokkuvõtte teha ja homme linnavalitsusele esitada. Aga et ükski turist pole veel nõustunud temaga kohtuma ja üks küll oli, aga see vist ütles ära või ei ilmunud kokkulepitud ajaks kohale. Ja et kas ma tahaksin temaga Om Shiva restoranis kokku saada ja sellel teemal rääkida.
"Jah, muidugi!" olin ma rõõmuga nõus. Leppisimegi homseks Om Shivas kokkusaamise. Ta ütles, et ta hindu nimi on Surya, aga pärit on ta Prantsusmaalt, kus ta praegune õige nimi on Luc Ralitte. Hiljem Tanya naerdes ütles, et ilmselt on ta Brahma, kes üritab meeleheitlikult käsitsi harjaga räpaseks saanud järvepõhja puhastada - mis see siin olgu??
Kohalikud teadsid Suryat hästi ja olid tema iseloomulike, nende arvates veidi kummaliste käitumismaneeridega hästi kursis. Tal oli nimelt komme kergesti ärrituda ja ümbritsev lärm häiris teda väga.
//
Pushkar 2014, the end of January
They had a charming recycling system in Pushkar. You take the fulfilled buckets of garbage from the kitchen and go downstairs, out of the door and on to the street. Then you go to a wall that is located about hundred meters onward, next to the street. Then you go behind that wall and quietly empty your trash-buckets there.
As you do this, there's already a lot of garbage lying all around anyway, and when you shake the filthy remains of food out of your buckets, the few pigs who are digging around for their breakfast, will come to you for some new and fresh additions.
One morning, when I once again returned from that self-created dump field and walked back to the Aravali hotel, both hands holding an empty but really filthy trash bucket, I met an older man who was walking down the road towards my direction.
A gentleman with a long walking stick, dresscode quite solid, skin-colour European. Very little hair on the back of his head. Tall.
I had my light green hoodie and hindi trousers on, and a wide grin on my face.
He greeted me and said that he is currently making an inquiry among the tourists, to find out, what could be done better at Pushkar. He wanted to make a summary and present it to the city hall tomorrow. But no tourists had yet agreed to meet him, there was one, but he probably refused later or didn't appear at the proper time. He asked if I would like to meet him at Om Shiva restaurant tomorrow and talk about this topic.
"Yes, of course!" I joyfully agreed. So we arranged a meeting at Om Shiva for tomorrow. He said that his hindu name is Surya, but that he is from France where his current real name is Luc Ralitte. Later Tanya laughed and said that he is probably Brahma, who is desperate to clean the bottom of the lake manually with a small brush, complaining - what is this??
The locals knew Surya well and had noticed his seemingly weird behaviour. He would get upset easily, and the noise around was really getting onto his nerves.
reede, 1. jaanuar 2016
Summary of my work at Kristiine // Kokkuvõte minu tööst Kristiines
Summary of my work experience at Kristiine
So it's done! Did I get fired? No. But I wrote a new quitting application on December 23. The previous quitting application was for January 15th (the salary day), but when I went to work on December 23rd, they were making the schedule for January and said that they're gonna let me free sooner. It was easier for them, too much mess creating a schedule where one guy works only half a month.
So they told me to write a new application for quitting, for December 31st. I did it. Then there was only one working day left, December 30. One new guy took it and I was free!! It must have been one of the happiest days of my life.
But the last day was pretty fun. First there was this accident when my old co-soldier and military friend walked by and stopped when I called him. He was with his girlfriend and with a water bottle and said: „Want some water?” I said: „Yes!!” And I drink water. Then there's this security guy watching me from the cameras and saying to the radio: „What are you doing there??” I had it on loudspeaker so my friend hears all this as well. I say: „I'm drinking water. He asked me if I want water and I said yes and now I was drinking it.” He said: „You are not allowed to do that.” And he went on with talking that it is not allowed.
So my friend and me we start laughing because we both hear him talking. I explain my situation and he says: „Do they follow you from cameras? Oh my god, that's so creepy!” And starts laughing out loud. I say: „Yes, from the cameras over there.” And I point at the cameras and turn back to him and start laughing really hard. At the same time the security guy is talking to the radio loudly about how I am not allowed to drink water.
Later that day. I get punished from previous crimes (talking to a co-worker while working about ten days ago). The punishment is that I have to work 2 hours in a row with only 15 minute pauses. So I get hungry and bored and I purchase myself a hot-dog. I go upstairs with an elevator to the next floor and start eating it. When I finish it and throw the paper away, suddenly I hear a scream to my radio: „WHAT ARE YOU DOING??” I say: „Going down with an elevator.” „NO, BUT WHAT DID YOU DO TWO MINUTES AGO??” I say: „I was eating an hot-dog.” They continue with loud voices and send me to Apollo book shop (standard switch that sometimes happens in that workplace).
Later in the evening I talk to them in the security room and it gets sorted out. But they were really upset about the eating. So it was a pretty nice finale', nice action and everything.
Overall I would say: don't go there. There's not much to do, but you can practice standing, tai chi of course, singing, humming and whistling. At the security room you can also write poetry, eat and drink. The daily rhytm is that you need to spend 2 hours in a row walking around at the centre and then 1 hour resting in the security room. The working days are like 9-13 hours, but sometimes there's a lot of rest, like 1 working day and then 3 days vacation.
From 1,5 months working I got my first salary and it was like 430 eur or something. I spent most of it on the Lithuanian embassy fine (180 eur). I am really happy that I managed to pay it!!
//
Kokkuvõte minu töökogemusest Kristiines
Tehtud! Kas ma sain kinga? Ei. Aga ma kirjutasin 23ndal detsembril uue lahkumisavalduse. Eelmine oli 15ndaks jaanuariks (palgapäevaks), aga kui ma 23ndal detsembril tööle läksin, tegid nad parajasti jaanuariks graafikut ja ütlesid, et lasevad mu varem vabaks. Nii oli nende jaoks lihtsam, liiga palju segadust, et teha graafik, kus üks tüüp töötab ainult pool kuud.
Nii et nad ütlesid et ma kirjutaks uue lahkumisavalduse 31. detsembriks. Ma tegin selle ära. Siis oli mul ainult üks tööpäev jäänud, 30. detsember. Üks uus tüüp võttis selle enda peale ja ma olin vaba!! See oli vist küll üks kõige õnnelikumaid päevi mu elus.
Aga viimane päev oli päris lahe. Kõigepealt oli see juhtum, kus mu vana sõjaväesõber ja kaasvõitleja kõndis mööda ja peatus, kui ma teda hõikasin. Ta oli oma tüdrukuga ja veepudeliga ja küsis: „Vett tahad?” Ma ütlesin: „Jaa!!” Ja ma jõin vett. Siis kostus raadiosaatjast vali hääl, see kes mind kaamerast jälgis: „Mida sa seal enda arvates teed?” Mul oli raadiosaatja valjuhääldi peal, nii et mu sõber kuulis ka seda juttu. Mina: „Joon vett. Ta küsis, kas ma tahan vett ja ma ütlesin jaa ja nüüd ma jõin seda.” Tema: „See pole lubatud.” Ja ta rääkis pikalt edasi, kuidas see pole lubatud.
Mu sõber ja mina hakkasime naerma, sest me mõlemad kuulsime, kuidas ta räägib ja keelab. Ma seletasin sõbrale oma olukorda ja ta ütles: „Kas nad jälgivad sind kaameratest? Issand, kui creepy!” Ja hakkas valju häälega naerma. Mina: „Jap, sellest kaamerast seal.” Ja ma näitan kaamera suunas ja pöördun tema poole tagasi ja hakkan ise ka täiega naerma. Sama ajal see turvatüüp räägib raadiosaatjasse valjusti, kuidas ma ikka ei tohi vett juua.
Hiljem samal päeval. Ma kannan karistust oma eelmiste kuritegude eest (rääkisin kaastöötajaga juttu umbes poolteist nädalat tagasi). Karistuseks oli, et ma pean töötama 2 tundi järjest ja pausid on ainult 15 minutit. Nii et mul hakkas igav ja ma muutusin näljaseks ja ma ostsin omale hot-dogi. Ma läksin eskalaatoriga üles ja hakkasin seda sööma. Kui ma olin lõpetanud ja viskasin paberi ära, kuulen järsku oma raadios karjumist: „MIDA SA TEED?” Mina: „Sõidan eskalaatoriga alumisele korrusele.” „EI, AGA MIDA SA KAKS MINUTIT TAGASI TEGID??” Mina: „Sõin hot-dogi.” Nad jätkasid valjuhäälselt ja saatsid mu Apollo raamatupoodi (standard vahetus, mida mõnikord sellel töökohal juhtub.)
Hiljem õhtul ma rääkisin nendega turvaruumis ja asi sai korda. Aga nad olid selle söömise pärast ikka päris närvis. Nii et küllaltki ilus finaal, actionit sai ja puha.
Üldiselt ma ütleks, et ärge minge sinna. Seal pole kuigi palju teha, aga saab harjutada seismist, tai chid muidugi, laulmist, ümisemist ja vilistamist. Turvaruumis saab ka luuletusi kirjutada, süüa ja juua. Päevane rütm on, et 2 tundi maja peal ja tund aega turvaruumis. Tööpäevad on umbes 9-13 tundi, aga mõnikord on pikad puhkused, nagu 1 päev tööd ja siis 3 päeva puhkust.
Töötatud pooleteise kuu eest sain ma oma esimese palga, umbes 430 eurot. Enamik kulus Leedu saatkonnale trahvi maksmiseks (180 eurot). Ma olen väga õnnelik, et mul õnnestus see ära maksta!!
Taavi
Tellimine:
Postitused (Atom)