So there I was again, wandering as a child in a new world. I did not care to stay at the bus station for too long, the sun was rising and the morning streets of Pushkar were calling me for some nice exploration.
Of course the lake was attracting me with it's deep underwater secrets, so I naturally walked back in that direction.
I went where the ashrams were at the left side of the lake when coming from the town. In front of one of the ashrams there was an old man sitting on the ground, starting to cook his own chapatis.
He called me to join him and so we sat down and enjoyed a meal together. He was very friendly and he cooked very well and the morning hunger was gone.
In the end he asked me for some rupis. I said I don't have them. He said it is ok. We both understood and departed with a smile.
//
Ja seal ma siis jälle olin, nagu tilluke laps uues ja suures maailmas. Ma ei kavatsenudki kuigi kaua bussijaama ühe koha peale turiste püüdma jääda, hommikupäike oli tõusmas ja Pushkari tänavad hüüdsid kutsuvalt, tulvil avastamisrõõmu.
Loomulikult tõmbas mind enda poole ka kohalik järv oma sügavate veealuste saladustega, nii et ma seadsingi oma sammud kõigepealt sinnapoole.
Ma läksin ašramite juurde, mis asuvad linnast tulles vasakul; ja ühe ašrami ees istus maas kivist plaatidel vanamees, alustades oma hommikust pannkoogiküpsetamist.
Ta kutsus mind enda kõrvale istuma ja nii me siis nautisimegi koos tema tehtud einet. Ta oli väga sõbralik ja ta küpsetas väga hästi ja pärast sellist söömaaega oli mu hommikune nälg juba samahästi kui kadunud.
Lõpus ta küsis mult pisut ruupiaid. Ma ütlesin et mul ei ole. Ta ütles et see on okei. Me mõlemad saime aru ja lahkusime üksteisest, naeratus näol.
Lugu :)
VastaKustuta