Taavi

Tsau, me oleme siin liskade süsteemis suht sügavalt sees. Meil on üldse nagu nii, et need telefonid ja nett on nagu elektriga, ja siis nad küsivad selle eest tasu (raha), et me saaks omavahel rääkida. Siis on ka veel see, et nagu ei taheta öelda, et mis juhtus.

muid asju

Veel on ka see, et tuleb arvestada, et hämmeldus ei läheks kohe liiga suureks. Näiteks kui hakkab toimuma kiire unistuseloome, siis võib mõnikord juhtuda, et tuleb hulk tüüpe vahele, kes ütlevad: "Pea-pea! Aga kuidas sa selle jaoks raha saad. Meil on asjad nii."

Neil on tehtud terve network ja nad valvavad seda, et keegi ei kasutaks raha liiga kiiresti unistuse loomiseks. Sestap ongi targem see esialgu kõrvale jätta.

Siis oli veel keegi, kellele väga meeldis jutustada, ja mis ta tahtis teha, oli, et inimesed räägiksid temaga pikalt ja igavesti juttu, selle asemel, et oma unistust järgida.

Siis olid veel need, kes ei tahtnud, et tähelaevad kohe laskuksid. Nemad katsusid meie üritust peatada ja olid rohkem huvitatud teistest asjadest, näiteks energia blokeerimine.

Mis ma olen avastanud, on see, et maailm ei baseeru rahal, vaid inimsuhetel ja omavahelisel lahkusel.

sõbrad

Mõnda inimest ma nagu tunnen väga hästi, isegi kui pole pikalt-pikalt näinud. Nemad nagu on teistel sagedustel. Neid ma nimetaks oma sõpradeks. Neil on see, et kui nad tulevad kõrgematelt sagedustelt, siis nad saavad lihtsasti võtta just selle kuju, mis on vaja. 

Mis selle asja juures on hea, on see, et neid on hästi lihtne ära tunda, kuna sa nagu niigi tead neid nagu pikalt-pikalt juba. Võib tekkida tunne, et ahaa, see tüüp, ma ju tean teda väga hästi, tere jälle, ja sa nagu hakkad kohe suhtlema, nii et tutvustamist või muud mula nagu pole vajagi.

Mis ma veel olen märganud, et selliste olendite kasv ja kokkupuude minu ümber on viimasel ajal märgatavalt sagenenud ja muutunud lihtsamaks ja loomulikumaks. Mina liigun ühes kohas, nemad teises, ja mõnikord me saame kokku mingites ajastu-sõlmpunktides, väga lihtsalt.

Mõned neist on keelatud mainida, kuna see on liiga palju asju korraga ja ei tohi teada, et kes just kellega mis suhtest on. Vahel tekivad sellised varjatud dimensioonid, kust saab infot, aga muidu ei tohi midagi teada ja ei tohi neid kutsuda ja tuleb üldse ära unustada need asjad.

Kindlasti ma ei tohi ühtegi nime mainida, sest nimi kohe reedaks, et kellega ja kuidas ja mis suhtes ma olen olnud. Ja samas, olgem ausad, kui sa oled selliste sõpradega, siis sind väga ei huvita, mis nende nimed just täpselt on, rohkem on see, et mis energia neil on ja mis tunde nad sinus tekitavad.

Siis mulle tundub ka see, et vahepeal oli väga ohtlik, ja kui keegi üritas sellisel tasemel uuesti sidet hoida ja luua, siis seda kohe jälgiti. Et kui ma näiteks tahtsin kellegagi ühendust pidada, siis kohe tuli mitu teist, kes hakkas vahele segama.

Palju kohti on, mis on erilise valve all. Need on:

* kellel on palju raha ja kes hakkab rikkaks saama, seda jälgitakse

* kellel on suur huvi ja ühendused ja teave olenditega teistest tähesüsteemidest

Isiklikust kogemusest ma võin öelda, et suhted ja suhe on esmatähtsad, ja siis selle suhte ümber pigem hakkavad ülejäänud asjad juhtuma.

veel edasi ja tagasi sealt kohast. kahjuks mul enam pole neid riideid :)

Siis algul ma nutsin väga palju, ma teadsin, et ma olen laps nagu, kes läbi selle asja nagu Atlantise katastroof ja mul oli suht valus, et keegi ei mõista mind. Siis ma tükk aega istusin seal alasti ja nutsin, selle paadisilla peal, ja need mees ja naine said aru ja hoidsid rohkem eraldi.

Siis mingi aja pärast alles ta tuli uuesti lähemale ja juba võisime natuke puudutada korraks vist üksteist. Siis oli see, et ta pakkus kanepit, ja mina ütlesin, et ma pole vist piisavalt kiire, kui ma kohe vastu ei võtnud. Ja tema ütles, et "Sa ilmselt ikka tahad siis seda suitsetada?" ja naeris.

Siis ma tegin seda suitsu natuke ja nutsin valust ja igatsusest. Ja siis ta ütles, et ma ei saa sellest kinni hoida. Siis sinna tuli üks mees-šamaan, kes hakkas rääkima selle mehega, kes oli mu isa seal paadisillal, ja see oli suht hea informatiivne ja natuke humoorikas. Ja ta õpetas mulle ühe mudra, mis on hea, kui kõhus keerab. See on, et käe keskmised kaks sõrme ja pöial on koos.

Siis kui ma ära hakkasin minema, et mööda kallasrada tagasi joosta, siis see naine kutsus mind tagasi, ja ütles, et oota, sul on ju need riided seljas, mis ma olin sealt sünnipäevakingiks saanud. Ja mina ütlesin, on jah, ma ju unustasin! Ja võtsin need väga hea lõhnaga riided uuesti ära ja läksin alasti mööda mudast kallasrada tagasi, kohta, kus ma olin vette läinud ja oma eelmised, räpased riided maha jätnud (sauna juures). Panin need siis uuesti selga.

Väga tore Rainbow oli :)

kiire

Mis minu jaoks nagu oli kõige tähtsam, oli see, et kui ma tulin sealt sauna juurest ära, siis mind järjest nagu õpetati ujuma, algul mingid loodusvaimud nagu julgustasid ja siis hiljem juba keegi tüdruk ujus ees ja juhatas. Mina kunagi oma elus polnud pikalt ujunud, mina ainult oskasin väikeseid vahemaid, maksimaalselt olin ujunud vist 50m või nii.

Siis ma teadsin, et mul oli vaja jõuda järgmise paadisillani, aga see oli nagu mingi 200m. Ja ma algul nagu korra harjutasin mingi 70m. Aga siis see tüdruk seal nagu ujus ees ja juhatas mind ja me läksime terve selle ulatuse. See oli väga ilus, ta oli tõeliselt hea ujumisõpetaja, ma nägin ainult nagu ta pead mingi 50m kaugusel aga ma teadsin, et ta on mu giid.

Siis kui ma läksin talle järgi, siis ma teadsin, et mul tuleb jõuda sinna kohta. Ja seal kohal istusid paadisilla peal mees ja naine ja puudutasid vett. Nad ootasid mind ja siis ma teadsin, et ma olen neile laps tol hetkel, ja ma suht nägin välja ka nagu laps, alasti ja puha ju.

Siis ma ujusin neile lähemale sinna paadisilla juurde ja see naine kutsus mind, et "Smiling child!" ja naeratas. Siis ma läksin nende juurde ja nad kohtlesid mind väga lahkelt, eriti see naine. Neil oli igast asju seal minu jaoks valmis pandud, ja kõigepealt sain rätiku, et kus end kuivatada. Siis seal oli igast sünnipäeva-asju mulle valmis pandud, nagu kingitused või nii ja riided, mis lõhnasid väga hästi ja eriliselt. See naine oli nagu kusagilt hõimust pärit ja hästi selline tark ja ehe.

Selle mehe kotis olid aga mingid kummalised asjad, nagu tal oleks kõht haige, mingisugune voolik ja mingid lääne ravimid. Neil olid veel eri aluspükse pakkuda, osad poest, mis olid kitsad ja lõhnasid halvasti, mustad Puma omad vist, ja siis mingid originaalid hea lõhnaga.

vahetus

Aga enne, kui ma sealt Soome Tingilt ära tulin, just vahetult enne lahkumist, tahtsin ma rohkem teada oma armastuse loo jätkumise kohta, ja siis üks väike tüdruk kõndis mööda ja mängis nööri otsa seotud õhupallide reaga. Ja ühe südamekujulise õhupalli peal oli number 23. Tol hetkel ma olin 22, ja siis ma teadsin, et kui ma saan 23, minu armastuse lugu jätkub.

Nüüd sealt Stella juurest Helsinki suunas lahkudes ma algul olin natuke närvis, vahepeal Stella läks ära, aga siis tal oli seal üks vana hipist sõber või mees. Siis see mees võttis katkise kitarri ja natuke sõrmitses seda ja lihtsalt oli ja ootas rahulikult. Mina juba kibelesin ukse suunas, et kus Stella ja kas peaks talle vastu minema. Mees aga ütles, et: "Don't worry, she's coming," ja sõrmitses rahulikult seda vana katkist kitarri.

Siis ta tuligi ja ma sain nende rongi peale, nad ilusti kallistasid ja saatsid mind rongijaamani õige platvormi juurde. Ja rong sõitis Helsingi suunas. Enne seda olin veel kohalikust raamatukogust Stella abiga uue laevapileti ostnud.

Laeva peal mul hakkas vahepeal halb, ma ostsin palju süüa ja veini kalli raha eest, üle 30 euro. Aga mul oli uni ja siis ma vahepeal jäin sinna toidulauda magama või üritasin seda teha, veinist purjus, ja mul oli suht halb olla. Siis kui laeva pealt maas, ma läksin sadama vetsu oksendama, aga kui välja tulin, oli keegi USS Security seal tumedas riides ja ma sain aru, et seal poleks tohtinud olla, kuna oli liiga vara hommikul.

Siis sõitsin lennujaama ja mul oli veel natuke Delhi lennuni aega (Tallinnast). Siis seal lennujaamas mul olid jalas Stella käest saadud, ei, vist Tingilt mahajäetud asjadest saadud vanad pikad valged talvepüksid, mis olid mulle natuke suured ja juba suht sellised natuke räpased vist ka.

Siis ma heitsin sinna lennujaama alla koridori pikali, et veidi puhata, ja siis see turva tuli küsima, et kas ma ikka olen reisija, ja siis ma ütlesin, et jaa, Delhisse paari tunni pärast ja siis ta kõndis edasi.

päring

Mina, Taavi Timm, teen järelepäringu Andromeeda galaktika vanemate nõukogusse, et saada teada:

* kust ma pärit olen

* milline on minu kodugalaktika (võimalikult palju informatsiooni selle kohta, ja et kus oli minu planeet ja kodu)

* kes on minu galaktilised vanemad

* minu lugu, et kuidas ma koolist ära tulin

Soovin taasluua ühenduse selle galaktika ja minu kodugalaktika vahel ning kiiremas korras kutsuda sisse valgust mööda ema- ja isaliini.

Taavi Timm

21.01.2017, Tallinn, Eesti, Maa, Päike, Linnutee galaktika

kuidas ma järjest nagu leian

sääl, kus polnud puid
seal nüüd vaikselt kaitseb tuul
helistades mööda teid
häbistades oma und

korjates mu rahu taimi
töristades kuulen häält
võsa vahel voolab vesi
rohu keskelt kostub kääks

punaseid juurikaid on siin
ma korjan, ma korje, mu viis
vaikselt tuleb hele hool
joonistades, nagu oleks keegi
teinud mustreid.

Ei tohi lasta,
ei tohi viia ära.
Päikese tuld
ja vihma vete juurt.
Mäe kohal paistab
uinunud rahu.

Võib-olla sa kasvad millegi keskel nii märkamatult üles, et ei märkagi, et kõik see aeg sa olid sellesse nii tugevalt armunud, hoolisid sellest kõigest, nagu laps, kes lihtsalt on ja mängib, järve kaldal, pilliroo vahel. Kunagi sul ei ole vaja öelda ju metsas, et sa tast hoolid. Või naerda ja proovida katsuda päikest. Võib-olla ongi parem, et sa ühtäkki hiljem avastad, et kõik see aeg sa olid ja sul oli hea.

Metsas on mingid kohad, millel on teatud tunne. Ma tean seda tunnet väga hästi, see on nagu selline päikese soe kuma ja see, kuidas lehed rohus liiguvad. Minul ei ole vaja, et tuleks keegi ja ütleks, et keegi veel on olemas peale selle tunde. Mina väga hästi saan aru, mis see on, ja ükskord ma nägin unes, et ma ootasin seda uuesti, ja siis ma teadsin väga hästi ja veel paremini, et mis see on.

Aga nüüd on hea, et ma sain aru, et see ema on selline looduslik tunne, selline loomulik armastus, mis läheb nagu valgus erinevate puude vahelt ja sosistab tuules. Ja mina olen selle laps ja mina lihtsalt olen sellega olnud, aga vähe on seda, et keegi veel oleks tulnud ja öelnud: "Kõik need asjad, mis sa tunned, on nagu hea."

Mina tean, millal teha mingeid asju, sest mina olen ju aru saanud, et ma lihtsalt lähen oma selle tunde järgi ja see on kõik see aeg nii lihtne ja õige. Milles küsimus.

juttu et kuidas ma juba elan kusagil kohas kus mul on hea olla

Lõhnavas rohus istub vaikselt ja kuulab täpiline kass. Tema madala selja vahel on mõned takjad, mida pole jõutud veel ära noppida. Seljaga seina poole, näeb korraga Taavi, et tolmunud hoone koridori tuleb keegi.

"Tere!" ütleb tulija ja vaatab korraks üle terve ruumi, justkui otsides midagi. Mul pole mingit tahtmist talle midagi öelda, aga ometi pobisen nagu midagi, et ta saaks aru, et ma ei eira teda ja ei tülitaks mind rohkem.

Väikesesse tuppa on kogunenud mitu inimest - paar suuremat ja paar väiksemat. Parasjagu käib jutt selle üle, et kes peaks kõigepealt halgusid minema tooma. Kuurialune on tühi, ent taga nurgas on veel paar lauajuppi. Võtan veel paar suuremat oksa tee pealt ja saabki natukeseks ajaks jälle rahu.

Kõrvalt toast kostub kellegi hääli. "Tule sina!" "Ei, sina!" Keegi vaidleb seal omavahel küllaltki lõbusal toonil, et kes peaks kuhugi minema.

Siis on see, et kamina juurde tuleb äkki keegi ja pakub kohvi. Ja juba keegi räägib oma lugusid, et kuidas ta läinud ööl ära eksis ja et hea ikka, et kuulis kellegi vana emist lähedal olevas aedikus.

Pärnade vahelt paistab aknast sisse hommikune päike.

Rääkides tundub mulle, et keegi noorem kuulajatest tahaks justkui väga elavalt sekkuda, lasen tal seda teha ja tulemus on järgmine: "Hea on, et meil nüüd on kodus ka selline suur koer. Tema ikka kaitseb meid ja hoolib."

Näen, kuidas aknast paistab, et ligineb veel kaks uut tulijat. Ühte neist tunnen ma väga hästi ja tundub, et ta on endale vahepeal kellegi ilusa naise leidnud. Tõesti hea meel on näha, ja kuidas siis seal... ee, kus me nüüd olimegi - läks? Teen paar arusaamatut liigutust ja me naerame veidike koos.

Väikeste kuuskede all jookseb kiiresti mööda keegi hallikaspruun orav.

"Miks ei ole meil seda kohta siin, et kus hommikuti koos olla ja mediteerida?" - küsib keegi. "Hea, kui keegi üldse ennast viitsib liigutada, et vett tuua."

Korstnast tuleb suitsu. Väsinud vanapaar liigub kusagilt teisest majaosast lähemale. "Päris karm, et meil pole isegi pühendunud gruppi, kes teeks siin aias chi harjutusi," annab vanamees korraks kergelt noogutades märku. Naine ainult kihistab ja ütleb, et parem siis juba kordamööda teha kätega ringe.

"Meil on ka see, et tuleb hoida oma pulssi määratud vahemikus või sagedusel," avaldab keegi oma arvamust. "Parem üldse mitte kuhugi kuuluda, muidu nad mõõdavad su vererõhku," on minu kord end väljendada.

Kunagi oli nii, et lapsed olid nagu need, kes pidid tulema ja rääkima, et kus kohas miski asi asus. Nüüd aga on rohkem, et kõik on juba olemas.

natuke neid hirme nagu vähemaks

Ma tahan ka öelda seda, et me tohime olla rahus ja ei pea kogu aeg kartma oma "eneseväärikuse" pärast. Et ei ole nii, et kogu aeg tuleb keegi ja lööb meid uppi ja me peame olema pidevas "enesekaitseseisundis".

Mingid lihtsad asjad, mis aitavad suurendada, kuidas me aktsepteerime, ja siis meil on palju lihtsam olla:

1) ei pea kartma oma eneseväärikuse pärast, võib olla kohmakas, abitu ja nõrk
2) ei pea kartma, et kuidas sa välja näed, võid olla viimane räpakoll
3) ei pea kartma, et mis teised sinust arvavad, kui sa räägid "oma juttu"
4) ei pea kogu aeg ennast tõestama, et saada õigust eksistentsiks. meil ei ole vaja ennast pidevalt tõestada. see on absurd, mängige lihtsalt.

üleminek ruumide vahel

Üleminekutest erinevate tasandite vahel.

Suht palju toimub seda, et liigutakse ühelt kohalt teisele, nt maailmaruumis. Aga siis on ju ka see, et tahetakse näiteks asju kaasa võtta, või seda, et päris liiga ruttu kõik ei läheks.

Võib vaadelda eri transitsiooni ehk üleminekut ühelt südameruumi tasandilt teisele. Näiteks praegu suht palju rahvast on tasandil "haavatud uhkus" ja nemad vaikselt hakkavad jõudma sinna, kus on "kaastunne ja südamlik kodu". Aga oli see, et seda rahvast nagu oli palju, ja siis oli vaja, et keegi läheks südameruumi soojemalt tasandilt neile vastu, et nad seal külmas liiga palju ei rabeleks.

Ehk siis point oli see, ja on siiamaani, et vaja kergendada üleminekut "soojale kodu tasandile" aga rahvas on veel suht närvis ja rahutud. Nägin ajalehe väljalõiget, kus tehti palju huumorit, et Trump helistas eesti presidendile. Minul oli kohe see, et ahaa, selline "haavatud kibestumus" adresseeritud korras peresuhte puudumisele, et tehakse iroonilist huumorit ja ei osata õiget korralikku armastavat peresuhet hoida.

hästi natuke olenditest

Olenditest, kes on väljaspool meie tavatajusid. 

Meid ümbritsevad igasugu rahvast, kes on erinevatel tasanditel. Mõned nagu teevad omi asju, ja kui vaja, siis tulevad ja annavad endast teada ja küsivad midagi või ütlevad. Kuidas see toimub? Näiteks võib vabalt juhtuda, et minuni jõuab kellegi mõte, ja siis ma juhindun sellest mõttest, ja pärast seda juhtub midagi. See mõte võib saabuda näiteks nii, et see tõlgitakse minu peas sõnadeks, aga võidakse vahel saata ka konkreetseid sõnu, fraase, või isegi lühikesi lauseid.

Veel levinum on aga mingisuguse pildi meenutus, mis kirjeldab mingit konkreetset asja või üleminekut või olukorra kirjeldust meie vahelises suhtes. Umbes, et: ahaa, mäletad, seal olukorras me kohtusime ja siis oli niimoodi ja ma tahtsin sulle sellega seda öelda. Nüüd ma tahan uuesti umbes seda öelda ja siis ma tuletan sulle seda mälestust nüüd meelde.

Siis on veel olendid, kes suudavad liikuda väljaspool plaani ja hõlbustavad inimestevahelist suhtlust. Näiteks erinevad vaimolendid, kes nagu liiguvad omamoodi. Siis on veel paljud vaimolendid, kes on nähtamatud, aga kes korrastavad ja disainivad ebameeldivaid asju inimeste energeetilises kehas (neid on suht palju).

nõiad ja muusika

Miks minul on raske, on ka see, et vähe on tehtud sellist teavitustööd ja keskkond on nagu selline tume ja hall. Siis oligi see, et ma ise pidin salaja avama paar varjatud portaali, ja katsuma sisse tuua nii palju ilusat looduslikku tarkust ja kaastunnet kui võimalik.

Nõidade puhul aga ongi see, et kui teolt tabatakse kurja olendi või kellegi poolt, kes seda kohta nagu pikalt on hoidnud ja hallanud, siis on suht tükk tegemist et vaikselt ära minna või lipsata. Ikka nagu hakatakse kahtlustama, et äkki sa olid seal ja tegid midagi.

Nõia mõte või point aga on ju nagu see, et need asjad, mis ta teeb, on tema enda teada (eriti kriitilistes kohtades). Et kogu see muutus, mille ta toob keskkonda, on teda ohustavatele olenditele märkamatu, kuna teised ei saa aru, mis liine pidi ta üldse liigub.

Minul näiteks oli üks väga ilus juhus, kus asjad hakkasid minuga rääkima ja ma kasutasin neid asju ja suutsin väga kiiresti transformeerida sügavalt peidetud vana tolmunud valu ilusaks uueks unistuseks. Midagi keerulist seal nagu ei olegi, aga lihtsalt asjad nagu hakkasid minuga rääkima. Asjad kannavad endas alati teatud emotsionaalset energiat, eriti, kui nad on tähendusega asjad.

Ja siis kui see energia nagu soovib sealt vabaneda, siis ta vist tahab leida oma tee vastuvõtja või suunajani, eriti kui tal on pikalt tulnud peidus ja varjatud olla. Kuidas minust näiteks ei saadud aru, oli see, et ma toimetasingi peamiselt neid varjatud emotsionaalseid alateadvus-liine mööda, ehk siis liikusin mööda süvakanaleid ja lahendasin inimeste valusid, mis käisid nendega kaasas.

Kuidas mina teadsin, kuidas liikuda varjatult nagu hunt? Pimedus ise õpetas mind ja öö hoidis tarkust. Mis mind aga praegu veel häirib? - See on see, et ma ikka veel käitun nagu nõid pimedas kohas, kellel on nagu midagi varjata, mis ta peab hoidma enda teada, et kurjad jõud ei avastaks ja teda enneaegu ei saaks kätte.

Näiteks kui ma teen kuskil kohas muusikat või muud ilusat, siis ma kiiresti jooksen sellest kohast ära, et ei avastataks, et kes selle portaali avas. Muusikaga on veel ka näiteks see, et paljud nagu ei taha tunnistada, et sellel on väge, ja lihtsalt nagu kuulavad seda kui mingit niisama-asja. Tegelikult muusikal on väga tugev hingeliselt transformeeriv vägi, selle kaudu saab oma hingejõudu saata sinna, kuhu on kõige rohkem vaja ja kuhu sa tahad.

mingid asjad millest ma ei saa nagu aru

Selle tagasitulemisega on see, et mingid tugevad tunded, teinekord ei oska arvatagi, et neist kunagi üldse üle võiks saada. Või noh, ei tahagi, aga siis nad ometi lahustuvad millekski ilusamaks. Minul näiteks on see, et asjad kuhjuvad ja on, ja siis mingid asjad vallandavad suure laine, mis siis väga hästi viib elus edasi.

Ja ometi, nüüd mul ongi see, et ma tunnen, et mul on nagu kõik hästi. Ma ei tea, see laps kuidagi oskab või mingid asjad jooksevad paika ja nagu sujuvduvad. Et nagu natuke pingevabamaks on läinud. Palju sellist traumat oli mille kohta ma ei teadnud ja millest ma pole ka väga julgenud rääkida.

Näiteks et kui ma siia planeedile tulin, siis minu vanemaid nagu rünnati. Isa jõudis hästi kähku ja natuke aega emaga koos olla, nagu mõned üksikud noodid kitarril, ja siis juba tuli karm laks sellist mehist needust sisse.

Ja minul ongi see, et siiamaani minu galaktilises kehas on säilinud seda laksu ja ma olen seda terve oma siinveedetud aja jooksul proovinud lahendada. See on selline vihalaine ja kes mind teab ja tunneb, see saab väga hästi aru, et see on minuga terve galaktilise öö jooksul kaasas käinud. Alati nagu ma olen üritanud selle needuse algpõhjust otsida, et aru saada, mis siis minu vanemaid minu sünnihetkel ründas.

Ja nüüd on näiteks see, et kui ma kellegagi kokku sain või tutvusin, ma kunagi ei julgenud pika perioodi vältel koos olla, sest ma arvasin ja teadsin, et kohe jälle tuleks meile rünnak pihta. Et nagu minu ema-isa suhe, kui ma tulin kõrgematelt sagedustelt madalamatele siin planeedil, sai pihta, seega ma ka nagu eeldasin alati, et kui mina loon kellegagi suhet, siis see saab kohe rünnaku osaliseks kellegi võõra ja soovimatu poolt.

Ja siis oligi see, et iga pisiasi ajas nagu närvi, sest ma ei olnud aru saanud, et miks minu seda vanemate suhet rünnati ja kust kohast see needus tuli.

Ma olen üritanud seda integreerida endas, ja see on selline suur hulk kogust parajat viha, nagu selline raev või ma ei oska öelda. Aga see raev on nagu sügavam kui lihtsalt tavaline raev. Minu elud on ikka olnud sellised tugevalt edasiviivad ja muutatahtvad, ma olen seda raevu nagu endas kandnud, seda soovi lõhkuda ja muuta ja kiiresti asju muuta.

Ma olen kogu aeg nagu olnud, et: miks me juba seal ei ole oma tsivilisatsiooniga? me peaks juba neid ja neid asju oskama ja aktsepteerima. Palju on olnud ka seda, et olen jäänud nagu üksi ja siis iga kord kui ma mõne grupi juurde lähen, siis ma väljendan seda viha kuidagi. Ja nagu alati üritan tõlkida seda infot ja katsuda suhelda, et see sissetulev info ei oleks liiga kaugel nende hetkeseisundist ja soovist midagi kuulata või vastu võtta.

Ehk siis nagu galaktilisel tasandil on sellised lained, mida me kõik väga hästi teame (intergalaktiliste olenditena), aga millest me kunagi ei räägi. Aga samas, kui me neist ei räägi, siis nad nagu jäävad natuke väljendamata ja defineerimata.

Mul on see, et mul nagu alati lähevad silmad põlema kui ma kohtan sõnapaari kuskil teksti sees nagu "intergalaktiline vöö" või "täheseemne alge" või "elu ülesanne ja missioon siin planeedil". Võib-olla ma peaks tegema nagu raamatu, kus on palju selliseid sõnu, mis mind kõige rohkem erutavad.

Suur osa asju tuleb ka minu isalt, näiteks originaal-koodid, et kuidas mängu luua ja kuidas neid lugusid jutustada ja rääkida ja kuidas need tasemed käivad. Kõik need asjad nagu jäid minuga ja ma olen neid nagu hoidnud ja teadnud ja varjanud ja nagu ära jooksnud, lihtsalt täiega neid asju elades, ilma liiga palju suhtlemata.

koolis

report from the system

1) Enter into a system
2) Describe what they are doing
3) Translate it into -) more global realms

Emotional galactic level?
- Still very much attached to the ancient rape/plane crash. Males upset about plane crash, females upset about the violence.

So. Who are these souls? How did they get here? I hear that they taboo-enter this solar system by rape and destruction,  male heavy energies from Orion belt.

With the intention of blowing up their original homes (- now, this is a blockage, when they realize this they can see how absurd this kind of intention would be.

So, of course, when they naturally have a strong intention to return to the Pleiades, as many of them are from there, then I don't really care about it so much.

I only spend 4 years on Pleiades, studying some piano and preparing for this kind of dimensional shifts. I mostly feel betrayed and dishonored by how things have been handled around here. It has been a lot of this kind of attitude:
"Let's get out of here as soon as possible."
I on the other hand feel that we don't really deserve Earth if we think like this.

So, to change this kind of things a little bit, I choose to stay true to Earth. Especially because she has been the one taking good care of me during the last 15,000 years that I have been here.

I do not intend to fulfill someone's scared promise.

You talk about the galactic law of non-interfering and at the same time I see a lot of damage in the forest and almost no intention to publicly speak about what really has been happening around here.

This I feel is a threat to our very core survival and inner values. Thus I no longer wish to participate in those kind of realms, that reject the truth about our mother Earth.

It is not true to say that: "Our system ia more true because we honestly have cut the forests and sold the wood for a fair price."

A more true statement would be: 'We have really hurt our mother and we have been incredibly violent."

If there is one thing I could do, it would be to somehow stop these big environmental crimes on this planet, that constantly go on, day by day.

It is not enough to say:
"Ye-ye, we will take care of it (while at the same time investing in more cars)."

I have not seen a real will from the government to actually do anything to protect our environment. Thus, this kind of government is naturally useless or even harmful to the society and to the people.

I no longer believe in the capacity of our governmental systems to do something necessary.

The only thing we could do would be to open the galactic levels very fast by starting with an open speech in every public school.

It could go like this:
"We are very worried that you would escape our prison, so we blocked you. Now you are free. Our galactic history goes like this (and you explain the galactic history in full detail)."

Once each and every student remembers their true heritage and learns about the truth of the ancient rapes and plane crashes, we can move on.

I am going to publish the galactic heritage anyway, so it is only question of time. You don't have to accept anything, and then you will simply seen as those who did not accept.

So. Morning, Pleiades, 18,000 years ago, a spaceship enters our system. Beings come out from this ship and start to rape a young girl, who is a teenager. Then these beings attempt to exit the area and hide their traces. By doing so they go to our solar system or our star called Sol.

Here they settle down and do everything for a while to make sure that this rape and information about it would be blocked.

They set up big cities in order to block information about this rape.

I can and will describe these events and results in truth and in great detail, according to what has come out of it, as we now see in our present-day society.

We were so used to do some things and then escape fast, that we did not even consider staying true to something real and honorable.

Thus we were widely seen throughout the galaxies as cowards. Now we are re-facing these fears and this can be a little bit uncomfortable, especially if we have to admit that we have been mistreating the Earth for a very long period of rime.

By doing so, we have been upsetting almost every natural harmonious force in the system, completely pissed off the guardians and, with our ignorant behaviour disturbed the local and natural habitants of many species.

What we can do, is to declare that we are free from any kind of responsibility to sustain technology.

As constant and multiple tests have been showing, you have rather decided to run amock in falsehood, instead of accepting the silenr loving signs of entities of peaceful nature.

This of course we can and will not tolerate and we will do all we can to protect the real beautiful rooms of inner wisdom.

So, as we do leave these systems and tend to block communication with them until the following has happened:
"Galactic acceptance of everything on a governmental level, _including_ the crimes of the Pleiadese on Earth."

vastus

Ikka võib rääkida, ma arvan, eriti hommikuti ja siis, kui oled joonud, või suvalisele võõrale kusagil kaugel tänaval. Sa ei saa kogu aeg hoolida nii palju, sa lähed hulluks, kui sa ainult hoolid nii palju. Aeg läheb edasi ja siis sa oled juba hoopis muus kohas ja pead sealt vaatama, et kuidas edasi.

planimeetria teismelistele

Planimeetria õpik teismelistele, pt II

Õrnalt sosistas tasane tuul ja vihinal kandus üle me peade helekollane kiir hommikust päikest. Sammal oli niiske ja me ärkasime kõrvuti.

"Vahet ei ole, kuhu sa nüüdsest lähed," sosistas Jana.

"Paljugi mis, aga ma tahaksin olla natuke veel."

"Vaata, sellega ongi see, et mina nagu toetan sind. Mõnikord ei saagi aru ja maailm jääks justkui tühjaks. Mäletad, kui ma õpetasin sulle, et kuidas tuleks... et kuidas sa suudad ja et sinus on nii palju ilusat."

"Aga et kui ma ei tea... Ja miks mul ei ole..."

Ängistus värahtas korraks veel ja kustus siis. Olin nüüd jälle üksinda, sain sellest kahjuks aru ja sain ka aru, et pidin edasi liikuma.

Mulle meeldis, et kui nad tegid need tuled, need öise läikega hõbedased tuled, kuuvalged, kasvõi jupid paberit või heledad ämbrid ja siis nad juhatasid mind.

Tagasi järve äärde ja siis mudasest nõlvast jälle üles ja mul oli kogu aeg nagu mingi rahulolematus või valu lahendada.

Mina ei saanud aru, ma olin nagu hunt keset öiseid radu, minul oli ainult vaja leida... saladus. Mets oli nii huvitav ja sõbralik ja hoopis teistmoodi kui päeval, need rajad. Aga see ei olnud ka nagu ainult ekslemine, see oli lahenduse leid, otsing, hiilimine, kõikehõlmav vastupidavuse ja uudishimu test, proov kirglikule hingele ja kannatlikkuse test. Tähed puhastasid mind ja niiske rohi tegi altpoolt märjaks.

Miks ma siis üldse läksin sinna, ronisin nõlvast üles? - Ja kust ma teadsin?

Vaata, asi oli selles, et kellegi jäljed olid mulle tuttavad. Ja nüüd need samad jäljed läksid läbi kõrge rohu, ma tundsin selle raja ära, keset niisket ööd. Aga kust kohast olid need jäljed mulle tuttavad?

- Vaat, see on juba omaette saladus.

Ohtlik on Teiega siin selliseid küsimusi arutada, noor neiu. Ja üleüldse, mäletan, et kunagi kirjutasin omaette luuletusi, väga häid, ega avaldanud neid kuskil. Ja siis tulid sina ja kuidagi vastasid neile luuletustele päris elus, ilma, et sa oleks kunagi üldse saanud võimalust neid lugeda...

Aga miks minul on praegu nii, et kui ma hakkan tagasi minema, siis on nagu valus. Mina ainult keerutan siin nagu nende väreluste ja vaimukujude ümber, ja asjast kordagi ei räägi.

Milleks mulle selline saladus?

Aga kuidagi see andis mulle õigel hetkel palju jõudu.

Mina võin ju olla tohutult andekas, aga mul pole isegi võimalust olnud kusagil neid asju rääkida. Mäletan, et kunagi olin kellegagi koos ja siis blokeerisin seda vastasistuvat meest raamatuga ja tahtsin arendada õrnemaid tundekeeli. Peitsin ennast nurka ja võitlesin sealt, katsudes aru saada.

Ja siis tuli keegi ja rääkis mulle, et on okei olla nagu ma olen.

tormidest

Mulle tutvustati erinevaid asju, nt suunati eri gruppide juurde ja iga grupp siis näitas oma maailmavaadet vms. Näiteks teatud šam.-lained, et kuidas need voogavad. Või siis teatud telepaatiline suhtlus ja et kuidas see käest ära läks (saksa).

Hiljem õppisin neid elektromagneetilisi ja mentaalseid torme ära tundma ja nägin ka, et kui selline torm parasjagu üle käis, siis kõik inimesed said ainult teatud tasemetel juttu rääkida, ja mis nad rääkisid, oli põhimõtteliselt kellegi teise tahteväli. See oli tegelt suht halb ja me üritasime neid torme neutraliseerida. Võtsin osad enda kannule ja läksin eemale ja siis nad tulid mulle järgi ja lahustusid ära.

Originaalis Hitleri Atlantise-torm oli teatud liiki mentaalne hullus, ehk siis mõttelained pandi pea piirkonnas niimoodi liikuma, et oma mõtted tühistusid või kadusid ja tuli selline kummaline jäik mentaalne hullunud muster läbi mitme minuti vältel. Ma ei tahaks seda uuesti kogeda, olgem ausad. Selline suht ebameeldiv ja tõesti, pigem hullumeelne haigus.

Tegelikult on selline mõtteväljade tahtlik sunduslik kontroll keelatud ja igasuguse vaimse enesearenduse põhiprintsiipidega vastuolus. Aga samas, need inimesed, kes selliseid mental-control torme tekitasid, ei saanud aru ja neile tuli natuke seletada. Ühte neist ma kohtasin Rainbowl ja ta tundus arvavat, et see ongi nagu hea meetod juhtimiseks vms.

Tegelikult aga on sellise mõtteviisi puhul tuntav selline vaimne raskus, mentaalne mittekorrasolek ja selline segane, ebameeldiv raskus inimese pea ja näo piirkonnas. Nad justkui arvavad, et neil on õigus oma tahet teistele peale suruda.

Ma ei räägi siinkohal emotional evil-intentionitest, vaid puhtalt mõttepuhtuse ja selguse seisukohtadest. Sageli aga on neil inimestel ka emotsionaalsel tasandil tahe haiget teha, käkki keerata või tahtlikult asju ära rikkuda. Ehk siis vaimne ebapuhtus ja tugevalt kaldunud või kallutatud arvamused on seotud ka emotsionaalsete kavatsustega.

Kui inimese auraväli on ebapuhas, kajastub see kas ühel või teisel tasandil, nt:

+ hääletoon
+ varjatud suhtumine millegi suhtes
+ tähelepanuvajadus
+ ärritus
+ palju segaseid mõtteid ja juttu :)

jalutuskäik kitarriga

Igasugu blokke võidakse teha erinevatel tasemetel, ja kui neid avastada, saab nad kiiresti maha võtta. Natuke ju võivad lõksu ülesseadjad hakata süüdistama, aga kui tegu on juba tehtud, siis pole enam peatamist, eriti kui värav on juba avatud ja uued jõud on juba sees.

Ma ei tea, ma kogu aeg sattusin nende väravate juurde, kus oli palju intensiivset rahvast liikumas. Eelmised jõud tuli puruks lüüa ja järgmisi julgustada, et portaal või värav oleks võimalikult puhas.

Kord oli ikka päris jube, tegime vision circle ja siis see tüüp ehmus järsku täiega ära, kui tulid mootorratturid. Siis ta võttis mingi rõnga kätte, jooksis tee peale ette ja hüüdis: "Close the gate! Close the gate!" Mul ka tõmbas veits jahedaks, tajusin ta hirmu ja istusime ühe teki alla.

Siis me tegimegi seda visioonikat seal lõkke ääres ja see tüüp seal alustas ringi nii: "I don't know much, this is my first 10 seconds here. We just arrived from Germany with motorbikes, 600 km." Tegelt ta oli selline hästi suur, tugev ja julgustav ja tundus, et hiljem lihtsalt rahulikult monitooris olukorda ja lisas turvatunnet (vähemalt mulle).

Mul aga oli meeles, et kuidas ta seda väravat seal sulges. Siis mõni öö hiljem valvasin üksinda sama lõkke ääres, ja kiskus ka suht tumedaks. Harjutasin lõkke ääres vist kitarri, kui tuli selline vene džiibiga seltskond, sellise uhke maasturiga, ja tahtis alale edasi sõita. Nad olid umbes nii, et nad on selle koha omanikud ja nad tahavad näha, et mis seal toimub.

Mina jälle, et: "Aga see on laagriala, sinna ei tohi autoga sõita."

Nad olid mitmekesi selles suures džiibis ja tulid suht lähedale. Mis ma siis tegin, oli see, et võtsin suure männipuust oksa või teetõkke ühte kätte ja vedasin ruttu tee peale ette ja kitarri võtsin teise kätte. Siis nad natuke sõitsid veel lähemale, ja mul oli see, et kõik või mitte midagi, mingil juhul nad ei tohi selle autoga sealt edasi sõita.

Siis oligi, et kitarr ühes käes ja panin teise käe vastu auto esiosa. Siis nad tulid autost välja. Venelastega on see, et eriti kui nad on suht purjus või heas peotujus, saab ilusti-kiiresti em.-tasandil (emotsionaalsel tasandil) suhelda. Ja samal ajal, kui ma autot kinni hoidsin, kutsusin kiirelt-kiirelt abi ka läbi käbinäärme, kutsusin sisse tähevalgust, et: "I call in help for the highest light for our highest good!"

Siis kui nad tulid sealt autost välja ja me juba rääkisime, tuli kuskilt selline noor ja sihvakas vene rahvusest naine, kes tundus olevat nendega sõber ja neid teadvat. Kui nad tahtsid alale minna, siis ainult jalutades. Kuidagi kompromiss jäi ikka nii, et nad kärutasid end ikka järgmise künka otsa, vähemalt järgmine päev võis džiipi seal seismas näha.

Aga mis me tegime, oli et ma läksin kitarriga ees ja mängisin üksikuid noote ja jalutasin nende kõrval ja võtsime tempot suht maha. Ilus tähevalge öö oli, hästi selline võluv, ma julgeks öelda. Siis vahepeal tegime pissipausi vms ja liikusime edasi. Nii ilus oli, ma olin kogu aeg paljajalu ja kitarr käes ja mängisin erinevaid meloodiaid, et neid rahustada-lepitada ja naisele märku anda, et kes ma olen ja mida ma kavatsen em.-tasandil teha.

Kui me hakkasime suure lõkkekoha juurde jõudma (oma 2km jalutuskäiku, väga hea neile), juhtus midagi päris hämmastavat. Keegi, kes neid või seda seltskonda vihkas, liikus jalgratast käekõrval lükates meile vastu ja läks sealt ära. Siis see naine tajus seda vihkamise-energiat ja kiirelt astus paar sammu minust mööda ja blokeeris meile suunatud vihalaine või suunas selle oma kehaga meist mööda, sujuvalt-efektiivselt.

Siis me saime sellest mehest rahulikult mööda. Siis suurele lõkke-alale jõudes olid kõik juba rahul ja suht okei ja nad laulsid kaasa vms.

teksti ja memo

Tema erilisest kumast lähtudes jõudsin järeldusele, et tegu peab olema millegi enamaga, kui lihtsalt...

"Jõuluõlle kork ei ole veel jaaniuss, Taavi" - Keljo

Fantaasiaküllases lumerohkes sajus jõudsime vanale metsamajakesele lähemale. Tegu oli pulstunud hoonega - nii nimetan ma neid hooneid, mis oleksid justkui kerge karvkattega kaetud.

Kõledasest üksildusest pauhti! - viimasesse valgusesse, kooshoidev jõud ja tasakaalustav elu, ühe alustava ja verinoore kirjaniku uus ajajärk.

Pärast lõputut võrrandite lahendamist liikusime tagasi ülikooli kohvikusse - tegu oli vana ja veidi räämas hoonega - ning asusime omavahel vestlema. "Kuidas see on - eesti keeles - öö, aga saksa?" Kes üldse võiks terves maailmas mulle sellist küsimust esitada, mõtlesin.

Jõud ja tasakaalukus - need viisid mind sihile, kui ma rändasin läbi öise metsa. Astusin vahepeal rajalt kõrvale, ja siis oli küll, et kuidas ma tagasi saan. Väga lihtne, ei saanudki, suund muutus. Tegelikult niimoodi öösel ma ikka niiväga ei hulkunudki, käisin rohkem ikka teeradu pidi, olgugi et metsas.

Igasugu jubedusi hakkas tulema, eriti siis, kui teha lõket. Siis mõnikord nagu oleks tunne, et mingid varjud või külmad tuuled on sul kannul ja siis nad hakkavad seda lõket mõjutama. Näiteks mõnikord lõke on kuidagi väga "kõva", või puit on kuidagi eriti tahke. Ühtegi konkreetset näidet ma siinkohal ei too.

Parem on ikka kirjeldada neid juhtumeid, kui see mõjutus ei olnud nii arusaadav ja tahtlik, kui tookord. Võib ikka päris tore olla tõesti, kui oled võõras kohas ja sa tead seda ja siis sa pead enda eest seisma. Samas - kellel on suurem õigus kodule - sinul või nendel? Ja kui sa siis sügaval enda sees hakkad järsku arvama, et sinul on ikka rohkem õigust ja siis see hakkab sind nagu seestpoolt toetama.

Et äkki see on ikka nagu minu kodu ja nemad on need sissetungijad. Ja kui siis hakata selle mõtte põhjal käituma, võib jõuda väga ilusa sügavuseni. Saad aru, et oled teise venna tipis ja ta tuleb uksele nagu mingi needus ja ütleb, et "Who are you? Get out of my tipi!" ja siis sa lihtsalt ütled talle "No!" ja jääd endale kindlaks ja ütled natukese aja pärast "You get out of my tipi!" ja siis ta lihtsalt lähebki ära. Tõesti ilus.

Selle loo juures on veel muidki asju ja ega mul häda polnud seda tipit omale võtta, kaugel sellest. Tahtsin lihtsalt kuskil ööd veeta. Aga isegi lõket ei tahetud lasta süüdata, keegi tüüp käis ümber tipi või tipi taga ja saatis tule pihta külmi, märgi, maagilisi needusi. Ja noh, siis see lõke ei läinudki põlema.

Aga sest polnudki väga lugu, sest hiljem juhtus huvitavaid asju ja saime ikka uuesti ja veelkord ikka ka kokku. Seal on veel ka see, et tuleb olla hästi aus ja respekteeriv ja tunnetuspõhine ja ei tohi asjatult liiga palju häirida. Et ikka põnevus säiliks ja ei läheks enneaegse ärarikkumise tõttu kaduma. Mõnikord tuleb mitu minutit tugeva jõuga hoida hästi peent reaalsust. Närvikõdi missugune.

edu ja tervisi siitpoolt

Võtsime varjatult juhtimise üle. Kes veel teabki enam, kas neist saabki enam asja? Kas me peame neil laskma ise nüüd neid asju ära lahendada, nii nagu nad on? Issand, kui palju neid on.

Mäe jalamil tiirutas hirmunult kotkas. Silmad poolsuletud, laskus ta tasakesi.
"Häid jõule sulle! Kuidas see kord on olnud?" küsis erakult lähima küla piirivalvur.
"Tead, palju jamamist selle vana Atlantise portaaliga seekord. Jupsib teine."
"Noh, küll te korda saate."
"Nojah, aga mul on see, et mul on viisa suht läbi."
"Aga ses suhtes ongi see, et kas sind Eestis vast ootab siis keegi?"
"Ei tea ja ei oska praegu hästi uskuda, samas loogiline oleks, et midagi nagu võiks leida. Järv ja isa on küll mitu korda hüüdnud."
"No ses suhtes, et ega sul siin vist ka väga enam asu ei ole."

Rohtunud kaljude vahelt astus välja tiiger. Tunnetasime teada. Sa ütled, et minge ära? Aga meil pole, kuhu. Urisedes kargas ta meie poole.

Ärkasime kusagil sügavas augus, taevas kinni, silmad suletud ja parem põsk paistes.
"Häid seadusi on meil vähe, " kostis Riigikogu liige.
Aga kui te isegi oma maad ei hoia? Tiibet, siin Euroopa, midagi läks valesti.

kuidas nagu järjest läheb

Võsast kargas välja hulgus.
"Kas te ka teate, mis kell üldse on??"
Mine ära, mine jumala eest ära, muidu jääd veel hommikuse päikese kätte.

Tähtis tund oli lähenemas. Varsti võis kuulda hämarusest raginat. Taevavõlvile tõusis Kuu ja portreteeritav otsustas end ilmselt ise ilmutada, sest miks muidu võttis ta ühtäkki kätte pika saua ja hakkas sellega vehkima.

Planetaarne ajastus.
Kolmekordne vesi.
Hommikust!

Pärast seda, kui me oleks peaaegu vaadanud liiga palju lõkkesse, mis sisaldas endas ka õige mitut salajast valgust, tahtsime minna tagasi. Parkla oli veel omal kohal. Ja autod! Isegi autod veel töötasid! Tänu hämmastavale tehnoloogiale olime teistest ees ja saime õigel ajal nahui tõmmata.

Eemalt laskus sünge pilv. Mustaks robotlinnuks formuleerunud vastase üksus sai taaskord tunda paari üldtuntud galaktilist tõde.

"Häid pühi teile!" soovis keegi noormees nurgast. "Tere-tere!" vastasin. "Kas te ka teate, et olete äsja jõudnud kohta, mida kutsutakse ka viipe varjatud tuuleks?"

Kui sa jälgid puist ja seda naist, kelle voogu nagu rahulik oja läheks ülevalt alla ja kes kohe oli nõus seda jagama.

Tan *

õrnused ja hool
vaimu iidne kool
vastu vara tahet
palju öist ja rahet

Kõrgustesse olid tekkinud ka mõned uued noored pärnad. "Tervitusi," kostis keegi mõisast tulnu.

hommiku poole

Olend aga ei teinud sellest väljagi ja hakkas vaikselt ja tasa, poolkuuldavalt pobisema: "Kas te teate, et seal taga on üks koht, seal võsas, muistsete lautade vahel? Ja kas te ka teate, et kui te lähete sealt võsa vahelt edasi, võite te jääda kinni või jõuda järgmisesse paika: "

Ja siis ta kirjeldas seda paika. See kõlas tõesti imeliselt, eriti pärast kõiki neid kostüüme ja vahtu tuulisel merel. See kõlas nii:

"Pooltulvil haavata saanud kangelasi, läbi raskuste siia jõudnud ohtlikutest mööda pääsenud ema, võrdsetel alustel võidelnud sõdalane, hommikusi drooge segav šamaan."

Aga kuidas mul tuleks seal olla? Ja mis viisil peaksin mina sellest kõigest osa võtma?

"Ulatu oma südame... Sa arvad, et sul polegi muud, kui ustavuse ülempiir, kannatada saanud lahtunud raev ja muljutud küünarnukk. Ent usu mind, tuleb veel tagasi koht ja..." Ent siinkohal ta vaikis. "Polegi päriselt ju ära olnud, " kostis ta seejärel.

Tead, kui sa tõesti tahad, et sul hakkaks natukenegi kergem - siin! - sa pead looma häid suhteid. Usu, et see, mis sa teed, on millekski hea ja vajalik. Vaata, siin ongi see, et tulete justkui valgustatud varemete vahelt, tohlunud rätte täis tuul ja hoolimatult üle õla heidetud vastus. Nali, mis nali, aga kuhu ja kuidas siis nüüd?

Päikese kätte olete pääsenud, aga nüüd? - "Värske tuuleõhk iseenesest juba rõõmuks piisav on, " vastas Taavi. "Häbematu maiasmokk, seda ma sulle ütlen. Või omast arust veel süüdimatu ka. Ma sulle teen, " oli meil taaskord hea meel kuulda oma ema sajatusi.

Hõljusime siis tsipa edasi ja võtsime ühendust oma loorberi-koja vanade isandvaimudega.
"Puljongit?" - küsis üks. "Ma rohkem tahaks nagu seda singiga versiooni."

Tähtis teade meile kõigile! No tõepoolest. Parem oleks siis juba võinud keldrisse oodi kuulama minna. Hõlmikuist pääsenud juuksed pühkisid ta näolt viimasegi kui pettumuse. Hollaa! Hüüdis ta ja sööstis lageda taeva all edasi.

õhtust

Ostroon kõndis tasa mööda mägesid ega saanud hetkekski rahu. Tagantpoolt hakkas talle lähenema punane viilkatusega sõiduk - tormist räsitud ja veidi haavunud olemisega. Olite jõudnud Pärnakülla.

Ent mätt-ligi hakkas talle lähenema punasemagi olemusega sõiduk, veidi kurblik irve suul: "Tere, kas olete juba leidnud oma koha selles olelusvõitluses?"

Lõputus ahelas oli vaid üks väikene katkend: Nimelt polnud vastostetud aabitsal suurem-jaolt väljatulnud kaant. Seda polnu enam kusagilt võtta. Kuidas leida kutsumatut?

Õhtusi värelusi eeskujuks võttes olin ka mina leidnud oma koha pererahva rüpes. Tasuta kahju! Õhtune rahu! Värisev puljong! Aga mina ei hoolinud nendest ja läksin muudkui edasi. Saamatute käest tuligi õigel ajal ära joosta - muidu poleks ema mulle ju eelnevalt sosistanud: Mine, ja ära tagasi vaata.

Pärast õhtusi toimetusi võis Minna rahulikult siirduda tagasi voodi juurde, et lapsega veidi mängida. Laps aga oli vahepeal tundnud Minnast puudust ja hakanud...

Tahtmatult olime taaskord vajunud mingisugusse unelaadsesse seisundisse: märkamatult olid vajunud kinni minu silmad ja ma hoidsin tal õrnalt käest, kartes seda lahti lasta. Taevas oli avatud.

Kord lõhkusite meie vana ja suurepärase puuriida, siis jälle nägite eemalt liginemas tasandavat ja lahtuvat, leegitsevate juuste ent malbe südamega naisolevust: kuidas kommenteerite?

Ma polnud ju tol hetkel midagi võtnud, ausõna ei olnud, ent sinu lähedus lihtsalt pani mind ennast veidike ebamugavalt tundma. Ma teadsin, et see pidigi nõnda olema ja kui sa juhtusid kaduma, tulin ma sulle järgi, kuni ühel hetkel ma teadsin, et ei pea sind enam otsima ja et sa oled alati seal ja minuga. Ja siis ma lihtsalt teadsin, et ükskõik, mis ka edasi ei juhtuks, viib võiduka lõpuni.

Õnnestunult olime haaranud oma klaasid kokkukukkuvalt laualt ja jooksime ära pimedusse, läbi pargi, mööda järveäärset teerada, tagasi koju, tagasi sinna, kus on rahu.