natuke märkmeid

märkusi koolist

Kaldusime rahulikult oma tööd tegema. Avastasime, et kool eksisteerib erinevatel sügavuse ja rahu tasanditel.

Kui nad ongi rahulikumad ja õhkkond on mängulisem, sujub ka omavaheline suhtlus efektiivsemalt. Olulisemad asjad saavadki ära öeldud ja Gaia on rahul - võib näha tema vaimu liikumas ja temal on meile palju avaldada.

Olukord sujuvdubki ja rahuneb maha ja õpime üksteisega jälle sõbralikud olema. Oskame koos olla.

Mul oli üks unistus, et mul oleks selline sõber, kellega minul oleks hea ja rahulik rääkida ja kellega koos me oleksime õnnelikud.

Ongi see, et ei saa kogu aeg äratunult hoolimatuid fraase visata. Olengi lakanud aimamast ja hoolimast.

Tungib kirvega raiudes edasi (muusikaõpetaja mentaalsete käitumismustrite kohta).

Ühe väikeklassi keskse õpilase kohta märkusi ja muudki:

*Äratuntavalt hälbinud mustrid tulevad ärritunud emotsionaalsest kehast - ehk siis pole piisavalt vaeva nähtud oma tunnete ja ilusate vooruste arendamisega. Puhas tundekeskus ei laseks omale midagi sellist öelda. Ärritunud ego ja väljakutsuvalt problemaatiline, üleolev käitumine, arvab kogu aeg, et teab teistest rohkem.

Püüab kummaliste õpetamisvõtetega kaasõpilaste tähelepanu, n.-ö. kuri eksperimenteerija. Eks need veidrused ka ükskord lahustuvad ja tundekeskus saab taaskord puhtamaks. Häälest on ära tunda, kas inimese emotsionaalne toon on puhas või mitte.

Igasugu veidrused tahavad samuti järgmistele tasanditele jõuda.

Ma arvan, et need õpetajad ja noh need valitsused, tulidki igasugu kummaliste kosmoselaevadega siia maale, püramiidide kaudu vist. Nad on mõnikord ikka väga veidrad.

Neil on küll hing, aga nende emotsionaalne keha on suht välja arenemata.

Nad läksidki käest ära ja hakkasid tundekeskuses igasugu veidrusi tegema (3). Planeet jäi haigeks.

Ka need kullakaevandajad olid suhteliselt nõrgad, lahjad veidrikud, kes armastasid enestele orjasid teha. Pärast hävitatud naisi liikusid tööliste rühmad edasi ja peatusid vaid korraks lõõmava päikese all.

Kogutud rikkusega ehitasid nad, või õigemini lasid ehitada, uusi, iiveldama-ajavaid hooneid. Kunagi midagi päriselt ise teha - see ei tulnud neile vist pähegi.

Autoteed ja sõidukid laskusid rahulikult, ent kindlalt, uuele ja puhtamale emotsionaalsele tasandile (3). Läbi hallide klaaside ja sinakasroheliste kulmude, usjas, läila ja vastik, okseleajav, veider, kummaline, võõrapärane.

Töölisklass ja hoolimatu suhtumine lastesse, nende päris puhtasse individuaalsusesse. Pingestatud ja krampis emotsionaalne hoiak andis märku, et olidki valel ajal vales kohas, ebamugavalt ja haigelt.

stseen

Kunstitarvete poes.

"Kas maksate koos või eraldi?" küsis müüja.
"Misasja??" Jahmatusin. Olin ju üksinda. Ei hakanud üle õla vaatama ja lootsin, et ta võtab minu reaktsiooni, kui tema küsimuse ebakorrektset kuulmist.
"Kas koos või eraldi?"
"Koos," vastasin siis seekord. Igaljuhul peaks läbi minema.

lugu

lugu

Maagiliste varjude kohale oli ilmunud udu ja heinamaad kattis tume loor. Päike vihistas oma karedust läbi okste ja sambla sisse olid tekkinud märjad lohud. Tuli ettevaatlik olla, et mitte astuda praksuvatele okstele, vastasel juhul oleks meid kindlasti märgatud.

Tema kehakeel ütles mulle, et tegu on ürgsest hõimust pärit naisterahvaga, kes on harjunud liikuma hämaras, tasa ja vargsi. Kooli territooriumile jõudes seisatasime korraks - oli ju tuttavlik tunne ja me mõlemad teadsime seda tunnet - liginemine keelatud ja hämarasse kohta, kus polnud teada, kui tugevad on valvurid.

Õnneks olid õues olevad tuled juba kustunud. "Kas me sellest aknast seal saaksime?" - küsisid sa. "Ma ei tea, ma arvan, et nad võivad jätta mõne keldriakna ehk veits lahti."

Liginesime majale ja ainult häirivad alarmtuled valgustasid nõrgalt tumedaid koridore - nägime seda läbi akende. "Katki ma küll midagi teha ei hakka," ütlesin ma. "Ehk pole vajagi," - vastas tema.

"Ma ei tea, kui prooviks seda tuletõrjeredelit," pakkusin veidi ebalevalt. "Mis sa arvad, et seal üleval võiks üldse midagi lahti olla?" tõi ta välja minu varjatud pahase kahtluse.
"No ma ei tea. Aga proovime siis, äkki see katuseluuk on lahti, tavaliselt peaks ikka olema ju."

Suht ränk oli hakata sellest redelist üles minema, esimesed metallpulgad olid maast natuke kõrgel. Aitasin ta kõigepealt üles ja siis läksin ise järgi.
"Ma loodan, et see katus väga libe ei ole," - käis mul peast läbi.
"Noh, tead, uus koht, ei usu, et ta veel eriti sammaldunud oleks."

Need katused on tegelt alati lihtsamad, kui alguses arvata. Ja see luuk tuli ka suht kergesti lahti, ja juba me olimegi sees - koolimaja pööningul.
"Teeks korra need õlled lahti, mis mul kaasas on"
"Väga naljakas, Taavi, oota ma vaatan kõigepealt, mis kola siin vedeleb. Et me mingi reha otsa ei astuks või midagi."

Mingi klaas klirises ja midagi kukkus kolksatusega kapi taha.
"Mida sa teed?"
"Ma ei tea, siin laua peal oli vist mingi purk kruvidega."
"Ma ei tea, suht pime on siin. Äkki kui me sinna koridori saame, siis seal on veits valgem."
"Nojah, aga kui see alarm hakkab tööle?"
"Ma ei usu, et neil siin üleval kõik valve all oleks. Pigem allpool, ma arvan."
"Noh, sina vastutad. Ma ei tea, kust kaudu me ära jookseme pärast."
"Peidame ennast ja kui politsei tuleb, lipsame uksest välja" - pakkusin julmavõitu lahendust.
"Tead, tegelt siit pööningult, hui nad oskavad otsida. Kui tuleb keegi, siis tuleme tagasi siia."
"Jah, ja kui kellelgi midagi peaks olema, siis ütleme lihtsalt, et me ööbime siin ja meil on mingi luba vms."

"Nonii." Avasime vaikselt koridori ukse. Koolimaja oli haudvaikne. Astusin ebakindlalt paar esimest sammu. Signalisatsiooni ei paistnud kusagilt. "Tule," sosistasin ja andsin talle käe. Pimeduses paistis ta oma tumedate juustega veelgi huvitavam.

Olime mõlemad suht ärevil ja südamed kloppisid, osalt hirmust, osalt sellest, et olime koos ja alles kokku saanud. "Ma ei tea, kuhu need trepid viivad."
"Siitkaudu peaks arvutiklassi saama, aga see on suht kindlalt lukus."

Allkorrusel oli söökla. Mingil hämmastaval kombel oli selle uks lahti jäänud. Pimedusest paistsid paar tooli ja üksildane laud. "Hommikust," ütlesime üksteisele äkki. Väravate vahelt paistis sisse helendav valgus ja me ärkasime unenäost.    

veel natuke

Ei saa üle ka mõelda, vaata, tulebki võtta mõnevõrra rahulikumalt. Avastasin, et need unistavad südameühendused on muutunud mõnevõrra tugevamaks. Mõnikord ongi, et pool klassi magab ja õpetaja jahub ja jaurab midagi suht omaette. Vahepeal ta nagu justkui prooviks midagi seletada...

Aga tühja sellega, tähtsamad on hoopis: see õpilane seal, kes on väga eriline, ja need poisid, ja too laps, kes ütles just selle lause. Ja polegi võib-olla tähtis, kuhu me lõpuks jõuame.

Praeguse seisuga näib mulle käesolev ajajärk huvitav. Juhtimine ja organiseerimine oli vahepeal mingisuguste kummaliste olendite käest, kes ei hoolinud eriti lastest (ja kes isegi tegid omale väljamõeldud traumasid).

natuke teksti

Märkmeid koolist

Mul on vaja, mul oleks tore, minule oleks hea, kui neil tekiksid sellised armastuse unistused. Milline võiks väja näha üks unistus?

Keha puhastub, siis ongi loomulik, et tuleb igasugu ärritust üles.

Tunnetan seda kooli seksuaalenergiat, see on muutunud nii mõnusalt säravaks ja mitmetahuliseks, multikultuurseks. Minu peas mängib sageli mõni fraas kogu keha läbivast seksuaalenergia baasil koostatud sümfoonilisest teosest.

Mõnikord see rahvas nagu lähebki närvi, on ärevuses ja pinges, aga see on täiesti normaalne, arvestades kuhjunud taaka ja mitmekihilist tempot, millega paljud pole veel harjuda jõudnud.

Mul on ka hea meel, et suutsime integreerida erinevaid agressiivseid asju ja noh, ma arvan, et nad on tegelikult väga andekad.

Ma arvan, et kui keha või keskkond on rohkem tasakaalus, tuleb tagasi kadunud/unustatud loomingulisus ja naised ilmselt taasavastavad oma väe ja saavad lasta sellel vabalt särada ja väljenduda.

Täna ma tundsin, et ma natuke vist kadestan neid noori õpilasi, neil on kõik veel alles ees ja maailm ja elu on superhea seekord, ma usun. Nii palju avastamisrõõmu ja võimalusi, ma usun, et sellest tuleb tõepoolest andekusrohke ja üllatusi tulvil keskkond, kus südamest tulev jõud saab vabalt voolata.

Nüüd me oleme ka mängulisemad, ehk (2-4) seotud on seksuaalenergia ja romantiline, seiklusi otsiv südameühendus, naturaalselt ja loomulikult läbi tundekeskuse (3).

Ma arvan, et kuna juhtimine on suures osas nüüd juba naiseliku väe käes (läbi tunnete), siis kulgeb kõik küllaltki loomulikus tempos ja avaneb vähese pingutusega. Ehk siis ajastus on tulvil rahu ja lahkust. Pinged leevenduvad läbi eduka suhtluse ja rohke eneseväljenduse, kus me aktsepteerime üha suuremat osa iseendast ja sellest maailmast, kus me elame.

Allasurutud väljendusrohkus avaneb läbi hääle (5). Usun, et tulekul on igati põnev ajastu (12).

some memories or pics that I found about how this game could be... I have also played like this

kahju

ainult süngust paistab põuest

ainult väsind hirm

tuulerohked

kannatused

vee peal kustuv hirm

toome ära tulevase

talgukorras töö

alustame ajapikku

tähistatud öö

arstarstarstarstarst

voore viimaks

lubasime

vee peal kustub töö

kahjuks tookord

võinuks minna

läheks tollest

kuuust

võinuks võtta

valju

haua

tulnuks

veri

puult

parandused

ajapikku

halust

mis

on

vees

helistagu

tookord

keegi teine

tark on

ära

tulla

rahus

veatult

alistud

vaata,

mul

on

kohev

käppa

oled

uuritud

nagu ikka

hämaruses heljub
mitu viimast koort
puude taga on päike
tuleb ja kannab hoolt
et sammal oleks pehme
ja et käbid sinu
jalataldade all
tunduksid jahedad

värisenud veidike
heidaksid sa siis
tasahilju maha
ja mõtleksid

küll on hea
et see mahlakask
on siin
ja kuigi ma
olen omadega
täiesti läbi

leian ma
siit
uut jõudu

tuleme vaikselt tagasi

Mõtetest tulgu,
oleks kasuks,
oleks hea; :

Kui ma saaksin selle
valu kuidagi,
hommikuni hakkama,
Taavi, tee midagi.

Päripäeva tuleb rahu
Halvatud ja kohev
Tasapisi tuleb
Rahunenud ja soe

Tõesti valu taustal
Kohtub parem pool
Vaata see on kaugel
hämarusest loob

Peale õhtust vaikust
Pärast tuleb hea
Õrnusi ja vaikust
välimuselt veab

Hoolimatu rahu
Kolmteist tuhat ööd
Kartused ja lahus
Vahel tuleb

Paraku on nii
et edasi on hää
kärbitud on reha
vikat välja peal

vaata kuidas tahad
homme tuleb Kuu
hommikul on tasa
rahunenud suu

Väikestest tuledest
Kostub hääletut kohinat
Pealtnäha süütuist
halgudest
praksatab leek

Hommikuni tuleb
headust hoida
välistatud on
tuhanded

//

Võrtsjärve äärest
tuhast
hammustatud
pirn

Kaksteist tuhat
kärbest
vana
lauavirn

viisteist väikest kiiska
hoolimatu mees
kolmekordne päike
heliseb mu sees

tagasivaade, väsinult

Tookord me ju ei teadnudki, ei osanud arvata, et see niiviisi läheb. Poleks teda olnud, oleksime ammu kõik minestuse äärel. Paljugi mis.

Soojust tuleb tagasi

ja hämarusest tõuseb tuhk.

Pärast, kui saun on köetud,

tohib vaikselt küsida:

"Kuhu ta läks?"

Ja võib-olla polekski sellest midagi välja tulnud, kui ma poleks tahtnud kauemaks jääda, Teiega, poleks tohtinud, vabandust, vabandust, vabandust. Tõredus ja tõesti, vahel harva tuleb ikka ette, et puude peal on part ja tuleb hakata veini jooma;

Hämarusest tõuseb tuul

ja läheb läbi okste;

ma ju tahtsin ja proovisin.

Koltunud kollased lehed, nii, viis sammu tagasi.

laul klaverile

laul klaverile

Mustlase tants keset
hävinenud põlde
Taevas on rahu
ja vaikus on Maal

Mustlase tants
keset hävinenud põlde
väike on rahu
ja taamal on Kuu

Tähtis on jääda ja
tähtis on hoida
tulgu mis tuleb
ja rahu on Maal

ühtimine

Sooja ahju ääres
Kuuma tule paistel
Istub Karnevali-mees
Tohutult on temal
Musta sööki sees

Tähtis on siin teada
musta ahju ees
kuuma tule paistel
istub, mantel vees

Kahjuks on küll temal
kolmteist tuhat last
aga tuleb kevad
ja hakkab sulama
räpane lumi

Kuuma tule paistel
Suure ahju ees
Istub nagu vaikselt
Haldjas, tuleb veest

Ahjud, kuude paistel
Mustal korrusel
Vahib puude vahelt
Kastes mustaks veed

Veetluses on võlu
Ärevuses hirm
Tulekuma paistelt
Veetlus ohtras vees

Kardan tulla kaugelt
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Kardab tulla veest

Tähtis on siin teada
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Istub vaikselt mees

Kolmteist tuhat korda
Tagandasin Sind
Ahtusest ja rõõmust
Ängistusest veel

Tohtisin siis tulla
Tulekumast veel
Musta tule paistel
Hämardusest veel

Kolmteist korda läheb
Musta ahju ees
Tulekuma paistel
Vaikne, vaikne mees.

//

Vähetähtis tulek
Tormidest ja hall
Tulek, mis ei soovi
Ei tee korda Sul

Tähenduslik vaikus
Tarbetu on soov
Viisteist tuhat laiki
Hoolimatu poos

Tahad, kuu pealt vaatan
Mis on kartus
Tahad, ütlen sulle,
mis on hirm

Kolmteist tuhat korda
Tumehallist veest
Tagasi ei tule
Mustal lagendikul

Hävinud on soov
Ja hääbunud on jaks
Ja tahtmine on suur
Kolmteist tuhat korda
Hammustasin veel

Kartusest, et tuled
Hävitasin end
Ootusest, et lähed,
Tagandasin end

Kolmteist tuhat korda
Vanast, hallist veest
Tulekul on torm, ent
halgudes on leek

Vähetähtis tulek
Tuhastunud keel
Vähetähtis tulek
Oled alles veel

Põlenud on soovid
Hirm ja äng ja vihk
Paljugi, mis teha
Paljugi, mis teed

Viisteist tuhat korda
Pole tarvis mind
Vähetähtis tulek
Paljutõotav hind

don't know either

Energetic drainage of men.

As if a sudden outburst would have had hit the Earth, we could hear the horrible noise of a distant call, a scream, as if a rock would have had collapsed into the mists, falling down from the top of a hill.

Hence, we would no longer feel certain about who and what we were, we would courageously step out from the shades and talk:
"Hello, did you see this cliff to collapse?"

And no, we had not seen it, instead we felt how deeply embarassing this was.

Or, we could climb a high-end tree and talk from there, as if we were suddenly bursting into another kind of joy:
"Together, we would know, but hence, here, now, not much to do, silent and horrible peace."

Uncontrollably laughing at each other, smiling towards the broken, we could hear the whisper:
"So, laughing? Can we not be falling down for a while, once more?"

small piece of code

The Game Changer.

Sometimes,
in rare circumstances,
it can happen,
that into the game,
if certain conditions are met,
enters a character
from another set of worlds.

This requires:

1) a strong call, or
2) the character himself/herself finds the pathway.

Whatever actions a character chooses to take within the world that he/she has entered, will lead him towards the following pathway: [ (a list of possible pathways by (xxx)) ]

In order to enter a higher-level game/world/game-space or to descend into lower-level realms, both the ability and acquired skills of the character play an important role.

You are where you are because of:

1) unfinished tasks
2) free will
3) // (the door is closed, unable to find the exit)

Different doorways lead to entirely different realms // ...

muideks

oma varasemat teksti ja kommente sellele

Tunnetega seotud sasipundar laheneb peaaegu alati, kui üritan seda klaveril lahti mängida. Mentaalne vaib on aga teine; mis mind mõnikord häirib, on see, et kui ma polegi saanud tükk aega rahulikult olla ja keskenduda, üritavad teinekord minuga ühendust võtta jõud, kellel pole sellega tegelikult pistmist, mis ma tahan öelda, on see, et palju survet on vahel minu suunas.

Ehk siis - praegustes tingimustes olengi sattunud kohta, kus mul on olnud raske ja teistel on läinud korda mulle närvidele käia. Ma pole tegelt eriti palju üritanudki seda nimodi lahti kirjutada, aga võib ju teha. Et kui halb tuju, siis kuhu see ikka panna.

Aja et mul on olnd tenekord vaja ühendada mentaalset ja kogemust, et pärast jutustada, või - lihtsalt rahustada seda, et mu närvid on korrast ära. A nagu see aja liikumine või vool on veits sujuvamaks läind, nt. koolis õpetajate toas on suht healing therapy center juba vahepeal. 

Ajah et kui ma kirjutan sis see läheb kuhugi atmusfääri voi mentaalsetele tasandeile ja sis sealt tuleb vastus suht ruttu või rahulikult. Kui ma ükskord paljupalju avasin end siis tuli väga hea suur kiire surve tagasi minu pihta. Et tasub kaval ka olla, aga need asjad on suht avamisohus aga samas pinge all.

Aja et see väljalase või see on tähtis, muidu nt terve elu-olu on suht rabatud, aga ku nad nävad, et põlegi miskit tettä, sis kauvad nigu varesed ära. Ja se-see ka et põlegi mud, kui tabata õgel aal õgel etkel, sis nimad nävad et põlegi mud miskit tettä ku vakselt ää kauda.

Et kudas saaks settä, et niid totakad tohlud ii ääriks mind. Tulõss niägä rääkidä, paljogi mis, et on pasandand. Puhuks jo ikkä vaikselt jotto nindigä, moodo piavad viil ohkeks mind voi whatever.

Tinikord raske um sest pasast lää närüdä, paljo sittä ja paha puru lendäss igäs soonas laiali. Toleks ometõ mingisokonegi raho, siis põlekski inäm paljo paska taivas ja saaks rahholikolt ilädä. 

Teenekõrd ungi pasast tolnud vahel kaineid mihi, peeretand jo aivand, et tuu ongi pasane tõde. Sedä sittä annab ikka helpidä, kui põle karastand ennast varem. Kaksteist tohat kuud takasi mi läksime ää, a too sitäkott pani oma perset kokko ja akkas valjo äälegä röäkima. Vaat mis ma tiile ütlin, kolmteist tohat korda vastik pane ennast kurrr peeee põllemä! Ikävini sidäkott raisk.

Minoskä ongi sii, et põle enäm kitäki jöärgi, ainolt painavat' vaimod jo kolm viimäst helisevät kandle nooti, kitärrikeele, mes ei tahha inäm kostoda! Vaat mis, ikävänä sitäpasavenivillemi raisk!

Koi mää solle üttlen et sinä olõksid vaitta, sis sinä oled endise'lt moo saak, a sa põlle mood ko ikäväne tollakas, tol hekkel mii ei tiänodki, et na kalliks voit saata.

Kord, kullake miid, et pahasti tullõ viis vaimo, vainu, torge, tulgu, turmatuli, mittä igänes! Kaikki tolle vait rahu!! Raippesid põlleki inäm. Vait kunaki paljo pakso pahhat nimät tikit, nüid maksku, maksko, raipped. Viis kohtlast karmaali, mitä viil, vainu, vainu, vaitti! Korräks kolgin nimäd, sis nimäd tiäväd, et ei tulkõ kangilasti maalõ inäm!

Ahah, piördugim nüt takasi iõsti kiili manu. Voot mis.

Ma vist ei saa vahele jätta mõningaid olulisi tseremooniaid, millest mõne toimusid ka minu osavõtul. Mulle tundub, et ma olen ühenduslüliks ja sujuvdajaks teinekord, kui asi puudutab vanu blokeerunud emotsionaalseid energiaid. Mõnikord lihtsalt asjad ei saa vabalt voolata, näiteks võib öelda, et vool on ummistunud, või elujõud ei taha enam läbi tulla mingist kohast. Või midagi on kuskil ja kunagi kuhugi kinni jäänud.

Minu eesmärgiks ei ole kedagi isiklikult süüdistada, tahaks rohkem seda tunnet vabastada, seda isiklikku süüdistamist on teinekord isegi palju ja vastused on rohkem enda sees. Aga lihtsalt teinekord on mõned kurjat tegemised jäänud tunnistamata ja varju, ja blokeerivad niiviisi vanu energiakanaleid.

Näiteks kui kuskil vedeleb vana mädanenud hallitanud laip, võib selle ümber olla kuhjunud erinevaid süütundeid nagu häbi, alaväärsus, tohutu lein ja muu selline.

Sellised energiad aga jällegi lihtsalt takistavad vabade olendite puhastavat ja aidata soovivat voogu, võib ka öelda, et emalik jõud ei saa nendest asjadest ju puhtalt ja lihtsalt üle, kuna tegu on tunnetuspõhiste blokeeringutega.

Sestap on tark alati midagi häbenemata kõik välja rääkida, usun, et see on praeguses hetkes ja olukorras pigem parem ja teretulnum kui kinnine, sandistav vaikimine.

Noh, minul näiteks ongi see, et ma ei saa piisavalt kiiresti abistavat tähevalgust sisse tuua, ja selle tulemusena on paljud asjad veel suletud ja blokeeritud. Takistusteks on nt allasurutud häbi ja viha. Just see hirm ja asjatud kartused millegi "kummalise" ilmsikstuleku ees ei taha lubada mul mõnikord jätkata ja tekitavad teistes ja minud pahameeletulvi ja ootamatuid, vahel vähem, vahel rohkem, - vihaseid väljapurskeid.

Minul on praegu näiteks raske, sest minust ei hoolita ja teistel on endilgi kuhjaga probleeme (selle ma kirjutasin õpetajate toas). Siis ma veel tunnen, et mõned olendid ei taha, et ma üldse midagi räägiksin. Teised jälle eelistavad oma reputatsiooni hoida ja tahavad rohkem aega ja järk-järgulisemat avangut. Kolmandad oleks kohe valmis mind lavale saatma.

Siis ongi selline segadus, et kuna keegi ei tea, kes mida teab, ja mis siin üldse on juhtunud, kardetakse ehk ükskõik millise minupoolse info ilmsikstuleku ees. Et mis ta raip ja hull eneses veelgi sisaldada võib, viimaks mingit tohutut häbi või midagi. Et kui mina hakkan rääkima, siis jumal teab, mis sealt veel võib väja tulla.

Aga noh, põhiline ongi see, et kõik on nagu kodunt ära jooksnud ja natuke ähmi täis. Võib ka öelda, et lapsed ju tahaksid kõik ära rääkida, aga kardavad natuke õdede-vendade ees, noh et viimaks vanemad õed ja vennad löövad mind jälle. Aga samas kõik on ju juba niigi näha ja suht ilmselge, mis siin enam varjata.

Noh, tegemist on ju ühe väga vana ja auväärse kooliga, kus on läbi aegade õpetanud palju toredaid õpetajaid. Siis aga ühel hetkel juhtus midagi selle kooliga. Klassiruumid jäid tühjaks, õpetajad hakkasid kaduma, tulid asemele uued ja õelad. Kooli maine käis alla ja tõelised reaalsused ning väärtused kadusid, samuti normaalne ajataju. Tahaks veel ka teile meelde tuletada, - aga nüüd unustasin selle mingil põhjusel isegi, jälle see mentaalne torm?

Vajalikul hetkel käiku lasta see.

Musid.

8. november, 2016

Tume valu tahab mu südamest välja paisata viimasedki kustunud sädemed. Õhtul pole ei äärt ega otsa. Kadunud rattad lasevad tuules abitult liugu. Tähtede tolmus võis näha korstnate kollaseid varje. Algab kevad, aga see kevad on liiga tuhm, et olla kevad. Algab suvi, tahtnuks ma jutustada, aga ei suuda. Kadunuks ja liiga kaugeks on jäänud kustunud hääled.

Hämaruses võis veel näha teisigi. Huulte vahelt kulges välja unine trammitee, sihiga piiritusse lumme. Ahastus liikus üle koltunud luude. Kui Su valu hakkab kustuma, paistavad taamal mustad hobused.

"See ei meeldi mulle," vastasid.
"Ma räägin, kuna ma tahan teada."
"Sa oled hullem kui mina, aga ma ei saa sinna midagi parata."

Unised puud liikusid vaikselt üle mahajäetud sauna, jättes endast maha varjusid. Põlvitades üle unustatud tasandike, tulid mulle lähemale ühtlase sammuga kuus suurepärast hunti.

"Saame turu liidriteks,"ulus üks.
"Hakkame arvutama. 1, 2, 3" - kiunus teine.

Põlevate silmadega tohtisid nad vaadata üle minu õla. Öösse, öösse, tagasi öösse - karjusin ma ja vehkisin punase tukiga. Tahtis tulla hommik, aga oli veel vara - kaabakad polnud ära läinud. Ega nad vist lähegi.

saladused, mis juhtusid

Ta rääkis mulle lugusid Dharamsalast ja sellest, kuidas ta sinna rongiga sõitis, jalad üle ukse. Ta oli Iisraelist ja Deepak kindlasti veel mäletab tema nime.

Kui ma seal töötasin, oli see rohkem mulle nagu kodu ja teised olid külalised; palju oli külalisi ja tema oli aukülaline. Aga nagu ikka, lõppes see suure kurbusega, või, võimetu vihaga olukorda muuta.

Nendes sfäärides oli raske kaua püsida - arvestades minu küllaltki riskantset seisu ja pidevaid unistusi, mis tulid ja läksid. Ajutine varjupaik, liialt pingul, alati, kuidas nüüd öelda - sisutihe? - alati keegi, kes tahtis auahnelt kopeerida või minu vabaduse kohale väevõimuga tulla, kas siis kadedusest või soovist tüdrukutele meeldida.

Minu kodu-galaktika oli armas ja ilus. Seal olid mul alati minu kõik asjad olemas. Minul ei olnud vaeva ega muret ja vihmase ilmaga võiski seeni korjata. Minul ei olnud vaja...

Tähtede seas olid suured varjud ja punased meeleheitel sipelgad jooksid kiiresti üle tumeda vee. Taevas oli sinakam ja tuhandes eri keeles võis kuulda vanade valdjate halli undamist.

Punased suured hooned paistsid juba kaugele kätte ära. Võti keeras lukuaugus ja taevas oli valla.

Laps, kes külastas teiste inimeste unistusi.

Minul polnud tarvis tulla kuhugi mujale, kuhu mind poleks olnud vaja. Aga näe, ujusin seal ja lähenesin sellele paadisillale. Ja siis mind kutsuti, tajusin seda üha tugevamalt - ei, mitte surma, vaid elusse, ellu - minu naer ja rõõm olid vastu pidanud, olid osutunud piisavalt tugevaks (olin kuidagimoodi ennast kohale vedanud).

Ja siis mul oli tore ja hea ja soe ja külm tuul ei teinud mulle enam haiget. Minul ei olnud vaja, et mulle jälle öeldaks inetuid asju. Aga tegelikult seal järve ääres oli mitu kohta, ja kõik olid nagu minu jaoks natuke ette valmis tehtud.

Suured ilusad koerad ka vahepeal jooksid seal, neil oli ilus ja hea ja soe. Ja sa said nagu aru, mis on tähtsam ja ilusam ja olulisem. Ja seal oli üks tüdruk ja nemad olid nagu kohalikud džunglist, hästi targad ja sõbralikud, sellised pärismaalased või lihtsalt kohalikud, kes jagasid biiti ja teadsid, kuidas asjad käivad, mitte mingid tüübid, kes niisama räuskavad.

Loomulikult mul ei olnud vaja mingit suhet või keelt osata, et nendega suhelda (ja Drunvalot ka ei olnud tol hetkel seal). Siis nemad suhtusid minusse hästi lahkelt ja neil olid ka suured ilusad koerad.

Siis seal oli üks hästi ilus, lahke ja sõbralik kohalik pärismaalanna, kes oli vist natuke tätoveeritud, väga ilus, ja siis ta läks vahepeal ujuma ja hüppas paadisillalt vette ja andis mulle vahepeal oma kristalliga jalavõru hoida, ja ma panin selle vist korraks oma jala ümber nii, et kristall jäi jalatalla alla.

Siis teinekord seal oli üks veelgi ilusam koht, aga seal oli ka vahepeal külm ja ma nutsin palju ja ka palju hullemat oleks võinud juhtuda.

Aga nüüd oli see kõik kadunud ja siis ma laulsin neile seal natuke selles pimedas saunas.

Noh, ma arvan, et need vibratsioonid olid suht head, eriti need, kus olid sõbralikud tüdrukud ja suured ilusad karvased koerad, sellised valge karvaga ja haukusid vist ka vahepeal.

Siis ühekorra ma jäin nende asjade vahele lõksu, ei, mitu, vähemalt kaks. Minu süda nagu tahtis lõhkeda, kaks eri reaalsust kutsusid mind ja ma ei saanud kumbagi jätta. Tiksusingi siis seal keskel ja hulkusin vahepealsustes ringi, sisenedes kord-korralt erinevatesse gruppidesse.

Siis seal oli üks selline vanem või tark naine (üks oli veel, aga tema oli selline väiksemat kasvu ja hästi lahe), väga heasüdamlik ja erakordse huumorimeelega, samas kaastundlik ja oskuslikult kaastundlik (mind näiteks suunas küll).

Tema rääkis mulle natuke lugusid, aga väga lühidalt (soovin, et ta oleks seda rohkem teinud, aga ju oli aeg napp) ja aitas mind ja rahustas mind, kui ma mõnikord (ühte korda ma kindlasti mäletan, kui lõkke ääres oli palju roboteid ja ma läksin suht närvi, et keegi midagi ei öelnud mulle) pettusin või vihastusin.

Siis vahepeal me tahtsime grupiga üheskoos trippida järgmisesse dimensiooni ja suht tegimegi seda, aga pärast pöördusid asjad jälle vähemaks. Instruktsioonid olid vahepeal ka natuke ebaselged, ja see ei olnud minu jaoks kõige harilikum viis, kuidas neid asju teha. (Teali siis küll seal ei olnud, kohe kindlasti mitte, muidu ta oleks ehk endast märku andnud)

Siis kui me järgmisesse maailma hakkasime trippima, tuli pärast see Kristiine hoopis teises kehas minu juurde (aga siis ma olin veits juba igasugu veidrustega natuke harjunud). Siis ta näitas mulle oma raamatut ja me veetsime natuke aega sõbralikult koos, ja vahepeal lahendasime mingisuguseid ameerika õudusi.

Siis kui oli aeg sealt tule äärest lahkuda, siis ma läksin jälle kuhugi hoopis teisale. Kõige ilusam oli ehk vist siiski see, kui tal oli selline väike haldjakodu tehtud omale ja puha, aga pärast see lagunes vist kõik ära. Igaljuhul keegi ütles oma haldjastaatusest lahti, ju tal oli sellest tööst kõrini.

Ja korra lamasin hoopis kellegi teisega seal lõkke ääres tuhas, ja taevas hakkas avanema, ja pilved reageerisid mu südamele ja ma sain neid isegi natuke juhtida, kui kätt südamel hoida, ja minu unistused, ja rääkisin ühe vanema naisega, tahtsin juba öelda, et rääkisin talle kõik ära, aga seda ei juhtunud.

Peace. Rahu ja kaastunnet,

Taavi

seiklusi Lätis ja muudki

Pärast edutut hääletamist läksin parki, ja seal oli samasugune kuusnurkne (või rohkem nurki) varikatus nagu see aiamajake filmist "Helisev muusika" (mis on minu ema lemmikfilm). Eemal pingi peal istusid mees ja naine, nagu Maria ja kapten von Trapp. Läksin selle varikatuse alla ja olin nagu laps neile, kui nad seal eemal üksteisega rääkisid.

Siis kui nad ära läksid, läksin nende kohale ja vaatasin ringi. Siis läksin uuesti selle varjualuse poole ja tutvustasin ennast nii: "Olen Taavi, Maria laps." Ja ma tahtsin öömaja, aga lõin hoopis suure varba valusasti vastu varikatuse lävepakku ära. (See varvas oli mul juba varem valus, lõin ta ükspäev enne kruusateel paljajalu käies vastu kivi veriseks. Siis mulle tundus, et tegu oli rünnaku või needusega, aga neid asju saab hiljem hoopis enese kasuks pöörata.)

Siis läksin vist tagasi pingi juurde, igaljuhul olin väga vihane, pahane, ärritunud, väsinud ja näljane. Seal oli vist mingi lõkkekoht, ja keegi oli sinna hunniku pabereid jätnud. Siis mul olid juba tikud ka sellest hotellimajast, ei selle hotellimaja veranda laualt, ma arvan, sealt, kust salapärane haldjalik rahvas oli mulle kunagi teed teinud (aknast sisse).

Ja see hunnik pabereid seal pimedas pargis siis, panin selle põlema, aga see kustus suhteliselt kiiresti, ja kuna see oli park, siis seal polnud lõkkematerjali. Ma arvan, et kõik oli üles korjatud, kuna tegu oli pargi ja mitte metsaga.

See tuli aga rahustas mind maha, kuna nägin vist, et mingisugune interaktsioon on võimalik (leidsin lõkkekoha, mis oli nagu valmis süütamiseks, ja mul olid tikud!). Lõkked ma arvan on muidu ka head, puhastuseks ja märguandeks erinevatele olenditele, et kus ma olen. Ja puhas ilus tuli on vahel väga liigutav ja täis armastust.

Ja kuna oli juba öö - ja nüüd mul tuleb meelde, vihma vist hakkas sadama!? - ma ei mäleta, minu meelest hakkas, sest naturaalne oleks, et need asjad viivad üksteiseni, või sadas juba varem, aga ei, ei tea, ei mäleta, igaljuhul pärast vist küll sadas, muidu ma poleks ju nii hoolimatult või enesekindlalt peavarju otsinud?? - ei mäleta, ei tea, mäletan lihtsalt ühte kaadrit nüüd, kus läksin üle tee ja vihma ladistas, niisiis ma arvan, et vihma hakkas sadama, ma usun küll.

Nii, mis ma siis tahtsingi öelda? - Kuna oli juba öö, siis ma ei tahtnud seal enam olla, ja siis ma tulin sealt ära. Läksin ära sisse, lõke oli kustunud, pingi peal oleks külm ja eriti pask, kui vihma oleks sadanud, ja need varjualuse all olevad pingid olid magamiseks kas liiga kitsad või lühikesed või ebamugavad, seda ma mäletan. Ma ei õigusta ennast, aga see tõesti oli suht liiga kitsas koht ja eriti kui ma olin oma varba sinna ära löönud, pärast enda puhtsüdamlikku tutvustust, tundus mulle, et ma tõesti ei taha seal magada, et ma ei ole seal tol hetkel teretulnud ja mul tuleks mujale minna.

Olin küll solvunud, aga saingi aru, et ükski religioosne süsteem ei aita mind enam, et see kõik on üks suur vale ja ei puutu minusse, saate aru - mõistsin, et minu suurt palvet ei võetud kuulda, et see kristlik jumal ja see religioosne süsteem ei aita mind. Olin jäetud üksi ja sain ühtäkki aru, et olengi omapead ja mul tuleb ise see lahendus leida, kas enda seest või kuskilt mujalt, mis on tõeline spirituaalsus, mis on minu spirituaalsus? Hiljem üritasin järgmisi tegusid Maria kaela ajada, aga ta ei tahtnud ja läbi klaverimängu sain aru, et eks ma ikka ise tegingi. Ei tahtnud endale tunnistada lihtsalt hiljem, ei tahtnud n-ö. vastutust võtta, niigi oli palju hingelist transformatsiooni ja kuhjaga informatiivseid šokke ning üledoose abivajajate arusaamatutest palvetest.

Niisiis - ükski religioosne süsteem maakera peal ei aita mind - mida tuleb siis teha?
(varem olin edutult proovinud kirikust öömaja saada)

Noja aga seal pargis, kui seal hakkas siis vihma tulema, sis ma tulin sealt ära. Ma otsisin, lõhna või ma ei tea mis tunde järgi omale ööbimiskohta. Sattusin ühe maja juurde, mis oli selle tee ääres, kus ma olin hääletanud. Seal oli vist üks alumine uks lahti. Igaljuhul ma sain sinna majja sisse ja läksin trepist üles.

Kuulsin, et ühe ukse taga nagu mu ema või minule juba tuntud sõbralik vanem naisterahvas oleks laulnud, ma tean seda häält ja ma tunneksin selle uuesti ära :), sellise vaikse ja meeldiva häälega, lahkelt, tasa, heasüdamlikult.

Aga siis ma ka kuulsin, et temaga koos oli keegi meesterahvas selles ruumis või korteris, ja ma ei tahtnud neid siis uksele koputamisega häirida.

Ukse taga trepikojas oli selline pink või nagu koht koera jaoks ka, selle pingi ees. Ja ma jäingi selle pingi ette sinna kerratõmbunult magama ja võtsin vist mingi vana jope endale peale. Hommikul või öösel kõndisid mingid inimesed sealt mööda, aga tajusin, et olen kaitstud ja nad kas ei märka mind või peavad hingelisel tasandil koeraks. Saatsid mulle paar pilku või imelikku pilku, aga ei reageerinud ja läksid edasi.

Mulle tundus, et lisaks sellele naisele, kes mind aitas (see kelle laulu ma ukse tagant kuulsin), petsin ma ära ka suure hulga vaime, läbi selle, et nad pidasid mind koeraks. Ma ei tea, aga ma arvan nii. Nende vaimudega on mul seiklusi veelgi.

Hommikul saavutasin parema tuju ja suurema ärksuse. Olin saanud toas või katuse all magada, mm! Ja tõusin meditatsiooni ja hakkasin vaikselt laulma, liikudes üha parema tuju ja õnnelikkuse suunas. Laulsin Beethoveni üheksanda sümfoonia neljanda osa põhiteemat, kuni minu vibratsioon tõusis toreda ja uhke õnnelikkuseni, õrna sulniduseni ja tundsin ennast suurepäraselt.

Saavutasin selle, et need hirmud ja need asjad seal majas ei häirinud mind enam. Siis neil oli seal ukse taha jäetud kuhugi kuiva saia. Keegi vanem naine läks minust sõbralikult mööda ja liikus trepist alla. Niimoodi laulmisega ongi see keiss, et auraväli puhastub ja harmoniseerub piisavalt heaks ja naturaalseks, nii et inimestega on ülihea kontakti saada, nad tunnevad ennast selles väljas loomulikumalt. (Pushkari Aravali hotelli fuajees näiteks tuli vastashotellist üks võõras või poolvõõras tüüp mind lihtsalt järsku kallistama, pärast seda, kui ma olin tükk aega laulnud.)

Siis ma olingi julge ja lahke ja pärast lihtsalt võtsin seda kuiva saia, mis keegi oli trepikotta jätnud. Sõin seda saia pärast uksest väljumist ka mingite inimeste ees, kes väljas seisid. Ehk siis, hommikul pärast laulmist oli mul nii hea tuju ja olin iseendaga sedavõrd heas kontaktis, et need inimesed ei häirinud mind üldse ja ka nende mõtted või oletatavad arvamused minust kui võõrast ei läinud mulle korda. Olin iseendaga ja selle majaga pärast laulmist üliheas harmoonias.

Ma ei tahtnudki enam hääletada. Otsustasin pöörata kruusateele ja liikuda edasi jala, mul oli üks Läti kaart ka. Enne metsavahele pööramist hüppasin rõõmsalt teeristil oma haige varbaga, märgiks iseendale ja maailmale, et ma ei karda ning olen terve ja taastunud ja lähen vaatamata kõigele edasi, tugevalt ja elurõõmsalt. Hou!

olulist

Mis siis ikkagi Tartus juhtus?

Said kokku mitu erinevat reaalsust maailmade sõlmpunktis. Varitsesin seal ka oma loodud väikese abi-portaaliga.

Mäletan, et ükskord istusin aiamaja katusel, võtsin päikest ja üritasin tihastele vastu laulda, nende hääli järgi teha. Lindudega saab suhelda ja vaimselt asuvad nad väga suurtel hingestatud tasanditel.

Nüüd tegin raamatu lahti ja rääkisin uuesti sinitihaste perega. Nad ei saanud väga täpselt aru, mis meil kõik juhtus (ja mina ei saanud kohe aru, mis nad täpselt teevad, aga tundub, et nad on palju vanemad kui meie ja "hingestatumad" või suurematel hingeväljadel), aga said aru, et ma üritasin harjutada pulmakutsungit (ja see vist jõudiski kriitilisematel hetkedel ka Facebooki kaudu edasi).

Lindudega on hea sõber olla. Juba vanal ajal vist teati, et nad on hingestatud olendid ja suudavad (või õieti lihtsalt juba paiknevad, asustavad, elavad) suurematel hingestatud tasanditel, kui suur osa meist, inimestest, oleks võinud arvata.

Rahu ja tervisi,

Taavi