lühilood

Hoonetest lähtuvad rajad... Must-valged, nagu Kamikaze'del kombeks. "Hommikust, sir!" Tee peal kohtun tühja ja väsinud ämbrit.

Muusika jääb vait. Helid lakkavad mängimast. Komistame millegi suure otsa.
"Sibelius 2" teatab mees.
"Kust kohast?"
"Mul on need DVD-d."
Tõmban pira. Proge ei tööta.
Alistun. Nurgast kostub sahinat. Teevesi läheb keema.

Alkohol ei mõjunud hästi. Nagunii... nii ruttu... vaja sibulaid panna keema. Must pipar. Õli.
Jooksin jälle joogast ära. Tõin poest ruttu leiba ja võid. Kalkuni-liha ei tohi praegu.

Armastasin vaikides kaduda. Polnud nende asi nagunii. Tee peal kohtasin muuhulgas paari kummalist meesterahvast. "Jookseme ruttu ära," ei ole lahendus, ütles üks neist möödaminnes teisele.

"Saad ju aru küll, mul on sult palju tahta," ütleb naine. Talle ei meeldi, kui ma haige ja passiivne olen. Justkui ma nimelt tahaks blokeerida mingeid asju.

Räägime ilmast siis seekord. Nagu Peeter.
"Lähme tagasi" katsun ma kuidagi öelda. Aga kohv on maru hea.
Joonistame sirelipuust ühe pildi.
Tänaval jälle keegi tuleb. Kaome majade vahele.

//

Saime asjaga ühele poole. Vesi kustub.
"Joome rahus edasi."
"Tead, mul polegi üldse nii palju uudiseid."
"Mind väga ei huvita see..." tuiun eesmärgiga tempot maha võtta.
Katsun ahju. Soe on veel.
"Kui me kunagi varem siinkandis käisime, olid meil ühed asjad kaasas," alustan. "Mäletad?"
"Verine haav?"
"Ei, nagu nuga või lause..."

Mähkisime ta sisse siis...
Veetlus. Olek. Tahe.
"Talle vist meeldis sealtkaudu tulla?"
"Joogu surnuks end," paiskub pool-ahastus armastuseks lapse vastu.

Lõpuks on maja valmis. Aeg sisse minna.
"Kärakat sul vist ei ole?"
"See on minu lume-onn, tobu."

Tuleb kevad.
Majade-vaheline lumi on juba osaliselt kadunud. Lirtsutame järve poole.
"Huvitav, kas jää veel kannab," küsib Tormi.
Alati väga humoorikas.
"Ilmselt ei kanna."

Viskame kive ja uurime muidu ümbrust. Puud on veel veits märjad. Kajakad. Järelikult peab kusagilt lahti olema.

//

Hundu jookseb meile vastu. Ta on uus tegelane, nagu selline valge-hall koer.
"Mis teed siin?"
Pistab punuma. Teeb rõõmust metsavahel ringe.

Suured puud ja mitte nii suured puud. Komistame millegi tuttava otsa. Sigaret veel suitseb.
Hallikas auto.
"Mis teed siin?" hõikame.
See on ju Naabri-Rein.
Ta ei vasta.
Läheme mööda männiokkaid täis teed edasi, künkast alla orgu.
"Sul ei ole kassi?" küsib keegi.
"Lõpeta juba see kassi-jutt," vastan. "Ma tahan rohkem inimestega suhelda."

Jaa, aga kus need inimesed on siis... Oleks veel, et käiks veel koolis või kuskil...

joo rahustuseks vett

pole mõtet enam tulla
läbi kustund,
sumbe soo

läbi vee,
mis
hallad viivad
läbi
tuimetanud
tee

pole rada
pole kohta
pole vett
ja kuhu minna

pole tarvidustki teada
pole rahu
ilma
selleta

pole mõtet
tagasi minna

kustund tee
ja raske rahu
vesi, mis on vee all veel

sammuke
ja kustub tänav
hall ja sombune

kuhu viib
see tee nii umbne
mõistetamatu ja
mõtteta?

läbi

///

keskustelu
umbne mõiste
unustamatu ja hall

veega tuleb
muuga rahu
taevas kustub
vaiba all

muud ei ole
kui on tänav
väike valge hundikoer
teisiti kui
liigub rahu
teisiti
kui
kustub meel

///

liigub tasa
muidu-mõista
helitult ja
tarbetult

korraga kui
kustub rahu
teisiti su
leek ei või

tähed läinud
valgus kustus
hoopis laulu
ära tõid

///

vihma sabin
kui ei tohi
muidu-meelt sa
tarbida

väga soovin
et sa kohe
sulgeks oma
arvuti

sulge meel
ja peitu poe sa
võta kaasa
mind kui võid

helinal
mis kuskil
taga
ainult
sina
kuulda võid

käega katsu
kas on soe veel
kui ei ole
tee siis uus

muidu-mõtted
las nad olla
ainult
kui on uus

///

mis vahet seal on
kus ta on
kas tahab ta
maasika-mett

kas jookseb ta
kusagil kaugel
või lähedal
peidab end

kas viirukisuits
teda kutsub

///

Kestus kui huikab
öökulli hüüd
vesi on lahti
tulvil on tü'd

keset su laasi
keset su vett
ahjud ja klaasid
tarmukalt end

su hoones ei pesta
vaid liigutakse vargsi
mustjad põõsad on su naabrid
ja kohalik suhe
arendab taju.

Vanad samblased puud
ja kuhugi on läinud ses öös
ja kuhugi on läinud...

vete kohalt tõuseb torm
maju ei ole veel näha
vaid samblased puud
ja kõik
vajub, vajub, vajub...

ainult su mühinat tajun
kui kumab klaas
ja kustub vett

///

tegu

halb lurjus kõnnib üksinda

ei guruji'd ta tunne seal
ta võtaks ainult raha jooks,
ja pooled vennad ära tooks

tal lasuks kogu süü mis sul
ja tahte hakul, avatul
ta kukuks kokku täpselt nii
et kummalgigi juhul kui:

kui avastatakse et tal
on parem käsi perse all
siis kindel vihje ilmselt see
et kuidagi te magage

mingisugune maja

Olime jälle sattunud kuhugi tee peale. Seekord ma juba teadsin, mis tee see on. Kuigi oli juba hämar, olin ma siin juba käinud. Võimatu ära eksida. Teadsin täpselt, kus kohas see on. Liikusime tagasi. Majas ootas keegi.
"Sulle on külalisi," oleks ääretult kummaline olnud. Tavaliselt nad lihtsalt juba passisid seal ja tegid omi asju või nautisid mingit raamatut ja ootasid vms. Teretamine oleks samuti liigne olnud, välja arvatud ehk ootamatu rõõmupurskena. Ta tundis end seal nii rahulikult, nagu ta oleks end juba pikaks ajaks sisse seadnud.
"Käitusime eelmine kord imelikult. Ma võtsin mingeid uusi asju kaasa seekord."
Sellises laadis jutt.

Eks ole näha siis, kuhu kulgema hakkab. Ma ütlesin sulle alati, et olulised on inimesed ja ümbrus on teisejärguline, ehk siis see tuleb nende inimeste ja nende suhete ümber. Aga noh, siinkohal võib ju alati vaielda, et kumb meist siis see ümbrus on.

Sellises kohas võis sageli juhtuda, et jälle astus keegi ootamatult sisse. Kõik olid kuidagi väga rahulikud. Vanad tuttavad sattusid sinna kuidagi loomulikult ja kiiresti. Mäletan, et ükskord sõin ja mediteerisin metsas ja tundus nii loomulik ükskõik millist vana head tutvust tol hetkel kohata.

Kellelgi ikka oli seal süüa. Tavaliselt ka juua. Ja tavaliselt keegi oli planeerinud mingisuguse tegevuse või huvitava vestluse. Ses suhtes seda ei olnud, et igav oleks hakanud, pigem oli see et viskas teiste inimeste tugevast energiast üle. Siis eraldusin natukeseks grupist ja tulid hiljem tagasi.

Midagi teha vaja ei olnud, pigem tundsid loomulikku sundi liituda mõne juba olemasoleva grupiga või sattusid rahulikult vestlema mõne teise üksiku ja veidi eraldunud inimesega. Kogu aeg olid mingid üllatused ka seal. Noh et kellelgi oli mingi uus uudis või mingi uus asi mida varem ei olnud.

Mulle meeldis seal, aga tavaliselt see mu päriskodu ei olnud. Päriskoduga oli see, et kui külla tuldi, hakkas alati nalja saama. Nad nagu sattusid mingitesse absurd kohtadesse. Noh umbes et hakkasimegi tutvustame neile standard "turistikaid" või mingeid kaugeid kohti ja nurki, juba väljakujunenud kohad. Nagu näiteks aiatagune tihnik või mingisugune kivi kusagil kaugel. See ongi see, kuidas me elame, oleks võinud juurde lisada.

Kui see mediteerides tekkinud hea energia osutus piisavalt tugevaks, et paika loksuda, hakkaski midagi stabiilset ja kodulaadset selle ümber tekkima. Joogi jaoks on alati uhke, kui alistad järjekordse raske tundelaine. Praeguse seisuga on veel veits liiga intensiivne, aga väga lõbus.

Pigem see kodu või maja oli nagu seesmine koht. Ma ei tajunud ennast kui inimest, vaid kui kedagi, kelle ümber on selline loomulik looduslik väli ja kes siis käib ringi ja nagunii on juba omal kohal. Ma ütlesin sulle alati, et inimesed on alati tähtsamad kui välised asjad.

riik

Jõudsime kusagile välja ikkagi. Siitsamast oli kunagi jooksnud rada. Hakkasime hommikust sööma.
"Veel pole vaja kuhugi minna," naeris tema.
Puude varjudelt joonistus päike üle raiesmiku. Hakkasime tagasi liikuma.
"Kunagi võin sulle näidata..." aga seda ma ei jõudnudki päriselt lõpetada. Nähtamatud uksed oleks justkui sulgunud.

Mõnikord, kui ma teen tõlke ühest reaalsusest teise, ei saa ma ise aru, kas see hiljem toimib või ei. Need vahealad on alati sellised teadmatud, et ma loon seda, aga tegelikult ei tea, kas ja kuidas see ka hiljem toimib. Siiani on intuitsioonipõhine taiplikkus ääretult õnneks läinud.

Tee kulges ümber heinamaa. Vesi oli kuidagi valesti, kraavid voolasid risti. Katsusime vett. Kuidagi soe ja kevadine. Nagu halb unenägu, kus sa oled sattunud valesse aega. Eksinud erinevate ajaliinide vahel. Korjasime veidi puhanult paar kivikest.
"Kunagi oli siin hoopis midagi muud," teadis ta rääkida.
"Jah, mis?"
"Suur sõda käis siit üle. Aga see pole meie asi enam. Neid halbu asju meie ei mõjuta."

Tundsin ennast ikka halvasti. Must energia hakkas kogunema. Nägin tapetuid ja riigipiire. Katsusin kuidagi olukorda parandada.
"Ashtangat sa siin ei tee, ok?" manitses keegi nähtamatu.
Istusin maha. Tegimegi seekord lihtsamalt. Tõstsime vanu halbu asju paar kraadi.

Päike oli juba natuke edasi liikunud. Läksime nähtamatu talukoha varemete juurde.
"Kuidagi üksildane? Miks kõik on nii kõle ja mahajäetud? Ja söök lõpeb alati otsa nende kohtade juures?"
"Kodusid pole siin enam ammu olnud."

Taastasime varusid. Liblikas.

Ebamäärane puhkus

Ma oleks nagu aastaid ja aastaid seal pööningul istunud, ja siis järsku on seal need lapsed. Üks hullem kui teine, no tõepoolest.

Keegi poiss tuleb minu juurde ja hakkab pärima, et kuidas mul on ja miks ma seal olen. Vestan temaga natuke juttu järve ääres olnud paadikuurist. Ütlen, et seal oli veits külm. Sügis juba käes ja vaja soojemaid eluruume leida.

Ega nad päris ära ei lähe ju. Tuleb keegi tüdruk. Tal on nagu pliiats hambus, ja teeskleb, et suitsetab. Jookseb ära.

Teen akna lahti. Kusagil mul seal oli ju midagi... Akna all vedeleb hunnikus mingeid pabereid. Mingid lastelaulu noodid.

Tühjad õllepurgid. Minu omad need küll pole. Ärkan seekord koos kevadega alles, aga seekord...

Mingisugune lind lendab mööda ja huikab või vilistab. Lasen veits tuulduda. Otsin, kas ei ole mingit teed jäänud kuhugi.

Teed on. Vanad ema taimed. Valin mingi kibuvitsa-näru ja siirdun alla korrusele. Korter on veel hullem kui tavaliselt. Külalisi õnneks veel pole.

Katsun leida midagi söödavat. Tuleb vist ikka poe suunas liikuda. Teel kohtan Tiinat. Nagu ikka tuleb kuskilt ülikoolist. Magistritöö kaitsmiselt või kuskilt.

Õnneks mul on seda roosat kvartsi kaadas. Juhtume rääkima, et kuidas toataimi ei tohi varastada. Et isegi kui korter tühjaks teha, siis toataimed peavad alles jääma. Naerame.

Liigun poe suunas. Ringiga mööda aia ääri. Poes on keegi hulgus. Ostab viina omale. Ostan süüa hoopis.

Kõmbime kahekesi tagasi ja jutustame natuke. Siis mul tuleb meelde, et mul on see laps ka ju. Lähme hoopis sinna.

lubadus

Lubasin, et tuleb kevad, kus kui lumi on sulanud, särab taas päike üle lumise jää. Ja talviste tuulte hõng on asendunud millegi uue ja värskega. Minu lugu polnud kuigi pikk...
Elus ahastus

Kõik, mille pühkmetel ma kunagi kõndinud olin, oli asendunud uue ja värskega. Seda lugu tuli hammustada, tunda ja haista. Jää sulas. Tundsime puudel ja oma veres seda uut kevadist hõngu.
Kuulsin, et keegi lähenes. Köhatas selja taga viisakalt, koputas õlale.
"Palju sul muidu raha on?" küsis mees.
"Viiekas on veel jäänud," vastasin. "Mis siis?"
"Tead, ma saan sulle võlgu ka teha, kui tahad."

Kogu maastik muutus ühtäkki sürreaalseks. Timm roomas käpuli okste vahel.
"Leidsin! Leidsin!" hüüdis ta ühtäkki, hoides käte vahel lumest leitud 2-eurost münti. Keerutas seda sõrmede vahel ja asus selgitama: "Kunagi oli siin üks jurta..."
Edasi ma ei saanud. Ma lihtsalt naersin ja naersin. Minupooolest oleks ta selle hobusega edasi ka võinud sõita.

Koobastest tulid välja nõiad (nagu arvutimängus). Tundsime nende lähenemist vargsi. "Namaste," sosistas see, kes oli vist küll kusagilt Kairost pärit.
Hulkusime veel veits. Käsi hakkas seljakoti hoidmisest väsima.

Hommikul kusagil kinni

Ergas hommikupäike tulvas aknast sisse. Õhk oli veel jahe. Maitsesin veits seda uut-moodi "teed".
"Lootusetu. Ta on juba läinud. Ta on juba läinud ja ma ei saa teda enam kätte..."
Katsusin sellest üle olla. Pole midagi, mõtlesin. Rohi oli õues niiske ja puudel oli vaiku. Läksin tagasi sisse.

Mulle ei meeldinud seda tüüpi nimepidi hüüda. Kolistasin veits plekist nõudega, et ta ärkaks.
"Urrgh!" uratas ta.
Külm tal igaljuhul ei olnud. Mitu tekki peal. Vaatasin, kuidas päikesekiired laskuvad toa seintele. Mis siis edasi? Kuhu mul enam minna? Otsustasin jääda ootama. Tegin omi plaane. Pole ju võimatu, et me kuidagi veel saame sinna tagasi.

Metsviinapuu kasvas mööda majaseina üles. Seekord olin üksi, ent jälle keset unistust. Seisin keset seda unistust ja toetusin aknale. Taga põrandal vedeles tolmuseid mediteerimis-asju.
"Kui päike lähemale jõuab, saan jälle välja minna," mõtlesin.
Lugesin ajaviiteks paar rida mõnest kuulsast ja mulle olulisest raamatust.
"Liiga palju tahad korraga teada," oli mingi kummaline koht.

Põlvede kõrgusel kasvas puude küljes samblik. Olin jälle kusagil metsavahel. Kadunud. Pole ka mõtet teda hüüda siin. Naeruväärne oleks.

elu-olu

Sammaldunud kivide vahelt paistab hall majasein. Nurga juures kasvavad mõned põõsad. Kusagilt kostub tasast siristamast. Liigume rahulikult edasi.
"Vene ajal elasid siin mustlased," teab ema rääkida. Tal on oma komme selliseid asju öelda.
Seinte vahel on mõned praod.
"Mulle meeldivad lagunevad asjad," rõõmustas kord keegi teine.
Tasase pinna all on kuulda maasoonte tuikamist.
Ma alati kujutasin endale ette, et kui me öösel siia tuleme, siis on kodukakk selle vana mahajäänud maja korstna otsas. Pimedas.
Seekord siis läheme sellesse majja sisse. Kunagi elas seal üks väga vana naine.
Millegipärast on ukse juures nurgas tolmunud tahvel. Must tahvel.
Paremale poole avaneb uks. Kedagi ruumides pole. Köök.
Silme ees sähvatab mälestus millestki möödunust.

Liigume tagasi. Kõik on juba nähtud.
Teisal tekib sarnane unistus taas. Miks me tahame nendesse mahajäänud majadesse minna kogu aeg?
Valgus langeb läbi okste lehtede vahelt. Läbi rannaäärsete puude puhub tuul. Liiga tugev.
Kõnnime tasapisi tagasi. Seekord on palju raskem sobituda. Kuidagi suuremaks on kõik läinud. Lapsena oli palju lihtsam ja müstilisem.

Külm kõledus tuligi ju alates ülikoolist või kuskilt sealt. Omaette elu, ja enam tagasi ei saanud. Kõik kadus ühtäkki kuhugi külma mälestusse. Ju ta siis viskas vahepeal sellist külma õhku vms.

Masin sõidab edasi. Oleme lootusetult maha jäänud. Kõik on liiga hilja. Miks ma alati jõuan nendesse koolidesse liiga hilja? Jooks hoopis kuskil kodus kohvi, või veel parem, salajases mahajäetud majas kodus üksinda kohvi.

Keegi ei tohi avastada seda minu rahu. Minule peavad jääma need saladused. Alati miski üritab tungida sinna, kus mul on olnud hea. Mul on vist raskusi selle hoidmisega. Ikka kipun teiste inimeste tormidesse ja meelevalda minema. Või jõuavad nemad kuidagi minuni.

Seda kööki muidu keegi ei tohi teada. Seal on mul vaja rahulikult juua musta kohvi. Kardan, et isegi meistrid läbi raamatute ei tohiks seda liiga ruttu avastada, kui üldse. Ja raamatud, mis ma seal loen, peavad jääma enam-vähem salajasteks.

Kuuskedelt kukub lund. Kusagil eemal põleb tuli. Sinna ei tohi minna. Kunagi keegi ootas seal mind, aga sellest ei saanud asja. Kõnnin öös nagu ikka. Tahtsin ju minna valges kuhugi teiste sekka, aga kohe tungiti peale. Aeti ära, taheti teada. Nägemist.

Käte vahelt õhkub sooja. Head kindad on. Õnneks on kodu lähedal. Minu salajane kodu. Kellelgi ei tohi väga sinna asja olla. Ainult siis kui on vaja, ja ka siis ainult juhuslikult ja ka siis... Aga juba ta on seal sees. Kadugu minema. Aga niimoodi ei tohi öelda. Noh, harjume siis.

Peksti jälle välja? Lähme trepi peale magama siis. Uinume alumistel astmetel, samal ajal kui majas käib möll. Kutsusin kõik halvasti käituvad lapsed enda juurde elama. Nüüd pean ise trepi peal magama. Natuke kahju on ja külm. Ja tuuline.

Peaks rohkem neid patju otsima kuskilt. Trepikoda on rõske. Ja keegi võib igal hetkel välisuksest tulla. Rahu siin naljalt ei saa. Aga harjume.

Õues on kõle ja sajab vihma. Toas on raske, kogu aeg keegi tahab midagi. Nii ma seal trepikojas siis magan, patjade vahel seekord, mugavalt nurgas ja tekk ümber. Sajab vihma.

Keegi tuleb ja näeb, kuidas ma joon seal teed. Istun otse postkasti all. Teretame. Tal on kiire. Õnneks ei ole see jube kojamees, kes vehib luuaga. Hoopis keegi tudeng.

Passin seal nurgas siis. Hea rahulik. Teised pole veel leidnud mind. "Need, kes mult kogu aeg midagi tahavad". Mul on nende jaoks eraldi grupp koguni tehtud oma peas. Kui see väli hakkab mulle lähenema, kasutan maagiat ja poen peitu.

Ostsin rebase omale eile. Musta maagia turult. Ta aitab mind. Nüüd on mul rohkem aega ja mind ei leita enam nii kergesti. Paras teile. Olen nüüd teie tähelepanu jaoks nähtamatu.

Kiigun ülikooli ees pingil. Peruust pärit vanamees läheneb.
"Nägime sind ka eile," teatab ta mingis sujuvas allkeeles, mida on kerge kuulata.
Saan kohe aru. Ju tal on midagi, muidu ta ei tuleks.
Ega tal suurt vist midagi pole seekord. Tõstab kampsuni korraks üles.
"Näed, ka mina olen relvastatud" tahab vist öelda. Haihtub.

Kutsun kellegi jälle enda juurde. Neile lihtsalt meeldib mu jõud. Mitte et ma sebiks liiga palju või hakkaks kuhugi helistama või muud lollust. Ei. Ma lihtsalt olen ja neile meeldib kuidas ma olen.

Eelmise lõigu oleks võinud ka ära jätta. Hulludele juba midagi selgeks ei tee.
Naerame koos nähtamatu sõbrannaga nende hullude üle. Varsti ta materialiseerub ka. Mitmes jaos.

Korstnast tõuseb suitsu. Vares ka leidis mu üles. Ja kass. Ja keegi väike tüdruk. Fine. Teie võit. Politseisse minek. Saab süüa vähemalt ja magada.