ma ka ei tea

Mets liikus kohinal. Puudeladvad tuules, nagu ikka, kui emaga bussipeatuses ootasime. Mändide ladvad kohisevad tuules. Unustamatu.

"Väikeste olendite südamesse jõudmiseks on ainult üks tee..."
Minu ema rääkis päriselt. Et ta nägi haldjaid ükskord jaaniöösel raiesmikul. Ja et üks vana naine läheduses oli päriselt näinud väikest sinist draakonit. Kõik need jutud olid ehedad.

Kandusime oma jutuga tagasi.
"Reaalsus ei ole moonutatud," hakkasin talle seletama. Ta nuttis ja nuttis.
Ma ei jõudnud tol korral kaugemale. Sügis tuli liiga lähedale. Ja talv.

Punaste kontpuude vahelt vaatas keegi. Varblane. Suvel kadus pall sinna põõsaste alla vahel. Või lendav taldrik.

"Kui sa tahad päriselt kellelegi head muljet jätta, siis sa..."
Ma teadsin, et ei ole muud valikut, kui tuleb olla täiesti ehe. Olgu see siis milline ta on. Ei saa teeselda.

Leegid. Hullus ei ole enam hullus. Hullus on päris. Rohkem päris kui eelmine reaalsus. Kõik on muutunud. Galaktika kese.

Tormasime edasi, või noh, liikusime varjatult. Puud aitasid, heitsid varje. Taevas kustus.

"Kõik tahavad kuulda ainult erilistest hetkedest, ja siis ma pakun liiga üle..." hakkasin justkui seletama. "Aga kui ma satun kuhugi, siis nagunii hakkavad imelikud asjad juhtuma. Portaalid avanevad minu ümber, maailm ise justkui proovib mind aidata, et mulle tagasiteed leida."

"Kuhu ma ka ei läheks..."
Justkui kallistasime üksteist, kuigi tol hetkel me olime alles lapsed ja sõime kuuris herneid, vihma käest aiast toodud. Justkui kallistasime üksteist kui kogum energiat või hämarat valgust.

"Mmm.. minu jaoks see kool oligi alati nagu müstiline natuke. Ja reaalne. Ja müstiline."
"Miks sa ära tulid sealt siis?"
Vaikisin.

Tartu oli alati olnud kuidagi kurb ja aeglane. Rahulik ja kurb ja aeglane. Ja kurb.
Mul oli oma viis, kuidas oma elu elada. Ja selles üksildases toas juhtus igasugu asju. Kurbus.

Piirkonnad on vist paiguti erinevad. Igalühel oma jõud.

sügis

Sügis jõudis lähemale. Taas härmatus rohi ja päike käis juba madalamalt. Loodus andis märku, pihlakad hakkasid valmima. Muul ajal oleks võinud...

"So we start creating these portals, like sub-conscious openings of our force, waiting for others to connect through these portals."

"Rasked ajad, seersant. Lõputu lahing."

Muusika kostus järjest lähemalt. Helid vaikisid. Kõne kadus hoopis ära. Päikese käes vaatasime teineteisele otsa. Võisime näha, kuidas mets ja kogu ümbritsev muru hakkas vaikselt ja niiskelt kogunema.

"Kreeka."
"Sitt."

Tõusime tähtsalt uuesti püsti. Rabavesi oli lähemal kui varem. Vaikselt kostus sahin. Midagi liikus puude vahel.

Krokodill lõi sabaga.
Veri.
Hullud.

Metsikus kohas olles veendusin, et keegi ei jälgi meid. Hulkusin üksinda edasi. Mustjas maa näis kuulatavat.

Tagapool hakkas keegi end uuesti liigutama.

Laughter.
Sudden outburst.
Urgency.

Kotkas liikus.
Haihtusime vaikselt.

"Demolish the building. I will show you how."

Indigolapsed läksid hulluks. Hirm laskus aeglaselt kaevandusele.

Kord tasa, kord hullemini... Iga krõpsatuse peale kargas Taavi ärritunult üles.
"Mida te enda arvates teete? Kui kaua teil veel läheb?"

Vaikisime.
Muul ajal oleksime võinud...

Malbus ja leebus, langenud hullus ei ulatunud enam siia. Sadas vihma. Tundsin ennast seenemetsas halvasti. Otsisin seeni, aga kogu reaalsus nagu pöörles. Minu ümber oli ärritunud aura, udukogu, mis ei tahtnud ega tahtnud lahtuda.

Ameerika oli langenud. Tänaval... Aga mis sellest. Abitud politseinikud jätsid lilled vaasi toomata. Hulk rahvast liikus vabadussamba suunas. Sellele kõigele tuli lõpp teha. Kohe, praegu, nüüd.

Valge igatsus langes ja kustus taamal. Ema.

Hoolimatult valasin endale teed. Teistele ei tahtnud midagi anda. Olukord ei väärinud seda.

Pinged kasvasid. Käärisime varrukad üles.
"Mets, lukus."
Med-õde haigutas.
Lootusetu juhtum.
Naersime tasa.

Punase auto alt tuli keegi meie vahele.
"Häbi sul olgu."

Lehed liikusid vaikselt tuules.

"For fuck's sake, rahune. Võib-olla me ei peagi sind elusast peast huntidele söötma."

Kunagise tulvavee alt piilus välja üksik armetu laager.

Ärevus häire ja pinged muutusid väljakannatamatuks. Vesi. Kahestunud latikas lõi sabaga.

"Looge homseks endale ulmeline kaitsekiht," teatas seersant talle omase tasase rahuga. Veetlev noor naine oli ära läinud. Masturbeerisime taas, sedapuhku õrnalt.

Taevas kohises.
"Ärritunult, laps võib iga hetk ärgata ju!"

Kihisev vesi kadus kuhugi ajastute-vahelisse tühimikku.

Läksime närvi.
"Kompressor.
Anna see siia.
Kohe."

Lugu lõppes.
Endises hoovis oli nüüd üksik kaevukaas ja sünkjasmust auk. Pritsis verist mäda.
"Millega te olete hakkama saanud!?" hüüdis ema.

Seljakott toetus vaikselt ja õrnalt vastu põrandat. Olin hullematki näinud.
"See laga tuleb siit ära koristada," teatas Minna otsustavalt.

Kraamisime ostetud toidu välja.
"Hulluks olete läinud," ütles ema. "Ainult kartulit tuleb süüa."

ümbrusloome

Võlukepike sähvatas taas. Pimedusest ilmus välja kellegi haavatud keha.

“Kas sa üldse tead, mida tähendab...?” tahtis lähemale tormav kogu küsida.

Plahvatus. Võtsin pealelendava olendi vastu. Ärkasin.

Haudadevaheline plats oli tühi. Kummitused olid läinud. Avasin õrnalt akna ja vaatasin mööda liikuvat päikest. Paras aeg päevitamiseks. Ronisin vaikselt plekk-katusele, et alumist naabrit mitte häirida. Mõnikord tegin teed ja võtsin kaasa sinna.

Sibulad olid juba keenud. Panin liiga palju pipart jälle. Mõnusat tossu hakkas tõusma. Vahel üritasin toa nurgas mingeid kummalisi asju teha. Kaevasin seina sisse noaga auku. Toa keskel olid need kõlarid. Mõnikord öösiti oli eriti hea sealt muusikat lasta.

Äravajunud keha laskus sügavale auku. Testisime pimedust. Sünge öö tihenes ja tumenes aina. Läbipääsmatu, mitte midagi polnud näha. Siis hakkasid need koletised tulema.

Määrisime leiva peale võid.

“Kaltsukaupmeest pole näha olnud?” küsis keegi.

Elanik-kond oli juba veidrustega veidi harjunud. Saime minna sammu kaugemale. Liiga läbinähtav oleks olnud see jalgsimarss Otepääle. Liiga läbinähtav ja jube ja totakas.

Sügasin kassi. Korter vappus kellegi pesumasinast. Suurvee ajal oli jube hea joosta sinna mere suunas. Mõnus selline unenäoline seltskond hakkas tekkima.

Läbipääsmatu allee avanes ainult üksikutele autodele.